Hommikusöök

Kümme päeva hommikust trenni ja korralikku hommikusööki on tänasega läbi saanud. Pean tunnistama, et esimesed paar päeva olid vaevalised ja seda eriti just hommikuse söömise, rohkem kui trenni osas. Kui omavahel võrrelda, siis tulid hommikusöögid päris ebaühtlased - näiteks neil päevadel, kui kella 8ks tööle või varsti pärast hommikusööki ema juurde varasele lõunale läksin, oli hommikune toitumine üsna närb, samas kui pikema trenni päevadel, eriti kui kellaaeg juba lõunale hakkas lähenema, tuli hommikusöök suur, mitmekesine ja maitsev! Tegelikult olid kõik muidugi maitsvad :)

Kuna ma tavaliselt kümne päeva jooksul iga päev trenni ei tee, vahele tuleb ikka mõni puhkepäev ka, siis tegelikult natuke kartsin, mida füüsiline vorm sellest arvab ja kuidas jaksu on. Mitmetunniseid trenne ma ette ei võtnud, nii et lihasvalu all ei kannatanud kordagi ning tahtmist ja viitsimist jätkus lõpuni. Oma tavapärastele jooksu- ja jõusaalitreeningutele tegin vahele joogat ja isegi toas tolmu koguv trenažöör sai korraks tegevust! Kokkuvõtvalt saan öelda, et see kümnepäevane projekt täitis täpselt seda eesmärki, mida vaja oli - juba umbes poole peal mõtlesin õhtul magama minnes, mis trenni järgmisel päeval teen ja mida hommikuks söön, ehk siis ootasin juba ainuüksi selle pärast järgmist päeva. Esimese päeva sundimisest on praeguseks saanud (jälle, lõpuks ometi) mõnus harjumus ja jätkan seda edaspidi kindlasti täpselt samamoodi! Olgu, nädalas teen mõne trennivaba päeva ka :)

Retsepte ma seekord lahti ei kirjutanud, et mitte postitust kilomeetriseks ajada, aga kel lisaks piltidele täpselt minu retsepti järele isutab, siis jagan hea meelega kirja teel.

Ilusaid hommikuid!

Päev 1 - viigimarja-vaarikasmuuti.

Päev 2 - viieviljahelbepuder vaarikamoosi, viigimarjade, mee ja pistaatsiapähklitega koos eriti hea sojapiimaga Lõuna-Prantsusmaa kohviga.

Päev 3 - must seemneleib päikesekuivatatud tomati pesto ja tomati-basiilikusalatiga.

Päev 4 - puuviljasalat.

Päev 5 - rohelise sibula omlett tomatisalatiga.

Päev 6 - avokaado-kiivi-piparmündismuuti, melon ja ploom (väga suur ploom).

Päev 7 - grillitud seemnesai viigimarjamoosi ja juustuga, pirni-murakasmuuti.

Päev 8 - avokaadokreemi ja kooreta keedetud munaga seemnesai, tomatisalat ja värske apelsinimahl.

Päev 9 - kohupiimakreem vaarikate ja pistaatsiapähklitega, viinamarjad (need õiged, kodus kasvatatud, mitte poe omad) ja piparmünditee.

Päev 10 - lapsepõlvemälestus - isa tehtud einevõileib.

Sellest viimasest ma räägin natuke lähemalt. Kui väike olin, siis nädalavahetustel tegi vahel isa hommikusööki - neil kordadel sai kas munavõid või einevõileiba. Munavõi munavõiks, aga ma ei ole kuulnud, et keegi kunagi oleks teinud nädalavahetuse-einevõileiba, nagu minu isa seda tegi. Välimuselt mitte just eriti atraktiivne toit, üks suur võileivamäsu, ja koostisosade nimekiri kõlab nagu "lest vaarikamoosiga", aga tegelikult on see megahea hommikuvõileib (millest tegelikult pärastlõunani kõht täis on). Einevõileiva tegemine käib nii: rösti leib ja määri sinna peale soola ja pipraga maitsestatud hapukoore-majoneesikastet. Sinna peale tõsta kilufileed ja nende peale pressi omakorda nii tihedalt ja palju, kui mahub juustu, kurki, apelsini, pirni ja keedetud muna. Ja pirni ei tohi asendada õunaga, ega kurki tomatiga - siis ei ole see enam see õige einevõileib! Maitses, nagu seitsmeaastasena :)

Tomatisupp kaalikatega

Oletame, et sul on kodus järel ainult natuke suppi (megahea supp, ise keetsid) - kas võtad kõik endale töö juurde kaasa, jätad koju oma kaaslasele või teed pooleks, et mõlemad saaksite natuke?

Sööme tööl proua ülemusega koos lõunat. Jah, ma 99% juhtudest tassin lõunasöögi kodust kaasa, sest läheduses on ainult kas paha köögiga sööklad või paha köögiga toidupood. Proua ülemus muretses, kas lõunasöögiks kaasa võetud supist ikka piisab - ainult natuke oli järel ja teise poole jättis koju mehele.

Teine töökaaslane, noor temperamentne venelanna seletas jällegi ükskord häälekalt, kuidas ta suure õhtusöögi tegi, sinna palju-palju erinevaid komponente lisas ja siis selgus, et tema mees üht neist ei söö. "Mismõttes täiskasvanud inimene ei söö" suhtumisega tütarlaps käratas: "Kui ei söö, siis nälgi!" Nii et nii palju, kui on inimesi, on ka suhtumist toidusse ja selle jagamisse.

Kaalikas on ebaõiglaselt alahinnatud tooraine. Mina avastasin tema ka alles lühikest aega tagasi, aga väga meeldib. Mõnus kohalik produkt, ei maksa suht midagi, samas kasutusvõimalusi on väga palju. Näiteks kaalikatega tomatisupp.

Kahe inimese tomatisupi jaoks on vaja:
ühte kaalikat
ühte väikest sibulat
kahte küünt küüslauku
ühte tšillikauna
ühte sellerivart
ühte porgandit
ühte purki kooritud tomateid
ühte kuhjaga teelusikatäit lambaläätse
oliiviõli
võid
soola

Serveerimiseks:
pestot
maitsestamata jogurtit
või sees praetud kaalikakuubikuid

Käitu nii: koori kaalikas ja tükelda umbes sentimeetristeks kuubikuteks. Ilusamad ja ühtlasemad pane mõneks ajaks kõrvale oma aega ootama, ülejäänu loobi potti õli sisse koos tükeldatud sibula, küüslaugu, tšilli, selleri ja porgandiga. Lase vaiksel kuumusel pidevalt segades maitsetel sõbruneda, maitsesta soola ja lambaläätsega ning küpseta veel paar minutit. Vala juurde kooritud tomatid, samapalju vett (kasuta sedasama tomatipurki) ja keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Sel ajal saad valmis teha pesto - basiilik, küüslauk, seedermänniseemned, oliiviõli ja sool blenderisse ja valmis (seekord ma Parmesani ei pannud) ja või sees praadida need kaalikakuubikud, mille enne oma aega ootama panid. Valmis supp tee saumikseriga püreeks ja serveeri kaalikate ning jogurti- ja pestosüdametega.

P.S. Mina hääletan sekunditki mõtlemata selle poolt, et supp koju oma kõige kallimale jätta.

Viigimarja-vaarikasmuuti

Tean paljusid inimesi, kes hommikusöökidesse väga külmalt suhtuvad, ehk siis neid ei harrasta. Paljude eksemplaride "hommikusöök" koosneb üleüldse kolmest tassist tõrvalaadsest kohvist ja hunnikust sigarettidest. Kuna ma ise olen samuti suve, puhkuse ja sellega kaasnenud lebohuntlusega hommikusöögi söömise unarusse jätnud, otsustasin kümne päeva jooksul iga päeva alustada  trenni ja korraliku hommikusöögiga. Selle ajaga peaks see komme olema juba sisse harjunud ja edaspidi iseenesestmõistetav olema. Loodetavasti saan eeskujuks ja motivatsiooniks olla, et oleks tahet päeva mõnusa miiluga alustada. Pärast on terveks päevaks parem tuju ja enesetunne. Hommikune trenn - see on igaühe enda otsustada.

Kümne päeva pärast näeme - stay tuned :)

Päev 1 - viigimarja-vaarikasmuuti.

Vaja läheb:
viigimarju
vaarikaid (koguseliselt natuke vähem, kui viigimarju)
banaani
mandlipiima

Käitu nii: blenderda kõik koostisosad segamini, vala klaasi, kaunista viigimarjasektori ja vaarikatega (kui huvi, viitsimist ja ilumeelt on) ning joo kohe ära.

Ühepajatoit vasikafilee, puravike ja kukeseentega

Septembris tähistatakse Eesti toidu kuud ja lisaks kõikvõimalikele muudele üritustele levib mööda Facebooki Eesti toidu teemaline väljakutse: "Kuna september on Eesti toidu kuu, siis esitame kõigile toidusõpradele väljakutse täita ka internet Eesti toiduga. Võtke välja oma parimad Eesti toidud, nutitelefonid või kaamerad ja sotsiaalmeedia äpid, sest teile on esitatud Eesti toidu väljakutse.

Nädala jooksul tuleb teil enda Facebooki lehele postitada (vähemalt :) ) üks eriti isuäratav pilt Eesti toidust - soovitavalt koos retseptiga - ja esitada väljakutse viiele sõbrale."

Eesti köök ei ole mu lemmik, et mitte öelda, et olen sel alal täielik käpard. Näiteks ei ole ma mitte kunagi teinud ühepajatoitu ja ilma vastavateemalise väljakutseta oleksin seda veel aastaid edasi lükanud. Ühepajatoit korralikult porgandite ja kaalikatega küll, nagu peab, aga ikka minu, gurmeepiffi, maailmas - vasikaliha, kukeseente ja puravikega.

Kui mina sain Eesti toidu tegemisega hakkama, siis arvasin, et küll saavad mu viis sõpra ka. Möödas on poolteist nädalat ja valitseb täielik vaikus. Seega järgmine kord saadan vastava väljakutse edasi täiesti võõrastele kodanikele.

