Sunday, March 29, 2015

Ahjus röstitud juurviljad

Vanaema toob mulle mõnikord süüa, kui parajasti midagi valmis küpsetanud on ja nad vanaisaga linna satuvad. Vahel poetab ta kotlettidele või klimbisupile lisaks veel midagi head - viimane kord oli selleks hapukoor. Mul ei ole tavaliselt kodus kõigile eestlastele kohustuslikke toiduaineid, nagu hapukoor, majonees ja ketšup - ostan spetsiaalselt, kui mingi toidu jaoks vaja läheb. Hapukoort ja majoneesi ostan ka ainult dieetvariandis. Igatahes, kuna vanaema tõi hapukoort, siis mõtlesin, et miks mitte seda tarbida, kui ta juba külmkapis niiehknaa on. See oli nii hea!!! Mitte mingi 10-protsendine dieettoode, vaid korralik rasvane hapukoor! Minu jaoks täiesti ootamatu, nii hea ja sõltuvusttekitav maitse, nii et uhasin järgnevatel päevadel hapukoort igale toidule peale - supile, omletile, röstitud juurviljadele.


Vaja läheb:
eelnevalt keedetud peeti
porgandit
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
oliiviõli
soola

Serveerimiseks pestot (tee ikka ise), basiilikulehti, värskelt jahvatatud musta pipart ja loomulikult hapukoort!

Käitu nii:
koori ja tükelda kõik juurviljad, määri kokku õli ja soolaga ning rösti 220-kraadises ahjus grillrežiimil umbes 15 minutit. Serveerimisel tõsta peale suur lusikatäis paksu rasvast hapukoort, veidi pestot ning puista üle basiilikulehtede ja musta pipraga. Jeerum kui hea!!!

Huvitav, mis toiduaineid veel olemas on, mille maitsest ma mitte midagi ei tea?!?

Friday, March 27, 2015

Kanasalat ja punase apelsini limonaad

Kas kõik on ikka kuulnud sellest paksust poisist, kes nüüd küll kõhn ja koguni ise juba treener on, aga teate küll, kuidas nende nimedega on - kord paks poiss, alati paks poiss. Igatahes, lugu minu mäletamist mööda on umbes selline - poiss oli tõsiselt ülekaaluline, aga siis võttis end kokku, hakkas dieeti pidama ja trenni tegema, seejärel sai temast endast treener ja nüüd on üleüldse veganiks hakanud. Selline "süües kasvab isu" lugu. Oleks kangelaslik edulugu, kui poiss ise kõige selle juures selline tüütu ninatark ei oleks. Veganid üleüldse on kõvad kritiseerijad ja targutajad. Kõigil, kes teistsuguseid eluviise harrastavad, sõimatakse nägu täis ja saadetakse pimedasse kohta.

Mulle on mulje jäänud, et veganid teevad ja söövad väga palju kooki - kuigi ma ei tea, kas kikerhernevedelikust ja muudest kahtlastest ainetest tehtud "kooke" saab ikka kookideks nimetada? Las olla veganküpsetised. Igatahes, paks poiss pole mingi erand, küpsetab ka. Ühe küpsetise pildiallkirjas koostisosi loetledes targutas nisu kohta: "Mind ei huvita see teie ebatervislikkus." Selge, paks poiss - ei huvita, siis ei huvita.

Mind näiteks jällegi huvitab - teen trenni, söön salatit ja joon isetehtud limpsi.


Salati jaoks läheb vaja:
kanafileed
muna
avokaadot
maasikaid
rukolat

Kanale marinaadiks ja salatikastmeks:
basiilikut
küüslauku
sidrunimahla
oliiviõli
maitsestamata jogurtit
soola

Limonaadiks:
kaks sidrunit
kaks punast apelsini
mullivett

Käitu nii: pool tundi kuni päev varem tee marinaad - pane kõik ained blenderisse ja töötle püreeks, viimasena sega juurde maitsestamata jogurt. Pane üks kolmandik kreemist karpi või topsi ja tõsta külmkappi oma aega ootama. Ülejäänu sisse pane kana marineeruma.

