Pähklitega porgandisalat

Suurem osa mu lähematest sõpradest on suhteinimesed. Samas, kuna mul endal pole eriti midagi (või olgem ausad, üldse mitte midagi) sel teemal kaasa rääkida, siis suhteteemasid me nendega eriti ei aruta. Ilmselt sama lugu, mis minu lastega sõbrannadega - kuna minul sama kogemust pole, siis sünnitamislugudest mind säästetakse. Mõned asjad on siiski kõrvu jäänud. Mõtlen suhete, mitte sünnitamise teemal. Viimasel ajal on mitu korda sama lugu meelde jäänud - kuidas mees on ära, aga naine ei nuta kurvastusest, ega torma padruugadega peole, vaid tunnistab lihtsalt, et tal on ilma oma kaaslaseta üksildane olla. Ei, ma ei mõtle klammerdujaid, kellel ilma oma meheta suurt muud peas ega elus pole, vaid iseseisvaid, tugevaid, toredaid naiskodanikke, kelle jaoks lihtsalt tema mees on ühtlasi parim sõber ja tema eemal olemise ajal tunned, et midagi oleks justkui puudu. Üks sõbranna tunnistas, et kui tema mees oli kolmandat päeva oma vanemate juures teises linnas, siis helistas talle ja ütles, et tule ruttu koju, ma igatsen su järele. Ja jõi üksi kodus olles klaasi viskit. Teine sõbranna, kelle mees kolmeks päevaks ära sõitis, helistas mulle juba päev enne seda ja uuris, kas mul on aega filmi- ja veiniõhtu jaoks. Ja tegu polnud igavuse ega muul ajal aja puudumisega - ta leiab minuga kohtumiseks alati aega. Haistan sama, mida esimese juhtumi puhul - kuna minu kullake on ära, siis tahaksin seltsi. See on armas! Palun mulle ka ühel päeval selline sõber, armuke, trenni- ja vestluskaaslane, kelle äraolekul teda igal hetkel igatseksin ja kellega alati kõike koos teha tahaksin!

Samas - üksi kodus olles saab tüdrukute asju teha - vannis vedeleda ja Ellie Gouldingut kuulata...küüsi lakkida ja juukseid sirgendada...pool päeva "Sex & the City" seriaali vaadata. Ja jäneste toitu süüa.

Ühe porgandisalati jaoks läheb vaja:
2 porgandit
pool tšillikauna
1 väike küüslauguküüs
1 (triiki, mitte kuhjaga) tl vürtsköömneid
sentimeetrine jupp ingverit
väike peotäis maapähkleid
1 kuhjaga tl seesamiseemneid
väike tuust koriandrit
soola
oliiviõli

Käitu nii:
kõigepealt tee pähklid veidi väiksemaks - pane nad köögirätiku sisse ja tao mõne kättejuhtuva kõva esemega veidi väiksemateks tükkideks. Vala pähklipuru kuumale pannile ja rösti aegajalt segades, kuni pähklid hakkavad pruunikat jumet võtma. Nüüd lisa seesamiseemned ja sega kiirelt veel umbes 10 sekundit. Seesamiseemned on imetillukesed ja seega läheb mõnusalt pruunitriibulisest kõrbenud seemneteni väga kiiresti, nii et kohe, kui tundub, et pähklisegu näeb ilus pruunikas välja ja lõhnab hästi, vala see kaussi. Nüüd kalla pannile oliiviõli ja sinna vürtsköömned, tšilliviilud ning riivitud küüslauk ja ingver. Minuti pärast lisa kooritud porgand. "Kooritud" tähenduses, et koorid porgandi ära ja tõmbad juurviljakoorijaga laaste, kuni porgand otsa saab. Lase kõrgel kuumusel non-stop segades umbes paar minutit küpseda - porgandilaastud peaksid lõpuks olema kõigi maitsetega segunenud, aga veel kergelt krõmpsud. Sega juurde värske koriander, pähklid ja seemned ning serveeri maitsestamata jogurti täppide ja/või mõne toreda saia, näiteks naani ja/või valge veiniga.

Viigimarjad ja kitsejuust

Sügis on väga romantiline. Kui just vihma ei saja ja tuul minema pühkida ei taha. Sügisel abielluda on minu meelest ka väga romantiline. Minu tavaline jooksu- või jalutuskäigurada viib kodust Russalkani ja tagasi ning kuna teadupärast on just vene rahvusest abiellujatel kombeks sinna koguneda, siis näen ilusaid ja õnnelikke inimesi päris tihti. Viimati Russalkast mööda jalutades märkasin seal samuti imeilusa tortkleidis pruudi ümber kogunenud rõõmsat seltskonda. Kus meeskodanikust peaosaline oli? Tegi põõsa taga suitsu. Rõve? Ei ole rõve. Oma halbu harjumusi avalikult keset suurt sündmust demonstreerida oleks rõve. Kui teine pool seda tolereerib, isegi kui see on ainult tema silma alt väljas olevatel hetkedel, siis pole see kellegi teise asi kritiseerida. Igal paaril omad reeglid. Cheers to the newlyweds!

Kellel nii vedanud ei ole, teeb üksi romantikat. Viigimarjad juustu, mee ja pistaatsiapähklitega veini seltsis sobivad minu meelest selleks väga hästi.

Vaja läheb:
viigimarju
kitsejuustu - supermarketitest ma pole seda õiget leidnud, seega läksin Juustukuningate poodi. Kõndisin sisse ja ütlesin, et palun mulle viigimarjade-sõber-juust ja pärast mitme erineva degusteerimist valisin ühe välja. Kui samasugust tahate, siis küsige seda, mida ostis see tütarlaps, kellel olid sooja ilmaga naljakad suure karvase äärega kindad.
mett
pistaatsiapähkleid - igal pool müüdavad soolased sobivad hästi, minu meelest väike soolakus sobib siia maitsekombosse, aga kui tundub, et ei isuta, siis ilma soolata pistaatsiapähkleid saab turult või maitseainepoodidest.

Käitu nii:
tee viigimarjad sektoriteks ja rebi juust tükkideks. Laota taldrikule, vala peale mesi, puista üle tükeldatud pistaatsiapähklitega ja serveeri  veiniga. Üksi või kahekesi. Kahekesi on parem.

P.S. Suitsetamine kahjustab tervist.

Rohekarbid valge veini kastmes

On ilus soe pärastlõuna, istume sõbranna ja tema mehega fäänsi resto terrassil, kulistame veini ja kühveldame karpe. Ma ei ole kunagi toidu suhtes pirtsakas (kui selleks just maks ei ole!!!), ei vingu ega kritiseeri ilmaasjata, aga ma olen väga aus. Seega kuidas-maitseb-küsimusele vastan samuti ausalt, et kõik on super, aga teen ise paremini. Ja et seda ei maksaks siin kõva häälega kuulutada, sest tegelikult on ju kõik ülihea. Mis oli esimene lause sõbranna mehe suust, kui preili ettekandja saabus ja sama kuidas-maitseb-küsimuse esitas? "Printsessike siin teatas, et teeb ise paremini!". Huvitav, miks mehed arvavad, et naiste sõbrannad kiusamiseks on?!? Jah, teengi paremini, aga ma ei kuuluta seda kui üleüldist tõde, vaid räägin oma arvamusest. Peace!