Vaja läheb:

sibulat
sellerit
küüslauku
võid
õli
vasikafileed
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
kukeseeni
puravikke
herneid (külmutatud kujul on täiesti okei)
soola

Serveerimiseks:
hapukoort
rohelist sibulat
tilli

Käitu nii: tükelda sibul, seller ja küüslauk väga peeneks ning pane või ja õli segusse suurde potti madalale kuumusele küpsema. Tükelda vasikafilee paarisentimeetristeks kuubikuteks, prae pannil või ja õli segus ning lisa sibula-küüslaugu-sellerisegule. Maitsesta soolaga, pane potile kaas peale ja lase ilma segamata umbes pool tundi madalal kuumusel küpseda. Nüüd lisa kuubikuteks tükeldatud juurviljad, vala juurde vett, nii et kogu potis olev segu oleks kaetud, pane kaas peale ja lase ühepajatoidul haududa umbes kakskümmend minutit. Vanaema nõuanne oli, et mitte mingil juhul ei tohi segada, lase rahulikult haududa! Seejärel lisa eelnevalt võis praetud seened. Kõige viimasena vala ühepajatoidu sisse herned, lase kaane all veel paar minutit chillida ning siis serveeri - tõsta kogu segu taldrikutele, veidi ikka seda põhja tekkinud puljongit ka ning serveeri loomulikult, nagu peab - hapukoore, tilli ja rohelise sibulaga.

Pähklitega puuviljasalat

Rubriigist "meeleheide". Meeskodanik, kellega selgus, et mitte midagi mitte kunagi mitte millestki välja ei tule ja kellega ma ise juba mõnda aega mingit kontakti ei otsi, helistab pooleteise nädala jooksul iga jumala päev. Kõnetormidele mitte mingit vastust saades teadustab sõpradele, et mulle tuleb edasi öelda, et ma mitte kunagi enam talle ei helistaks ega kirjutaks. No selge, hea siis, et seda mõtteski ei olnud. Paar nädalat õndsat vaikust ja arvasin, et see teema sai nüüd lõpetatud. Naiivselt arvasin! Keset ilusat reedeõhtut saan JÄLLE telefonikõne ja sellele mitte vastates paar minutit hiljem sõnumi: "Ära mitte kunagi mulle kirjuta ega helista." Peale "ahsoo" ei oskagi midagi öelda.

"Ärge mulle helistage ega kirjutage" ma päris ei ütle, aga mõnda aega, ehk umbes kuu, olen veidi eemal küll. Varsti saab näha, miks:) Vahepeal keerulisi toiduprojekte ega suuri söögipidusid ette ei võta, lihtsalt kokku loobitavad salatid käravad sellisel perioodil ülihästi. Hommikusöögiks näiteks pähklitega puuviljasalat.

Vaja läheb:
arbuusi
maasikaid
vaarikaid
granaatõunaseemneid
mandlilaaste
pistaatsiapähkleid
goji marju

Käitu nii: tee arbuusist kuubikud, suuremad maasikad tee pooleks või veerandikeks ja sega vaarikatega kokku. Puista peale granaatõunaseemned koos natukese mahlaga ning kõige peale pähklid ja seemned. Söö teleka ees - aja kokkuhoiu huvides saad hommikusöögi ajal ühe või pool või vähemalt katkendi mõnest telesaatest ära vaadata.

Vasikafilee kukeseenekastmes

Töövestlustel võiks inimestelt kohe ette ära küsida, et millist tööd nad ideaalses maailmas teha tahaksid ja kui vastuses on haista kombot "hommikul tööle tulla, pool tundi kohvi juua, natuke niisama istuda, Instagramis ja Facebookis sügada, pikalt lõunal logeleda, natuke veel niisama istuda, kolleegidega pläkutada, järjekordse pooltunni kohvi juua, punkt kell viis pastaka kukutada ja kodu poole lonkima hakata" siis on inimene ilmselgelt vales kohas. Mina ei tahaks ideaalses maailmas üldse tööl käia. Tahaks kodus mehele süüa teha, toas lapsi, rõdul tomateid ja õues porgandeid kasvatada, koeraga metsas joosta ja naabrimutiga toiduretsepte vahetada.

Lõunane kodune lunch date on minu meelest väga hot. Tunduvalt hotim, kui kontorisööklas päevaprae-nimelist pläusti kühveldada. Eriti, kui tegu on "häppi miiliga". Ja ma ei mõtle siinkohal seda mäkdoonaldsi oma:) Vasikafilee kukeseene-Carbonara-kastmes on minu meelest lõunakohtinguks päris seksikas toit ka.

Vaja läheb:
vasikafileed
kukeseeni
veerand klaasi sojapiima (see annab natuke magusama ja pehmema maitse võrreldes tavalise piimaga ja teiseks mul kodus tavalist ei olnud ka)
ühte munakollast
veidi riivitud Parmesani
praadimiseks võid ja õli
soola ja pipart
serveerimiseks marineeritud peeti (vanaema andis loomulikult) ja soolakurki (turult tädi Salme käest tõin, nagu ikka)

Käitu nii: puhasta vasikafilee, maitsesta soola ja pipraga ning pane pannile eelnevalt kuumaks aetud või ja õli segusse küpsema. Keera vahepeal ja umbes nelja-viie minuti pärast tõsta lõikelauale fooliumi alla puhkama. Pese kukeseened ja pane teisele pannile või sisse praadima. Sega väikse kausi sees sojapiim, munakollane ja riivitud Parmesan. Kui kukeseened on küpsed, maitsesta soolaga, tõsta pann pliidilt ja sega sisse piima-munasegu (kuuma pliidi peal ei maksa seda teha, saab kastme asemel munapudru). Lõika vasikafilee tükkideks, serveeri kukeseenekastme, marineeritud peedi ja soolakurgiga. Steik on vasikas, kaste Carbonara, aga muidu ei ole ma mingi gurmeepiff, söön täiesti tavalist toitu, nagu kõik teised. Soolast.

Tom Kha Gai

Ma ei ole poolteist aastat puhanud ja seega ei mäleta, kuidas see käis. Kui ei oska, järelikult on vaja plaani. Itaaliasse ma seekord ei lähe, Pärnus puhkamiseks ei ole ilm just ideaalne - toas raamatut lugeda saan ma kodus ka - ja niisama teleka ees passimiseks on puhkusepäevi kahju raisata. Seega - plaan näeb ette teha iga päev midagi piisavalt ägedat, mis pildile jäädvustamist väärt oleks. Neljateistkümnest ideest on praegu olemas kaks, aga läheneme jooksvalt, nagu ma alati öelnud olen, küll tulevad ülejäänud ka. Ei saa lubada, et nad kõik ka blogi- ja facebookivalgust kannatavad, aga Instagrami oma kindlasti. Stay tuned.

Päev 1 - lõuna Mirruga, Tom Kha Gai.

Vaja läheb (koguseid ma ei kirjutanud, igaüks paneb ise tunde järgi ja kel tunded puuduvad, võib küsida):
kahte purki kookospiima
samas koguses kanapuljongit
kanafileed
seeni (kui võimalik, kasuta shitaakesid, austerservikuid vms, mitte tavalisi igavaid šampinjone)
värsket tšillit
galangalijuurt
ingverit
sidrunheina
kaffirlaimilehti
laimimahla
pruuni suhkrut (ei pea olema pruun, aga mul teistsugust kodus ei ole)
kalakastet
värsket koriandrit

Serveerimiseks värsket tšillit, koriandrit, laimisektoreid ja ahjus kuivatatud kirsstomateid.

Käitu nii: vala kookospiim ja puljong potti, lisa viilutatud tšilli, galangal, ingver, noaga nätaka saanud ja neljaks lõigatud sidrunhein, laimilehed ja keeda umbes 10 minutit. Lisa kanafileetükid ja keeda umbes 10 minutit. Nüüd sega juurde seened (suuremad tükelda ära, väiksemad tervena - oleneb, mis sorti kasutad) ja keeda veel umbes 10 minutit. Keera kuumus maha, lisa laimimahl, suhkur ja kalakaste, sega korralikult. Serveerimisel puista peale värsket tšillit ja koriandrit ning laimisektorid on ka minu meelest hästi nunnud.

Hommikusöögisalat

Ma olen enda välimuse suhtes üle keskmise kriitiline. Ei, ma ei ole inetu nagu öö ega eluohtlikult ülekaaluline, samuti ei taha ma ilus olla meeste ega teiste naiste, vaid iseenda jaoks, lisaks on see valdkond pärast tore, huvitav, tark ja osav olemist nimekirjas üldse kusagil tagapool, aga olemas ikkagi. Püüan toituda tervislikult ja trennide vahele mitte üle ühe päeva jätta. Kes trenni teeb, teab, kui hea tunne pärast on. See kõlab veidi koledalt ja teiste arvelt boostitud enesehinnagu tõusuga, aga kui lõpetad pargis ringid, jooksed kodu poole, jooksujälgija piff ütleb kõrvaklappides "9 km läbitud" ja samal ajal õõtsub vastu minust vähemalt kaks korda suurem tütarlaps poolläbipaistvas, väga vähe fantaasiale ruumi jätvas valges topis kirjaga "I am limited addition", siis tunned end natuke veel ilusamana, kui pärast tavalist trenni. Suur hommikusöök oleks justkui välja teenitud.

Hommikusöögisalati jaoks läheb vaja:
rooma salatit
peedilehti
tilli
sidrunist pressitud mahla
oliiviõli
soola
musta pipart
avokaadot
peekonit
tomatit
muna
valge veini äädikat

Käitu nii: pane keema vesi muna keetmise jaoks, lisa sinna ka teelusikatäis valge veini äädikat ja suts soola. Pane peekoniviilud külmale pannile ja oota, kuni kuumus tõuseb ja peekon küpsema hakkab. Vahepeal jõuad rooma salati lehed väiksemaks rebida, segada need peedi- ja tillilehtedega, avokaadoviiludega ning segada sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga. Tõsta salatikuhi taldrikule. Keera vahepeal peekoniviile pannil ringi ja kui nad toredad krõbedad on, pane taldrikule köögipaberile jahtuma. Muna keetmise jaoks löö see väiksesse kaussi ja kui vesi väikse mulliga keeb, tee sinna lusikaga väike keeristorm, mille keskele vala muna. Keeda umbes kaks ja pool kuni kolm minutit. Kuni muna keeb, lõika tomat pooleks ja pane küpsema samale pannile, kust just peekoni ära võtsid. Serveerimiseks tõsta salatikuhjale peekoniviilud, tomatipoolikud ja kõige peale muna. Maitsesta musta pipraga ja söö kohe ära.

