Kartulisalat

Pikemat aega Eestist eemal olnud kodanikel on sageli (kui mitte alati) esimeseks söögisooviks koju tagasi tulles kartulisalat. Samas, kui mõtled, mitu inimest su tutvusringkonnas on, kes kodus olles seda pidevalt suurest isust sisse kühveldaks, saaks vastuseks ilmselt nulli. Mis selle fenomen siis on? Panustan lapsepõlvest pärit klassikutele, mis senini paljudele minuealistele seostuvad à la Eesti cuisine'iga... Näiteks sõbranna pool veiniõhtul tema õde üle pika aja Brüsselist koju oodates olid teada saabuva tütarlapse konkreetsed soovid - kartulisalat ja külm vein. Ma ise pole ka mingi erand - Itaaliast tulles oli kerge Eesti söögi igatsus küll. Kui värsked toorained keset juunikuud käepärast ja ise teha viitsid, siis maitseb tõesti nagu Eesti suvi :)

Vaja läheb:
väikseid armsaid värskeid kartuleid
vutimune
värsket soolakurki
värsket kurki
noori tooreid herneid
sibulat
majoneesi (kui ma tavaliselt hääletan isetehtud majoneesi poolt, siis siinkohal kärab poest ostetu isegi paremini)
maitsestamata jogurtit või hapukoort (mina kasutasin esimest, sest kodus oli)
soola-pipart

Tee nii (kuigi kõik teavad ilmselt nagunii, kuidas klassikutega käituda :)): keeda kartuleid umbes 15 minutit (kui on armsad väiksed, siis pole koorimistööd ilmselgelt ette võtta vaja), sobival hetkel lisa sinna vutimunad - võta aega, nad keevad umbes 3 minutit. 2 minutit enne kartulite valmimist keera kuumus põhja ja lisa sinna herned. Kui tunned, et kartulid ja herned on valmis, kalla vesi ära ja jäta nad jahtuma. Samal ajal tükelda vaba käega robustseteks kuubikuteks kõik ülejäänud komponendid peale vutimunade, sega kokku jogurti ja majoneesiga ning maitsesta soola-pipraga. Kui kartulid ja herned on jahtunud, lisa need ülejäänud komponentidele ning sega läbi.

Garneeri poolitatud vutimunadega ja serveeri värske salatikuhjaga (liiga eestimeelseks ka ei maksa minna...joogiks on valge vein ja mitte külm viin).