Vaja läheb:
rohekarpe
kuiva valget veini
1 väike pakk kohvikoort
1 tomat
1 punane tšillikaun
2 küüslauguküünt
poole sidruni riivitud koor
soola
suts oliiviõli

Serveerimiseks:
peterselli
saia - mina kasutasin turult pärit tavalist pikka saia sektoriteks lõigatud kujul
pestot - soovitan ise teha, aga poe oma sobib ka
Mimosa-kokteile - shamp ja apelsinimahl pooleks, iisibriisi

Käitu nii:
tükelda tomat, tšilli ja küüslauk, riivi sidrunilt koor ja loobi kõik ained suurele pannile oliiviõlisse. Ära prae, vaid lase vaiksel kuumusel maitsetel seguneda. Vala juurde vein - koguse suhtes pakun umbes pool pudelit või veidi rohkem, aga igaüks paneb nii palju, kui heaks arvab. Lase alkoholil mõnda aega aurustuda. Mulle meeldib, kui maitses on hiljem veini kergelt tunda, seega väga kaua ei keeda. Pane nina võimalikult lähedale ja kui lõhn ei ole enam käraka oma, vaid mõnusalt kergelt veinine, siis peaks paras olema. Vähemalt minu nina järgi. Nüüd vala juurde koor, maitsesta soolaga ja kui vedelik uuesti keeb, lisa karbid. Sinimerekarpide valmimisest saad aru nende avanemise järgi, aga kuna kasutasin seekord ühe karbipoolega rohekarpe, siis valmimisest andis aimu vana hea kõhutunne. Puista peale peterselli ning serveeri ahjus grillitud pestosaiade ja Mimosa-kokteilidega.

Vaarika-mustikasmuuti

Ilmselt pole keegi mu puudumist märganud, aga niisama info jagamise mõttes ütlen, et pole mitu kuud kirjutanud. Mitte, et ma söömise või söögitegemise maha oleks jätnud. Esiteks ei austa mu lugupeetud sõbrad mind külaskäikudega eriti tihti, seega pole kellelegi süüa teha. Teiseks käin ma igal nädalal vanaema-vanaisa juures külas, kus kõht korralikult täis söödetakse ja ülejäänu kaasa pakitakse. Nii et ma elan põhiliselt vanaema toidu peal. Kaalust ka näha, muide. Ja kolmandaks on mu fotokas katki, nii et viimase aja gurmeeõhtusöögid on nii ehk naa jäädvustamata jäänud. Luban kõigi nende probleemidega tegeleda! Alustades hommikusest trennist ja sellele järgnevast vaarika-mustikasmuutist.

Kahe smuuti jaoks läheb vaja:
suur peotäis vaarikaid
väiksem peotäis mustikaid
1 banaan
natuke õunamahla (vanaema käest saadud, mitte poe oma)
mandlipiima

Tee nii:
loobi kõik komponendid blenderisse, umbes minut blenderdamist ja smuuti valmis. Vala klaasidesse ja puista peale veel mõned marjad. Kuna mu enda blender andis otsad ja kasutan praegu sõbrannalt laenuks saadud väikest plastmassist eksemplari, siis pole blenderi küürimine ka väga tüütu. Cheers!

Ahvenafilee karulaugupestoga

Palavus tapab, mis? Need, kel puhkus on, lehvitavad sotsiaalmeedias oma rannapiltidega ja ülejäänud kirjutavad sinna "tahan kaaa" ja "olen kadeee" stiilis kommentaare. Tegelikult pole ju üldse hull. Kui puhkus, saab hullata ja kui mitte, saab kontori kliimaseadet nautides sügisese Sitsiilia-puhkuse jaoks raha teenida. Kodus on keerulisem - kellaajast, riietusest ja asendist hoolimata on jube palav ning magada on sellises palavuses samuti keeruline. Umbes neli või viis aastat tagasi oli sarnane suvi ja kõik poed ventilaatoritest tühjaks ostetud. Mina koos oma tolleaegse elukaaslasega ostsime endale eriti hiiglasliku! Kui mees majas, pole probleemi, tema töö oli see kokku panna ja sügisel osadeks tagasi lammutatuna jälle karpi pakkida. Eelmisel suvel üritasin seda agregaati iseseisvalt kokku panna. Kaks tundi üritasin ja lõpuks istusin ikkagi pisarameres ventilaatoritükkidest ümbritsetuna keset põrandat. Kel sama mure, siis lahtised aknad ja eelnevalt märjaks tehtud voodilinad pakuvad veidi leevendust. Õhtul randa külma veini jooma minek ka. Ja külm ja kerge söök.

Kahe salati jaoks läheb vaja:
4 ahvenafileed (ahven on tilluke, nii et kogus on täpselt paras. Kel puhkus, püüab ise. Mina sain vanaema käest:))
peotäis rooma salatit
2 värsket soolakurki
soola ja pipart
praadimiseks võid
karulaugupestot (tegemisõpetust vaata siit)
kodujuustu
tilli

Käitu nii:
maitsesta ahvenafileed soola ja pipraga ning prae õlis kummaltki poolt umbes minut (või natuke vähem). Rebi rooma salat tükkideks, viiluta soolakurgid ja jaga mõlemad kahe taldriku vahel. Tõsta peale ahvenafileed, maitsesta soola ja pipraga ning garneeri värske tilli, kodujuustu- ja karulaugupestotäppidega. Iisibriisi. Nüüd randa veini jooma!

P.S. Olen jätkuvalt avatud pakkumistele tulla mu ventilaatorit kokku panema. Sümboolse tasu eest loomulikult.

Nuudlid, suhkruherned ja veiseliha aasiapärases puljongis

Ma olen linnatüduk, "vurle", nagu mu vanaisa ütleb. Vihkan väljasõite, matkamist, telkimist ja sauna! Elan kesklinnas, käin poppides restodes ja fäänsipäänsites lounge'ides....arvasin ma....kuni käisin veidi teistmoodi nädalavahetust veetmas. Palkmaja ilma vee ja elektrita üksildases kohas metsa sees järve ääres, söök puulaualt ja grillilt, soojuseks ja valguseks lõke ning muusikavalikuks linnud ja kalad - kõlab nagu mina?

Pärast päikese all veedetud nädalavahetust ei taha päikesest põlenud nahk ja väsinud keha mitte külma kurgisuppi, vaid jätkuva soojuse lainel teravat ja soojendavat nuudlisuppi.

Kahele inimesele läheb puljongi jaoks vaja:
3 vart rohelist sibulat
3 küüslauguküünt
2 cm jupp ingverit
1 sidrunheinavars
2 kauna värsket tšillit
peotäis koriandrivarsi ja -lehti
2 spl seesamiõli
ühe laimi mahl
2 tl pruuni suhkrut
2 spl kalakastet
2 spl sojakastet
1 l kalapuljongit (kellel on palju aega ja viitsimist, keedab kalapeadest ja -sabadest ise; kellel ei ole, kasutab puljongikontsentraati)

Supi jaoks läheb vaja:
100 g riisinuudleid
suur peotäis suhkruherneid
100 g veisefileed
soola, pipart ja õli
serveerimiseks koriandrilehti ja tšilliviile

Käitu nii: pane potti seesamiõlisse kuumenema viilutatud roheline sibul, ingver, tšilli, küüslauk ja koriander. Vajuta sidrunhein suure noaga lapikuks, tee pooleks ja lisa ülejäänud komponentidele. Lase maitsetel mõne minuti jooksul vaiksel kuumusel sõbruneda ja vala peale kalapuljong. Lisa kalakaste, sojakaste, laimimahl ja suhkur ning lase vaiksel tulel umbes kolmveerand tundi keeda. Maitse aegajalt ja tuuni maitset, kui vaja. Vahepeal jõuad oma päikesest ehmatatud näole hapukoort määrida. Kui puljong on kolmandiku võrra vähemaks keenud, vala see läbi sõela, et saaksid selge supi, ning vala potti tagasi. Lase uuest keema minna ja lisa suhkuherned ja paar minutit hiljem riisinuudlid. Keera kuumus maha, pane kaas peale ja lase maitsetel seguneda ning nuudlitel pehmeneda. Samal ajal grilli soola ja pipraga maitsestatud veisefileed kuumal pannil mõlemalt poolt paar minutit ja pane kõrvale umbes viieks minutiks rahunema. Tõsta nuudlid, suhkruherned  ja puljong kaussidesse. Viiluta veisefilee, lisa supile ning garneeri koriandrilehtede ja tšilliviiludega.