Kukeseene-spargliomlett

Vahin tööl. Kõrval istub proua ülemus: "Ma tunnen ennast nii halvasti, nagu hakkaks ära surema."
Mina: "Mine puhkusele."
Proua ülemus: "Ei tea, kas elangi puhkuseni..."

Seesama suren-kohe-ära-tunne on mul ka, kui olen kollektsiooni kallal töötamise lõpetanud - alati, tõesti ALATI lõpetan viimasel minutil ehk mõned tunnid enne pildistamist ja pool kuni terve öö magamata (kes veel ei tea, siis ma olen ööriiete disainer). Pärast pildistamist pakin riided kokku, joon ühe siidri ja magan kaua tahan. Kollektsiooni kallal töötada on kõige mõistlikum päevade (ja ööde) viisi järjest, mitte tööperioodi tükeldada. Töö on efektiivsem ja läheb kiiremini, pärast hea lebotada. Või noh, muude asjadega tegeleda. Ühesõnaga lülitan end selleks ajaks muudest asjadest välja, kaasa arvatud söögitegemisest. Ühel õhtul näiteks oli õhtusöögiks üks õnnetu nektariin. Omletti ma eriti tihti ei tee, sest minu meelest on see hommikusöögiks liiga suur amps, aga kusagil hommiku- ja lõunasöögi vahepeal kärab küll, pärast on kuni õhtusöögini väga chill. Suure plussina saab valmis väga kiiresti, nii et kaltsud jõuavad vahepeal napilt triikimisest maha jahtuda.

Vaja läheb:
väikest peotäit spargleid
sama väikest peotäit kukeseeni (Muud asjad olid mul külmkapis olemas, aga kukeseeni käisin tõesti spetsjomm turul toomas. Kui keegi nüüd mu eelneva töötan-jutti-kuni-kukun-kõne peale ninatark tahab olla ja küsida, et mida ma siis töö ajast turul vahin, siis esiteks käin ma vahepeal jooksmas, et päris peast segi ei läheks - terves kehas terve vaim, onju - Keskturg jääb täpselt koduteele ning teiseks oli järgmiseks päevaks planeeritud õhtusöök, mis samuti kukeseeni sisaldas ja mõned asjad ON sellised, mida lihtsalt ei taha edasi lükata:))
võid
oliiviõli
kahte muna
veidi vett
soola
kodujuustu

Serveerimiseks väike tuust erinevaid salatilehti, reidseid ning maitseks soola ja sidrunimahla.

Käitu nii: pese ja tükelda kukeseened ja sparglid. Prae seeni või sees mõned minutid, seejärel lisa sparglid ja prae veel umbes pool minutit. Maitsesta soolaga ja lisa pannile veidi oliiviõli. Nüüd vala sinna soolaga maitsestatud ja vähese veega segatud lahtiklopitud munad ja lase kaane all küpseda, kuni tundub, et valmimiseni on jäänud kaks minutit. Nüüd tõsta omleti peale siia-sinna mõned lusikatäied kodujuustu ning lase kaane all sellel sulada ja omletil valmis küpseda. Tegelikult ma tahtsin mozzarellat panna, aga terve pakk tundus liiga palju olevat ja üle jääva pooliku osas ei tulnud ühtegi mõtet, pealegi kodujuust sulab kuumuses samamoodi. Serveeri sidrunimahla ja soolaga maitsestatud redisesalatiga.

Kanapasta kukeseente, spargli ja Proseccoga

Noored mehed on naljakad. Toredad muidugi ka. Selguse huvides ütlen, et meheks saadakse alates kahekümneviiendast eluaastast, enne seda ollakse poisid. Igatahes, kui nad just ema juures ei ela, emal endale riideid osta ega iga päev süüa teha ei lase, siis on nad toredad. Kutsume neid edaspidi kiisudeks, eks. Kiisud ise süüa ei tee, käivad õues söömas. Samas maitse-eelistused on kiisudel täiesti olemas. Rääkisin just hiljuti ühe kiisuga, kes teadustas, et kui väljas söömas käib, tellib alati kanapastat. Ja kui menüüs ei ole (ja väga paljude restode menüüdes tegelikult ei ole ka), siis palub endale spetsjomm teha. Minu meelest ei ole see pirtsakas ega ülbe, vaid nummi! Iga kokk teab ju, kuidas kanapastat teha! Mina olen täpselt ühe korra teinud - kui kunagi ammu-ammu alles süüa tegema õppisin, retseptiraamatu järgi orienteerusin ja sõbrannaga koos pastaõhtusööki korraldades koguste osas kõvasti üle pingutasime, ehk siis tervele lasteaiale kanapastat tegime. Vahepeal olen veidi õppinud, nii et sportlikust huvist nüüd uuele katsele!

Vaja läheb (ma arvan, et kuna see on korralik kaloripomm, siis neljale kodanikule):
kahte kanafileed (umbes 300 g)
marinaadiks tuusti basiilikut, kolme küünt küüslauku, poole sidruni mahla, veidi oliiviõli ja sutsu soola
väikest karbitäit kukeseeni (kuna napilt-napilt hooaeg veel ei ole, siis kasutasin ära viimased vanaema käest saadud sügavkülma omad - arvan, et umbes 200 grammi)
poole sidruni riivitud koort
kahte ja poolt klaasi Proseccot
väikest pakki kohvikoort
väikest parmesanijunni (see, mis järele jääb, kui oled ülejäänu ära kasutanud - ära viska minema, vaid lisa kastmesse ja lase tal sinna sisse sulada)
200 g pastat (mina kasutasin täisterapennesid)
väikest peotäit spargleid
oliiviõli
veidi sidrunimahla
soola

Serveerimiseks: parmesani, riivitud sidrunikoort ja basiilikulehti.

Käitu nii: päev varem tee marinaadiainetest pasta, tükelda kana kuubikuteks, pane marinaadi ja unusta kuni järgmise päevani. Pasta tegemise ajal unusta kõik muud asjad ja tegutse kõigi asjadega korraga hästi kiiresti (või tegelikult parem plaan on samal ajal vaadata juutuubist My Kitchen Rules kuuendat hooaega ja Proseccot lonksata:)) - pane keema kaks potti, üks vähese, teine rohke veega ja maitsesta mõlemat soolaga. Pane tulele kaks panni koos oliiviõliga. Tegutse järjest, aga kiiresti, kuni potid ja pannid kuumusega tööle hakkavad - vähese veega potis keeda juppideks lõigatud spargleid umbes minut, vala kuum vesi ära, lase sparglitel jääkülmas vees umbes pool minutit jahtuda ja siis jäta nad veest kuivama. Rohke veega potis keeda pastat kaks minutit vähem, kui pakendil lubatud - seda ajasta nii, et pasta oleks keenud vahetult enne kastme valmimist. Marinaadis kana prae kuumal pannil umbes viis minutit, kuni pruunikaid triipe näed, seejärel vala hulka pool klaasi Proseccot, samapalju vasikapuljongit ja lase vaiksel kuumusel maitsetel sõbruneda. Kukeseeni prae õli sees, kuni tunduvad mõnusalt küpsed olevat, viska juurde riivitud sidrunikoor, sega veidi ja vala juurde kaks klaasi Proseccot. Lase alkoholil (peaaegu) välja aurustuda ja vala juurde koor. Maitsesta soolaga ja lase väga madalal tulel keeda, kuni kastme konsistents hakkab ilmet võtma, ehk siis muutub mõnusalt kreemiseks. Vahepeal pane juurde see väike parmesanijunn ja lase tal kastmesse sulada. Nüüd sega juurde kana, sega veidi, seejärel sparglid, sega veel veidi ja kõige viimasena sega juurde pasta. Sega läbi ja serveeri kiiresti - koos parmesanijuustuga segatud riivitud sidrunikoore ja basiilikulehtedega. Poleks arvanudki, aga kanapasta sai minu jaoks hoopis teise näo.
P.S. Lähema vaatluse tulemusel selgus, et kiisud on üllatusi täis ja siiski teevad ise kodus süüa. Ja suhteliselt lõdva randmega kusjuures.

Sparglisalat prosciutto crudo ja kooreta keedetud munaga

Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui lähed poodi ühte eluliselt vajalikku asja, nagu soola, pesupulbrit või piima ostma, kruiisid pool tundi kaubanduses, ahnitsed suure näljaga kõikvõimalikku kraami kokku, vead oma toidukoorma koju....ja avastad, et see ÜKS asi jäi ostmata. Lähed poodi tagasi, vahepeal on sinna tekkinud kilomeetrised järjekorrad, kannatad vapralt ära, aga selleks ajaks, kui oma toidumatkadelt naased, ähvardab näljast pimedaks jäämine. Õnneks oli toidumatka number üks ajal oidu eriti maitsvaid ja eriti kiirelt söömisvalmis saavaid produkte hankida. Sparglisalat prosciutto crudo, kooreta keedetud muna ja parmesaniga saab valmis kümne minutiga, ausalt.

Vaja läheb:
rukolat
basiilikut
sparglit
prosciutto crudot
parmesani juustu
muna
oliiviõli - selle järel ma teist korda poes käisingi!!!
sidrunimahla
valge veini äädikat
soola ja musta pipart

Käitu nii: aja ühes suuremas ja ühes väiksemas potis vesi keema. Mõlemasse lisa soola, väiksemasse teelusikatäis valge veini äädikat samuti. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita sinna keeristorm, vala selle keskele muna ja keeda neli minutit. Vahepeal peaks suuremas potis ka vesi juba keema - seal keeda spargleid (varte otsast lõika paarisentimeetrine kole jupp enne ära) umbes minut ja seejärel kohe jääkülma vette. Lase neil seal ka umbes minut olla ja seejärel kuivata. Salati kokkupanemiseks sega rukola ja basiilikulehed oliiviõli ja sidrunimahlaga ning maitsesta soola ja pipraga. Salatipõhjale tõsta sparglid, prosciutto crudo viilud, parmesanilaastud ja kõige peale muna. Piserda peale veel veidi sidrunimahla, puista musta pipart ja söö kohe ära!

