Sunday, May 24, 2015

Kanamaksapasteet ja lõhe-ingveri-wasabikreem

Eile toimus kaua oodatud ja planeeritud brunch. Kuna ma olen söömaorgiaid varem ka korraldanud, siis teadsin väga hästi, kuidas läheneda, ehk kuidas aega ja rügamist planeerida. Algajatel soovitan esialgu näiteks neljale inimesele kolmekäigulise õhtusöögi valmistamisest alustada ja selle järgi vaadata, kui suurelt järgmistel kordadel ette võtta. Kuupäev paigas, menüü paigas, võis reedel tegutsema hakata. Suurema osa toidukraamist sain eelneval päeval valmis osta, aga näiteks saia ja maasikaid planeerisin kindlasti brunchi päeval hankida, et ikka võimalikult värske oleks. Vähemalt pool päeva kulus räime taga ajamisele - kuna seda polnud võimalik leida ei kolmest kodupoest ega Keskturult, aitas ema hädast välja - ajasime autole hääled sisse ja kärutasime Pepe kalapoodi. Teine teema oli pardimaksaga - samuti võimatu operatsioon! Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole, nii et asendasin kanamaksaga. Õhtul veiniklaas ligi ja pasteeti tegema! Siis müslit kokku segama ja küpsetama. Vahepeal õmblesin laudlina ja ladusin nõusid valmis. Kühveldasin pasteedi kaussidesse ja külmkappi, jätsin müsli jahtuma ja läksin magama. Brunchipäeva hommik, kell 6:00 äratus ja tegudele! Järgmised seitse tundi tõsist organiseeritud köögiaktsiooni. Kella üheks oli selge, et planeeritud juuksetriikimist ja korralikku meigitegemist ajagraafikusse mahutada pole võimalik, seega jäi poole minuti pats ja kolme minuti meik. Veel veidi köögiaktsiooni, täpselt kell 14:55 vaatasin toa üle, tunnistasin tohutu kergendusohke saatel, et kõik on valmis ja võib hakata mahla tegemiseks apelsine koorima, pool minutit hiljem helises uksekell ja täpselt kell 15:10 olid Mimosad juba nina ees! Tuleb Dea ja järgneb tutvustusring: "Dea." "Kaspar." "Dea." "Kaspar." Dea vaatab hetkeks meid kõiki kas-olete-end-juba-kaspariteks-joonud-pilguga, aga pärast tervituskokteili ja väikest selgitustööd, et jah, ongi kaks Kasparit, saame õgima hakata. Külalisi lisandub veel ja mingil hetkel saab selgeks, et olen kodanike kokteililembust tõsiselt alahinnanud! Esiteks asendame Mimosa-kokteilis apelsinimahla Merru ettepanekul arbuusimahlaga - megahea, soovitan, tšikk teadis, millest räägib! Kui kogu vahkarivaru hävitatud, lähme Merruga poodi uute järele. Kuna pool mu kodutänavast on üles kaevatud, ei lase asfaldivalajad meid õiges kohas üle tee, vaid suunavad munakivisele auringile. Poes tormab üks apelsinide, teine arbuuside suunas. Järgmiseks vahkaririiul. Mina: "Mitu võtame? Kaks?" Merru: "Ei, tobu, neli!!!" Tagasiteel otsustasime, et kuna kanda on jõhkralt, siis munakividel kakerdamist enam ette ei võta ja jooksime kingakestes lihtsalt vales kohas üle märja asfaldi üle tee. Brunchist sai sujuvalt õhtune Eurovisiooni-vaatamine ja kogu üritus kukkus välja täpselt selline, nagu ootasin. And more! Kusjuures lähedasi sõpru üritusel ei olnud ja seltskonnast paljud nägid teisi esimest korda, sealhulgas ma ise! Tõsiselt väga äge oli, ma loodan, et kõigil osalejatel ja et toit maitses samuti väga hästi! Cheers, tänksud ja järgmise korrani.

Kogu menüü kirjapanek ja lahtiseletamine võtaks ilmselt kaks päeva, seega piirdun kahe lemmikuga - kanamaksapasteet karulauguvõiga ja lõhe-ingveri-wasabikreem.


