Maasika-basiilikusmuuti ja "kunstiline hommikusöök"

Äranäritud klišee on, et hommikusöök on iga päeva alus. Sest päeva alustamiseks on vaja vaimutoitu, keha vajab hommikuti energiat ning korralik hommikusöök hoiab ära pooleks päevaks liiga suure näljatunde kuhjumise ja seega hiiglasliku lõunasöögi sisse kühveldamise. Minu meelest on hommikusöök vajalik selleks, et mitte keset päeva tigedaks muutuda. Sest nälg teeb inimesed kurjaks.

Viimasel ajal on ümberringi vist nii mõnigi hommikusöök vahele jäänud, sest näen tülitsemist väga palju. Kuidas sõbrannad omavahel nii tülli keeravad, et leppimiseks läheb vaja mitut nädalat ja teiste inimeste sekkumist. Kuidas üks meeskodanik vihastab teise peale nii, et kustutab ta ära oma Facebooki sõbralistist ja ei räägi temaga mitu nädalat. Ja kuidas ma ise ja mu kõige kallim sõbranna teineteise suunas riiakalt serveeritud süüdistusi loopima kukkusime. Meil kummalgi ei ole tülitsemisgeeni, aga seekord läks korralikuks sõjaks. Aga nii enda kui teiste kogemused õpetavad, nii et järgmise päeva veetsime mõlemad omaette  kogu situatsiooni analüüsides, õhtuks olime otsustanud käituda nagu täiskasvanud ja leppisime pika telefonikõne jooksul ära. Sest negatiivne emotsioon teeb nii keha kui vaimu haigeks ja kallite inimestega tülitsemisele kulutatud aeg on raiskamine. Ja sest me armastame teineteist.

Tüdrukute hommikusöök on maasika- ja basiilikusmuuti: pane blenderisse suur peotäis värskeid või külmutatud maasikaid, üks banaan, veerand klaasi piima ja peotäis basiilikulehti. Pärast minutit blenderdamist on hommikusöök valmis.

Poiste hommikusöök on (kõik järgnev on tsitaat meeskodanikust hommikusöögi autorilt) "kunstiline hommikusöök": vaja läheb 2 muna, vett ja potti. Keeda munad, pane need taldrikule ja juurde serveeri ketšupit ja kodujuustu. Nii valmib 3 minuti hommikusöök. 

 

Julgen veidi sõna võtta ja väita, et muna keetmine ei käi ainult kolme minutiga, aga igaüks otsustab ise. Peaasi, et ei tülitseks. Kui tüdrukud hommikul siidri asemel maasika-basiilikusmuutit ja poisid õlle asemel südamekujulist praemuna saaksid, oleks maailmas üleüldse ilmselt tülitsemist vähem. Sest armastus teadupärast käib kõhu kaudu.

Vähisabasalat

Mina ja lähimad sõbrannad saame kõik sel aastal 30. Siiamaani olen asjaosalistelt näinud sellele kahte reaktsiooni - esiteks numbri vahetumise paanikat ja teiseks, et sellist sündmust peab suure peoga tähistama. Mina ei paanitse. 30 (ja midagi) kõlab paremini kui 20 ja midagi - oled juba tark, veel ilus ja saad deitida nii 20ste kui 40ste meestega. Okei, see esimene ei kõla isegi teoorias hästi...ütleme siis näiteks 28. Jutu mõte on see, et valikuid on palju. Nagu kunagi vastas mu ema minu mossitamisele "miks mina pean perekonnas kõige pisem olema?" paari sekundiga: "et saaksid igas kõrguses kingi kanda ja igas pikkuses meestega käia!"

Oma sünnipäeval peaks tervet päeva nautima, hoolimata sellest, kui hirmuäratav uus number tundub. Võtta vaba päev ja diivanil lesides kõnesid ja sõnumeid vastu võtta. Ja midagi väga head süüa. Ühel oma sünnipäeval, kui olin veel väga noor, aga juba peaaegu sama ilus, kui praegu, veetsin lõunat just sel viisil - diivanil leboskledes lõunaks vähisabadega salatit süües. Ideaalis saab boyfriend sellise imelihtsa lõunasöögi tegemisega hakkama ja toob selle sulle voodisse...või diivanile. Reaalses maailmas teed seda ikkagi ilmselt ise. Mis sellest, et sünnipäev on sinul ja mitte kodanik boyfriendil.

Kahe vähisabasalati jaoks läheb vaja:
200 g vähisabasid
200 g kirsstomateid
1 punane sibul
tuust basiilikut
balsamicot
soola ja musta pipart

Tee nii: poolita kirsstomatid, rebi basiilikulehed tükkideks ja tee sibulast õhukesed viilud. Sega kõik kokku, lisa salatisse vähisabad ning maitsesta  soola ja pipraga. Serveeri balsamicotäppidega ja lonksa kõrvale sünnipäevashampi.

Granaatõunamarinaadis notsu

Mitte küll eelnevalt plaanitult, aga viimasel ajal püstitan erinevaid rekordeid. Kollektsiooni pildistamise ajal olin 31 tundi magamata - sest "kõik asjad viimasel minutil" meetod on töötamiseks ju ainuõige, eks! Kollektsiooni välja tulemise päeval olin 26 tundi järjest söömata - sest nii palju tagasisidet oli, et sellele reageerimise ajal ei olnud lihtsalt meeles süüa. Kui meelde tuleb, siis tuleb ikka 26 tunni vääriliselt, nii et oled valmis elevandi ära sööma. Õnneks saab salat kiiremini valmis, kui elevant, eriti kui eelmisel päeval on meeles olnud notsuke marinaadi panna.

2 portsjoni marinaadiks läheb vaja:
300 g sea sise- või välisfileed
4 spl granaatõunasiirupit
1 küüslauguküüs
2 spl palsamiäädikat

2 inimese salatiks läheb vaja:
2 peotäit salatilehti
ühe granaatõuna seemned
1 spl granaatõunasiirupit
1 spl palsamiäädikat
4 spl oliiviõli salatikastmesse + veidi praadimiseks
soola ja musta pipart

Käitu nii: sega marinaadiained kokku, pläkerda seafilee igalt poolt marinaadiga kokku ja jäta ööpäevaks külmkappi seisma. Järgmisel päeval grilli fileed pannil mõlemalt poolt umbes 5 minutit. Samal ajal jõuad salatilehed taldrikule jaotada ja salatikastme kokku segada. Tükelda seafilee viiludeks, laota salatile ning puista peale granaatõunaseemneid ja vala üle kastmega.

Mu järgmiseks rekordiks on "kaks moedemmi samal päeval"!

Tomatisupp tšilli ja basiilikuga

Ma olen korduvalt üritanud oma sõpru tšilliga ära tappa...või vähemalt raskekujulist tšillikahjustust tekitada. Muidugi mitte sihilikult, lihtsalt mu enda tšillitaluvus on päris kõrge ja vahel unustan süüa tehes oma nõrgukeste sõpradega arvestada. Päris mitu korda on juhtunud, et poisid istuvad ümber laua, särgid seljast visatud, aknad lahti ja söövad vapralt tulist tomatisuppi. Pärast üritavad kordamööda kraani tühjaks juua...

Mitte et ma erilise psühholoogiaalase andega oleks, aga kaasa tundmise või kätte maksmise ideede jagamise asemel üritan mõistlikke lahendusi leida, ehk selle pärast räägitakse mulle päris tihti suhteteemalisi lugusid. Viimane neist oli küsimus: "Kuidas reageerida, kui su boyfriend pööritab silmi selle peale, et sa ei tea spordist, ehitamisest ja muust sellisest sama palju kui tema?" Huvitav, kuidas kodanik Pöördsilm ise reageeriks, kui saaks etteheitva "tegelt?!?" vastuseks iga kord, kui ta ei suuda söögitegemise, heegeldamise, moeajakirjade, aeroobika ja dieetide teemalistes vestlustes sammu pidada. Naised ei peagi ehitamisest ja spordist midagi teadma, nagu nad ei pea teadma midagi habeme ajamisest või püsti pissimisest. Kui meeskodanik sellest aru ei taha saada, võid teda eluohtlikult tšillise tomatisupiga karistada.  