Ahvenafilee värske salatiga

Üks meeskodanik küsis hiljuti, kui kaua läheb naistel aega peoks valmistumisega. Mitte lihtsalt tavalisel õhtul välja minekuks, vaid pikemat aega ette teada ja planeeritud peoks.
"Päev?" "Kaks?"
"Ei, nädal."

Suuremat sorti üritused, nagu sünnipäeva- või soolaleivapeod (või kellel eriti veab, siis pulmapeod) nõuavad pikemat ettevalmistusaega. Peale outfiti- ja soenguvaliku on sama oluline maksa ja mao ette valmistamine. Arvamus, et enne suurt pidu tuleks nädal aega söögi ja kärakaga tagasi hoida, on täiesti vale! Organismi peab vähemalt nädal enne treenima hakkama, ehk iga päev korralikult sööma ja natuke veini jooma - kõike selleks, et keha oleks harjunud ja pidustuste ajal saaks võõrast kraami nõrkemiseni ahmida. Mitte ainult võõra kraami tasuta kühveldamise pärast, vaid et külas pakutakse teistmoodi sööki, millega kodus harjunud oled ning sealt võib enda köögis kasutamiseks mõned head ideed saada. Näiteks kapsa ja majoneesi kombo oli minu jaoks üllatav, aga käras küll, isegi väga hästi, nii et teen väikeste mugandustega nüüd oma kodus ka.

Vaja läheb:
ahvenafileed (mina sain vanaema käest)
oliiviõli
võid
soola

Salatiks:
kapsast
kurki
õuna
tšillit (mina kasutasin rohelist, aga see oli üllatavalt terav, nii et igaks juhuks maitse enne, kui kühvlitäie salatisse paned)
värsket koriandrit
laimimahla
soola
majoneesi (minimaalselt - mitte nii, et ujuks, vaid piisavalt, et komponente seoks)

Käitu nii: viiluta kapsas, õun, tšilli, tükelda koriander ja tee kurgist juurviljakoorijaga ribad. Sega kõik kokku, maitsesta soola ja laimimahlaga ning sega juurde majonees. Ahvenafileed maitsesta soolaga ning prae õli ja või segus kummaltki poolt paar minutit. Tõsta kala salatile, puista peale koriandrilehti ja tšilliviile ning serveeri külma valge veiniga. Ausõna, see on jumalik kombo!

P.S. Vali selline outfit, mis suured söögi- ja joogikogused ära varjaks. Vihjeks, et liibuv kleit ei ole teema.

Väike värske salat Brie juustuga

Sellest, kuidas ma kümme aastat tagasi ei teadnud söögitegemisest mitte midagi, ma juba kirjutasin. Nüüd räägin sellest, kuidas ma hakkasin salateid tegema. Kuus aastat tagasi murdsin koduse õnnetuse tagajärjel keset suurt suve käeluu ja olin sunnitud kuus nädalat küünarnukist sõrmeotsteni kipsis käega ringi chillima. Oma kurvastust ja tegevusetust leevendasin igapäevase turulkäimise ja veinijoomisega. Turult ostsin esiteks igasuguseid marju ning ülejäänud päeva veetsin neid ühe käega puhastades ja sügavkülma pakkides. Mõned jätsin alati tagavaraks ja hakkasin proovima, kuidas nad salatitesse sobivad. Sobisid väga hästi! Eriti, kui sinna turult toodud imelisi salatilehti, maitsetaimi ja muid värskeid asju lisaks panna. Kuna ma peaaegu iga päev turul jalutasin, olin turumuttide seas varsti oma jope. Selle pärast oli eriti hea meel kuulda, et üks neist tegi mu emale allahindlust, kui kuulis, et tegu on "selle kipsis käega tüdruku emaga".

Salati jaoks läheb vaja:
erinevaid salatilehti
karulauku
erinevat sorti ja värvi tomateid
mureleid
Brie juustu
balsamicot
oliiviõli
soola ja pipart

Käitu nii: rebi salatilehed tükkideks, tee tomatitest sektorid ja viiluta juust. Kastmeks purusta mõned murelid ning sega need balsamico ja oliiviõliga. Laota kõik komponendid taldrikule, vala üle kastmega ning maitsesta soola ja pipraga.

Värskekapsahautis

Juba see nimi ei ole eriti atraktiivne, kas pole? Söögid kategooriast "vanakooli klassikud" pole kunagi mu lemmikud olnud. Kuna mul on noor ja trendikas ema, siis tema neid kodus ei teinud ja omaalgatuslikult ei ole ma ka erilist huvi tundnud. Hakklihakaste, kotletid ja klimbisupp maitsevad hästi ainult vanaema juures, pole midagi teha. Pärast seda, kui hiljuti vanaema juures ühepajatoitu söömas käisin, rääkisin sellest ainukesele inimesele, kelle kohta teadsin juba ette, et ta suudab sellest samamoodi vaimustuda - preili värskekapsahautis-maksakaste-boršisupp-Kätlin. Pärast pikka arutelu leidsime ühiselt, et nii palju, kui ka ei ürita, ei saa sellist maitsekombinatsiooni, nagu vanaemad teevad, ise tehes mitte kunagi kätte. Ja et trikk on ilmselt selles, et kuigi kasutad samu tooraineid ja metoodikat, siis kipud lihtsalt üle maitsestama. Vanaemad kasutavad tavaliselt lihtsalt soola ja pipart ning koos heade värskete koostisosadega imehea toit niimoodi valmibki! Sportlik huvi võitis, nagu ikka, nii et mina, gurmeetüdruk, võtsin siiski värskekapsahautise tegemise ette! Muide, Kätlini sümpaatia selliste toitude vastu on seotud ka sellega, et tema mees on itaallane, verivorsti ega hapukapsast ei salli, nii et Kätlin saabki häid eesti maitseid harrastada ainult siis, kui mees kodust ära on!

Sellest kogusest saab neli suurt portsjonit:
400 g hakkliha
pool väiksemat sorti värsket kapsast
2 porgandit
2 küüslauguküünt
2 spl puljongikontsentraati
praadimiseks veidi õli
serveerimiseks hapukoort, rohelist sibulat ja tilli

Käitu nii: prae hakkliha õli sees ilusaks pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga, vala juurde puljongikontsentraat koos  klaasi veega ja lase hästi vaiksel tulel umbes 15 minutit keeda. Tükelda kapsas, tee porgandist juurviljakoorijaga ribad ja sega need hakklihasegusse. Lisa sinna ka riivitud või küüslaugupressist väljunud küüslauk, veel veidi vett, kui vaja ja hauta 15 minutit. Üleküpsetamist värsked köögiviljad ei taha! Säilib ilus värv ja mõnus tekstuur. Serveeri tutsu hapukoore, rohelise sibula ja tilliga. Vanaema juures pakutakse ikka keedukartulit ja piima ka, aga mulle meeldivad lihtsad ja puhtad maitsed rohkem!