Vitello Tonnato

Planeerisime Mooniga veinideiti. "Ära midagi keerulist küll tegema hakka, võibolla lihtsalt mingit väikest snäkki."
"Ei tee midagi keerulist, Vitello Tonnatot ainult."
"Misasja?!?"
"Vasikat tuunikalakastmes. Väikest eelrooga."
"Jajah, ma tean küll su neid väikseid eelroogi!!!"

Moon on see piff, kes sööb salaja sprotisaia, kui meest kodus pole ja mingeid peeneid roogasid talle pähe määrida ei õnnestu. Sööb küll väga hea meelega, aga kolme juustu ja basiiliku ravioolid tomatikastmes on ikka pelmennurid tomatimöksiga ning Vitello Tonnato sai kohe nimeks Vitali Donatella kastmes. Aga selle eest pidi Vitali Donatellaga Mooni uus lemmiksöök olema. Minu üks lemmikutest ka.

Vaja läheb:
vasikafileed (umbes 700g oli)
oliiviõli
valget veini
üht sellerivart
üht väikest porgandit
ühte sibulat
kolme küüslauguküünt
paari loorberilehte
kahte munakollast
ühest sidrunist pigistatud mahla
kolme anšoovisefileed
kolme suurt kapparit
veel oliiviõli
ühte karpi tuunikala õlis (mulle tundub, et see soolvees variant on liiga kuiv, aga maitse asi)
soola ja pipart

Käitu nii: pruunista vasikafilee õlis igast küljest. Vala juurde valge vein (ilmselt õige retsept ütleb, et paar klaasi, aga mina panin kohe südamest - niipalju, et kogu liha ära katab), veidi väiksemaks tükeldatud seller, porgand ja sibul ning küüslauguküüned. Kaks viimast läksid potti koortega, sest kiire oli. Lisa loorberilehed, soola ja pipart ning keeda vaiksel tulel umbes tunnike. Lase lihal puljongi sees täielikult maha jahtuda. Kastme jaoks vispelda munakollaseid sidrunimahlaga ja lisa vähehaaval oliiviõli kuni oled saanud mõnusa kreemja koostise. Sega sisse uhmris purustatud anšoovised ja kapparid, tuunikalakonserv ning maitsesta soola ja pipraga. Serveerimiseks tükelda vasikafilee, laota taldrikule või vaagnale ja vala üle kastmega. Kaunista kapparitega ning paku juurde leivakrõpse ja Montepulciano d'Abruzzo veini. Sommeljeed tahaksid mind võibolla siinkohal põlema panna, aga Moon tõi justnimelt selle veini ja minu meelest käras ülihästi.

Borš

Olin 25, kui vanaema mind esimest korda oma kööki mässama lubas. Esimene kord ja kohe suurelt - andis ette kaks pesukausitäit sealiha ja lubas marineerima kukkuda. Lendasin suure "hurraa-lõpuks-ometi" hüüde saatel ujukate väel kääridega aeda ja kühveldasin otse peenralt värsket tilli, sibulat, küüslauku, tšillit, salveid, jne, jne ning toas olevate asjadega kombineerides miksisin mõlemasse vanni kokku erinevad marinaadid. Ilmselgelt kukkus hästi välja, sest järgmise vanaisa juubeli menüü usaldas vanaema minu hoolde. Panin aias leiduvaid asju esimeses järjekorras silmas pidades ja poest juurde kombineerides kokku menüü, vanaema oma territooriumi ehk köögi kaitsmise hullust silmas pidades lisasin juurde täpselt, mis kellaajal ja kui kaua pliiti või ahju kasutada plaanin ning saatsin õele (kes sel ajal vanaemale oluliselt lähemal elas), palusin välja printida ja külmkapi ukse peale aheldada. Õhtusöögipäeval, kui ise olin jõudnud juba terve päeva toidumöllu teha, olin ajaliselt graafikus ja kõik sujus, lendas kaks tundi enne peo algust kööki sisse vanaema ja teadustas, et hakkab nüüd karbonaadi tegema! Loomulikult lõi see segi kogu ajagraafiku, köögipindade, -nõude ja -ruumi kasutamise plaani, aga temaga võitlemine oleks olnud sama, kui üle Emajõe ujuda, ehk siis rumal, mõttetu ja ilmselgelt mitte tulemuseni viiv ettevõtmine! Seega improviseerisin, lõpus tulid appi emps ja õde ning saime peomenüü ellu viimisega suurepäraselt hakkama! Minu suureks rõõmuks (ja veidi üllatuseks ka) kühveldasid seitsmekümnesed daamid ja härrad hea meelega avokaado, garam masala, pähklite ja tšilliga värskendatud vana eesti köögi menüüd ülima mõnuga ning üle ei jäänud mitte ühtegi ampsu! Vanaema köök ja söök on sellegipoolest senini pühad, seda muuta, üle võtta või järele teha pole mul kavatsustki ja vanu klassikuid tehes küsin alati vanaema käest üle, kuidas sel ajal kui mind veel plaaniski polnud, neid tehti.

Ühe korraliku borši jaoks läheb vaja:
500 g supiliha (vanaema soovitas raguud kasutada - liha rohkem ja kvaliteetsem, kui tavalises supilihas!)
3 peeti
veerand väiksemast kapsast
1 suur porgand
1 sibul
oliiviõli
1 spl punase veini äädikat
2 spl tomatipüreed
3 loorberilehte
mõned tüümianivarred
soola, pipart, pruuni suhkrut

Serveerimiseks hapukoort ja mingit rohelist - murulauk ja till on head, aga kuna supi sees kasutasin tüümianit, siis lisasin seda serveerimisel ka

Käitu nii: pane liha külma veega keema. Tükelda peedid, porgandid ja sibul ning hauta madalal kuumusel oliiviõlis koos tüümianiga. Lisa äädikas ja tomatipüree ja lase veel veidi aega maitsetel sõbruneda, kuni köögiviljad on pehmed. Ribastatud kapsast keeda umbes 20 minutit koos lihaga. Kalla puljong koos kapsaga ülejäänud köögiviljadele ja keeda veel umbes 20 minutit. Liha kraabi kontide küljest supi sisse ja konte paku mõnele koerale. Kui endal ei ole (või on porgandisööjast koer, nagu ühel mu sõbrannal), vii naabri omale. Serveeri hapukoore ja maitserohelisega. Minu tavalisele menüüle, nagu karrid, salatid, steik, maks või mereannid, ulmeliselt hea vaheldus! Kuigi kõik toidud maitsevad ikka alati kõige paremini vanaema juures!

Kanamaksapasteet ja lõhe-ingveri-wasabikreem

Eile toimus kaua oodatud ja planeeritud brunch. Kuna ma olen söömaorgiaid varem ka korraldanud, siis teadsin väga hästi, kuidas läheneda, ehk kuidas aega ja rügamist planeerida. Algajatel soovitan esialgu näiteks neljale inimesele kolmekäigulise õhtusöögi valmistamisest alustada ja selle järgi vaadata, kui suurelt järgmistel kordadel ette võtta. Kuupäev paigas, menüü paigas, võis reedel tegutsema hakata. Suurema osa toidukraamist sain eelneval päeval valmis osta, aga näiteks saia ja maasikaid planeerisin kindlasti brunchi päeval hankida, et ikka võimalikult värske oleks. Vähemalt pool päeva kulus räime taga ajamisele - kuna seda polnud võimalik leida ei kolmest kodupoest ega Keskturult, aitas ema hädast välja - ajasime autole hääled sisse ja kärutasime Pepe kalapoodi. Teine teema oli pardimaksaga - samuti võimatu operatsioon! Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole, nii et asendasin kanamaksaga. Õhtul veiniklaas ligi ja pasteeti tegema! Siis müslit kokku segama ja küpsetama. Vahepeal õmblesin laudlina ja ladusin nõusid valmis. Kühveldasin pasteedi kaussidesse ja külmkappi, jätsin müsli jahtuma ja läksin magama. Brunchipäeva hommik, kell 6:00 äratus ja tegudele! Järgmised seitse tundi tõsist organiseeritud köögiaktsiooni. Kella üheks oli selge, et planeeritud juuksetriikimist ja korralikku meigitegemist ajagraafikusse mahutada pole võimalik, seega jäi poole minuti pats ja kolme minuti meik. Veel veidi köögiaktsiooni, täpselt kell 14:55 vaatasin toa üle, tunnistasin tohutu kergendusohke saatel, et kõik on valmis ja võib hakata mahla tegemiseks apelsine koorima, pool minutit hiljem helises uksekell ja täpselt kell 15:10 olid Mimosad juba nina ees! Tuleb Dea ja järgneb tutvustusring: "Dea." "Kaspar." "Dea." "Kaspar." Dea vaatab hetkeks meid kõiki kas-olete-end-juba-kaspariteks-joonud-pilguga, aga pärast tervituskokteili ja väikest selgitustööd, et jah, ongi kaks Kasparit, saame õgima hakata. Külalisi lisandub veel ja mingil hetkel saab selgeks, et olen kodanike kokteililembust tõsiselt alahinnanud! Esiteks asendame Mimosa-kokteilis apelsinimahla Merru ettepanekul arbuusimahlaga - megahea, soovitan, tšikk teadis, millest räägib! Kui kogu vahkarivaru hävitatud, lähme Merruga poodi uute järele. Kuna pool mu kodutänavast on üles kaevatud, ei lase asfaldivalajad meid õiges kohas üle tee, vaid suunavad munakivisele auringile. Poes tormab üks apelsinide, teine arbuuside suunas. Järgmiseks vahkaririiul. Mina: "Mitu võtame? Kaks?" Merru: "Ei, tobu, neli!!!" Tagasiteel otsustasime, et kuna kanda on jõhkralt, siis munakividel kakerdamist enam ette ei võta ja jooksime kingakestes lihtsalt vales kohas üle märja asfaldi üle tee. Brunchist sai sujuvalt õhtune Eurovisiooni-vaatamine ja kogu üritus kukkus välja täpselt selline, nagu ootasin. And more! Kusjuures lähedasi sõpru üritusel ei olnud ja seltskonnast paljud nägid teisi esimest korda, sealhulgas ma ise! Tõsiselt väga äge oli, ma loodan, et kõigil osalejatel ja et toit maitses samuti väga hästi! Cheers, tänksud ja järgmise korrani.