Kanamaksapasteedi jaoks läheb vaja:
kanamaksa
sibulat
küüslauku
tüümianit
brändit
võid
soola ja musta pipart

Käitud nii: küpsetad või sees hästi madalal kuumusel sibulat, küüslauku ja tüümianit umbes 15 minutit. Valad pannilt maha, keerad kuumuse põhja ja praed kanamaksa umbes viis minutit. Nüüd valad juurde brändi (pane ikka südamest!) ja kui enam kärakalõhna ei tunne, võtad panni tulelt, segad juurde varem küpsetatud sibula-küüslaugu-tüümianisegu ning maitsestad soola ja suure koguse musta pipraga. Valad segu blenderisse, lisad veidi võid ja lased blenderil tegutseda, kuni mõnusa kreemise konsistentsi saad. Kühveldad pasteedi kaussidesse, valad peale õhukese kihi sulatatud võid, lisad mõned tüümianivarred ja tõstad külmkappi tahenema. Serveerid saia, karulauguvõi ja tädi Salme kurkidega.

Lõhe-ingveri-wasabikreemi jaoks läheb vaja:
värsket lõhet
muna
hapukoort (ikka seda korralikku paksu)
jahvatatud ingverit
wasabit
sidrunimahla
soola

Käitud nii: keedad munad ja lased maha jahtuda - topi mõneks ajaks isegi külmkappi, sest toores lõhe ja soe keedumuna EI ole sõbrad! Tükeldad lõhe ja keedumunad umbes sentimeetristeks kuubikuteks, valad juurde hapukoore ning maitsestad sidrunimahla, ingveri, wasabi ja soolaga. Ingverit ja wasabit pane kohe südamest - maitse peaks jääma selline, mis esiteks korraks vastu vahtimist paneb. Serveeri valgel saial. Muide - see on mu isa retsept:)


P.S. Järgmise päeva lõunal, pärast kaht tundi koristamist, istusin põrandale saiapuru ja peekonitükkide vahele, lonksasin eelmise päeva arbuusikokteilijäänust ja hoidsin peast kinni. Kõik on korralikud inimesed, aga millegipärast lendab ikka peekonit ja maasikaid põrandale, pestot ja mahla laudlinale ning arbuusimahla diivanile. Jah, ka koristuspohmelliga peab arvestama, kui söömaorgiaid korraldad. Kella neljaks oli kõik kontrolli all ja vaatan juba kuupäevi, mil järgmist pidu korraldada!

Sunday, May 17, 2015

Kana-avokaadosalat

Kes veel juhuslikult ei tea, siis sel ajal, kui ma ei õgi või trenni ei tee, disainin kardinaid. Inimesed on, nagu ikka, ühest äärmusest teise, ja samamoodi kardinaid tahtvad kliendid. Ninatarkadest, vingujatest ja ennast tühjaks karjuda tahtvatest eksemplaridest ei taha rääkida, aga mõni inimene on nii tore, et jääb meelde. Ühel laupäeval tuli meeskodanik, suur-suur meeskodanik, kinnisvaramaakler, nagu hiljem selgus, seega kahe sekundi jooksul selge, et polnud suu peale kukkunud, ja teadustas: "Vaja näidiskorterisse kardinaid! Kui kiiresti saab? Eile oli vaja!" Vastasin, et muidu kaks nädalat, aga kui õmblejale šampust tuua, saab ilmselt kiiremini. Kulusid kahe päeva jooksul päris mitmed tunnid, aga saime hinnapakkumise tehtud, õmbleja lubas valmis teha "peaaegu eilseks" ja kodanik kinnisvaramaakler lubas tänutäheks mullijooki tuua. Tehing peaaegu tehtud, mõõtsin veel viimast kardinapaela ja läks lõpuks rahajutuks ka. Kinnisvarainimese naine ütles, et mees maksab ja lisas muigega, et ta pole kohanud ühtegi naist, kes mehe käest raha ei küsiks. Panin hetkeks käärid käest ja ütlesin siira näoga: "Mina..." Vaikus. Mõlemad lõpetasid telefonide näppimise ja vaatasid arusaamatute nägudega mulle otsa. Enne, kui ma jõudsin selgituseks öelda, et mul polegi meest, seega pole kelle käest raha küsida, sai terava keelega kinnisvarakodanik jaole: "Sest sul on iga nädal uus mees, jah?!?" Hetk hiljem püüdis oma sõnavõttu pehmendada: "Ega sa ju ei solvunud, kullake?" Meest sõnast, härga sarvist - pärast kahte puhkepäeva oli vahepeal mulle tööle toodud Lambrusco:) Mulle meeldivad inimesed, ja eriti mehed, kes sõna peavad! Jõin ära ka. Maitses väga hästi. Nagu arooniasiider:)