Singivõileib

Ma olen juba päris mitu korda kirjutanud, kuidas mulle väga meeldib laupäeva hommikuid turul chillides veeta. Peale selle, et saab igasugust värsket kraami kokku osta ja peaaegu kõike eelnevalt degusteerida (toorest liha muidugi mitte), saab erinevaid harivaid õppetunde ka. Turumutid on teadupärast üliagarad müügiinimesed. Ei pea isegi seisma jääma, nad lendavad peale juba hetkel, kui veidi aeglasemalt jalutad. Mõni läheneb personaalselt "mis sa tahad, kiisu?!?" karjudes, mõni kisab täpsemalt adresseerimata erinevaid müügiargumente. "See on Eesti sink, mitte mingi Poolast pärit kahtlane asi!" kuuldes jäin seisma ja kukkusin vastu bravuuritsema, et kuidas ma saan kindel olla, müüja võib ju rääkida, mida tahab. Selle peale käratati mulle: "Pole ju päris 16, juba piisavas eas daam, et ise aru saada!". Lõpuks tädi siiski leebus, andis kõike maitsta ja rääkis välja, kuidas sellest siis aru saada, millega tegu ja kust liha pärit on. Tuleb küsida: "Kas seapead on?". Kui ei ole, siis tuleb küsida, et millal tuleb. Poolakad ei pidavat päid meile saatma. Läksin tegelikult turule lilli ostma, aga kuna imetillukese piibelehetuusti eest küsiti 2€, siis mõtlesin ümber ja lasin endale kõike muud pähe määrida.

Too turult:
pikka saia (turult saab seda õiget, mitte juustu ja muid gurmeeasju täis topitud saia, nagu kaubanduskeskustes)
maasuitsusinki
värsket soolakurki
muna
tilli
külmkapist võta võid, kapist äädikat ja laua pealt soola-pipart

Käitu nii: pane vesi keema, lisa sinna teelusikatäis äädikat ja veidi soola. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita segades keeristorm ja vala sinna keskele muna. Samal ajal rösti saiaviilud, määri peale võid ning laota sinna singiviilud ja poolitatud kurgid. Kõige peale aseta umbes 4 minutit keenud muna ja tee sellesse sisselõige, et sisu mõnusalt välja voolaks. Puista peale tilli, soola ja pipart ning söö kohe ära!

Pasta Bolognese

Kuna ümberringi midagi rabavat, ei positiivsest ega negatiivsest küljest, ei toimu, siis kirjutan endast. Mitte sellest, kui ilus ja hea tüdruk ma olen, armastan lapsi ja loomi, käin pühapäeviti kirikus ning usun kõigi rahvaste igavesse sõprusse, vaid sellest, kuidas ma õppisin süüa tegema. Kuigi mu ema ja vanaema on mõlemad väga head kokad, ei ole ma kaugeltki üks neist, kes nende kõrvalt entusiastlikult õppis, juba kümneaastasena perele ja sõpradele kooke küpsetas ning hiljem loogilise jätkuna kokakooli läks. Kui kümme aastat tagasi Tallinnasse kolisin, olid mu külmkapis küünelakid ja kassitoit. Tavaline õhtusöök oli karbisalat - vorstiga kartulisalat, kust kass kogu vorsti endale sai - külmutatud pitsa või pakisupp. Mingil hetkel hakkas ema mulle vihje korras kokaraamatuid kinkima. Algus oli ikka väga vaevaline! Ajasin retseptis näpuga järge ja kuna ma närvide rahustuseks samal ajal veini jõin, siis olin söögi valmimise ajaks tavaliselt higine, vihane ja vintis. Ükskord oli mul külas sõbranna, kes söögitegemisest teadis täpselt sama palju kui mina, aga tahtsime hirmsasti pastat teha! Retsepti ei leidnud, aga mõtlesime, et oleme ise targad ja läksime kaubandusse vajalikku kraami kokku ostma. Suur pakk pastat, kaks karpi seeni, paar pakki sinki, mõned paprikad, purk ananassikonservi ja perepakk koort - peaks kahele inimesele piisama küll, ah? Esiteks - kes sellise maitsekombo peale üldse tuleb?!? Teiseks - sellest kogusest oleks jätkunud tervele lasteaiarühmale. Aga oma vigadest õpitakse kõige paremini ja õnneks on tänaseks päevaks asjad veidi paranenud. Pastat teen ja söön ma üleüldse väga harva ning sellisel juhul meeldivad mulle ülilihtsad ja selged maitsed kõige rohkem. Aglio e olio, pesto, mereannid või kõige lihtsam tomatikaste on mu lemmikud. Bolognese on nimekirjas kusagil tagapool, sest esiteks on selle tegemisaeg minu kannatusleveli jaoks natuke pikk ja teiseks on see minu jaoks liiga raske kõhutäis. Aga vahel võib!

Nelja inimese koguseks läheb vaja:
400 g veisehakkliha
veidi oliiviõli
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 sellerivars
1 väike porgand
6 keskmise suurusega tomatit

1 spl tomatipastat
suur klaas valget veini
soola, pipart ja suhkrut
serveerimiseks 300 g pastat ja veidi riivitud parmesani

Käitu nii: pruunista hakkliha õlis, umbes poole peal lisa hästi peeneks hakitud sibul, küüslauk, seller ja riivitud porgand. Kui segu on selliseks mõnusaks ja hästilõhnavaks küpsenud, sega juurde tomatipasta. Sega kõik korraks läbi, nüüd keera kuumust juurde ja kalla segusse vein. Lase kärakal välja aurustuda ja lisa tükeldatud tomatid. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga ning lase aegajalt segades vaiksel tulel umbes tund aega keeda. Originaalis serveeritakse bologneset spagettidega, aga minul ei olnud ja spetsiaalselt ostma minna ka ei tahtnud. Ühesõnaga serveeri sellise pastaga, mis sulle endale kõige rohkem meeldib (minule meeldib pappardelle), puista peale parmesani ja söö valge veini saatel kohe ära!

Kiluvõileib

Kas kõik on ikka kursis, kuidas meil siin Tallinna päeva peeti ja selle raames maailma pikimat kiluvõileiba tehti? Aktsioon toimus Raekoja platsil ning nägi ette, et 20 kesklinna restorani saavad igaüks ühe meetri kiluvõileiba teha. Kokku 20 meetrit. Kõlab nagu ideaalne kevadpäev ühele tallinlasele - saab päikest võtta, chillida ja gurmeerestode kiluvõileibu degusteerida. Tegelikkuses oli asi ideaalsest muidugi väga kaugel. Massiivne kiluvõileib oli olemas, iga meeter sellest apetiitsem kui teine, aga mõnusa chillungi ja degustatsiooni asemel oli ürituse sisuks kiluvõileibu ründavate näljaste pensionäride hulk, kes tasuta söögi peale kohale olid kihutanud. Uudistest jäi silma lõik, kus üle rüselevate pensionäride kostus ühe koka ahastav hüüe: "Ärge trügige, te lükkate laua ümber!". Pärast on muidugi uhke tunne oma Abja-Paluoja padruugale laiata, kuidas meil Tallinnas on nii hea linnapea, et jagab tasuta kiluvõileibu! Minu vanaema ütles selle peale kerge muige saatel: "Kas endal tõesti nii palju raha ka ei ole, et jaksaks kilu ja leiba osta?!?". Idee oli üritusel ülilahe ja kui see oleks veidi teises formaadis toimunud, näiteks iga kiluvõileiva eest oleks pidanud paar eurot välja käima (ikka restoranile, mitte Tallinna linnale), oleks see ilmselt tasuta söögi eest kähmlejad eemale hoidnud ja minusuguseid gurmeepiffe rohkem ligi tõmmanud. Kuna mina pensionäridega kiluvõileiva eest võitlema ei julenud minna, siis pidin ise tegema.

Kiluvõileiva jaoks läheb vaja:
1 viil musta leiba
2 kilufileed
suts võid
1 muna
1 tl valge veini äädikat (võib tavaline ka äädikas ka olla, aga mul oli juhuslikult kapis valge veini oma)
tilli
soola ja pipart
värsket soolakurki

Tee nii: kõigepealt pane muna keetmiseks vesi keema ning lisa sinna veidi soola ja äädikat. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita segades keskele väike keeristorm ja vala sinna kiire liigutusega muna. Soovitan tassist või kausist valada, mitte otse koore seest - nii on nässumineku oht väiksem. Lase 3-4 minuti keeda. Samal ajal rösti leib, määri sellele võid ja laota peale kilufileed. Nüüd aseta võileivale keedetud muna, puista peale tilli ning maitsesta soola ja pipraga. Serveeri värske soolakurgiga. Seekord oli Salme juba selleks ajaks, kui turule jõudsin, asjad kokku pakkinud, aga teised tädikesed teevad ka väga head soolakurki. Enne ostmist küsi maitsta, et kindel olla!