Kogu menüü kirjapanek ja lahtiseletamine võtaks ilmselt kaks päeva, seega piirdun kahe lemmikuga - kanamaksapasteet karulauguvõiga ja lõhe-ingveri-wasabikreem.

Kanamaksapasteedi jaoks läheb vaja:
kanamaksa
sibulat
küüslauku
tüümianit
brändit
võid
soola ja musta pipart

Käitud nii: küpsetad või sees hästi madalal kuumusel sibulat, küüslauku ja tüümianit umbes 15 minutit. Valad pannilt maha, keerad kuumuse põhja ja praed kanamaksa umbes viis minutit. Nüüd valad juurde brändi (pane ikka südamest!) ja kui enam kärakalõhna ei tunne, võtad panni tulelt, segad juurde varem küpsetatud sibula-küüslaugu-tüümianisegu ning maitsestad soola ja suure koguse musta pipraga. Valad segu blenderisse, lisad veidi võid ja lased blenderil tegutseda, kuni mõnusa kreemise konsistentsi saad. Kühveldad pasteedi kaussidesse, valad peale õhukese kihi sulatatud võid, lisad mõned tüümianivarred ja tõstad külmkappi tahenema. Serveerid saia, karulauguvõi ja tädi Salme kurkidega.

Lõhe-ingveri-wasabikreemi jaoks läheb vaja:
värsket lõhet
muna
hapukoort (ikka seda korralikku paksu)
jahvatatud ingverit
wasabit
sidrunimahla
soola

Käitud nii: keedad munad ja lased maha jahtuda - topi mõneks ajaks isegi külmkappi, sest toores lõhe ja soe keedumuna EI ole sõbrad! Tükeldad lõhe ja keedumunad umbes sentimeetristeks kuubikuteks, valad juurde hapukoore ning maitsestad sidrunimahla, ingveri, wasabi ja soolaga. Ingverit ja wasabit pane kohe südamest - maitse peaks jääma selline, mis esiteks korraks vastu vahtimist paneb. Serveeri valgel saial. Muide - see on mu isa retsept:)

P.S. Järgmise päeva lõunal, pärast kaht tundi koristamist, istusin põrandale saiapuru ja peekonitükkide vahele, lonksasin eelmise päeva arbuusikokteilijäänust ja hoidsin peast kinni. Kõik on korralikud inimesed, aga millegipärast lendab ikka peekonit ja maasikaid põrandale, pestot ja mahla laudlinale ning arbuusimahla diivanile. Jah, ka koristuspohmelliga peab arvestama, kui söömaorgiaid korraldad. Kella neljaks oli kõik kontrolli all ja vaatan juba kuupäevi, mil järgmist pidu korraldada!

Kana-avokaadosalat

Kes veel juhuslikult ei tea, siis sel ajal, kui ma ei õgi või trenni ei tee, disainin kardinaid. Inimesed on, nagu ikka, ühest äärmusest teise, ja samamoodi kardinaid tahtvad kliendid. Ninatarkadest, vingujatest ja ennast tühjaks karjuda tahtvatest eksemplaridest ei taha rääkida, aga mõni inimene on nii tore, et jääb meelde. Ühel laupäeval tuli meeskodanik, suur-suur meeskodanik, kinnisvaramaakler, nagu hiljem selgus, seega kahe sekundi jooksul selge, et polnud suu peale kukkunud, ja teadustas: "Vaja näidiskorterisse kardinaid! Kui kiiresti saab? Eile oli vaja!" Vastasin, et muidu kaks nädalat, aga kui õmblejale šampust tuua, saab ilmselt kiiremini. Kulusid kahe päeva jooksul päris mitmed tunnid, aga saime hinnapakkumise tehtud, õmbleja lubas valmis teha "peaaegu eilseks" ja kodanik kinnisvaramaakler lubas tänutäheks mullijooki tuua. Tehing peaaegu tehtud, mõõtsin veel viimast kardinapaela ja läks lõpuks rahajutuks ka. Kinnisvarainimese naine ütles, et mees maksab ja lisas muigega, et ta pole kohanud ühtegi naist, kes mehe käest raha ei küsiks. Panin hetkeks käärid käest ja ütlesin siira näoga: "Mina..." Vaikus. Mõlemad lõpetasid telefonide näppimise ja vaatasid arusaamatute nägudega mulle otsa. Enne, kui ma jõudsin selgituseks öelda, et mul polegi meest, seega pole kelle käest raha küsida, sai terava keelega kinnisvarakodanik jaole: "Sest sul on iga nädal uus mees, jah?!?" Hetk hiljem püüdis oma sõnavõttu pehmendada: "Ega sa ju ei solvunud, kullake?" Meest sõnast, härga sarvist - pärast kahte puhkepäeva oli vahepeal mulle tööle toodud Lambrusco:) Mulle meeldivad inimesed, ja eriti mehed, kes sõna peavad! Jõin ära ka. Maitses väga hästi. Nagu arooniasiider:)

Tööl on keeruline see, et lõunasöögivalikud on piiratud. Üle tee on linna parim burgerikoht, nagu räägitakse - korra olen käinud ka, isaga, ja tõesti oli väga hea! Aga veeda kuu aja jooksul iga päev lõuna burgerisööklas ja kuu ajaga näed garanteeritult välja nagu käppadega pall! Teiseks valikuks on Selveri köök või teisel korrusel asuv kohvik....kus samuti on Selveri köök! Seega mitte eriti atraktiivne ja 99% tööpäevadest võtan lõunasöögi tööle kaasa. Kana-avokaadosalat on karbisöökidest üks mu lemmikutest!

Ühe salati jaoks läheb vaja:
keedetud ja tükkideks rebitud kanafileed (keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes pool tundi)
poolt avokaadot
väikest juppi kurki
mõnd maasikat
veidi rukolat
veidi nurmenukulehti (emps metsast korjas:))
ühte keedetud muna

Kastme jaoks:
sinepit
sidrunimahla
oliiviõli
mett
soola ja pipart

Käitu nii: kõik on väga lihtne, nagu salatite puhul ikka - keeda kana ja muna, jahuta maha, ülejäänud koostisosad pese, koori ja tükelda, vispelda kokku salatikaste, sega salatiga kokku, puista peale musta pipart ja söö kohe ära! Lambruscoga, kui parajasti tööl ei ole :)

Räim tomatis

Mina olengi preili koom. Emadepäevahommikul kärutasin bussiga tööle, ühes käes suur IKEA kott, kus sees põhjalikult ära pakitud ahjupann tomatiräimedega, teises käes väiksem kott, kus sees karp, selles omakorda kauss karulauguvõiga. Mõlemad hea väljanägemise huvides, sest plastkarpidega ema juurde sisse lennata oleks minu meelest olnud natuke kohatu. Käekotis oli kotitäis värsket soolakurki ja sõitsin jänest, sest ei julenud kotist kaarti välja õngitsema hakata, kuna buss oleks koheselt kurgilõhnaga täitunud. Pärast tööpäeva pakkisin sama kraami jälle kokku, lisaks pressisin käekotti töö juures külmkapis olnud Prosecco ja kahte sorti musta leiba. Nii ma siis jalutasin pühapäeva pärastlõunal läbi Mustamäe. Kõrgetel kontsadel, muide. Aga üritus oli seda väärt - ei tahtnud empsiga tavalist kohvi-koogiõhtut teha ega seda, et ta ise peaks süüa teha rügama.

"Räim tomatis" vajab:
600 g puhastatud räimi (sellest saab ühe ahjunõutäie)
kahte purki kooritud tomateid
nelja väikest sibulat (sest pisikesed sibularõngad on armsamad)
kahte küüslauguküünt
nelja loorberilehte
kahte pisikest peperoncinot
veidi piprateri
soola
pruuni suhkrut

Karulauguvõi vajab:
poolt tuusti karulauku
50 g võid
näpuotsatäit soola

Serveerimiseks tädi Salme värsket soolakurki, Selverist pärit tumedat puuviljaleiba ja musta ökoleiba ning loomulikult Proseccot.

Käitusin nii: päev varem tegin valmis räimed tomatis. Alustuseks keetsin valmis tomatikastme - selleks valasin pannile kooritud tomatid, lisasin kõik maitseained, sibularõngad ja lasin vaiksel tulel maitsetel umbes 20 minutit sõbruneda. Valasin tomatikastme ahjupannile laotatud räimedele ja küpsetasin 180 kraadi juures 15 minutit. Läksin magama ja jätsin räimed jahtuma. Pühapäeval tegin väikse jooksuringi ja selle lõpetuseks maandusin Keskturule tädi Salme kurkide järele. Pühapäeva hommikul kell 9:06 oli tema juures juba järjekord! Kuna me sõbraks oleme saanud, siis sain terve sabas seismise aja kurki järada - tädi Salme märkas kohe, kui olin eelmise lõpetanud ja ulatas uue: "Muidu on igav oodata ju!" On ta ju armas, eks?!? Lõpuks pani ühe-päeva-kurkidele lisaks ühe-nädala-kurgi: "Kui keegi napsu tahab võtta.". Ja pärast rääkisime veel tükk aega, kuidas tädi Salme eelmisel päeval juba emadepäeva ära tähistas, sest pühapäeval turul tööl pidi olema, ja mis minul sel päeval emaga plaanis oli. Järgmiseks läksin koju ja tegin kõike-ise-purustavas agregaadis valmis karulauguvõi, kühveldasin kaussi, selle transpordi huvides vastava suurusega karpi ja selle omakorda paberkotti. Kogu selle kraamiga kärutasingi tööle, hiljem pressisin käekotti veel külmas seisnud Prosecco ja kahte sorti leiba. Ja kõndisin vapralt kogu kraamiga läbi Mustamäe oma ema suunas. Kõrgetel kontsadel. "Kokk tuleb koju" on saanud uued, hardcore mõõtmed.