Limonaadi tegemiseks pigista sidrunitest ja apelsinidest mahl välja ja kalla juurde mullivesi - vahekorras üks kolmandik mahla, kaks kolmandikku vett. Kui väga hapu tundub, sega juurde mett. Mina ei pannud, mulle meeldib hapu.

Salati tegemise hetkel küpseta kanafileed ahjus 180 kraadi juures umbes paarkümmend minutit. Samal ajal pane muna keema. Tükelda avokaado ja maasikad ning tõsta koos rukolaga taldrikule. Sinna peale aseta viilutatud kanafilee ja munasektorid. Nüüd on käes selle kastme aeg, mis külmkapis karbis või topsis ootab. Võta välja ja vala salatile. Mõnus trennijärgne söök. Tervislik ka.



Avokaadoomlett

Vana tõde on see, et kui tahad midagi, mida (veel?) olemas ei ole, siis tee see ise valmis. Nagu üks sõber tundis huvi, kas Facebookis on olemas kommuun nimega "Ma vihkan Keskerakonda" ja leides, et - imelikul kombel - mitte, võttis plaani selle ise teha. Selle kohta, kas ta ka tegudeni jõudis, mul andmed puuduvad.

Kõriauguni sellest, kuidas end taimetoitlaste, veganite, dieedipidajate jne jne kastidesse topitakse ja teisiti toitujatel nägu täis sõimatakse. Söömine on mõnus ja kogu lugu. Seega, kuna ma olen esiõgardi tiitlile korralik kandidaat, aga olen kindel, et täpselt sama arvajaid on veel, siis tegin Facebooki vastava grupi - "Ma olen õgard".
Teen ise headest värsketest asjadest süüa ja jagan teistega ka. Pilte ja retsepte, mitte toitu. Õgardid toitu ei jaga.

See kõik toimus umbes kümne minuti jooksul. Kannatasin diivanil krimiseriaale vaadates eelmise õhtu veinikahjustuse all - jah, seda esineb, kui oled esiteks kastis nimega 31-50 ja teiseks otsustanud paljud veinijooomised trenni või kurgivee vastu vahetada. Mul on varsti ilmselt limonaadist ka pohmell. Reklaamipausi ajal tegin kiiresti hommikusöögi ja kasutasin seda, mis külmkapist kõige esimesena kätte sattus.


Ühe hommikusöögi (kuna see on nii suur, siis ka ilmselt lõunasöögi) jaoks - omletiks:
kaks muna
pool avokaadot
üks väike tomat
värsket basiilikut
soola ja pipart
oliiviõli

Salatiks:
veerand suuremat sorti õunast
kaks suurt maasikat
rukolat
soola ja pipart
oliiviõli
sidrunimahla

Serveerimiseks:
hapukoort
pestot - kuna eelmisest õhtust oli külmkappi jäänud. (Topi basiilik, küüslauk ja seedermänniseemned blenderisse, vala peale oliiviõli ja veidi vett, et liiga õline ei tuleks, maitsesta soolaga ja blenderda segamini. Külmkapis säilita kaane all.)

Käitu nii: kuumuta õli pannil. Tükelda avokaado ja tomat ning viska pannile. Vala sinna peale lahti klopitud munad (liiga vihaselt vahustada pole vaja, kergelt segamini pööramisest piisab täiesti), maitsesta soola ja musta pipraga ning lase kaane all vaiksel tulel küpseda, kuni muna tundub valmis olevat. Puista peale basiilikulehed. Kuni omlett söömistemperatuurini jahtub, tee kiiresti salat. Selleks viiluta õhukeselt õun ja maasikad ning maitsesta soola, musta pipra, oliiviõli ja sidrunimahlaga. Serveerimisel tõsta omleti- ja salatikuhjale peale suur lusikatäis hapukoort ja väiksem pestot. Olen ju õgard?