See polnud muide riiakas kõne Tallinna linnapea aadressil - ma olen üsna kindel, et tasuta kiluvõileibade sarnased aktsioonid toimuksid ja jäävad igevesti toimuma, sõltumata linnapea isikust ja erakonnakuuluvusest.

Sparglirisotto

Mulle tundub, et koduperenaiste elu on väga mõnus. Saab päevad läbi koristada, triikida, keeta ja küpsetada. Vahepeal trennis ja shoppamas käia ning lapsi kooli ja trennidesse sõidutada. Mulle ka väga meeldiks! Aga kõigil ei ole toredat meest, kes mõlema eest teeniks ja lubaks kodus chillida, seega enamik meist käib päeval tööl ja koduperenaise aktsioonide jaoks peab aega leidma mujalt. Ja veini juua tahaks ju ka... Nii juhtubki, et naisterahvad oma multitaskingu võimekuses ühendavad meeldiva kasulikuga. Aktiivsed inimesed ei tahagi tegelikult niisama teleka ees lebotades veini kulistada ja pärast esimest klaasi tulevad mõtted, mida asjalikku samal ajal teha võiks. Näide elust - üks naisterahvas, minu kallis sõbranna, kes päeval teeb tööd, õhtul toob lapse lasteaiast ja mässab temaga ning muul ajal tegeleb kogu muu koduperenaisenduse kõrvalt rõduaiandusega, otsustas pärast mõningat veinitarbimist hakata  hernestele tokke panema. Kust linnatüdruk vastavaid agregaate saab? Toob maalt ema juurest? Virutab öö varjus pargist puuoksi? Ei! Kui maikuus on rõdunurgas alles veel jõulukuusejäänused, on mõistlik sellest oksi saagima minna. Jätkuvalt veiniklaasi seltsis. "Saen ja saen, aga midagi ei toimu, ei saa oksa küljest! Saen veel natuke ja kasutan rohkem jõudu! Ühe oksa sain küljest, jess! Võtan veel paar lonksu veini ja saen edasi. Järgmisi oksi ei saa ka küljest, nõme kuusk! Helistan vennale ja kurdan oma rasket elu koos mõttetu saega!". Vend tuli kohale ja tegi märkuse: "Kullake, sael on kaitse peal".

Kõik lõppes õnnelikult, nagu ikka - kuusel said oksad küljest saetud ja herned said tokid. Väikseid armsaid hernevõrseid saab söögitegemisel ka kasutada.

Kahe risottoportsjoni jaoks läheb vaja:
80 g risottoriisi (ninatargad räägivad, et peab olema peent Itaaliast pärit marki, aga hinna ja kvaliteedi suhtes on kohalike pakkujate oma ka väga hea)
pool sibulat
1 küüslauguküüs
peotäis spargleid
teine peotäis herneid (kes on suvel usin olnud, võtab sügavkülmast endal korjatud ja puhastatud herned, muul juhul sobivad kaubanduses külmutatud kujul pakutavad sama hästi)
väike peotäis hernevõrseid 
2 klaasi valget veini (tundub suht palju, nii et võid vähem panna)
pool liitrit köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kuubikut - viimase puhul vala see enne läbi sõela, et tuukreid sisse ei jääks)
veidi õli
30 g parmesani juustu
soola ja valget pipart 

Käitu nii: tükelda sibul ja küüslauk hästi peeneks ning pane madalale kuumusele õlisse küpsema. Öeldakse, et riis tuleb lisada siis, kui sibul muutub "klaasjaks" - ma ilmselt ei tea selle sõna definitsiooni, sest minu meelest sibul läbi ei paista. Igatahes, kui sibul on selline ilus ja läikiv, lisa riis. Lase pidevalt segades veidi küpseda ja maitsetel seguneda ning seejärel hakka veidihaaval vaheldumisi veini ja puljongit lisama. Seda väikestes kogustes, nii et küpsemisprotsess ikka nähtav oleks, üle ujutada ei ole vaja. Panin kogused viisakalt kirja, aga tegelikult lisan ise mõlemat vedelikku tunde järgi täpselt nii palju, kui risotto valmimiseks vaja on. Mu õde ütleb, et kui ma söögitegemisel veini kasutan, on seda maitsest alati võimalik aru saada:) Kui tundub, et riis on peaaegu valmis (maitse, kui silma ei usalda), lisa tükeldatud sparglid ja herned. Nad ei vaja küpsemiseks rohkem, kui paar minutit, et mõnus tekstuur ja ilus värv säiliks. Kõige lõpus maitsesta soola ja valge pipraga, sega sisse riivitud parmesan ning kõige viimasena hernevõrsed. Serveerida tuleb kohe! Ja viimase aja lastelaulude lainel olemisest inspireerituna - risotto ilma valge veinita on nagu Kati ilma karuta või mina oma Murita.

Kõrvitsapüreesupp

Käisin Tartus kohalikke sööklaid üle vaatamas - giidi kaasabil, loomulikult. Kogenud kodanikuna teadis ta rääkida, et lisaks tuntud veinikatele ja "Eesti 50 parimat restorani" nimekirjas figureerivatele on Vilde tervisekohvik üks väga popp koht. Mitte, et ma tema soovituses kahelnud oleksin, aga oma silm ja maitsemeel on siiski kuningas, seega läksime kohale. Ja oli tõesti armas söökla! Lisaks väga isuäratavale smuutidelistile kuulsin, et töönädala jooksul on neil iga päev erinev ja väga hea supi- ja salatibuffee. Kõlab nagu oma nime vääriline nunnu tervisekohvik, eks? Nende Facebooki lehel ringi kruiisides sai selgeks, et pole nad seal nii nunnud midagi - leidsin fotogaleriist minu blogist virutatud pildi, ilma ühegi viite ega kommentaarita! Ma ei ole kade inimene, jagan hea meelega, eriti, kuna ma ei ole mingi proff, vaid niisama köögis eksperimenteerija, aga selline salajane pildivirutamine on väga alatu! Kuna pildikommentaarile ega kirjale vastust ei tulnud, rääkisin kogu loo avalikult Facebookis ära (nagu mul kombeks:)). Pärast seda saadeti mulle meiliaadress, millel kontakteeruda, et asi ära lahendada. Ning pärast mõningate meilide vahetamist sain vabanduse ja leppimise märgiks koogiretsepti.

Kuna ma eriti ei armasta kooke süüa ja veel vähem teha, siis tegin endale lohutuseks kõrvitsasuppi.

Sellest kogusest saab nelja inimese lõunasöögi:
veerand väiksemat sorti kõrvitsast (selline peasuurune)
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 porgand
2 kartulit
pool pirni
veidi õli
pool köögiviljapuljongikuubikust või 2 spl puljongikontsentraati
soola
kõrvitsaseemneid
seedermänniseemneid
peterselli

Käitu nii: koori ja tükelda kõigepealt kõik koostisosad. Kuumuta potis õli ja loobi sinna esiteks sibul, küüslauk ja ingver. Paari minuti pärast lisa kõrvits, porgand ja kartul, lase maitsetel mõned minutit sõbruneda ning vala peale keevat vett täpselt nii palju, et kõik köögiviljad saaksid kaetud. Lisa puljongikuubik või -kontsentraat, maitsesta soolaga ja lase vaiksel tulel 20 minutit keeda. Nüüd lisa kooritud ja tükeldatud pirn - see annab supile kerget magusust ja tekstuurile kreemisust. Keeda veel 10 minutit. Samal ajal rösti pannil kõrvitsa- ja seedermänniseemned. Püreesta supp ning serveerimisel puista peale seemnesegu ja peterselli.