Sellest kogusest saavad süüa 4 inimest:
1 sibul
2 (või enda taluvuse järgi) punast tšillit
1 väike paprika
1 porgand
veidi õli
2 anšoovisefileed
1 purk purustatud tomateid
sama suur purk kana- või köögiviljapuljongit
2 tl balsamicot
1 tl suhkrut
veidi soola
4 küüslauguküünt
suur tuust basiilikut
serveerimiseks maitsestamata jogurtit

Tee nii: kuumuta õlis tükeldatud sibul, tšilli, paprika ja porgand - vaiksel kuumusel, sest ei ole vaja praadida, vaid lasta maitsetel sõbruneda. Lisa anšoovisefileed, sega paar minutit ning siis kalla juurde purustatud tomatid ja puljong. Maitsesta balsamico, suhkru ja soolaga ning lase vaiksel tulel umbes pool tundi keeda. Nüüd lisa purustatud küüslauguküüned, keeda veel 10 minutit ja sega siis basiilikutuust supi sisse.  Jahuta veidi ja püreesta tomatisupp saumikserit või blenderit kasutades. Serveeri maitsestamata jogurti (südamekestega muidugi!) ja basiilikulehtedega.

Tomatisalat hiidkrevettidega

Mu õde on üks vapustavalt osav, andekas ja mitmekülgne tütarlaps - jah, see jookseb meil perekonnas. Oma loomult oleme väga erinevad - mina olen impulsiivne ja ülevoolav, tema rahulik ja tasakaalukas. Lisaks kellast kellani kontoritööle harrastab mu õde aktiivselt joogat ja meditatsiooni. Viimast õpetas ta ka mulle. Ta seletas pikalt ja põhjalikult, kuidas käivad esiteks ette valmistavad sammud ja kuidas kogu protsess lõpuks välja peaks nägema. Rahutu ja püsimatu, nagu ma olen, aga endalegi üllatuseks olen nüüdseks mitu nädalat vastu pidanud ja (nii õe kui minu enda) veel suuremaks üllatuseks mulle väga meeldib! Töötab ka - nii hea on igat päeva rõõmsa ja rahulikuna alustada. Soovitan kõigile!

Söögitegemisprotsess võib samamoodi olla pikk, rahulik ja kannatlikkust nõudev - nagu ahjus küpsetatud tomatid.

Ühe tomatisalati jaoks läheb vaja:
6 kirsstomatit
2 tavalist väiksemat sorti tomatit
peotäis rooma salatit
mõned hiidkrevetid
seesamiseemneid
seesamiõli
oliiviõli
küüslauku
soola ja pipart

Käitu nii: poolita kirsstomatid, lao ahjuplaadile, piserda oliiviõliga, puista peale purustatud küüslauku ja küpseta ahjus 100 kraadi juures poolteist tundi - jah, see ongi kannatlikkusharjutus. Vaatad läbi klaasi tomateid, neelud käivad, aga enne pooltteist tundi välja võtta ei tohi. Samal ajal tegele millegi muu kasulikuga ja 10 minutit enne tomatite valmimist tee salat valmis. Lao taldrikule rooma salat ja sektoriteks tükeldatud värsked tomatid. Grilli hiidkrevette seesamiõlis umbes 5 minutit, lõpus lisa seesamiseemned. Tõsta krevetid salatile, lisa sinna ka ahjust tulnud tomatid ning maitsesta soola, pipra ja oliiviõliga.

Kuna mu õde on taimetoitlane ja krevette ei söö, siis temal (ja teistel taimetoitlastel) soovitan samasugust tomatisalatit teha näiteks seesamiõli ja -seemnetega grillitud juustu või tofuga.

Veisefilee beurre blanci, kukeseente ja ubadega

Kas oma eksidega peab sõbralikult läbi saama? Või on parem pärast seda, kui armastus otsa saab, kumbki oma teed minna ja unustada, et teine inimene eksisteerib? Või jätkata suhtlemist vanal heal "seks eksiga" meetodil? Minu kogemused ütlevad, et kõik sõltub sellest, mis kahte inimest ühendas. Peaasjalikult seksil põhineva suhte puhul ei oska selle inimesega pärast lahkuminekut enam midagi peale hakata. Kui aga olete eelkõige sõbrad olnud, koos nii nalja ja naeru kui kurbust ja pisaraid jaganud, või isegi enne suhet juba sõbrad olnud, ei ole sinna tagasi minek eriti keeruline. Suured emotsioonid ja mälestus suhte füüsilisest poolest lähevad üle ja jääb ainult sõprus - tõenäoliselt veel parem ja tugevam, kui varem. Ühe minu algul sõbra ja hiljem elukaaslasega käisime mõlemapoolsete sigaduste ja muude kodanike lisatud kuulujuttude pärast suure tüliga lahkumineku läbi ja ei suhelnud teineteisega mitu aastat...kuni selle suveni. Ilmselt mõtlesime mõlemad juba mõnda aega leppimisele, vähemalt mina küll, aga tema oli see julge, kes lõpuks esimesena kontakteerus. Pikemalt mõtlemata olin loomulikult nõus temaga kohtuma ja ei pidanud seda kahetsema. Õhtusöögi, kahe pudeli veini ja mitme tunni nalja ja naeru saatel leppisime ära ja suhtleme senini päris tihti. Hiljuti tegime koos süüa - kuna ta ei ela Eestis, siis leppisime kokku, et täna sööme steiki ja pärast saadame teineteisele pilte. Nummi, eks :) Mis sellest, et teisel pool maakera, aga mul on hea meel, et ta mu elus tagasi on!

Mina tegin veisefileed beurre blanc kastme, kukeseente ja ubadega ning jagasin seda meie ühise armsa sõbrannaga.

Kahe inimese jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed
peotäis kukeseeni
paar lusikatäit seesamiseemneid
peotäis kollaseid aedube
punast tšillit
küüslauku
peterselli
soola ja pipart
oliiviõli
1 tl seesamiõli
suts võid

Beurre blanc ehk hele võikaste:
1 šalottsibul
2 sl valge veini äädikat
umbes pool klaasi valget veini
100 g võid
soola ja valget pipart

Käitu nii: keeda ube soolaga maitsestatud vees paar minutit. Samal ajal puhasta kukeseened ja pane nad pannile või sisse praadima. Keedetud oad pane oliiviõlisse teisele pannile ning lisa neile tükeldataud tšilli, küüslauk ja petersell. Jälgi aegajalt segades mõlemal pannil toimuvat, maitsesta soola ja pipraga ning kui oad ja kukeseened tunduvad söömisvalmis olevat, tõsta kõrvale serveerimist ootama. Ära unusta kukeseentele vahetult enne tulelt võtmist seesamiseemneid ja paari tilka seesamiõli lisamast! Kastme jaoks tükelda šalottsibul ning pane koos äädika ja veiniga väiksesse potti. Lase keema tõusta, siis alanda kuumust ja lase vaiksel tulel kastmel redutseeruda. Kui alles on jäänud umbes kolmandik, lisa pidevalt segades võikuubikud ning maitsesta soola ja valge pipraga. Kõige viimasena küpseta veisefilee, tükelda viiludeks, serveeri ubade ja kukeseentega ning vala peale beurre blanc.

Kollane karri

Mu sõbrad on väiksed lohakad ja räpased põrsad! Iga kord, kui keegi külas on käinud, saan lisaks nõude pesemisele ka rõõmsalt mööblit küürida - sest iga kord on valged toolid, valge vaip ja valge diivan, või vähemalt üks neist, oma doosi punast veini saanud. Kusjuures kummalisel kombel on veiniplekid otseses seoses sellega, kes külas on käinud - naisinimesed jätavad maha palju väikseid veinitäpikesi, aga meesinimesed lajatavad diivanile punast veini ikka südamest. Ei, ma ei liialda ega mõtle seda välja - viimase paari kuu jooksul olen täpselt kaks korda Vanishi ja muude imevahenditega diivanit küürinud.