Roheline smuuti

Sõbranna rääkis ühest Hiina vanasõnast. Esiteks ei mäletanud ta, kuidas see täpselt sõnastatud oli. Teiseks on ta venelanna ja seega läks tõlkes ilmselt ühtteist kaduma. Kolmandaks ei mäleta mina ka täpselt, kuidas see sõnastatud oli. Nagu telefonimäng. Mõte oli igatahes selline, et igaühel meist on käe (või jala, ei mäleta) ümber nähtamatu punane pael, millega ta teise inimesega ühendatud on. SELLE teise inimesega. Ja pole oluline, kus, millal, mis asjaoludes te kohtute või kas vahepeal teie teed millegipärast lahku lähevad, ta on sinu inimene ja lõpuks saate te kokku nagunii. See kõlab nagu armas muinasjutt, või "Videvik" või "50 shades...", aga millegipärast ma usun seda. Tõsiselt.

Armastus käib teadupärast kõhu kaudu, seega tee ikka kaks smuutit.


Kahe smuuti jaoks läheb vaja:
üks avokaado
üks pirn
kaks kiivit
kaks banaani
sojapiima

Käitu nii: koori ja tükelda kõik puuviljad, loobi blenderisse, vala juurde nii palju sojapiima, et tulemus ei oleks beebitoit, vaid mõnus kreemine jook ning blenderda see mõnus kreemine jook valmis. Kalla klaasidesse ja vii teine oma punase paela inimesele koos kohvi ja ülejäänud hommikusöögiga voodisse.

Sunday, March 22, 2015

Vasikafilee petersellikastme ja pähklisalatiga

Eile olin just trenni lõpetanud, kui helistas minu tore sõber: "Helen, mis sa teed? Mul on igav!" Vastasin, et teen ilmselt klaasi veini ja vaatan filmi, ühesõnaga vaba õhtu, aga linna peale laiama ega baaridesse shotte kõmmutama minna ei taha. Ja käisin küllakutse välja. Mulle võib muide alati külla tulla. Ma imestan, miks mu sõbrad seda ei tee. Õige jah, mul polegi eriti sõpru. Igatahes....see konkreetne meeskodanik lendas mingi aja pärast peale, vein kaasas. Kuna ta tuli autoga, siis küsisin lihtsalt viisakas olla püüdes, kas tema ka veini soovib. "Kuule, jaa." Selge, hakkasime veini jooma. Ma ei ole just päris emalik tüüp (no veidi olen), aga hea võõrustaja igal juhul, seega pakkusin snäkiks puuvilju. Oodatud ninakirtsutamise asemel sain vastuseks: "Kuule, jaa." Selge, puuviljataldrik tuli. Jätkuvalt meeles hoides, et sõber tuli autoga, aga samas külalislahke olla püüdes küsisin, kas ta veini juurde soovib. "Kuule, jaa." Selge, valasin. Puuviljad said otsa, seega küsisin, kas veel puuviljaisu on. "Kuule, jaa." Tuli puuviljataldrik number kaks. Ja jõime veel veini. Meenus viimasest õhtusöögipeost sügavkülma jäänud sinihallitusjuustujäätis, seega pakkusin seda kohe oma külalisele. "Kuule, jaa." Selge, jäätis külmast välja ja kaussi! Ja jõime veel veini. Kuidas sa ikka ilma toiduta istud - järgmisena pakkusin sügavkülmas olevaid pardiravioole. "Kuule, jaa." Selge, keetsin ravioole ja tegin sinna juurde värske sidruni-või-musta pipra kastme. Ja käisime vahepeal uue veini järel. Ja jõime veel veini. Vahepeal võtsin õhtuse magneesiumitableti ja veidi nalja teha üritades küsisin, kas meeskodanik ka soovib. "Kuule, jaa". Selge, närisime magneesiumi. Järgmisena avastas mu sõbrake köögikapil oleva müslipurgi: "Mis see on?" "Müsli, ise tegin, kas tahad proovida?" "Kuule, jaa." Ja jõime veel veini. Ja hakkasime filmi vaatama. Ja jäime mõlemad poole pealt magama. Muide, mina kogu seda snäkilaadungit ei söönud. Pärast trenni ja enne veinijoomist tegin endale kiiresti vasikafileega salati.