Tööl on keeruline see, et lõunasöögivalikud on piiratud. Üle tee on linna parim burgerikoht, nagu räägitakse - korra olen käinud ka, isaga, ja tõesti oli väga hea! Aga veeda kuu aja jooksul iga päev lõuna burgerisööklas ja kuu ajaga näed garanteeritult välja nagu käppadega pall! Teiseks valikuks on Selveri köök või teisel korrusel asuv kohvik....kus samuti on Selveri köök! Seega mitte eriti atraktiivne ja 99% tööpäevadest võtan lõunasöögi tööle kaasa. Kana-avokaadosalat on karbisöökidest üks mu lemmikutest!


Ühe salati jaoks läheb vaja:
keedetud ja tükkideks rebitud kanafileed (keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes pool tundi)
poolt avokaadot
väikest juppi kurki
mõnd maasikat
veidi rukolat
veidi nurmenukulehti (emps metsast korjas:))
ühte keedetud muna

Kastme jaoks:
sinepit
sidrunimahla
oliiviõli
mett
soola ja pipart

Käitu nii: kõik on väga lihtne, nagu salatite puhul ikka - keeda kana ja muna, jahuta maha, ülejäänud koostisosad pese, koori ja tükelda, vispelda kokku salatikaste, sega salatiga kokku, puista peale musta pipart ja söö kohe ära! Lambruscoga, kui parajasti tööl ei ole :)

Monday, May 11, 2015

Räim tomatis

Mina olengi preili koom. Emadepäevahommikul kärutasin bussiga tööle, ühes käes suur IKEA kott, kus sees põhjalikult ära pakitud ahjupann tomatiräimedega, teises käes väiksem kott, kus sees karp, selles omakorda kauss karulauguvõiga. Mõlemad hea väljanägemise huvides, sest plastkarpidega ema juurde sisse lennata oleks minu meelest olnud natuke kohatu. Käekotis oli kotitäis värsket soolakurki ja sõitsin jänest, sest ei julenud kotist kaarti välja õngitsema hakata, kuna buss oleks koheselt kurgilõhnaga täitunud. Pärast tööpäeva pakkisin sama kraami jälle kokku, lisaks pressisin käekotti töö juures külmkapis olnud Prosecco ja kahte sorti musta leiba. Nii ma siis jalutasin pühapäeva pärastlõunal läbi Mustamäe. Kõrgetel kontsadel, muide. Aga üritus oli seda väärt - ei tahtnud empsiga tavalist kohvi-koogiõhtut teha ega seda, et ta ise peaks süüa teha rügama.


"Räim tomatis" vajab:
600 g puhastatud räimi (sellest saab ühe ahjunõutäie)
kahte purki kooritud tomateid
nelja väikest sibulat (sest pisikesed sibularõngad on armsamad)
kahte küüslauguküünt
nelja loorberilehte
kahte pisikest peperoncinot
veidi piprateri
soola
pruuni suhkrut

Karulauguvõi vajab:
poolt tuusti karulauku
50 g võid
näpuotsatäit soola

Serveerimiseks tädi Salme värsket soolakurki, Selverist pärit tumedat puuviljaleiba ja musta ökoleiba ning loomulikult Proseccot.

Käitusin nii: päev varem tegin valmis räimed tomatis. Alustuseks keetsin valmis tomatikastme - selleks valasin pannile kooritud tomatid, lisasin kõik maitseained, sibularõngad ja lasin vaiksel tulel maitsetel umbes 20 minutit sõbruneda. Valasin tomatikastme ahjupannile laotatud räimedele ja küpsetasin 180 kraadi juures 15 minutit. Läksin magama ja jätsin räimed jahtuma. Pühapäeval tegin väikse jooksuringi ja selle lõpetuseks maandusin Keskturule tädi Salme kurkide järele. Pühapäeva hommikul kell 9:06 oli tema juures juba järjekord! Kuna me sõbraks oleme saanud, siis sain terve sabas seismise aja kurki järada - tädi Salme märkas kohe, kui olin eelmise lõpetanud ja ulatas uue: "Muidu on igav oodata ju!" On ta ju armas, eks?!? Lõpuks pani ühe-päeva-kurkidele lisaks ühe-nädala-kurgi: "Kui keegi napsu tahab võtta.". Ja pärast rääkisime veel tükk aega, kuidas tädi Salme eelmisel päeval juba emadepäeva ära tähistas, sest pühapäeval turul tööl pidi olema, ja mis minul sel päeval emaga plaanis oli. Järgmiseks läksin koju ja tegin kõike-ise-purustavas agregaadis valmis karulauguvõi, kühveldasin kaussi, selle transpordi huvides vastava suurusega karpi ja selle omakorda paberkotti. Kogu selle kraamiga kärutasingi tööle, hiljem pressisin käekotti veel külmas seisnud Prosecco ja kahte sorti leiba. Ja kõndisin vapralt kogu kraamiga läbi Mustamäe oma ema suunas. Kõrgetel kontsadel. "Kokk tuleb koju" on saanud uued, hardcore mõõtmed.