Nüüdsest saab minu juures istuda kiletatud diivanil või veini juua ainult vannitoas. Aga väikestele räpastele põrsastele väikest nämmat sealihakarrit võib ikka pakkuda - seda ka muidugi kiletatud toolidel kiletatud laua ääres!

Kollase sealihakarri neljale inimesele saab järgnevatest ainetest:
400 g sea sise- või välisfileed
purk kookospiima
sama suur purgitäis puljongit
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 punast tšillit
paarisentimeetrine jupp ingverit
väike tuust värske koriandri varsi (lehed jäta serveerimiseks)
1 tl vürtsköömneid
1 tl kurkumit
pool tl jahvatatud koriandrit
pool tl kaneeli
soola
praadimiseks õli
serveerimiseks riisi, jogurtit ja koriandrilehti

Käitu nii: pruunista kõigepealt kuubikuteks tükeldatud seafilee õlis ja tõsta siis mõneks ajaks kõrvale. Loobi pannile tükeldatud sibul, küüslauk, tšilli, ingver ja koriandrivarred ning lase nõrgal kuumusel maitsetel veidi sõbruneda. Nüüd lisa kõik vürtsid ja sega paar minutit, kuni pasta maitset võtab. Vala juurde kookospiim ja puljong ning kui segu juba keeb, ka liha. Lase vaiksel tulel umbes 45 minutit keeda, kuni karri pakseneb. Serveeri riisi, maitsestamata jogurti ja koriandrilehtedega. 

Seljanka

Kuidas aru saada, et sügis on päriselt kohale jõudnud, ilmad läinud väga külmaks ning on kätte jõudnud aeg ujukad ära pakkida ja kasukad välja otsida? Selle järgi, et kui emale helistad ja küsid, millega ta tegeleb, tuleb vastuseks "koon sokki", "koon salli" või "koon jõulukuusekaunistusi". Külmal ajal ainult soe süda ei soojenda, vaja on ka sooja tuba, soojendavat sööki ja ideaalis ka mõnda soojendavat kodanikku kaissu.

Soojendavate söökide klassik on seljanka. Olen seda palju kordi teinud ja oma retsept on peas, aga tekkis väike sportlik huvi, kuidas ikkagi see päris õige, vana kooli meetod on. Vanaemad oskavad sellistele küsimustele loomulikult une pealt vastata, nii et sain seletuste, instruktsioonide,  kommentaaride ja muude lugude saatel teada, kuidas vanasti seljankat tehti. Need tänapäeva toidublogides ja -portaalides liiklevad seente ja kalade ja ma ei tea millega veel tehtavad kiirvariandid ei kõlba minu meelest kuhugi. Vanaema tarkusele leidsin kinnitust ka raamatust "Valik toiduretsepte" (Kirjastus "Valgus", Tallinn 1966, teine trükk :)) - soovitan kõigil emade ja vanaemade kappidesse kaevuda ja see või mõni sarnane lektüür endale sealt virutada. Puhas kuld! Retsepte ei illustreeri poppide fotograafide tehtud fäänsid "väike hääldamatu nimega amps suurel taldrikul" fotod, söögitegemist pole keeruliseks muudetud ülikeerukate tehnoloogiate ja peenete vidinate kasutamisega, kõik on puhas ja robustne. Lihtne mitte, näiteks jäneseprae tegemine ei alga lausega "osta filee ja võta pakendist välja", vaid "tükelda jänes" - ilma järgnevate juhisteta, sest igaüks teab isegi, kuidas jänest tükeldada. Ilmselgelt.

Seljanka retsept on pärit samast raamatust ja kuna mu vanaema mulle täpselt samamoodi ette luges, siis ilmselt olen raamatu mingil hetkel tema käest virutanud:)

Vaja läheb (sööjate kogust raamatus ei ole):
200 g vasikapraadi
100 g keedetud loomaliha
100 g keedusinki
100 g viinereid
100 g keedetud neeru
2-3 sl võid
2 sibulat
2 sl tomatipüreed
pipart, loorberit, suhkrut, soola
3-4 väikest hapukurki
3 l puljongit
pool sidrunit, hapukoort ja hakitud maitserohelist

Tegemisõpetus kõlab nii: tükeldatud sibul kuumutada võis, veidi hiljem lisada tomatipüree, tükeldatud hapukurgid, maitseained ja hautada koos 5-10 minutit. Valada peale kuum puljong, keeta läbi, lisada tükeldatud liha ja vorst ning kuumutada keemiseni. Lauale andmisel lisada sidrunilõigud, hakitud maitserohelist ja hapukoort.

Mina tegin nii: keetsin vasika- ja loomalihast puljongi. Singi jätsin välja, sest turul oli minu singimuti juures pikk järjekord, kus polnud tahtmist passida ja neerud jätsin välja vanaema soovitusel, kes ütles, et tänapäeva neerud pole enam sellise hea kvaliteediga, nagu vanasti. Kes anatoomiast ühtteist teab, kujutab ette, mispärast. Muude komponentidega käitusin vastavalt targa vanaema ja targa raamatu juhistele, aga ilmselt olen ise ka tark, sest ma olen alati just nii teinud ka.

Muide 1966 aasta tore kokaraamat ei sisalda ainult retsepte - seal on ka pikalt juttu toitumisest üldiselt, erinevate produktide toiteväärtusest ja muud väga asjalikku juttu. Viimase aja üks parim lugemine, soovitan väga!

Taipärased kalakotletid

Mul on perekonnaga tõsiselt vedanud. Ema, isa ja õde on kõik tõsised kokandushuvilised ka. Kõigil on oma lemmikud - ema teeb kooke, küpsiseid ja suviti igasuguseid viguritega hoidiseid. Õde teeb väga hästi igasuguseid pastasid ja taimetoite. Mu isa on kala- ja lihaspets ning ilmselt sealt mu sellesuunaline geen pärit ongi. Perekonnas oleme meie ainukesed, kes jumaldavad böffi ja verist steiki! Kalafännid oleme mõlemad ja kui isa kalal käib, siis saan ikka ka tavaliselt mõne eluka. Viimati sain isa Muhust püütud haugi. Kala fileerimine pole minu jaoks kunagi mingi probleem olnud (isa õpetas loomulikult), aga seekord läks midagi viltu, tekkis ootamatu paanika ja katus sõitis ära. Haug chillis köögis ja mina röökisin teises toas sõbrale telefoni: "Appi! Mu kraanikausis on punnis silmadega haug ja jõllitab mind!" Õnneks oli sõber 5 minuti kaugusel ja tuli aitas mind väikse "hihihii" saatel hädast välja. Piinlik lugu.

Uurisin isa käest, mida tema haugiga teeb. Teadupärast on haugil väga palju luid, nii et isa soovitusel kalafilee koos luudega läbi hakklihamasina ajada, kõik ühtlaseks massiks teha ja segust kalakotlette vorpida tundus briljantse ideena.

Kalakotlettide jaoks läheb vaja:
poole haugi fileed
1 muna
2 tšillikauna
2 vart rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
tuust koriandrit
poolest laimist pressitud mahl
4 spl kalakastet
2 spl sojakastet
1 tl pruuni suhkrut
2 spl oliiviõli
paneerimiseks rukkijahu

Salatiks värsket kurki, rohelist sibulat, tšillit ja koriandrit, maitsestatud kalakastme, laimimahla ja sojakastmega ning serveerimiseks maitsestamata jogurtit ja tšillikastet.

Käitu nii:
sega kõik komponendid hakklihamasinat või blenderit kasutades kokku. Vormi armsad väiksed kalakotletid, paneeri rukkijahus ja prae pannil mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Samal ajal tükelda salatikomponendid ja sega kõik omavahel kokku. Serveeri kalakotlette kohe pärast küpsetamist värske terava salati ja maheda jogurti-tšillikastmega. Ja võta end järgmiseks kalafileerimiseks kokku!

Hommikusöögi burrito

Kodanik Legendaarne Pidutseja on tagasi. Täiesti ootamatult ja ette hoiatamata. Ma ei tea, kui kauaks ta jääda kavatseb, aga ta väga meeldib mulle! Olin unustanud, kui äge võib olla hommikuni klubides tantsida (jah, mitmuses, sest vähemalt 2 erinevat tuleb öö jooksul läbi joosta) ja sinna vahele erinevaid shotte degusteerida.