Pardisännu

Kes vaatas täna ETV-s saadet "Vabariigi kodanikud"? Teemaks oli Riigikogus algatatud arutlus, kas seadustada samasooliste inimeste kooselu. Kuigi ma tavaliselt telesaateid vaatamise asemel kuulan (jah, mina olengi multitaskingu kunn - samaaegselt telefonivestlust pidada ja telesaadet jälgida või kirja trükkida, tehke järele!), lendas seekord küll töö nurka ja vaatasin nii emotsionaalselt, et oleks tahtnud ühel hetkel naerda, teisel nutta ning kolmandal roppude sõnade saatel teleka ees rusikatega vehkida. Kes ei näinud, soovitan vaadata: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=148428

Mina olen üks väga vanamoeline tüdruk. Ootan pikisilmi kodus endale kaasavara kududes ja heegeldades, millal pimekohtingu formaadis abielluda saaksin, ehk millal mõni meeskodanik piisava hulga kaamelite, vaipade ja pardikarjaga lagedale tuleks, et isa oleks nõus mind ära andma. Sest armastusabielu on mõistetamatu, lihtsalt kooselu utoopiline ning samasooliste puhul mõlemad lihtsalt perverssed? Tõsiselt?!? Aastal 2014?
Kuigi pardikarja vastu poleks ilmselt mul ega mu isal mitte midagi!

Kahe sännu jaoks läheb vaja:
1 pardifilee
2 viilu musta leiba (mina valisin seemnetega käsitööleiva - reklaami ei tee, igaüks sööb seda, mis maitseb). Kui tahad, viitsid ja oskad - tee ise. Mulle ei meeldi küpsetamisega jännata.
erinevaid salatilehti - rooma salati ja peedilehtede kombo sobib imehästi
1 paprika
oliiviõli
balsamicot
soola ja pipart

Käitu nii: esiteks pane ahi kõrgele kuumusele grillrežiimile sooja. Lõika paprika pooleks, kraabi sisu välja ja pane ahju grillima. Nüüd saad pardiga tegeleda - tee filee nahaga poolele sisselõiked, see aitab rasval välja sulada. Maitsesta fileed soola ja pipraga ning pane pannile keskmisele kuumusele praadima. Õli pole vaja, pardi enda seest tuleb piisavalt palju rasva. Prae pardifileed umbes minuti tagant keerates kokku 5-6 minutit. Selle ajaga peaksid saama keskelt õrnalt roosa pardi. Kui paprika hakkab kergelt mustatriibuliseks tõmbuma, võta see ahjust välja ja pane kilekotti, nii tuleb hiljem koor lihtsamalt maha. Peened kokandusväljaanded soovitavad grillitud paprika kaussi panna ja toidukilega katta, aga kui just sama kaussi hiljem ei kasuta, ei näe ma lisaküürimisel mõtet. Nüüd võta ette leib - lõika sellest kaks üsna jämedat viilu ja grilli ahjus mõlemalt poolt natuke krõbedamaks. Hoia silm peal, sest kergelt krõbedast musta ja suitsevani läheb kiiresti! Ahjust tulnud leivaviiludele piserda oliiviõli. Vahepeal peaks part olema valmis saanud, nii et tõsta filee pannilt ja lase sel mõned minutid rahuneda. Sel ajal tiri paprikalt koor maha ja tee see veidi väiksemateks tükkideks. Lõika pardifilee viiludeks, rebi rooma salat eraldi lehtedeks ja saadki hakata sännut kokku panema! Laota leivale rooma salati ja peedilehed, nende peale grillitud paprika ning kõige peale pardifilee viilud. Puista peale veel peedilehti, soola ja pipart ning maitse huvides tee juurde mõned oliiviõli- ja balsamicotäpid.

Tursk kartulisalati ja karulaugumajoneesiga

Kuulsin hiljuti ühest toredast projektist, mille sisuks on vanad klassikalised lastelaulud uues kuues. Tegelikult ei kuulnud ma sellest juhuslikult, vaid üks projekti autoritest tegi häälekalt reklaami. Kuigi ma ilmselt ei ole otsene sihtgrupp, on see minu meelest väga tore ettevõtmine. Kes ei tahaks kuuda, kuidas Luisa Värk, Teele Viira või Karl-Erik Taukar "Mina oma Muriga" või "Kati karu" laulab, eks? Samas on  see minu arvates pigem nišitoode ja kui lastelaulude fännid välja arvata, suunatud eelkõige viimastel aastatel välja ilmunud noorte staarikeste austajatele. Minuvanused kiljuks vaimustusest, kui näiteks Erich Kriger "mina olen Ott..." laulaks! Viimane ei ole järjekordne näide minu absurdsetest ideedest - rääkisin sõbrannale, kes mõttest Erich Kriegerit või Marju Kuuti lastelaule laulmas kuuldes samamöödi pöördesse läks! Aga kõigile samaaegselt ei saagi meeldida. Minuvanused ja lastetud inimesed tõenäoliselt pileteid ega plaate ostma ei torma, aga ettevõtmine iseenesest on väga armas, nii et kel on väikesed lapsed või on ise Luisadest ja Taukaritest võlutud - andke tuled! Ürituse kohta lähemalt vaata siit: https://www.facebook.com/events/691773804214936/?fref=ts

Ma olin väiksena suur Entel-Tenteli fänn, kõik laulud olid peas! Kuna väikese inimesena õpitud asjad niisama lihtsalt ei unune ja olen sellest üritusest viimasel ajal paljude oma sõpradega rääkinud, siis meenuvad kummalisel kombel vastavatesse situatsioonidesse sobivad laulud täpselt õigel ajal. Tühja kõhuga on mu põhilugu see konna ja kure oma, just see koht, kus tuleb mängu kurg, kellel on kõht tühi ja meel kurb :) https://www.youtube.com/watch?v=cI8OlWab7Fs

Ülikiirelt tehtav söök on sel puhul ainuõige lähenemine.

Kartulisalati ja karulaugumajoneesiga tursafilee jaoks läheb vaja:
tursafileed
beebikartuleid
vutimune
värskeid soolakurke - loomulikult Salme käest. Ta on minu lemmik müügiinimene, kes müüb Keskturul kurke - ühe-, kolme- ja seitsme päeva omi. Kui esimest korda tema juurde sattusin, ütles ta sissejuhatuseks, et enne ta mulle midagi ei müü, kui olen kõiki erinevaid variante proovinud! Mõni teine mutt müüb kurke euro või paar odavamalt, aga see kohustusliku degustatsiooniga müük mulle väga meeldib, nii et lähen ikkagi alati Salme juurde! Soovitan! Ta asub esimese sisemise osa keskel, umbes seal, kus pähkliputka on.
rooma salatit
rohelist sibulat
tilli
väike võikuubik
soola ja pipart
2 munakollast
poole sidruni mahl
oliiviõli
väike tuust karulauku

Käitu nii: kõigepealt tee valmis karulaugumajonees - selleks vispelda kokku munakollased, sidunimahl ja lisa vaikselt oliiviõli, kuni oled saanud mõnusa kreemja konsistentsi. Sega juurde tükeldatud karulauk ja maitsesta soolaga. Kui majoneesi blenderis teed, siis on viimasega veidi lihtsam - loobi karulaugulehed lihtsalt blenderisse ja lase sel oma töö teha.

Keeda beebikartuleid 12 ja vutimune poolteist minutit. Prae tursafileed keskmisel kuumusel või sees umbes minut kummaltki poolt ja maitsesta kergelt soolaga. Serveerimiseks laota taldrikule rooma salati lehed, sinna peale kalafilee, mille ümber laota poolitatud soolakurgid, beebikartulid ja vutimunad. Puista peale rohelist sibulat ja tilli, maitsesta soola ja pipra ning karulaugumajoneesiga.