P.S. Kellelgi vist ei ole enam küsimusi teemal, miks mina ja Grete sellised nummipiffid oleme või miks me mõnusat tervislikku toitumist harrastame. Arvan, et titest saati harjumustel on selles oma osa. Aitäh,emps!

Nelja juustu ravioolid basiilikuga

Ma olen päris mitu õhtusöögipidu korraldanud. Kes on käinud, need teavad, kuidas asjad käivad - panen paika kuupäeva, saadan kutsed ja menüü ning valitud päeval saab osalev seltskond kolmekäigulise menüü sisse kühveldada. Millegipärast saan söömapidude vahele jääval ajal kirju stiilis "miks sa külla ei kutsu?", "millal järgmine õhtusöök toimub?", "mida järgmine kord süüa saab?", "mis sa isutad siin oma fotodega?", aga kui reaalseks ürituseks läheb, pole kirjutajaid kusagil. Viisakamad kodanikud annavad aegsasti märku, et on samal kuupäeval juba mujale end ära lubanud, aga juhtub ka seda, et päev kuni mõned tunnid enne saan sõnumi: "Sorry, ma ikka ei jõua." Aga kuidas siis teha nii, et kõigil hea oleks? Milleks viriseda, kui end kohale vedada ei suuda? Sõbranna (kutsume teda preili Käbisnäksiks), kes mitte ühelegi söögipeole pole jõudnud, võttis nüüd ise initsiatiivi: "Pole sind nii ammu näinud! Sööme lõunat koos mingi päev?" Armas. Saatsin vastu sõnumi päeva- ja kellaajavõimalustega, kaks varianti võimalikust lõunasöögist ja asjad, mida noor daam tuua võiks. See ei tähenda nüüd muidugi, et kõik peaksidki nii tegema hakkama. Tulge ikka siis, kui ette planeeritud ja -hoiatatud õhtusöögipidu on! Preili valis kahest pakutust nelja juustu ravioolid basiilikuga tomatikastmes.

  
Ravioolitaigna jaoks vajad (sellest saab neli suuremat kuni kuus väiksemat portsjonit):
300 g jahu
3 muna
2 spl õli
väikest tuusti basiilikut
veidi soola
vett

Juustutäidise jaoks vajad:
mozzarellat
parmesani
ricottat
pecorinot
muskaatpähklit
soola
ühte muna

Tomatikastme jaoks vajad:
ühte purki kooritud tomateid (muide, ma puhtalt harjumusest kirjutan alati retseptidesse "purustatud tomatid", sest minu meelest kasutavad kõik purgitomatite puhul alati just seda terminit, aga ise ostan tegelikult alati kooritud tomateid:))
klaasi punast veini (jah, tavaliselt kasutatakse valget, aga mulle tundub, et punasega saab intensiivsema maitsega kastme ja valget mul peaaegu mitte kunagi kodus ei ole ka)
nelja küünt küüslauku
basiilikuvarsi (lehed jäta serveerimiseks)
kahte väikest peperoncinot (minule tõi ema Portugalist ja millalgi varem sõbranna Itaaliast, muidu saab neid ilmselt erinevatest gurmee-, teema- või vürtspoodidest, aga tavaline tšillipipar sobib ka)
1 tl pruuni suhkrut
väikest lärakat palsamiäädikat
oliiviõli
veidi soola

Serveerimiseks vajad:
basiilikulehti
parmesani

Käitu nii:
alusta ravioolitaignast - purusta basiilik saumikseriga ja tõsta hetkeks kõrvale. Vala lauale jahu, tee keskele süvend, vala sinna munad, sool, õli ja purustatud basiilik ning hakka keskelt alustades vaikselt segama, natukesehaaval jahu sisse segama hakates. Pane taignapall pooleks tunniks toidukilesse mässituna külmkappi. Nüüd hakka tomatikastet tegema - tükelda basiilikuvarred, küüslauk, peperoncinod ja lase oliiviõlis vaiksel kuumusel mõned minutid küpseda. Vala juurde tomatid, vein, palsamiäädikas, maitsesta soola ja suhkruga ning keeda vaiksel tulel umbes pool tundi, kuni tomatikaste on mõnusa kreemja konsistentsi saanud. Võid ka alguses valada maitseainetele veini ja alkoholi välja keeta, aga minu meelest pole see vajalik, mulle näiteks meeldib selline õrnalt veinine lõhn ja maitse. Sega aegajalt ja tee tomateid veidi väiksemateks tükkideks. Kastme keemise ajal tee valmis ravioolid. Sega täidise jaoks kokku juustud ning maitsesta muskaatpähkli ja soolaga. Juustusid doseeri nii, et mozzarellat ja ricottat umbes 2/3 ning parmesani ja pecorinot 1/3. Rulli taigen lauale laiali, tee sellest joogiklaasi, tassi või spetsiaalse vormiga ringid, pane keskele lusikatäis juustutäidist, määri ääred lahtiklopitud munaga, aseta peale teine taignaring ja vajuta ääred õrnad kinni. Keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes kümme minutit (või veidi vähem, hinda silma ja lõhna järgi). Serveerimisel tõsta ravioolidele tomatikastet ning puista peale basiilikulehti ja parmesanilaaste.

Muraka-ingverismuuti

Haige olemine võib päris meeldiv (okei, mitte just meeldiv, aga talutav) olla, kui keegi kena inimene sulle ravimeid toob, teki peale ja filmi mängima paneb, ingveriteed ja kanasuppi keedab. Üksi haige olla selle eest on tõeline õudus! Kannatad vapralt tööpäeva lõpuni, siis lähed alles kaubandusse haige-olemise-kraami ostma, siis roomad koju suppi keetma, võtad tabletid sisse ja loodad, et enne supi valmis saamist pikali ei kukuks. Lihtsam variant on üks tervendav smuuti valmis teha ja blenderi töötamise ajal eelroaks nähv küüslauku võtta.

Smuuti jaoks läheb vaja:
pirni
banaani
murakaid (ema on mind järjekordselt hästi varustanud:))
sentimeetrist ingverijuppi
veerandist sidrunist pigistatud mahla
teelusikatäit mett
mandlipiima

Käitud, nagu smuuti puhul ikka - koorid ja tükeldad koostisosad, loobid blenderisse ja see teeb sulle mõnusa joogi valmis. Selle küüslauguga käitu nii (õde õpetas) - tee hästi väikesteks tükkideks, pane lusika peale ja sealt edasi otse kurku, lonks vett peale - sel viisil ei jää lõhnad juurde.

Pardiravioolid sidruni-musta pipra-võikastmes

Mõnest inimesest käid millegipärast pikka aega erinevate kokkusattumuste (või tegelikult just kokku-mitte-sattumuste) tõttu mööda. Ühiste tuttavate hulk järjest kasvab, aga alati on vastavalt kas üks või teine seltskonnast puudu, nii et jätkusuutlikult tuttavaks saada ei õnnestu. Kui lõpuks ühise sõbranna sekkumise ja agitatsiooni tulemusena pimekohtingu stiilis õhtusöögiplaan kokku õnnestub leppida ja tundub, et töölt tulekust arvestades pooleteisttunnise varuga kõik sujuma peaks, hakkavad jälle erinevad kokku-mitte-sattumused juhtuma. Kõigepealt jooksed kontsadel läbi kaubanduskeskuse ja ahnitsed kiiruga kõik õhtusöögiks vajamineva kokku. Tundub, et aega on varuga ja kõik läheb plaanipäraselt. Kassa juures avastad, et pangakaart on millegipärast trennipükste taskusse ununenud. Palud kassapidajat, et teise läbi toidupoe kihutamise vältimiseks ta su kraami kassa juures hoiustaks, kuni üle tee kodus pangakaardi järel käid. Jooksed koju, pangakaardiga poodi tagasi ja avastad, et daami, kellega enne jutule said, enam samal kohal ei ole. Samal kohal istuv järgmine daam ei tea su söögikraamist midagi ja saadab infopunkti. Infopunktidaam ei tea ka midagi ja kutsub kohale vahetuse vanema...kes ei tea samuti midagi. Pärast mitmendat korda oma probleemi kurtes silmad lõpuks juhuslikult kusagil kaugemal seda õiget daami kruiisimas. Kergendusohe on aga enneaegne, sest nüüd läheb daamil arvuti katki ja ta soovitab kõigi oma asjadega teise kassasse minna - sinna on aga vahepeal kümneinimeseline järjekord tekkinud. Jooksed iseteeninduskassasse, sest tundub, et seal võib veidi kiiremini minna...ja see agregaat läheb rikki. Saadad vahepeal "take your time" sõnumi ja loodad, et teel koju auto alla ei jää. Higise ja vihasena jõuad täpselt tund aega loodetust hiljem koju ja võtad esiteks närvide rahustuseks klaasi veini, enne kui õhtusööki tegema ja kaaslast ootama hakkad. Aga kokkuvõtteks - need väikesed pisiasjad ja aastatepikkused teineteisest möödakäimised ununesid kiiresti. Mõni inimene lihtsalt on ootamist väärt:)

Kuigi pardiravioolid on päris seksikas toit, ei teinud ma neid sel õhtul sellele konkreetsele kodanikule, vaid võtsin paar päeva hiljem sügavkülmast, kui kodu ja kaubanduskeskuse vahel pangakaardiga jooksmisest haige olin ja süüa teha ei jaksanud.