Mille ma veel unustanud olin - tantsuklubides kohtab igasuguseid karaktereid, kes tavaliselt ainult ära rääkimise ja hoovi tõmbamise eesmärgil kontakti otsivad. Vana hea romantika on kadunud ja sebimiskunsti ei valda enam keegi, need on asendunud lihtsalt "kas sinu või minu poole?" fraasiga. Hiljuti ründas mind üks meesterahvas, kes alguses tundus päris tore (või arvas seda mu joobeaste), nii et andsin talle oma telefoninumbri. Kuna olin tegelikult just koju minemas, pakkus tüüp, et viib mu taksoga koju. Tasuta kojusõit? Miks mitte! Minu maja juures peatudes ütles kodanik "free ride home", et ta tahaks üles tulla. Enam ei küsita isegi "kas sinu või minu poole?" vaid kärutatakse lihtsalt kohale - vot see on hardcore! Suutsin pärast naerupahvakut "ei" välja pigistada ja lipsasin tuppa. Telefonis jälle üks seltsimees "Ära vasta" juures. Ja hommikul on hiiglasliku hommiku-, või tegelikult pooleldi juba lõunasöögi ajal, millest sõbrannadele rääkida.

Hommikusöögi burrito jaoks läheb vaja: 
1 tortilla
mõned viilud chorizot
2 muna
väike lärakas piima
väike tuust peterselli
soola ja pipart
praadimiseks õli

Serveerimiseks guacamolet ja tomati-rohelise sibula salsat.

Käitu nii:
tee chorizost köögikääridega ribad ja prae need pannil õlis krõbedaks. Vala piimaga lahti klopitud munad chorizoribadele peale, sega kiiresti läbi ja lõpuks lisa petersell. Keera segu tortilla sisse ja küpseta mõned minutih ahjus grillrežiimil, kuni pealispind pruuniks ja crunchiks muutub. Serveeri guacamole ja tomatisalsaga.

Ja muide, "legendaarne pidutseja" ei tähenda non-stop rokkimist ja enda igal reedel nokauti tõmbamist. Lihtsalt selgituseks.

Taipärane salat kalaga

Mulle meeldib meessõprade seltskond tavaliselt rohkem, kui naissõprade oma. Sorry, tüdrukud, lähedasi sõbrannasid ma siinkohal ei mõelnud, vaid üleüldiselt naisterahvaste seltskonda. Naised tahavad taga rääkida, arvustada, suhteid lahata ja samas ei häbene näkku valetada, kui sa oma kleidikeses nagu viiner kiles välja näed. Meeskodanikud seevastu arutavad asju, teevad nalja ja räägivad lugusid. Oma kullakese telefonis surfimisest ma olen juba kirjutanud. Hiljuti kuulsin meeste seltskonnas arutelu koos parastava naeruga, kuidas üks kodanik oli oma sõpra (kutsume teda kodanik Tripiks) Vietami-reisile kaasa kutsunud. Kui kodanik Trip sellest ideest - mitte veel plaanist! - oma girlfriendile (ütleme tema kohta preili Kessu) rääkis, ei tulnud vastuseks kaugeltki mitte heakskiitev õlalepatsutus. Ka mitte pisarameri. Isegi mitte näägutamine. Tuli kole draama ja Kessu lõi Trippi kahvliga! Õnneks olid Kessul nõrgad käed...

Pulkadega söömine on sellest nurgast vaadatuna ohutum...aga samas, pulgaga Vietnami-reisi-idee eest pauk silma saada oleks ka suhteliselt mage...

Kahe taipärase kalasalati jaoks läheb vaja:
kuuendik väiksest kapsast
2 porgandit
mõned lehed rooma salatit
2 vart rohelist sibulat
1 tšillikaun (jäta mõned viilud serveerimiseks)
koriandrivarsi
4 spl kalakastet
ühe laimi mahl
2 valge kala fileed
suts oliiviõli
soola ja pipart
magusat tšillikastet (tuleb poest pudeli sees)
serveerimiseks koriandrilehti ning röstitud maapähkleid ja seesamiseemneid

Käitu nii:
pane pähklid ja seemned kuivale pannile röstima. Samal ajal viiluta kapsas, rooma salat ja tee porgandist juurviljakoorijaga ribad. Tükelda tšilli, sibul ja koriandrivarred ning lisa need salatile. Maitsesta kalakastme ja laimimahlaga ning sega korralikult läbi. Nüüd kalla röstitud pähklid ja seemned pannilt maha, vala sinna oliiviõli ja prae kala paar minutit kummaltki poolt. Maitsesta soola ja pipraga ning vala peale tubli lärakas tšillikastet. Tõsta kala salatile, puista peale tšillit, koriandrilehti, maapähkleid ja seesamiseemneid ning söö kohe ära! Pulkadega!

Medianoche

Ma olen väga vastuvõtlik kõikvõimalikele sõltuvustele. Siinkohal ei mõtle ma alkoholi- või narkootikumisõltuvust, vaid vaimustust ja sõltuvusse jäämist asjadest, tegevustest või inimestest. Vaimustun millestki silmapilkselt ja see muutub omamoodi kinnisideeks - mõtlen sellest 24/7, googeldan, kogun infot, räägin sellest kõigile sõpradele, ühesõnaga tegelen jätkusuutlikult oma vaimustuse objektiga. Sama kehtib kahjuks inimeste puhul - mõne uue kodanikuga tuttavaks saades ja temas midagi erilist nähes haarab mind silmapilkselt eufooria, tahaks temaga pidevalt suhelda ja temaga koos olla. Samas mitte midagi sarnast vastu saades ei taba mind tagaajamiskirg, vaid käitun nagu laps - kui mänguasi on ära peidetud või selgub, et ta on katki, kaotan huvi ja unustan ära. Muude asjade puhul õnneks nii ei ole. Tants on mu armastus olnud alati, aga viimasel ajal olen enda jaoks avastanud salsa! Selles on kindlasti väga oluline roll mu salsatreenerist sõbranna agitatsioonil. Püsivus viib lõpuks sihile ja minu salsatrenni. Olen tõsiselt vaimustuses ja soovitan kõigile - väga sensuaalne, seksikas ja lõbus tants!

Salsa on pärit Kuubalt. Sealne söök oon siin suhteliselt tundmatu - ma ei ole seda ise kunagi teinud, ei mäleta, et mõne sõbra juures oleks pakutud ega tea ka ühtegi kohalikku Kuuba restorani. Kuubalaste toitumusharjumused on põnevad, head ja lihtsad - riis, oad, looma- ja sealiha ning loomulikult mereannid ja puuviljad. Kõikvõimalikud võileivad on Kuubal väga levinud toit. Medianoche (hispaania keeles "kesköö") on sännu, mida Havana ööklubides kesköö paiku võib saada. See sisaldab küpsetatud sealiha, sinki, šveitsi juustu, sinepit ja marineeritud kurki ning serveeritakse ohtralt muna sisaldava spetsiaalse kollase saia vahel. Pärast salsaõhtut või klubiööd iga tantsulõvi lemmikamps. Sest tantsulõvid dieeti ei pea.

Nelja väsinud, õnneliku ja näljas tantsulõvi toitmiseks läheb vaja:
1 suur gruusia sai (sest Kuubale iseloomulikku kollast saia siin kätte saada ei ole võimalik, seega improviseerime)
200 g grillitud veisefileed (sest ahjus küpsetatud sealiha ei ole tantsulõvide lemmik)
4 viilu sinki (mõni õhukeselt viilutatud hispaaniapärane sink on ideaalne)
4 viilu augulist šveitsi juustu
tuust rooma salatit
2 marineeritud või soolakurki
supilusikatäis sinepit
oliiviõli

Käitumisjuhendit ilmselt pole vaja - igaüks teab, kuidas võileiba teha. Öösiti ollakse sel alal eriti loomingulised. Soovitan saia enne sännu kokkuladumist oliiviõliga piserdatult kergelt grillida - krõbe sännu kärab öösel eriti hästi. Topi kõik koostisosad saia vahele ja lõika see suure noaga ettevaatlikult neljaks. Samal ajal käsuta ülejäänud tantsulõvid mojitosid tegema!