P.S. Kellelgi vist ei ole enam küsimusi teemal, miks mina ja Grete sellised nummipiffid oleme või miks me mõnusat tervislikku toitumist harrastame. Arvan, et titest saati harjumustel on selles oma osa. Aitäh,emps!

Wednesday, May 6, 2015

Nelja juustu ravioolid basiilikuga

Ma olen päris mitu õhtusöögipidu korraldanud. Kes on käinud, need teavad, kuidas asjad käivad - panen paika kuupäeva, saadan kutsed ja menüü ning valitud päeval saab osalev seltskond kolmekäigulise menüü sisse kühveldada. Millegipärast saan söömapidude vahele jääval ajal kirju stiilis "miks sa külla ei kutsu?", "millal järgmine õhtusöök toimub?", "mida järgmine kord süüa saab?", "mis sa isutad siin oma fotodega?", aga kui reaalseks ürituseks läheb, pole kirjutajaid kusagil. Viisakamad kodanikud annavad aegsasti märku, et on samal kuupäeval juba mujale end ära lubanud, aga juhtub ka seda, et päev kuni mõned tunnid enne saan sõnumi: "Sorry, ma ikka ei jõua." Aga kuidas siis teha nii, et kõigil hea oleks? Milleks viriseda, kui end kohale vedada ei suuda? Sõbranna (kutsume teda preili Käbisnäksiks), kes mitte ühelegi söögipeole pole jõudnud, võttis nüüd ise initsiatiivi: "Pole sind nii ammu näinud! Sööme lõunat koos mingi päev?" Armas. Saatsin vastu sõnumi päeva- ja kellaajavõimalustega, kaks varianti võimalikust lõunasöögist ja asjad, mida noor daam tuua võiks. See ei tähenda nüüd muidugi, et kõik peaksidki nii tegema hakkama. Tulge ikka siis, kui ette planeeritud ja -hoiatatud õhtusöögipidu on! Preili valis kahest pakutust nelja juustu ravioolid basiilikuga tomatikastmes.

  
Ravioolitaigna jaoks vajad (sellest saab neli suuremat kuni kuus väiksemat portsjonit):
300 g jahu
3 muna
2 spl õli
väikest tuusti basiilikut
veidi soola
vett

Juustutäidise jaoks vajad:
mozzarellat
parmesani
ricottat
pecorinot
muskaatpähklit
soola
ühte muna

Tomatikastme jaoks vajad:
ühte purki kooritud tomateid (muide, ma puhtalt harjumusest kirjutan alati retseptidesse "purustatud tomatid", sest minu meelest kasutavad kõik purgitomatite puhul alati just seda terminit, aga ise ostan tegelikult alati kooritud tomateid:))
klaasi punast veini (jah, tavaliselt kasutatakse valget, aga mulle tundub, et punasega saab intensiivsema maitsega kastme ja valget mul peaaegu mitte kunagi kodus ei ole ka)
nelja küünt küüslauku
basiilikuvarsi (lehed jäta serveerimiseks)
kahte väikest peperoncinot (minule tõi ema Portugalist ja millalgi varem sõbranna Itaaliast, muidu saab neid ilmselt erinevatest gurmee-, teema- või vürtspoodidest, aga tavaline tšillipipar sobib ka)
1 tl pruuni suhkrut
väikest lärakat palsamiäädikat
oliiviõli
veidi soola