Neljale näljasele või kuuele vähem näljasele muretse ravioolitaigna jaoks:
300 g jahu
3 muna
2 spl õli
soola
vett

Parditäidise jaoks muretse:
kaks pardikoiba
oliiviõli
küüslauku
loorberilehti
värsket tüümiani
piprateri
peotäis India pähkleid
väike pakk kohvikoort
soola
üks muna

Kastme jaoks muretse:
pakk võid
kaks sidrunit
värskelt jahvatatud musta pipart
soola

Serveerimiseks:
seedermänniseemneid
Parmesani
värsket tüümiani

Käitu nii:
pardikonfii jaoks pane pardikoivad ahjuvormi, puista peale loorberilehti, tüümianivarsi, mõned küüslauguküüned, piprateri, veidi soola ja vala peale oliiviõli nii palju, et part ja muud asjad oleksid kaetud. Küpseta 180-kraadises ahjus poolteist tundi. Vahepeal tee ravioolitaigen - vala köögipinnale või lauale jahu, tee keskele süvend ning sinna munad, oliiviõli ja veidi soola. Alusta keskelt segamist, iga ringiga natuke rohkem jahu kaasa haarates. Lõpuks vormi taigen palliks, mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Ravioolitäidise jaoks keeda India pähkleid kohvikoores madalal kuumusel kümme minutit. Valmis küpsenud pardikoibadelt kraabi liha kahvliga (kuigi ta pudeneb tegelikult sealt peaaegu ise) lahti, lisa koore-pähklisegu, viielt tüümianivarrelt maha kraabitud lehed ja töötle saumikseri või mõne muu peene köögiagregaadi abi kasutades püreeks - aga mitte päris ühtlaseks massiks, vaid jäta kergelt tükiliseks, et koostisosad ikka tuvastatavad oleksid. Kui vaja, lisa veidi soola. Rulli taigen lauale lahti, tee sellest spetsiaalset vormi või tavalist joogiklaasi kasutades ringid, täida pardiseguga, määri ääred munaga, pane peale teine taignapoolik ja vajuta ääred korralikult kinni. Kui varem ühtegi raviooli teinud ei ole, siis pole hullu - umbes kolmekümnendaga saab korralikult käppa. Lisa veele soola ja loorberilehti ning keeda ravioole umbes kaheksa minutit. Samal ajal tee kaste - pane pannile pakk võid, kahest sidunist pigistatud mahl, heldelt värskelt jahvatatud musta pipart ja veidi soola. Kaste on valmis, kui või on jõudnud sulada ja umbes pool minutit koos sidrunimahlaga keenud. Serveerimisel vala ravioolidele kaste ning puista parmesanilaaste, tüümianilehti ja kuival pannil röstitud seesamiseemneid.

Metsmaasikate, -vaarikate ja avokaadoga smuuti

Kõik on ikka näinud filmi nimega Chef, jah? Kes ei ole, ärge seda minu juuresolekul tunnistage või vaadake vahepeal kiiresti ära. Ma arvan, et minu puhul on tegemist raskekujulise sõltuvusega - võib vist nii öelda, kui umbes iga paari kuu tagant filmi uuesti üle vaatan ja jooksuringide ajal kõrvaklappidest soundtracki kuulan? Kusjuures ma tean täpselt, millises kohas filmis milline lugu käib, nii et tegelikult jooksmise ajal neelud käivad. Igatahes, Facebookis kruiisides (okei, tegelikult ma jälitan oma sõpru ja panen kirja, kes mida laigib) avastasin, et keegi on samalaadse asja siin ka ellu viinud. Nagu tellitult sain kohe pärast seda leidu ühel sünnipäevapeol tuttavaks tütarlapsega, kes projektiga lähedalt seotud on ja seega teema osas valgustada oskas: "Chef oligi motivatsiooniks! Hetkel ehitame kööki bussi sisse..veidi veel ja siis hakkame kärutama:) Erapeod, aga ka väliüritused, folgid jne:) Kui üritused bronnitud, siis paneme kalendri vms ka üles Facebooki:)" Kõlab paljulubavalt, eks!

Üldiselt ma väliüritusi ehk rahvapidusid ei salli, aga kuna üks tuttav on suur fänn, õige oleks isegi öelda sõltlane, siis olen temaga mõned korrad ikka kaasa lohisenud. Tegelikult jagad juba esimese korraga ära, mis on mis ja kuidas käituda. Toidu koha pealt pole mõtet isegi naaksuda, igaüks teab isegi, kuidas friikad papptaldrikul välja näevad. Senini on lahenduseks olnud friikate asemel veini tarbida ja pärast koju sööma minna, aga tegelikult oleks tõesti äge, et kui juba pead rahvapidu kannatama, siis vähemalt saaks seal korralikku sööki. Muide, kõigi nende vaimustuskilgete juures pole mul õrna aimugi, mida need foodtrucki inimesed süüa hakkavad andma. Aga mis iganes on parem kui sakilised friikad. Okei, vegan-pläustid ka. Kuna oma toidu ja joogiga rahvapidudele ei lasta, siis veini on mõistlik lapsevankris või koera kandekotis sisse smugeldada - neid ei otsi keegi läbi.Oma toitu tavaliselt lihtsalt ei viitsi kaasa tassida.

See, et suure näljaga võiks muru, puukoort või sakilisi friikaid kühveldada, on minu meelest absoluutselt vale! Täpselt vastupidi - mida kauem nälgid, seda paremat sööki hiljem tahaks. Eile oli mul näljapäev. Täna hommikul tegin väikse jooksuringi ja terve selle aja mõtlesin ainult hommikusöögist! Kui arvad, et oled juba kõikvõimalikud hommikusöögid läbi teinud ja -söönud, siis tee metsmaasikate, -vaarikate ja avokaadoga smuutit. Ja põhjuseks ei olnud eilse päeva nälg - see lihtsalt on õnnest segaseks ajav smuuti!

Vaja läheb:
peotäit metsmaasikaid ja teist -vaarikaid (minu toreda ema korjatud)
poolt avokaadot
ühte banaani
poolt kooritud pirni
mandlipiima

Käitud, nagu smuuti puhul ikka - koostisosad blenderisse ja valmis jook klaasi.

Vasikafilee bearni kastmega

Tavaline pühapäevaõhtu:

"Mis teed?"
"Vaatan tennist. Mis ise teed?"
"Tulin töölt, hakkan süüa tegema."
"Millal valmis saab?"
"Pooleteise tunni pärast."
"Selge, ma hakkan poole tunni pärast tulema."

Tuvastamise huvides ütlen, et söögiks on vasikafilee karulauguga bearni kastme, konfiitomatite, võis praetud kaalikate, rediste, herneste, värske soolakurgi, vutimunade  ja karulaugu-mandlilaastupestoga ehk lühidalt - "mis turul näppu juhtus". Läksin karulauku ja kuivatatud mustsõstraid ostma, koju maandusin hiiglasliku laadungiga, nagu ikka.

Niisiis, hangi turult ja poest:
vasikafileed
karulauku
sidrunit
mandlilaaste
rediseid
värsket soolakurki (Salme on tagasi, muide. Selgitasin välja, et tal oli vahepeal jalg haige, sellepärast polnud teda mõnda aega näha.)
kaalikat
vutimune
kirsstomateid
herneid (kauna sees, pärast sööd koos nendega ära ka)
sibulat
suuri kollaseid talumune
valge veini äädikat
oliiviõli
võid
soola
musta pipart

Käitumisjuhised. (Igaüks vaatab ise, millises järjekorras kõige mugavam on. Tegelikult ma ei usu, et keegi neid üleüldse loeb. Kõik vaatate nagunii ainult pilte):

Konfiitomatid - pane ahi 180 kraadi peale sooja. Laota kirsstomatid ahjuvormi, puista peale pisut soola ja musta pipra teri, mõned karulaugulehed ja vala peale oliiviõli nii palju, et tomatid oleksid kaetud. Pane ahju, vaata kella ja looda, et tunni aja pärast on meeles tomatid välja võtta.

Karulauguga bearni kaste - pane potti tükeldatud sibul, 3 spl valge veini äädikat, 3 spl vett, mõned pipraterad ja keeda, kuni vedelik on vähenenud poole võrra. Vala läbi sõela ja jäta oma aega ootama. Vahepeal töötle pastaks väike peotäis karulauku ja jäta samuti kuhugi kapinurgale oma aega ootama. Kui see aeg kätte jõuab, pane potti 3 munakollast, nende juurde valge veini lurr ja kuku vispeldama. Viimasena vispelda väikeste kuubikute haaval juurde või (silma järgi pakun, et umbes 150g). Maitsesta soola ja karulaugupastaga.

Karulaugupesto - topi blenderisse või mõnesse muusse peenesse purustavasse köögiagregaati karulauk, lisa veidi soola, sidrunimahla, väike peotäis mandlilaaste, töötle enamvähem ühtlaseks pastaks ning lisa nii palju oliiviõli, kuni mõnusa siidise konsistentsi saad. Jah, tegelikult tuleb sellest karulaugu-mandliõli, kuna parmesani ei ole, aga esiteks on isegi palju süüa ja pole vaja seda juustu igale poole toppida ning teiseks on "pesto" oluliselt mugavam öelda kui "karulaugu-mandliõli". Valmis pesto pane külmkappi.

Kaalikad - koori, tee kuubikuteks, prae või sees umbes viis minutit ja maitsesta soolaga.

Redised - poolita, prae või sees umbes pool minutit ja maitsesta soolaga.

Herned - keeda pool minutit, prae või sees üks minut, maitsesta soolaga ja lõika pooleks.

Vutimunad - keeda kaks minutit, koori ja lõika pooleks.

Soolakurgid - tee diagonaalis umbes paarisentimetristeks viiludeks.

Vasikafilee - puhasta, prae õli ja või segus mõlemalt poolt umbes kaks minutit, maitsesta soola ja pipraga ning lase enne viiludeks lõikamist viis minutit rahuneda.

Serveerimisel laota köögiviljad ringina taldriku äärele ja nende peale mõned lusikatäied pestot. Keskele tõsta viilutatud vasikafilee ja vala üle bearni kastmega. Ja kohustuslik pühapäevaõhtune jook on Prosecco!