Lambakarri

Igasuguste üldlevinud ja tüdimuseni arutletud arvamuste järgi ei mõista mehed naisi ega vastupidi. Samamoodi, miks mehed püsti pissivad ja miks jaapanlastega ei saa lambist nende keeles rääkima hakata, on meeste mõttemaailm naiste jaoks ja naiste oma meeste jaoks müsteerium. Naised on keerulised, emotsionaalsed, tahavad alati "asjadest rääkida" ja nii füüsilist kui hingelist hellust saada ning mehed on nagu toataimed, mida tuleb aegajalt kasta (ehk siis süüa ja seksi pakkuda) on naisteajakirjades ja -foorumites "kuidas olla seksi-ninja" teemade kõrval üks äranämmutatumaist. Ma eriti ei usu seda. Mehed on samasugused piripillid ja kilomeetriste sõnumite saatjad, kui naised, ning naised võivad olla samasugused mugavad ja ignorantsed, kui mehed - see kõik sõltub eelkõige inimesest ehk tema olemusest ja iseloomust.

Samasugune äranämmutatud arvamus meeste poolt on, et naistele meeldivad jõusaali, solaariumi, juuksuri ja viimaste moeröögatuste poolt tuunitud särava naeratuse ja särava olekuga mehed. Mõnedele naistele muidugi meeldivadki, eriti kui komplektis on ka hiiglaslik rahakott, aga neid naisi kutsutakse linna peal hellitusnimega "kanad". Ilusatele, intelligentsetele ja säravatele naistele ei avalda kogu eelnimetatud iluspoisikombo mitte mingisugust muljet. Mees ei pea olema ilus ega rikas, vaid hea, lõbus ja armas. Iluspoisid on ainult poppides loungides ja klubides funnimiseks.  Päriselt endale koju võtaks iga naine endale ainult tõeliselt hea mehe ning kena välimus võib olla lihtsalt meeldivaks boonuseks.

Iseend armastavate ja kõrgelt hindavate naiste jaoks ei ole meeskodanike juures oluline mitte välimus, vaid sisu. Sama saab öelda karride kohta - ei näe kuigi atraktiivsed välja, aga maitse on jumalik.

Nelja inimest soojendavaks lambakarriks läheb vaja:
450 g lambafileed
praadimiseks õli
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 punast tšillikauna
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 tl kurkumit
1 tl garam masalat (minul on imeline õe Indiast toodud maitseainesegu)
1 tl vürtsköömneid
purk kookospiima
sama suur purgitäis kanapuljongit
3 väikest tomatit
serveerimiseks riisi, viilutatud tšillikauna ja koriandrilehti

Käitumisjuhend:
kuumuta pannil õli ja prae umbes kolmesentimeetristeks kuubikuteks tükeldatud lambafileed 3-4 minutit. Tõsta lammas mõneks ajaks kõrvale. Keera kuumus väiksemaks, lisa pannile veidi õli ning väga peeneks tükeldatud sibul, küüslauk, tšilli ja ingver. Lase aegajalt segades mõned minutid maitsetel intensiivistuda ja seguneda, seejärel lisa kurkum, garam masala ja vürtsköömned. Järgmisena lisa kookospiim, puljong ja tomatikuubikud. Sega karri kergelt läbi ja tõsta lammas kastmesse tagasi. Lambaliha peab olema üleni kastmega kaetud, nii et lisa puljongit, kui vaja. Kata kaanega ja keeda vaiksel tulel umbes tund aega.
Serveeri riisiga ning puista peale tšillit ja koriandrit.

Peedisalat viigimarjade ja prosciutto crudoga

Kui üliproduktiivne päev, mis sisaldas kahte trenni ja kõvasti tööd, on seljataga, tuleb tasakaalu taastamiseks koerust teha. Õhtu algas paljulubavalt - sõbrannaga veini ja snäkkide saatel bisnesplaanide üle arutledes. Varsti sai sellest ainult veini saatel elu ja suhete üle arutlemine. Sellele järgnes kõlarite, naabrite närvide ja erinevate tantsulugude testimine, millest sündis üksmeelne otsus minna ööklubisse. Kolmapäeval. Polnud just kõige geniaalsem plaan? Erinevate shottide degusteerimine ja varahommikuni tantsimine polnud ka kõige geniaalsem plaan, aga kui naised midagi tahavad, siis peavad nad seda saama! Ja kui nad järgmisel päeval tahavad salatit peedi, viigimarjade ja prosciutto crudoga, siis peavad nad seda samuti saama.

Salati jaoks läheb vaja:
erinevaid salatilehti
keedetud peeti
punast sibulat
viigimarju
prosciutto crudot
värskelt pressitud apelsinimahla
küüslauku
oreganot
balsamicot
oliiviõli
soola ja pipart

Pohmelli jaoks läheb vaja:
Borjomi vett
apelsinimahla

Käitu nii:
tee peedist, punasest sibulast ja viigimarjast sektorid ja pane ahju grillima. Samal ajal  laota salatilehed ja prosciutto crudo taldrikule ning tee apelsinist pressitud mahlast, küüslaugust, oreganost, balsamicost ja oliiviõlist salatikaste. Ahjust tulnud peedid pane salatikastmesse, sega kergelt läbi ja laota salatile. Kõige peale lao sibula- ja viigimarjasektorid ning maitsesta soola ja pipraga. Raba vee- ja mahlapudel kaasa ja laota end diivanile lõunat sööma. Pärast pooletunnist lõunauinakut on tervis korras ning saab jälle tööd teha, trenni minna ja loota, et õhtul järjekordsed geniaalsed ideed ei tekiks.

Pasta tomati ja basiilikuga

Ma üritan itaalia keelt õppida. "Üritan" tähenduses, et ei võta intensiivseid erakursusi, vaid õpin iseseisvalt kaubandusest ja sõbrannalt saadud õpikute abil ning linnas ringi jalutades kõrvaklappidest itaaliakeelseid vestlusi kuulates. Nii et kui olete Tallinna tänavail kohanud mõnd itaalia keeles pomisevat tüdrukut, siis ilmselt olin see mina. Suve alguses kohtusin ühel fäänsil punase vaiba üritusel kodanik keeltekooli juhatajaga, kellele tema tugevast joobeastmest hoolimata oma telefoninumbri surusin. Ennäe imet - poolteist kuud hiljem helistati mulle keeltekoolist ja uuriti, kas olen jätkuvalt eratundidest huvitatud. Muidugi olin...kuni kuulsin, mis tunni hinnaks on ja lisaks õpetaja kohta küsides vastuseks saades: "Seda ma ei saa öelda." Seega - kui tahad meile itaalia keelt õppima tulla, tuleb maksta tunni eest umbes sama palju, kui lennupileti eest Itaaliasse ja õpetaja jääb üllatuseks. Jään edaspidi jätkuvalt oma õpikute ja ipodi meetodi juurde... Õnneks on mul lahedad Itaalia sõbrad, kes aegajalt minuga kohalikus keeles pläkutama on nõus. Ilmselt kohapeal olles õpib siiski kõige kiiremini ja sama kehtib ka söögitegemise kohta.
Keelt ma veel ei oska, aga tomati ja basiilikuga pastat, nagu Luca õpetas, oskan teha küll.