Vaja läheb:
vasikafileed (mina sain Keskturult)
suur tuust peterselli
üks küüslauguküüs
oliiviõli
sidrunimahla
võid
soola
salatilehtede segu
pähklisegu (mina panin pika järelemõtlemise tulemusena kõrvitsaseemneid, seedermänniseemneid, pistaatsiapähkleid ja mandlilaaste ning olen täiesti veendunud, et just see on ainuõige kombo, kõik pärit Keskturu pähkliputkast, nagu ikka)

Käitu nii: rösti  pähkleid kuumal pannil mõned minutid. Sega konstantselt, et mingeid kõrbenud pähkleid ei tekiks. Kui pähklisegu valmis, vala see pannilt maha ning pane sinna korralik kogus õli ja võid. Selle sees prae kõrgel kuumusel soolaga maitsestatud vasikafileed mõned minutid ühelt ja teiselt poolt. Kuni vasikafilee puhkab, tee salat - maitsesta salatisegu sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga ning puista peale pähklisegu. Vala peale peterselliõli (selleks loobi lihtsalt petersell, küüslauk ja oliiviõli blenderisse), serveeri punase veiniga ja tarbi kohe.

Monday, March 16, 2015

Maasikate ja banaaniga röstsai

Kes veel millegipärast ei tea, kes on Mari, siis nüüd ma räägin. Mari on minu vana, paks ja rahutu kass. Kui väiksena olid tal hüüdnimed nagu Mjäukam ja Kiisukas, siis nüüd Kurjam ja Õelus. Viimased on ta ära teeninud külalisi taga ajades ja neile küüntega jalga kinni hüpates. Isegi Mari vana sõbranna, õigemini ikka minu oma, aga Mariga kassipojast saati tuttav tütarlaps pidi tõdema, et mul on kuri kass - pärast seda, kui ta päeval minu juures oli, samal ajal, kui ma ise tööl olin. Minu hoiatustele, et daami nimega Õelus oleks tark tegu ignoreerida, sain vastu armsa foto kommentaariga "ta on ju nii nunnu". Kümme minutit hiljem tuli uus sõnum: "Su kass tuli mulle täiega kallale! Ta on ikka superkuri sul! Tegi oma kurja kassihäält ja hüppas mulle jalga kinni! Jalad korralikult katki!". Õnneks sõbranna väga ei solvunud, kuna oli omast käest emotsionaalse kassiga tuttav - kooliajal oli tal samasugune, kes laua taga hommikust söövatele pereliikmetele valikuliselt jalga kinni hüppas.

Viimasel ajal tundub Mari aru saavat, mis päeval ma kella kaheksaks (tavaliselt nii vara ei lähe) tööle lähen ja käitub vastavalt. Kui muidu oskab daam nurgas magada, siis valitud varase ärkamise päevadel ronib ta öösel salaja mu kõrvale voodisse. Lisaks sellele, et ta ignoreerib fakti, et ei tohi voodisse tulla, ei maga ta seal nagu korralik kass, käpad kenasti enda ees, vaid teeb "surnud looma" - viskub jalalt külg ees maha, käpad küljel. Hiljem hakkab ta nendesamade käppadega mind voodist välja pressima, oma paksule kehale toetudes, ja kui see ei tööta, siis norskab ja hingeldab. Röökimine ja vastu trügimine ei tööta, tavaliselt ronin lihtsalt voodi teise nurka, üritan elukat ignoreerida ja hommikuni magada. Aga täna sain eriti vihaseks! Kell oli 3:50, kui kassi voodist välja röökisin. Muidugi ei olnud pärast sellist vihahoogu enam võimalik magama jääda, umbes veerand kuus andsin alla ja otsustasin reaalse ärkamiseni jäänud aega hantlitega sisustada. Vähemalt millekski hea! Hommikust pahurust leevendab sojapiimaga kohv koos maasikate ja banaaniga röstsaiaga.


Vaja läheb:
rosinate ja/või pähklitega saia
sidrunijogurtit (sega maitsestamata jogurti sisse sidrunilt riivitud koort, pigista sidrunimahla ja lisa maitseks veidi mett; või siis osta poest juba valmis sidrunijogurtit)
maasikaid
banaani
mandleid
India pähkleid
linaseemneid

Käitu nii:
rösti saiaviilud, viiluta banaanid ja maasikad. Laota viimased röstsaiale, tõsta peale paar lusikatäit jogurtit ning puista üle pähklite ja seemnetega. Iisibriisi. Ja kuna elukat selline hommikusöök isutama ei pane, siis saad rahulikult nautida.