Muusikasoovitus on "Kalakesed" - youtube'ist ma ei leidnud, aga katkendit saab kuulata siit: http://muusika24.ee/Muusika/album/Entel-tentel-trika-trei

Pardisalat

Vana tõde on, et kohalikud ei ole oma linna vaatamisväärsustega absoluutselt kursis. Mis on minu meelest täiesti loogiline - miks peaks turisti tegema kohas, kus sa suurema osa ajast töötad, teise poole magad ja mõnikord harva jõuad restorani või veinikasse? Ma ei tea ei enda ega sõprade puhul ühtegi juhust, kui keegi oleks nädalavahetust vanalinnas jalutades veetnud! Aga lõpuks, pärast kümmet aastat siin elamist, olen ma tänu oma turistist sõbrale Tallinna vanalinna täiesti selgeks saanud! Jalutasime suuremad populaarsed ja väiksemad natuke kahtlased tänavad kõik läbi, minu tingimusel, et see tuleb ühildada minu tööga (detaile võin huvilistele jagada meili või telefoni teel :))

Vanalinna ühe väikse tänava lõpust leidsime veinimuuseumi, täpse nimega Eesti Joogikultuuri Muuseum. Sadasime sisse ja esimesest hetkest alates olime mõlemad täiesti võlutud! Juba sealne aura on kuidagi maagiline, nagu oleks sisenenud mingisse teise, võlumaailma. Ees ei oodanud meid igavleva näoga klinditeenindaja "tehke kiiresti, saan Facebooki tagasi minna" olekuga, vaid armas tütarlaps, kes esiteks pakkus veini (minu meelest toimib alati ja igal pool "vein kätte, siis vaatame edasi" lähenemine kõige paremini!) ning edasi rääkis põhjalikult, ja meie läbisegi loobitud küsimustest häirimata, selle koha ajaloost, asutajatest ja praegusel kujul tegutsemisest. Ekskursioon ja erinevate veinide degusteerimine käis kogu protsessi juurde. Edasi läheb vaatab igaüks ise ja ostab veini ka kaasa! Koht, mis minu ja mu sõbra jalust niitis, on see: http://www.matiesen.ee/

Roosa vein on kevade alguse kohustuslik osa ja sobib terrassihooaja avamise juurde ideaalselt. Veinimuuseumis saada olev roosa vein on kaugel nendest kaubanduskeskuste omadest, mida vähemalt mina kevadeti jooma olen harjunud. Ei taha kellegi esmaemotsiooni kallutada ja ma pole just veiniteadlane ka, nii et jällegi - igaüks läheb vaatab ja maitseb ise!

Roosa veini parim sõber on part!

Kahe pardifileesalati jaoks läheb vaja:
2 pardifileed
peotäis erinevaid salatilehti
4 redist
mõned minisparglid
väike võikuubik
1 granaatõuna mahl ja seemned
mõned vaarikad
oliiviõli
balsamicot
soola ja pipart

Käitu nii: tee pardifileede nahaga pooltele sisselõiked ja pane nad, nahaga pool all, pannile keskmisele kuumusele küpsema. Õli ei ole vaja panna, sest part ise higistab päris palju rasva välja. Prae kummaltki poolt umbes 3 minutit. Samal ajal kuumuta teisel pannil või, lisa sinna sparglid, pooleteist minuti pärast poolitatud redised ning umbes kümne sekundi pärast võta segu kiiresti tulelt ära. Ma tean, võis kuumutatud redis kõlab nagu keedetud porgand, mitte just kõige apetiitsemalt, aga on tegelikult ülihea, soovitan proovida! Valmis pardifileed tõsta mõneks ajaks rahunema. Samal ajal saad kokku segada salatilehtedest, sparglist ja redistest salati. Sinna peale tõsta viilutatud pardifilee ja vala üle kastmega - selleks sega kokku püreestatud vaarikad, granaatõunamahl, balsamico ja oliiviõli. Vaarikate kogusega ole kergelt ettevaatlik ja pane pigem vähem, kui rohkem - see ei ole dessert, vaarikas on vaid õrna maitse andmiseks! Maitsesta salat soola ja pipraga ning puista peale granaatõunaseemned. Kõrvale sobib loomulikult roosa vein!

Kartuli-sparglisalat

Mu ema rääkis hiljuti toitumispäevikust ja küsis, mida ma sellest arvan. Tegin esiteks häälekalt maha - tüütu toksimine ja nagunii adekvaatseid tulemusi ei anna - aga siis hakkasin ise põhjalikumalt uurima ning pidin järjekordselt oma sõnu sööma, nagu ikka. Kõigi päeva jooksul söödud ja joodud ainete grammipealt sisestamine on tõesti tüütu, aga programmis saadaval olev "määra kogus pildilt" abivahend lihtsustab seda oluliselt. Väga informatiivne oli ka - näiteks sain teada, et oma vanuse, pikkuse ja füüsilise aktiivsuse juures olen peaaegu grammipealt ideaalkaalus, kuigi ise pean end pigem jämedaks. Tõsiselt rabatud olin sellest, et enda arvates toitun suhteliselt normaalselt ja tervislikult, aga toitumispäeviku tulemuste järgi väga valesti! Näiteks ei saanud ma ühelgi päeval soovituslikku kaloraaži täis, tarbisin süsivesikuid ohtlikult vähe ja rasvu liiga palju! Kas see tähendab, et pean oliiviõli, avokaadod ja pähklid maha jätma?!

Võtsin kogu saadud info teadmiseks, aga pärast kolmandat päeva jätsin hoopis toitumispäeviku maha ja toitun edaspidi ilmselt samamoodi edasi - isule, hooajale ja poest saadaolevale vastavalt. Aprillikuus beebikartuli-sparglisalatit süüa kõlab minu jaoks ideaalilähedaselt :)

Vaja läheb:
beebikartuleid
minispargleid
vutimune
rukolat
tilli
väike võikuubik
oliiviõli
sinepit
sidrunimahla
soola ja pipart

Käitu nii: keeda beebikartuleid 5 minutit ja seejärel prae või sees koos spargliga veel mõned minutid. Samal ajal keeda vutimunad - pakendil on kirjas 2-3 minutit, mina keetsin veidi alla kahe ja tundus, et palju sai, seega arvan, et minutist piisab. Kastmeks sega kokku oliiviõli, sinep ja sidrunimahl. Laota kõik komponendid taldrikule, sega juurde rukola ja till. Vala salat üle kastmega ning maitsesta soola ja pipraga.

Reklaami ega kommentaaride eet mulle ei maksta, samuti ei tasu minu personaalset arvamust üleüldise tõe pähe võtta, igaühe toitumine ja trennihuvi on ilmselgelt tema enda asi. Aga toitumispäevikuga soovitav tutvuda - selle leiab siit: http://tap.nutridata.ee/

Väike värske salat

Ma olen viimasel ajal oma meessõpradega väga palju rääkinud teemal "miks mehed petavad ja miks naised petavad". Selle üle arutledes on kulunud tohutult tunde, veini ja emotsioone, mõned järeldused, aga mitte ühtegi vastust. Nii et aitab sellest teemast, igaühe suhe on tegelikult tema enda asi ja igaüks teab ise, kuidas oma elu korraldada. Kuigi nii iseenda kogemused kui ümberringi toimuv tahab järjekindlalt vastupidist tõestada, olen ma tegelikult ikkagi Bambi ja usun, et kõik mehed ei ole litsid ja joodikud. Ma pole enda oma lihtsalt veel üles leidnud :)

Samamoodi ei ole kõigi meeste jaoks taimetoit välistatud. Katsetasin pühapäeval ühe sõbra peal.