Kahe pastaportsjoni jaoks läheb vaja:
100 g pastat (Luca soovitas penne või spagettiga teha)
3 keskmise suurusega tomatit
1 väike tšilli
1 küüslauguküüs
peotäis basiilikulehti (jäta mõned garneerimiseks)
oliiviõli
soola
suhkrut
suts palsamiäädikat
serveerimiseks riivitud parmesani

Käitu nii:
Kõigepealt paku endale valget veini, seejärel pane pasta soolaga maitsestatud vette keema. Samal ajal loobi pannile oliiviõlisse küpsema (samas järjekorras) tükeldatud tšilli, peenelt viilutatud küüslauk, tükeldatud tomatid ja lase keskmisel kuumusel aegajalt segades tomatitel veidi vedelikku välja higistada. Maitsesta palsamiäädika, soola ja suhkruga (viimane on "special trick", nagu ütles Luca, mille peale mu õde teatas: "Ma tean! Helen õpetas mulle juba ammu." Vähemalt sain ühe heakskiitva muige osaliseks.). Kõige lõpus sega juurde väiksemaks rebitud basiilikulehed. Vala tomatikaste valmis pastale, serveeri riivitud parmesani, basiilikulehtede ja valge veiniga. Pole küll sellist õndsustunnet, nagu suveõhtul Roomas oli, kui siiski pööraselt hea, selleks et kõik mäletused jälle ellu ärkaksid.

Buon appetito! 

Seenerisotto

Öeldakse, et mehed jäävad igavesti lasteks. Aga miks naised mitte? Oma sisemist last ei tohiks soost hoolimata mitte keegi ära kaotada, sest mis on elu ilma nalja ja naeruta? Nukker oleks. Kõik mu sõbrad on intelligentsed, osavad, edukad ja ilusad inimesed, kes siiski iialgi väiksele koerusele "ei" ei ütle. Selle pärast ma neid armastangi.

Teisel pool meid edukaid, ilusaid ja naljakaid on inimesed, kes ongi reaalselt lapsed - need on need noored poisid, kellega ma preili Kätlini õpetavatest, hoiatavatest ja kurjadest sõnadest hoolimata sõbrustama kipun. Lõpuks pean alati tunnistama, et kõik lõppes sama kiiresti, kui algas, järjekordne 24-aastane ei saa iialgi olla üks minu kümnest lähedasemast inimesest ning tunda kergendust, et kõik läks tegelikult hästi ja Kätlin saab mu üle jälle uhke olla. Aga mis on erinevus kahekümneneljaste ja kolmekümneste vahel? Iseloomuomadusi, nagu emotsionaalsus või impulsiivsus, ei saa vanuse arvele veeretada, need on ja jäävad, parimal juhul õpid neid kontrollima. Mis vanuse ja kogemustega lisandub, on hoolivus, teistega arvestamine ja lubaduste täitmine. Kolmekünesed ei tee trikke, nagu telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine või kohtumiste kokku leppimine ja sel ajal mitte välja ilmumine ning järgnevatele küsivatele kõnedele ja sms-idele mitte vastamine. Ühe erandiga - kui lõunale kutsud ja seenerisottot teed, on lapsukesed nagu naksti kohal.

Kahe inimese seenerisottoks läheb vaja:
suur peotäis metsaseente segu (mina sain vanaema käest)
veel suurem peotäis kukeseeni
pool sibulat
1 küüsluguküüs
väike tuust värsket tüümiani
100 g riisi
lärakas valget veini
kanapuljongit (kas kontsentraadi või kuubiku kujul, või kui on aega ja tahet, keeda ise)
suts oliiviõli
poole sidruni mahl
soola ja valget pipart
parmesani

Käitu nii:
loobi seened pannile ja prae mõõdukal kuumusel, kuni nad vee välja higistavad. Nüüd lisa oliiviõli, sibul, küüslauk  ja tüümianilehed ning prae mõned minutid, seejärel lisa riis. Ära kuumusega üle pinguta! Me ei taha ju praetud riisi ega praetud sibulat, vaid mõnusalt küpsenud komponente. Kui sibul ja riis tunduvad vaatlusel ilusad ja kergelt läbipaistvad, on aeg kuumust tõsta ja valada hulka vein - ära koonerda, kergelt veinine maitse sobib seentega nagu Kati karuga! Keeda kärakas välja ja hakka vähehaaval puljongit lisama. Sega aegajalt ja vala iga kord puljongit juurde, kui risotto hakkab paksenema (riis on päris janune). Umbes 20 minuti pärast peaks riis pehme ja seega risotto valmis olema. Maitsesta soola ja valge pipraga, vääna sidrunist mahl sekka ning sega pidevalt segades juurde peotäis riivitud paresani.

Serveeri tüümianilehekestega ja kulista kõrvale risottost üle jäänud valget veini. Ja mängi edaspidi ainult omavanustega!

Kala-krevetikarri

Ma arvasin, et see on päris piinlik, kui sõbranna kingib soolaleivapeoks suure raamitud kollaaži su umbes 8 aasta jooksul kogunenud piinlikest fotodest, see saadetakse kohe ringlusse ja kõik kohalolijad saavad itsitada ja näpuga näidata. Või et see on piinlik, kui sõbranna keset soolaleivapidu kõnet peab ja mind mu äpardunud meessuhete pärast häbiposti paneb. Aga eriti piinlik on see, kui su lõunasöögikaaslane ootamatult teatab, et tal on sinust aastatetaguseid aktifotosid. Autš!

Intensiivsed maitsed ja klaas veini on õnneks suurepärased piinlikkusetapjad. 

Ingriidiendid umbes kolmele suure või neljale väikse isuga kodanikule:
200 g valget kala
200 g krevette
purk kookospiima
pool purki purustatud tomateid
1 väike punane sibul
1 tšillikaun (minul oli vanaema käest saadud ülitugev tšilli - kui kasutad poest ostetut, siis pane kaks)
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 suuremat sorti küüslauguküüs
väike tuust koriandrivarsi (lehed jäta serveerimiseks)
kahest laimist välja pigistatud mahl
suts sidrunheinapulbrit (või jända värske sidrunheinaga, kui viitsid)
lärakas kalakastet
teine lärakas sojakastet

Serveerimiseks:
200 g pruuni riisi
suts soola
peotäis maapähkleid
väiksem peotäis seesamiseemneid
seesamiõli
koriandrilehti
värsket tšillit
laimisektoreid

Käitumisõpetus: loobi blenderisse sibul, tšilli, ingver, küüslauk ja koriandrivarred ning töötle kõik ilusaks ühtlaseks pastaks. Kalla see pannile õlisse, lase maitsetel veidi aega kergelt segades elavduda ning lisa siis kõik ülejäänud maitseained,  purustatud tomatid ja kookospiim. Lase umbes 20 minutit vaiksel tulel keeda. Samal ajal pane riis keema ning teisele pannile pähklid ja seemned röstima. Kui need on ilusad pruunitriibulised, maisesta seesamiõliga ja lükka eest ära kuni serveerimiseni. Nüüd mine tagasi karri juurde - proovi, kas kõiki maitseid on piisavalt tunda ja tuuni, kui vaja. Keera kuumust veidi juurde ja lisa sinna tükeldatud kalafilee.Umbes minuti pärast lisa karrisse ka krevetid ja kolm minutit hiljem oled valmis serveerima. Paku kõrvale klaas veini ja tee klõks piinlike hetkede ja nende üle naermise terviseks!

Pasta carbonara

Isegi, kui endal sel alal kogemusi ei ole, on kõik kindlasti kuulnud õudusjutte teise inimese telefonis nuuskimise teemal. Kuulsin just lugu, kuidas üks tuttav meesterahvas unustas oma telefoni sõbranna juurde ning viimane ei raisanud väärtuslikku aega kuni telefonile järele tullakse ja korraldas seal põhjaliku uurimustöö. Läheb veel paremaks - seesama õnnetu telefonivägistamise ohvriks langenu tahtis sõbrale korraliku kirumise- ja kaebekontserdi korraldada, kuid kaastundepai asemel sai vastuseks, et see kodanik loeb korra kuus kõik oma naise sõnumid üle. Mu ainuke vastus nende lugude peale oli ohjeldamatu parastav naer. Uued aifõunid kõigile!!!

Et idioodi- ja nuuskurikindla telefoni jaoks kiiremini raha koguda, võiks söögi arvelt kokku hoida ja õhtusöögiks endale väikse tagasihoidliku pasta carbonara teha.
Retsept on pärit raamatust "Culinaria Italy", nii et vaielda ei ole mõtet.

