Vasikafilee kukeseenekastmes

Töövestlustel võiks inimestelt kohe ette ära küsida, et millist tööd nad ideaalses maailmas teha tahaksid ja kui vastuses on haista kombot "hommikul tööle tulla, pool tundi kohvi juua, natuke niisama istuda, Instagramis ja Facebookis sügada, pikalt lõunal logeleda, natuke veel niisama istuda, kolleegidega pläkutada, järjekordse pooltunni kohvi juua, punkt kell viis pastaka kukutada ja kodu poole lonkima hakata" siis on inimene ilmselgelt vales kohas. Mina ei tahaks ideaalses maailmas üldse tööl käia. Tahaks kodus mehele süüa teha, toas lapsi, rõdul tomateid ja õues porgandeid kasvatada, koeraga metsas joosta ja naabrimutiga toiduretsepte vahetada.

Lõunane kodune lunch date on minu meelest väga hot. Tunduvalt hotim, kui kontorisööklas päevaprae-nimelist pläusti kühveldada. Eriti, kui tegu on "häppi miiliga". Ja ma ei mõtle siinkohal seda mäkdoonaldsi oma:) Vasikafilee kukeseene-Carbonara-kastmes on minu meelest lõunakohtinguks päris seksikas toit ka.

Vaja läheb:
vasikafileed
kukeseeni
veerand klaasi sojapiima (see annab natuke magusama ja pehmema maitse võrreldes tavalise piimaga ja teiseks mul kodus tavalist ei olnud ka)
ühte munakollast
veidi riivitud Parmesani
praadimiseks võid ja õli
soola ja pipart
serveerimiseks marineeritud peeti (vanaema andis loomulikult) ja soolakurki (turult tädi Salme käest tõin, nagu ikka)

Käitu nii: puhasta vasikafilee, maitsesta soola ja pipraga ning pane pannile eelnevalt kuumaks aetud või ja õli segusse küpsema. Keera vahepeal ja umbes nelja-viie minuti pärast tõsta lõikelauale fooliumi alla puhkama. Pese kukeseened ja pane teisele pannile või sisse praadima. Sega väikse kausi sees sojapiim, munakollane ja riivitud Parmesan. Kui kukeseened on küpsed, maitsesta soolaga, tõsta pann pliidilt ja sega sisse piima-munasegu (kuuma pliidi peal ei maksa seda teha, saab kastme asemel munapudru). Lõika vasikafilee tükkideks, serveeri kukeseenekastme, marineeritud peedi ja soolakurgiga. Steik on vasikas, kaste Carbonara, aga muidu ei ole ma mingi gurmeepiff, söön täiesti tavalist toitu, nagu kõik teised. Soolast.

Tom Kha Gai

Ma ei ole poolteist aastat puhanud ja seega ei mäleta, kuidas see käis. Kui ei oska, järelikult on vaja plaani. Itaaliasse ma seekord ei lähe, Pärnus puhkamiseks ei ole ilm just ideaalne - toas raamatut lugeda saan ma kodus ka - ja niisama teleka ees passimiseks on puhkusepäevi kahju raisata. Seega - plaan näeb ette teha iga päev midagi piisavalt ägedat, mis pildile jäädvustamist väärt oleks. Neljateistkümnest ideest on praegu olemas kaks, aga läheneme jooksvalt, nagu ma alati öelnud olen, küll tulevad ülejäänud ka. Ei saa lubada, et nad kõik ka blogi- ja facebookivalgust kannatavad, aga Instagrami oma kindlasti. Stay tuned.

Päev 1 - lõuna Mirruga, Tom Kha Gai.

Vaja läheb (koguseid ma ei kirjutanud, igaüks paneb ise tunde järgi ja kel tunded puuduvad, võib küsida):
kahte purki kookospiima
samas koguses kanapuljongit
kanafileed
seeni (kui võimalik, kasuta shitaakesid, austerservikuid vms, mitte tavalisi igavaid šampinjone)
värsket tšillit
galangalijuurt
ingverit
sidrunheina
kaffirlaimilehti
laimimahla
pruuni suhkrut (ei pea olema pruun, aga mul teistsugust kodus ei ole)
kalakastet
värsket koriandrit

Serveerimiseks värsket tšillit, koriandrit, laimisektoreid ja ahjus kuivatatud kirsstomateid.

Käitu nii: vala kookospiim ja puljong potti, lisa viilutatud tšilli, galangal, ingver, noaga nätaka saanud ja neljaks lõigatud sidrunhein, laimilehed ja keeda umbes 10 minutit. Lisa kanafileetükid ja keeda umbes 10 minutit. Nüüd sega juurde seened (suuremad tükelda ära, väiksemad tervena - oleneb, mis sorti kasutad) ja keeda veel umbes 10 minutit. Keera kuumus maha, lisa laimimahl, suhkur ja kalakaste, sega korralikult. Serveerimisel puista peale värsket tšillit ja koriandrit ning laimisektorid on ka minu meelest hästi nunnud.