Mustikasmuuti

Ma olen mõnikord unetu. Olgu, tegelikult päris tihti. Ealised iseärasused? Sõltuvalt unetuse kellaaegadest olen õppinud leiutama erinevaid viise, kuidas unenägudest puuduvat aega sisustada. Varahommikuti on trenn päris tänuväärne meelelahutus - nii et kui umbes kell pool kuus hommikul kedagi jooksmas näete, siis võib kahtlustada, et see olen mina. Keset ööd sisustan aega raamatutega. Lisaks mõnele hetkel käsil olevale raamatule on mul püsivalt voodis olevaid kolm - "Valik toiduretsepte" aastast 1966, Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks" ja "Culinaria Italy". Loen vaheldumisi neid kõiki, nii järjest (järjehoidjad on korralikult vahel), kui suvalistest kohtadest isu järgi lapates. Viimasel unetul ööl leidsin prantslannade raamatust mustikasmuuti retsepti. Lugesin läbi, jätsin meelde, lõpuks jäin uuesti magama ja hommikul tegin järele.

Ühe mustikasmuuti jaoks läheb vaja:
suurt peotäit mustikaid
mett
sidrunimahla
jahvatatud kardemoni (see komponent ongi see, mille pärast üleüldse see smuuti tähelepanu äratas)
piima (harilik lehmapiim mulle jätkuvalt ei meeldi, seekord kasutasin mandlipiima)

Käitu nii: loobi kõik ained blenderisse, blenderda mõnus jook valmis ja joo kohe ära! Kardemon teeb muidu tavalise mustikasmuuti nii toredaks, ausalt! Proovige (ikka smuutit ja mitte unetust)!

Karulaugu-hernesupp

Mu õde on taimetoitlane. Mitte mingi peast pööraseks keeranud vegan, vaid tavaline ovo-lakto-taimetoitlust harrastav piff, kellele lihtsalt steigi või raguu tegemine võõras on. Täna sain sõnumi: "Sa ei usu ever, mis ma täna tegin. Boyfriendil sünna on täna ja mu kink jääb mõned päevad hiljaks, sest tellisin netist. Tegin talle siis English breakfasti - mu elu esimene peekonitegu! Ja kurjam sõigi kõik ära!" Armastus käib kõhu kaudu, kas pole?

Mõni toit on võrdselt hea nii peekoniga, kui ilma, näiteks rohelistest hernestest ja karulaugust tehtud supp. Kuigi peekoniga on parem!

Kahe inimese supi jaoks hangi:
üks pakk külmutatud herneid
väiksemat sorti tuust karulauku
üks väike sibul
väike võikuubik
köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kontsentraati või kuubikut, kuidas meeldib)
soola
üks mozzarellapall

Serveerimiseks:
peterselli
neli viilu peekonit (kui üks sööjatest on taimetoitlane, siis mõistagi kaks viilu - mitte-peekonisööjale pool palli mozzarellat)

Käitu nii:
poolita ja viiluta sibul ning hauta või sees madalal kuumusel umbes kümme minutit. Nüüd lisa karulauk ja hauta veel paar minutit. Lisa kuumust, vala juurde pool pakki herneid ja puljongit nii palju, et see ulatuks umbes kaks sentimeetrit üle köögiviljasegu ning keeda umbes kolm minutit. Püreesta supp, maitsesta soolaga, tõsta pliidile tagasi ja sega juurde ülejäänud herned. Rohkem kui minut neid keeta pole vaja. Keera kuumus maha ja sega väikeste tükkide haaval supi sisse mozzarella. Serveerimisel puista peale peterselli, praetud ja väiksemateks tükkideks rebitud peekonit või taimetoitlased ekstrakogus mozzarellat.

Avokaadovõileib karulaugumajoneesiga

Lihavõtetega seostuvad esiteks munad ja teiseks jänesed, eks. Munadega on selge - värvitakse ja süüakse. Aga mis osa jänesel siin on? Teda ka süüakse? Või peidetakse munad jänese urgu? Õiget infot sain vanaema käest, nagu ikka - jänes on see tüüp, kes laste järel luurab ja vastavalt käitumisele kas toob muna või mitte. Siin tuleb ilmselt mängu veel üks lihavõtetega seotud element, urvakestega pajuvitsakimp - selle kohta info puudub, nagu ka jõuluvana vitsakimbu kohta googeldades midagi ei leia, aga vaikselt sosistatakse ja näidatakse näpuga, et kui päkapikule või jänesele koerusega vahele jääd, saad tõenäoliselt tuustiga kere peale. Igatahes, hea et see jänese asi nüüd selgeks sai - lihavõtete ajal jänese söömine võrduks päkapiku söömisega jõulude ajal. Seega siis kohatu ja mittevajalik. Mune süüakse küll, kui oled hästi käitunud ja need jänese käest välja teeninud.

Kahe muna-avokaadovõileiva jaoks läheb vaja:
kahte viilu musta leiba
poolt avokaadot
ühte keedetud muna
peotäit rukolat

Karulaugumajoneesi jaoks läheb vaja:
kahte munakollast
teelusikatäit sinepit
teelusikatäit valge veini äädikat
soola
oliiviõli
poole sidruni mahla
väikest tuusti karulauku

Käitu nii: majoneesi tegemiseks vispelda munakollaste hulka sinep, äädikas ja hakka vaikselt õli lisama, kuni oled saanud mõnusa kreemise tekstuuri. Maitsesta soolaga ning sega juurde sidrunimahl ja purustatud karulauk. Tükelda avokaado ja muna, sega rukola ja karulaugumajoneesiga ning tõsta salat röstitud leivale. Toredaid lihavõttepühi!

Ahjus röstitud juurviljad

Vanaema toob mulle mõnikord süüa, kui parajasti midagi valmis küpsetanud on ja nad vanaisaga linna satuvad. Vahel poetab ta kotlettidele või klimbisupile lisaks veel midagi head - viimane kord oli selleks hapukoor. Mul ei ole tavaliselt kodus kõigile eestlastele kohustuslikke toiduaineid, nagu hapukoor, majonees ja ketšup - ostan spetsiaalselt, kui mingi toidu jaoks vaja läheb. Hapukoort ja majoneesi ostan ka ainult dieetvariandis. Igatahes, kuna vanaema tõi hapukoort, siis mõtlesin, et miks mitte seda tarbida, kui ta juba külmkapis niiehknaa on. See oli nii hea!!! Mitte mingi 10-protsendine dieettoode, vaid korralik rasvane hapukoor! Minu jaoks täiesti ootamatu, nii hea ja sõltuvusttekitav maitse, nii et uhasin järgnevatel päevadel hapukoort igale toidule peale - supile, omletile, röstitud juurviljadele.

Vaja läheb:
eelnevalt keedetud peeti
porgandit
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
oliiviõli
soola

Serveerimiseks pestot (tee ikka ise), basiilikulehti, värskelt jahvatatud musta pipart ja loomulikult hapukoort!

Käitu nii:
koori ja tükelda kõik juurviljad, määri kokku õli ja soolaga ning rösti 220-kraadises ahjus grillrežiimil umbes 15 minutit. Serveerimisel tõsta peale suur lusikatäis paksu rasvast hapukoort, veidi pestot ning puista üle basiilikulehtede ja musta pipraga. Jeerum kui hea!!!

Huvitav, mis toiduaineid veel olemas on, mille maitsest ma mitte midagi ei tea?!?

Kanasalat ja punase apelsini limonaad

Kas kõik on ikka kuulnud sellest paksust poisist, kes nüüd küll kõhn ja koguni ise juba treener on, aga teate küll, kuidas nende nimedega on - kord paks poiss, alati paks poiss. Igatahes, lugu minu mäletamist mööda on umbes selline - poiss oli tõsiselt ülekaaluline, aga siis võttis end kokku, hakkas dieeti pidama ja trenni tegema, seejärel sai temast endast treener ja nüüd on üleüldse veganiks hakanud. Selline "süües kasvab isu" lugu. Oleks kangelaslik edulugu, kui poiss ise kõige selle juures selline tüütu ninatark ei oleks. Veganid üleüldse on kõvad kritiseerijad ja targutajad. Kõigil, kes teistsuguseid eluviise harrastavad, sõimatakse nägu täis ja saadetakse pimedasse kohta.

Mulle on mulje jäänud, et veganid teevad ja söövad väga palju kooki - kuigi ma ei tea, kas kikerhernevedelikust ja muudest kahtlastest ainetest tehtud "kooke" saab ikka kookideks nimetada? Las olla veganküpsetised. Igatahes, paks poiss pole mingi erand, küpsetab ka. Ühe küpsetise pildiallkirjas koostisosi loetledes targutas nisu kohta: "Mind ei huvita see teie ebatervislikkus." Selge, paks poiss - ei huvita, siis ei huvita.

Mind näiteks jällegi huvitab - teen trenni, söön salatit ja joon isetehtud limpsi.

Salati jaoks läheb vaja:
kanafileed
muna
avokaadot
maasikaid
rukolat

Kanale marinaadiks ja salatikastmeks:
basiilikut
küüslauku
sidrunimahla
oliiviõli
maitsestamata jogurtit
soola

Limonaadiks:
kaks sidrunit
kaks punast apelsini
mullivett

Käitu nii: pool tundi kuni päev varem tee marinaad - pane kõik ained blenderisse ja töötle püreeks, viimasena sega juurde maitsestamata jogurt. Pane üks kolmandik kreemist karpi või topsi ja tõsta külmkappi oma aega ootama. Ülejäänu sisse pane kana marineeruma.

Limonaadi tegemiseks pigista sidrunitest ja apelsinidest mahl välja ja kalla juurde mullivesi - vahekorras üks kolmandik mahla, kaks kolmandikku vett. Kui väga hapu tundub, sega juurde mett. Mina ei pannud, mulle meeldib hapu.

Salati tegemise hetkel küpseta kanafileed ahjus 180 kraadi juures umbes paarkümmend minutit. Samal ajal pane muna keema. Tükelda avokaado ja maasikad ning tõsta koos rukolaga taldrikule. Sinna peale aseta viilutatud kanafilee ja munasektorid. Nüüd on käes selle kastme aeg, mis külmkapis karbis või topsis ootab. Võta välja ja vala salatile. Mõnus trennijärgne söök. Tervislik ka.