Kahe väikse värske salati jaoks läheb vaja:
1 väike suvikõrvits
peotäis kirsstomateid
teine peotäis maasikaid
100 g fetajuustu
tuust rukolat
mõned basiilikulehed
röstitud mandlilaaste
oliiviõli
balsamicot
sidrunimahla
soola ja pipart

Tegemiseks pole ei annet ega teadust vaja:
tee suvikõrvitsast juurviljakoorijaga ribad, tükelda tomatid, maasikad ja juust, sega kokku rukola ja basiilikuga, maitsesta oliiviõli, balsamico, sidrunimahla, soola ja pipraga ning puista peale mandlilaastud Voilà!
Salati juurde sobib külm roosa vein nagu Karu Kati kaissu :)

Karulaugupestopappardelle

Enamike eestlaste lemmikaasttaaeg on suvi. Saab rannas päikest võtta ja õlut juua. Saab aias grillida ja õlut juua. Saab pärast puhkust "fuck work" Facebooki kirjutada ja kui meelde tuleb, et ülemus ka ilmselt nägi, saab õhtul lohutuseks jälle õlut juua. Mõnus ju.

Suvepulmad on ka ääretult populaarsed. Olen nõus, mulle ka meeldib ilmaga-on-vedanud-pulmades teiste kulul piiramatult õgida ja šampi kulistada ning lühikeses kleidis hommikuni tantsida. Pikka kleiti ja ülikonda pressitud õnnelik paar vaevalt sedasama vaimustust jagab, kui lauspäikse käes higistades fotograafile sajandat häppifeissi teeb. Aga ilu nimel peabki kannatama ja pärast on "meie imeilus päikseline päev" nimeliste fotode näol, millega teiste ees eputada.

Mulle meeldib kevad suvest oluliselt rohkem. See, kui väljas on juba soe, aga mitte veel rõvedalt palav. Kui saab vabalt hommikul kell 8 jooksma minna, sest nii valge on, et ei pea pimeduse varjus ringi kakerdavaid retsidiviste kartma. Kui saab veel õhtul kell 9 loomuliku valguse taustal toidupilte teha. Kui saab turult juba toredaid kevadisi asju nagu karulauk või maasikad (ja mul on üsna ükskõik, et need Eesti omad ei ole).

Kevadlilled on samuti mu lemmikud. Okei, kuhja valgete rooside vastu ei saa siiski miski, aga kevadlilled on nimekirjas järgmised. Kuna mul on sünnipäev talvel ja teadupärast vallalised naised muudel tähtpäevadel ega sigaduste eest kompensatsiooniks lilli ei saa, siis ostan endale tavaliselt märtsikellukesi, hüatsinte ja tulpe ise...kuni paar päeva tagasi mulle kulleriga tohutu tuust valgeid tulpe saadeti! Ilmselgelt olin üllatusest rabatud ja pööraselt rõõmus! Žesti autor ei olnud mitte salajane austaja, vaid hea sõber, kes lisaks oma muudele voorustele jagab ka mu vaimustust hea söögi ja veini osas. Vastastikku saadame toidupilte ka. Nunnu, eks:) Mina saatsin viimati karulaugupestopappardelle oma.

Karulaugupesto jaoks läheb vaja:
tuust karulauku
kooritud mandleid või mandlilaaste (mulle tundus, et mandlite magus maitse võiks intensiivse karulauguga sobida) - kas eelnevalt röstitud või mitte, kuidas endale meeldib. Mulle meeldis esimene variant.
Parmesani juustu
küüslauku
oliiviõli
soola

Tegemisõpetus piirdub kõigi koostisosade blenderisse loopimisega, ülejäänu teeb juba blender ise. Paraja konsistentsi saamiseks ilma liiga suure koguse oliiviõlita lisan ma natuke vett ka. Kellel palju vaba aega ja viitsimist on, teeb pasta loomulikult ise. Minul tegelikult isegi oli, aga mul polnud jällegi jahu ja seda spetsiaalselt ostma minna ka ei tahtnud. Ilmselt olen ma üldse ainuke inimene, kellel kodus ei ole jahu, suhkrut ega kõigi eestlaste lemmikuid, hapukoort ja ketšupit. Seega, need kes pastat ise teha ei viitsi, ei oska või ei taha, keedavad paki oma sellel oleva juhendi järgi (mina kasutasin pappardellet), segavad juurde pesto ja puistavad peale mandlilaaste. Parmesani ka, kui isu on. Pasta ilma veinita on minu meelest nagu Kati ilma Karuta, nii et klaas külma valget veini on samuti kohustuslik! Kevad on mõnus, onju.

Angry Birds

Ei, ma ei ole kuhugi kadunud ega söömisest ja söögitegemisest täielikult võõrdunud. Teen lihtsalt autojuhilube, uut väga lahedat tööd ja vahepeal käis blogi jaoks vajalik aksessuaar - fotokas - koos mu õega India-reisil.

Aasta algus mõjub paljudele muserdavalt, kas pimeduse, külma või eelmisest aastast jäänud iseendale antud täitmata lubaduste tõttu, ja räägitakse, et sel ajal toimub ka kõige rohkem lahkuminekuid. Mina ei alustanud uut aastat mossitades, vastupidi. Tagantjärele ei saa niiehknaa enam midagi muuta ja kahetsemine ei tee teadupärast kedagi õnnelikuks. Parem teha uusi plaane ja minna uutele tegudele. Ilmselt mu alateadvus niimoodi ei arvanud - kui muidu oled energiat täis ja heas tujus, siis tuleb iseendale, kuigi mitte sihilikult, midagi nõmedat kokku keerata! Sain tuttavaks ühe ülilaheda meeskodanikuga (nagu mu sõber ütles: "su silmad säravad temast rääkides") ja kuna kõik nii uskumatult hea tundus olevat, siis oli ise vaja selline käkk kokku keerata, et pikka aega saad iseenda täieliku idiootsuse üle veel täielikus hämmingus olla. Nii et edaspidi istun samasuguste sigaduste vältimiseks toas ja mossitan omaette nagu  Angry Bird.

Kõik on ilmselt kuulnud Itaalias populaarsest Arrabbiatast ehk tomati, küüslaugu ja tšilliga pastakastmest. "Arrabbiata" tähendab tõlkes "vihane" - tšillist tuleva tulisuse pärast. Paned tomatikastmele kana juurde ja saadki Angry Birds'i, palun väga.

Kahele Angry Birds'ile läheb vaja:
2 kanafileed
suitsupaprikapulbrit
oliiviõli
suur peotäis kirsstomateid
2 küüslauguküünt
taluvuse järgi värsket või kuivatatud tšillipipart
suts palsamiäädikat
pool tl suhkrut
soola
serveerimiseks värsket basiilikut ja Parmesani

Käitu nii:
maitsesta kanafileed paprikapulbri ja soolaga ning jäta mõneks ajaks maitsed omavahel sõbrunema. Vahepeal saad teha tomatikastme - pane poolitatud kirsstomatid, viilutatud küüslauk ja tšilli oliiviõlisse küpsema (väga vihaselt praadida pole vaja), maitsesta palsamiäädika, suhkru ja soolaga ja jäta mõneks ajaks keema, kuni tomatid suurema osa veest välja higistavad. Sel ajal saad pliidil grillida või ahjus valmis küpsetada kanafileed.

Serveerimiseks jaga tomatikaste taldrikutele, tõsta peale (kas viilutatult või tervelt, kuidas tuju on) kanafileed ning garneeri basiilikulehtede ja parmesanilaastudega.
Mu ema ütleb, et paha tujuga ei tohi juua, nii et kui tunned end nagu Angry Bird, siis ära endale veini paku.

Tegelikult ma väga kaua ei mossita, sest midagi tagasi võtta ju nagunii enam ei saa. Nii et läheb varsti üle. Aga mu idiootsus hämmastab mind sellegipoolest jätkuvalt.