Kahe inimese õhtusöögiks läheb vaja:
100 g spagette
oliiviõli
4 peekoniviilu
1 küüslauguküüs
2 munakollast
väike lärakas kohvikoort
riivitud parmesani
soola ja pipart
serveerimiseks veel veidi parmesani ja peterselli

Käitumisõpetus:
keeda pasta soolaga maitsestatud vees. Samal ajal tükelda peekon ja prae seda oliiviõlis koos küüslauguküünega. Kui peekon on pruun ja krõbe, kougi küüslauguküüs välja. Valmis pasta lisa peekoni juurde pannile, sega korralikult ja keera pliit kinni. Sega kausis munakollased, koor ja parmesan ning vala saadud segu ettevaatlikult pasta hulka. Maitsesta musta pipraga, puista peale parmesani ja peterselli ning söö kohe ära!

Minu isa teeb imehead pasta carbonarat - mehed, tehke järele, selle asemel, et oma naiste telefonides surfida!

Pohmellilõuna

Ma elan nüüd jälle oma vanas kodus. Uues kodus selles mõttes, et sisustan, dekoreerin ja tuunin, annan oma kodule oma touchi. Kõik on lumivalge, aga selline armas ja minimalistlik, mitte perversne, nagu fäänsis restoranis või juhmistav, nagu hullumajas. Nagu ikka, tuleb sellist sündmust suure peoga tähistada. Teistmoodi lähenemiseks tegin tavapärase "viin-mahlaga-krõpsud-dipikastmega-peo" asemel soolaleiva-brunchi. Ennast ja oma sõpru teades lõppes pidu päevasest kokteilijoomisest ellu jäänud väikse vapra seltskonnaga õhtuse veinide degusteerimise ja tantsuklubisse minekuga, seega järgmise päeva kosutav pohmellilõuna oli ko-hus-tus-lik!

Väsinud inimeste kiireks lõunaks läheb vaja:
600 g veisehakkliha
oliiviõli
suts tomatimahla
1 väike sibul
1 küüslauguküüs
1 suur tšillikaun
2 tomatit
suts soola
pakk nachosid
kuhi riivjuustu

Instruktsioonid:
kõigepealt paku endale soola ja pipraga maitsestatud tomatimahla. Teine variant on aedviljamahl, mis maitseb nagu seljanka, nii et seda tuleb juua, hoides samal ajal nina kinni, et lõhn öökima ei ajaks. Pohmelliga konnade lahti laskmine ei ole enam moes. Vala pannile oliiviõli ja prae seal hakkliha ilusti pruuniks. Samal ajal loobi blenderisse sibul, küüslauk, tšilli, vala juurde veidi tomatimahla ja tee toredaks püreeks. Võid ained ka väikesteks tükkideks hakkida, aga pohmelliga soovin selleks edu ja viitsimist! Tomatid jõuad ka hakkliha küpsemise ajal kuubikuteks tükeldada. Pruunistatud hakkliha, maitsesta Fajita maitseainesegu ja soolaga, vala juurde tomatipasta, tomatikuubikud ja sega veidi. Võta mõni tore ahjuvorm ja pane sinna pool pakki nachosid, peale pool hakklihasegust ja riivjuustust. Tee samadest asjadest teine korrus peale ja küpseta ahjus 200 kraadi juures, kuni juust on sulanud. Serveeri guacamole ja tomatimahlaga sõpradega telkari ees kokasaateid vaadates.

P.S. Ma olen nüüd sildistatud "I kiss better that I cook", aga sildi teisele poole kirjutasid tüdrukud: "...võib vastu vaielda või siis...sa teed superhästi süüa ja suudled fantastiliselt" :)

Caesari salat

Kätlin rääkis ühe loo - puhas kuld. Tema sõber oli kord telefonis numbriga veidi mööda pannud ja sattus kogemata ühe meesterahva otsa, kes vabandavale "eksisin numbriga" vastas roppude sõnade laviini ja korraliku sõimuga. Sõber salvestas numbri oma telefoni "Sitapea" nime alla ja iga kord, kui tunneb, et ei oska oma kurvastust, viha või muid negatiivseid emotsioone kuhugi panna, siis helistab kodanik Sitapeale ja röögib talle oma emotsioonide lahtumiseks telefoni: "Sitapeaaaaaaa!!!". Kätlin soovitas mul samasugune inimene leida, kelle peal oma viha välja elada.

Teine samalaadne klassik on tüütud tüübid, kellele jokkis peaga oled kogemata oma numbri andnud, või kes lihtsalt hilisemal vaatlusel jobuks osutuvad, salvestada oma telefoni "Ära vasta" nime alla.

Kolmas klassik on Caesari salat.

Kastmeks läheb vaja:
1 munakollane
1 tl Dijoni sinepit
pool küüslauguküünt
2 anšoovisefileed (kui kardad, et lõpptulemus liiga kalaselt maitseb, jäta need välja)
poole sidruni mahl
veidi riivitud parmesani
oliiviõli
paar lusikatäit maitsestamata jogurtit
soola ja pipart

Salatiks läheb vaja:
rooma salatit
parmesani
krutoone (tükelda mõni tore Itaalia sai kuubikuteks ja küpseta ahjus krõbedaks)
kanafileed
soola ja pipart
suitsutatud paprika pulbrit
oliiviõli

Käitumisõpetus:
loobi kastmeained samas järjekorras blenderisse, viimasena lisa parajalt mõnusa konsistentsi saamiseks aeglaselt sobivas koguses oliiviõli. Maitsestamata jogurt on kõige lõpus kastme maitselt kergemaks tegemiseks. Maitse ja kui vaja, lisa veidi soola ja pipart (aga võib ka mitte vaja olla, sest parmesan ja anšoovised on juba isegi soolased). Nüüd tegele kanapoisiga - pläkerda maitseainetega kokku, vaata, et ta igalt poolt suitsupaprikapulbri, soola ja pipraga kaetud oleks ja pane keskmisel kuumusel oliiviõlisse praadima. Salati jaoks rebi rooma salatist tükid, tee parmesanist juurviljakoorijaga laastud, sega juurde krutoonid ja salatikaste. Viiluta kana, tõsta salatile ja söö kõik kohe ära!

Pelmeenid kukeseenekastmes

Nüüd tuleb üks hoiatav lugu. Enamik noortest vallalistest meestest kodus süüa teha ei oska ja/või ei viitsi, äärmisel juhul leidub nende külmkapis pelmeene ja kalapulki - miks mitte, iisibriisi, pole erilist kokandustalenti vajagi (enamik neist eitab seda, aga tegelikult on noortel ja vallalistel tšikkidel täpselt sama seis). Üks noor ilus mees (kutsume teda hellitlevalt Bobiks) otsustas endale ükskord öösel juua täis peaga hakata pelmeene keetma ja leidis, et samal ajal paariks minutiks külg maha visata oleks päris chill. Kodanik Bob ärkas paar tundi hiljem suitsust sinises toas. Positiivne on see, et ta üldse ärkas, taipas loomulikult kohe aknad lahti teha ja kõik lõppes hästi - ta on jätkuvalt täie tervise juures olev ilus noor mees. Negatiivne on see, et süüa ei saanud.

Pelmeenitaignaks läheb vaja:
1 muna
suts vett
väiksem suts oliiviõli
jahu
soola

Täidiseks läheb vaja:
veisehakkliha
sibulat
küüslauku
suts vett
väiksem suts valget veini
soola ja musta pipart

Kastmeks läheb vaja:
peotäis kukeseeni
küüslauku
soola
väike võikuubik
lärakas valget veini
kohvikoort

Instruktsioonid:
kõigepealt tee valmis taigen. Selleks sega muna vee ja oliiviõliga, maitsesta soolaga ja hakka juurde lisama jahu, kuni oled saanud sobiva konsistentsi. Järgmisena tee täidis - sega hakkliha imepeeneks tükeldatud sibula ja küüslauguga, maitsesta soola ja pipraga ning lisa veidi vett ja veini (nii tekib pärast pelmeeni sisse tore puljong). Rulli taigen lauale lahti (mina kasutasin tühja veinipudelit, aga kellel on, võib taignarulli kasutada. Kuigi ma ei usu, et kellelgi on) ja hakka väikest klaasi abivahendina kasutades pelmeene vormima - täidis taignale, teine pool peale ja klaasi abil teed ilusad poolkuud. See võib veidi aega võtta, nii et parem pane vahepeal mingi chill muusika mängima.