Saturday, March 7, 2015

Puuviljasalat juustuga

Homme on naistepäev. Pikemat aega koos olnud paaridel on tõenäoliselt juba omad väljakujunenud traditsioonid, kas, kuidas ja kui suurejooneliselt seda tähistada - kas naiskodanikule lillede toomise, voodisse hommikusöögi serveerimise või ühise suure õhtusöögiga. Värsked paarid alles ilmselt katsuvad piire. Ja üksikud tähistavad seda tavaliselt seltskonnas. Ei, see viimane pole ainult vallaliste naiste üritus! Just praegu  nägin Facebookis oma õe ja tema sõbrannade naistepäeva tähistamise pilti - ühist Pina Colada klõksu. Väga armas! Minul ei ole seda ühte ja kõige armsamat meeskodanikku, kellelt lilli või hommikusööki oodata. Samuti ei arva ma, et meeterahvad peaksid naistepäeval kõigile oma naistuttavatele helistama ja head naistepäeva soovima. Varasematest naistepäevadest mäletan, et mu kunagine elukaaslane tegi õhtusööki. Või tõi isa mulle tulpe ja viis lõunale. Või tähistasime tüdrukutega. Sel aastal pidime samuti sõbrannaga koos tähistama. Mitu nädalat varem kokku lepitud üritus kukkus välja nii, et "sõbranna" telefonile pole vastanud ja Facebooki vahendusel sain teada, et ta on hoopis Tartus. Sõbra- ja naistepäev üheskoos? Pisaratesse ja solvumistesse ma ei usu. Ostan homme endale ise tulpe ja teen hommikusöögiks puuviljasalatit. Ilusat naistepäeva!


Vaja läheb erinevaid puuvilju - mina panin hurmaad, apelsini, kiivit, pirni ja maasikaid, aga piiriks on vaid iseenda fantaasia, seega igaüks segab kokku need puuviljad, mis kõige rohkem maitsevad. Või mis kodus olemas on. Vihjeks, et näiteks viinamarjad sobivad väga hästi, samuti melon, virsikud ja erinevad marjad (viimased kindlasti mitte sügavkülmast võetud kujul!), aga ananass, arbuus, greip, banaan ega õun pole juustuga just parimad sõbrad. Niisiis, vali puuviljad välja, tükelda ära ja pane kaussi. Juust, mille neile lisad, võib olla kõige tavalisem juust, mida tavaliselt näiteks võileiva peale paned. Mina vaatasin loomulikult, millel kõige madalam rasvaprotsent on. Tee juustust kuubikud, lisa salatile ja söö kohe ära!

Friday, March 6, 2015

Lambamaksavõileib

Ma läksin veganitega tülli. Ei, mitte omal algatusel. Ma pean end tolerantseks inimeseks, nii üleüldse, kui toitumisvalikute teemal. Veganeid hukka ei mõista ja ümber veenda ei ürita. Piir tuleb ette siis, kui inimesed peast veganiks muutuvad.

Minu õde on taimetoitlane. Ta ei käi kusagil seltskonnas seda häälekalt reklaamimas ja kui üleüldist tõde kuulutamas, samuti ei palu ta endale mitte kunagi eraldi süüa teha, vaid ütleb, et leiab alati midagi süüa, tema pärast menüüd muuta pole vaja. See on armas. Vastupidiselt viimase aja moehulluse, veganluse usku pööranud kodanikele. Elu enne veganiks hakkamist oli justkui pimeduses elatud, lihasööjad ja karusnahakandjad tuleks maha lasta, nende suunas enda arvates peent irooniat lahmides (sest otsesed sõnavõtud läksid moest koos lihasöömisega) ja ülepäeviti oma vegan-pläustidest pilte postitades parandan pool maailma ära, eks. Mul jätkuvalt pole vegan-pläustide vastu midagi, aga nimetagem asju õigete nimedega. Veganite hapukoor ei ole hapukoor, vaid seemnekreem. Veganite seljanka ei ole seljanka, vaid tomati-köögiviljasupp. Välismaal elavale kodanikule, kes Eesti hapukoore järele igatseb, ju ei ütle, et saa üle, creme fraiche ajab asja ära ja sorry, unustasin musta leiba tuua, aga võtsin lennujaama poest sepiku, see on ju okei? Või kui restos konnajalgu tellid, tuuakse kana omad, sest esimesed said otsa, aga maitse on sama, kannata ära, same shit. Aga kui veganitele soovitada, et asju õigete nimedega nimetada, segaduse vältimise huvides, tahetakse dialoogi asemel sind suht kiirelt põlema panna. Tahan vegan olla, aga samal ajal seljankat, raguud ja verivorsti kühveldada? Taimne verivorst kõlab iseenesest juba nagu Otto-Triin. Absurdselt ühesõnaga.