Serveerimiseks vajad:
basiilikulehti
parmesani

Käitu nii:
alusta ravioolitaignast - purusta basiilik saumikseriga ja tõsta hetkeks kõrvale. Vala lauale jahu, tee keskele süvend, vala sinna munad, sool, õli ja purustatud basiilik ning hakka keskelt alustades vaikselt segama, natukesehaaval jahu sisse segama hakates. Pane taignapall pooleks tunniks toidukilesse mässituna külmkappi. Nüüd hakka tomatikastet tegema - tükelda basiilikuvarred, küüslauk, peperoncinod ja lase oliiviõlis vaiksel kuumusel mõned minutid küpseda. Vala juurde tomatid, vein, palsamiäädikas, maitsesta soola ja suhkruga ning keeda vaiksel tulel umbes pool tundi, kuni tomatikaste on mõnusa kreemja konsistentsi saanud. Võid ka alguses valada maitseainetele veini ja alkoholi välja keeta, aga minu meelest pole see vajalik, mulle näiteks meeldib selline õrnalt veinine lõhn ja maitse. Sega aegajalt ja tee tomateid veidi väiksemateks tükkideks. Kastme keemise ajal tee valmis ravioolid. Sega täidise jaoks kokku juustud ning maitsesta muskaatpähkli ja soolaga. Juustusid doseeri nii, et mozzarellat ja ricottat umbes 2/3 ning parmesani ja pecorinot 1/3. Rulli taigen lauale laiali, tee sellest joogiklaasi, tassi või spetsiaalse vormiga ringid, pane keskele lusikatäis juustutäidist, määri ääred lahtiklopitud munaga, aseta peale teine taignaring ja vajuta ääred õrnad kinni. Keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes kümme minutit (või veidi vähem, hinda silma ja lõhna järgi). Serveerimisel tõsta ravioolidele tomatikastet ning puista peale basiilikulehti ja parmesanilaaste.

Muraka-ingverismuuti

Haige olemine võib päris meeldiv (okei, mitte just meeldiv, aga talutav) olla, kui keegi kena inimene sulle ravimeid toob, teki peale ja filmi mängima paneb, ingveriteed ja kanasuppi keedab. Üksi haige olla selle eest on tõeline õudus! Kannatad vapralt tööpäeva lõpuni, siis lähed alles kaubandusse haige-olemise-kraami ostma, siis roomad koju suppi keetma, võtad tabletid sisse ja loodad, et enne supi valmis saamist pikali ei kukuks. Lihtsam variant on üks tervendav smuuti valmis teha ja blenderi töötamise ajal eelroaks nähv küüslauku võtta.


Smuuti jaoks läheb vaja:
pirni
banaani
murakaid (ema on mind järjekordselt hästi varustanud:))
sentimeetrist ingverijuppi
veerandist sidrunist pigistatud mahla
teelusikatäit mett
mandlipiima

Käitud, nagu smuuti puhul ikka - koorid ja tükeldad koostisosad, loobid blenderisse ja see teeb sulle mõnusa joogi valmis. Selle küüslauguga käitu nii (õde õpetas) - tee hästi väikesteks tükkideks, pane lusika peale ja sealt edasi otse kurku, lonks vett peale - sel viisil ei jää lõhnad juurde.

Monday, May 4, 2015

Pardiravioolid sidruni-musta pipra-võikastmes

Mõnest inimesest käid millegipärast pikka aega erinevate kokkusattumuste (või tegelikult just kokku-mitte-sattumuste) tõttu mööda. Ühiste tuttavate hulk järjest kasvab, aga alati on vastavalt kas üks või teine seltskonnast puudu, nii et jätkusuutlikult tuttavaks saada ei õnnestu. Kui lõpuks ühise sõbranna sekkumise ja agitatsiooni tulemusena pimekohtingu stiilis õhtusöögiplaan kokku õnnestub leppida ja tundub, et töölt tulekust arvestades pooleteisttunnise varuga kõik sujuma peaks, hakkavad jälle erinevad kokku-mitte-sattumused juhtuma. Kõigepealt jooksed kontsadel läbi kaubanduskeskuse ja ahnitsed kiiruga kõik õhtusöögiks vajamineva kokku. Tundub, et aega on varuga ja kõik läheb plaanipäraselt. Kassa juures avastad, et pangakaart on millegipärast trennipükste taskusse ununenud. Palud kassapidajat, et teise läbi toidupoe kihutamise vältimiseks ta su kraami kassa juures hoiustaks, kuni üle tee kodus pangakaardi järel käid. Jooksed koju, pangakaardiga poodi tagasi ja avastad, et daami, kellega enne jutule said, enam samal kohal ei ole. Samal kohal istuv järgmine daam ei tea su söögikraamist midagi ja saadab infopunkti. Infopunktidaam ei tea ka midagi ja kutsub kohale vahetuse vanema...kes ei tea samuti midagi. Pärast mitmendat korda oma probleemi kurtes silmad lõpuks juhuslikult kusagil kaugemal seda õiget daami kruiisimas. Kergendusohe on aga enneaegne, sest nüüd läheb daamil arvuti katki ja ta soovitab kõigi oma asjadega teise kassasse minna - sinna on aga vahepeal kümneinimeseline järjekord tekkinud. Jooksed iseteeninduskassasse, sest tundub, et seal võib veidi kiiremini minna...ja see agregaat läheb rikki. Saadad vahepeal "take your time" sõnumi ja loodad, et teel koju auto alla ei jää. Higise ja vihasena jõuad täpselt tund aega loodetust hiljem koju ja võtad esiteks närvide rahustuseks klaasi veini, enne kui õhtusööki tegema ja kaaslast ootama hakkad. Aga kokkuvõtteks - need väikesed pisiasjad ja aastatepikkused teineteisest möödakäimised ununesid kiiresti. Mõni inimene lihtsalt on ootamist väärt:)

Kuigi pardiravioolid on päris seksikas toit, ei teinud ma neid sel õhtul sellele konkreetsele kodanikule, vaid võtsin paar päeva hiljem sügavkülmast, kui kodu ja kaubanduskeskuse vahel pangakaardiga jooksmisest haige olin ja süüa teha ei jaksanud.


Neljale näljasele või kuuele vähem näljasele muretse ravioolitaigna jaoks:
300 g jahu
3 muna
2 spl õli
soola
vett

Parditäidise jaoks muretse:
kaks pardikoiba
oliiviõli
küüslauku
loorberilehti
värsket tüümiani
piprateri
peotäis India pähkleid
väike pakk kohvikoort
soola
üks muna

Kastme jaoks muretse:
pakk võid
kaks sidrunit
värskelt jahvatatud musta pipart
soola

Serveerimiseks:
seedermänniseemneid
Parmesani
värsket tüümiani

Käitu nii:
pardikonfii jaoks pane pardikoivad ahjuvormi, puista peale loorberilehti, tüümianivarsi, mõned küüslauguküüned, piprateri, veidi soola ja vala peale oliiviõli nii palju, et part ja muud asjad oleksid kaetud. Küpseta 180-kraadises ahjus poolteist tundi. Vahepeal tee ravioolitaigen - vala köögipinnale või lauale jahu, tee keskele süvend ning sinna munad, oliiviõli ja veidi soola. Alusta keskelt segamist, iga ringiga natuke rohkem jahu kaasa haarates. Lõpuks vormi taigen palliks, mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Ravioolitäidise jaoks keeda India pähkleid kohvikoores madalal kuumusel kümme minutit. Valmis küpsenud pardikoibadelt kraabi liha kahvliga (kuigi ta pudeneb tegelikult sealt peaaegu ise) lahti, lisa koore-pähklisegu, viielt tüümianivarrelt maha kraabitud lehed ja töötle saumikseri või mõne muu peene köögiagregaadi abi kasutades püreeks - aga mitte päris ühtlaseks massiks, vaid jäta kergelt tükiliseks, et koostisosad ikka tuvastatavad oleksid. Kui vaja, lisa veidi soola. Rulli taigen lauale lahti, tee sellest spetsiaalset vormi või tavalist joogiklaasi kasutades ringid, täida pardiseguga, määri ääred munaga, pane peale teine taignapoolik ja vajuta ääred korralikult kinni. Kui varem ühtegi raviooli teinud ei ole, siis pole hullu - umbes kolmekümnendaga saab korralikult käppa. Lisa veele soola ja loorberilehti ning keeda ravioole umbes kaheksa minutit. Samal ajal tee kaste - pane pannile pakk võid, kahest sidunist pigistatud mahl, heldelt värskelt jahvatatud musta pipart ja veidi soola. Kaste on valmis, kui või on jõudnud sulada ja umbes pool minutit koos sidrunimahlaga keenud. Serveerimisel vala ravioolidele kaste ning puista parmesanilaaste, tüümianilehti ja kuival pannil röstitud seesamiseemneid.