Ma arvan, et olin umbes viiene, kui vanaemaga tema sõbranna juures külas käisin. "Parti tahate?" Vastust ootamata rabas proua ühel mööda õue kihutanud paarikümnest pardist kaelast kinni ja lõi tal sealsamas paku peal pea maha. Toppis sooja pardi meile kotti ja soovis head küpsetamist. Oleksin pidanud selle peale veganiks hakkama? Viiese minu jaoks oli pigem väga huvitav näha, kust söök päriselt lauale tuleb. Ja teistel partidel oli absoluutselt ükskõik. Minul praegu samuti. Värskelt veganiks hakanud, kisage, kui tahate. Kirjutan postituse lõpuni ja lähen toon turult lambamaksa. Küpsetan ära ja söömise ajal joon kõvasti punast veini ka veel peale. Õhtul panen jänesenahast kasuka selga ja lähen linna peale. Ilusat reedet!


Lambamaksavõileiva jaoks läheb vaja:
lambamaksa (Keskturult saab, 3€/kg, nädalavahetuseti 3.70€/kg)
soolakurki (samuti Keskturult, kuigi viimasel ajal ei ole Salmet enam näha olnud, aga üks armas vene tädi müüb neid ka)
musta leiba
erinevaid lehti, mina kasutasin näiteks beebispinatit ja hernevõrseid
võid
soola ja pipart

Sibulamoosi jaoks läheb vaja:
punast sibulat
võid
palsamiäädikat
mett
soola

Käitu nii:
kõigepealt tee sibulamoos - selleks poolita ja viiluta punased sibulad, mida õhemalt, seda parem. Sulata potis või ja lase sibulatel selle sees madalal kuumusel umbes 10 minutit küpseda. Vala juurde korralik lärakas palsamiäädikat, tõsta veidi kuumust, sega aegajalt ja kui tugev äädikalõhn on kadunud, sega juurde mesi. Maitsesta soolaga ja jäta sibulamoos jahtuma. Selle tegemise ajal hakkasin ma muide tõsiselt üksi elamist vihkama! Täpsemalt sel hetkel, kui äädikapudelit lahti ei jõudnud keerata. Pärast hulki asjatuid katseid lähenesin asjale vanamoeliselt ja põhimõtteliselt lihtsalt murdsin korgi maha. Umbes nii, nagu konservipurki noaga avaks.

Samal ajal, kui sibulamoos küpseb, puhasta maks kelmetest ja tee sellest umbes 4x4cm suurused kuubikud. Sulata pannil või (pane kohe südamest, maksale meeldib või) ja prae maksa kõrgel kuumusel, kuni katsumise järgi tundub seest veel õrnalt roosakas olevat. Umbes samamoodi, nagu katsumise järgi steiki küpsetad. Ma arvan, et see võttis umbes 4 minutit aega, aga soovitan kellast rohkem sisetunnet ja katsumismeetodit usaldada. Maitsesta valmis maks soola ja musta pipraga ja tõsta hetkeks jahtuma. Võileiva kokku panemiseks rösti leib, määri sellele võid ja laota peale salatilehed. Nüüd tõsta leivale vaheldumisi soolakurgiviilud ja lambamaksatükid ning viimastele paar lusikatäit sibulamoosi. Puista peale veidi musta pipart ja serveeri punase veiniga. Mõnus!