Nüüd hakkab lõpptulemus juba paistma - loobi kukeseened pannile, veidi küüslauku lisaks ja lase seentel vesi välja higistada. Lisa või ja prae veel veidi, siis vala neile peale lärakas veini ja lase kärakal aurustuda. Keera kuumus madalamaks, lisa kohvikoor, maitsesta soolaga ja lase aegajalt segades kastmel veidi pakseneda. Samal ajal keeda pelmeenid - keeduvette lisa veidi soola, loorberileht ja puljongikontsentraati või -kuubik.

Serveerimiseks tõsta veidi kukeseenekastet pelmeenidele, maitsesta musta pipraga ja kaunista koriandrilehtedega. Väga chill.

P.S. Öösel jokkis peaga seda ette võtta ei maksa.

Pastasalat hiidkrevettidega

Mida teha, kui su lõunasöögikaaslane ootamatult lunch date'i canceldab (ilus eesti keel:))? Röögid jälle ilusas eesti keeles "fakk", lähed Hesburgerisse ja närid lõunaks košmaarburgerit koos viha- ja kibestumustablettidega? Vale vastus! Vaatad positiivsest küljest - hea, et kodus ilusas kleidis suurt lõunasööki kavandama ei hakanud ja teed iseendale kiirlõuna olemasolevatest vahenditest.

Väikse pastasalati jaoks läheb vaja:
50 pastat
mõned hiidkrevetid
tuust rooma salatit
tuust rukolat
parmesani
pool punast tšillit
paar teelusikatäit pestot
suts oliiviõli
soola ja pipart

Tee nii:
kõigepealt keeda pasta. Valmis pastale sega juurde pesto ja jäta jahtuma, kuni muude asjadega tegeled. Pasta keemise ajal jõuad ühele meilile vastata, tšillit viilutada, parmesanist laastud teha, pesto kapist välja koukida, rooma salati ja rukola tükkideks rebida ning hiidkrevetid pannile visata. Prae neid minut aega kummaltki poolt ja sega kõigi ülejäänud ingridientidega kokku. Maitsesta soola ja pipraga ning söö kohe ära.

Kui oleks teadnud, et nii nämma välja tuleb, oleks katuseparandajale ka pakkunud.

Idamaine nuudlisalat

Kui terve päev kodus töötades eriti lainele satun, võib lõunasöök täiesti vabalt meelest minna. Meenub alles siis, kui nälg hakkab töötegemist segama. Piinlik lugu. Sel puhul läheb käiku külmkapi sisu ja sellest võimalikult kiiresti tehtav väike rõõmus lunch. Nädalavahetuse sushipeost kappi jäänud kala ja krevetid sobivad ideaalselt.

Kahe toreda salati jaoks läheb vaja:
100 g riisinuudleid
100 g värsket lõhet
200 g hiidkrevette soolvees (tavalised väiksed krevetid ja mõlemad ka toorel kujul sobivad, aga soolvees variandiga läheb kõige vähem aega ja sebimist)
1 suuremat sorti küüslauguküüs
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 punane tšillikaun 
suts oliiviõli
1 spl kalakastet
1 spl sojakastet
2 spl magusat tšillikastet
ühe laimi mahl

Serveerimiseks:
seesamiseemneid
maapähkleid (ilma soola ja muu sodiga töötlemata kujul)
suts seesamiõli
koriandrilehti

Käitumisõpetus: pane kõigepealt pannile seemned ja pähklid, peale veidi seesamiõli, lase aegajalt segades kergelt pruunitriibuliseks küpseda ja tõsta kõrvale serveerimist ootama. Vahepeal jõuad kiiresti vett keeta ja selle kaussi riisinuudlitele valada. Jäta nad taldriku või kaane alla umbes viieks minutiks seisma. Nüüd vala pannile õli ja loobi sinna viilutatud küüslauk, ingver ja tšilli, umbes minuti pärast ka tükeldatud kala (tee kuubikud või ribad või kui huvi on, siis oravakujud, nii nagu endale kõige rohkem meeldib) ja krevetid. Lisa kastmeained, seejärel riisinuudlid, sega kergelt ja lase veidi jahtuda. Tõsta kaussi, serveeri seesamiseemnete, maapähklite ja koriandrilehtedega.

Mis nüüd edasi saab? Siesta? Ei, tagasi moodi tegema:)

Antipasti

Mulle väga meeldib, kui õhtusöögi ajaks keegi külla tuleb. Mitte nii, et "tule õhtul minu juurde tšillima", vaid ikka mitu päeva varem menüüd genereerida ning laudlinad, küünlad ja fäänsid veiniklaasid käiku lasta saaks. Kui aga pärast itaaliateemalise kutsega lehvitamist meenus, et tegemist on kala-, mereanni- ja steigipõlguriga, olin tükk aega suhteliselt ideetu... Lihtsuses peitub võlu, seega otsustasin panustada veinile ja seltskonnale ning sinna juurde lihtsalt väikse antipasti organiseerida.

Kuna see siin pole Itaalia, et lähed ja ostad, mille järele isu on, vaid pead arvestama, mida kusagilt parajasti kätte saab, siis tegin sellise selektsiooni:

päikesekuivatatud tomatid - kuuma veega ellu äratatud kuivatatud tomatid, lisaks veidi oliiviõli ja oreganot
mozzarella-kirsid pestoga (loobi tuust basiilikut, küüslauguküüs, veidi seedermänniseemneid ja parmesani blenderisse, lisa suts oliiviõli ja vett, blenderda, kuni saad meeldiva koostise ja maitsesta soola-pipraga)
rohelised oliivid - maitseks sega juurde tükeldatud päikesekuivatatud tomateid ja küüslauku (tavaliselt paneksin anšooviseid ka, aga kalapõlguri seltskonnas jätsin selle ära:))
grillitud ning küüslaugu ja balsamicoga maitsestatud paprikad
coppa stagionata
värsked tomatid - erineva värvi ja suurusega on armsad (turult saadud "Must prints" on väga popp valik)
parmesan
sinihallitusjuust
grillitud virsikud
prosciutto cotto
melon - turult, Usbeki oma
prosciutto crudo

L'amore passa attraverso lo stomaco :)

Veisefileesalat

Perekond ja lähedasemad sõbrad juba teavad mu häälekaid sõnavõtte...ja hiljem nendesamade sõnade söömist! Klassikute hulka kuuluvad näiteks "ma vihkan sporti!" ja "ma ei hakka kunagi süüa tegema!"...mõlemad on nüüdseks minu igapäevased sõbrad. Mu ema kasutab neist viimast elava näitena motivatsioonikõnes oma tuttavatele, kes väidavad, et ei oska ega taha süüa teha...
Mu viimane (millalgi paari aasta jooksul ilmunud) teadaanne on: "Ma ei hakka endale kunagi üksi kodus olles steiki küpsetama! Nüri!". Aga kui ammu pole väljas sööklas käinud ja steigi isu kallal on, siis hakkad ikka küll!

Väikse veisefileesalati jaoks läheb vaja:
200 g veise (sise- või välis-) fileed
peotäis erinevate salatilehtede segu
1 väike värske kurk
pool värskest punasest tšillikaunast
koriandrilehti
3 tl kalakastet
veerandi laimi mahl
pool tl pruuni suhkrut
praadimiseks oliiviõli
maitsestamiseks soola (soovitan ettevaatlik olla, kalakaste on juba päris soolane) ja pipart

Tee nii: prae veisefileed kuumas õlis kummaltki poolt 5 minutit - selle ajaga peaksid saama veidi alla medium-küpsusastmega steigi. Mitte päris nii, et pärast "muu" ütleb, aga siiski pigem tooremapoolse. Samal ajal jõuad viilutada kurgi (selle jaoks kasuta juurviljakoorijat, saad armsad pikad kurgiribad) ja tšilli ning need koos salatilehtedega taldrikule tõsta. Lase lihal 5 minutit puhata, enne kui talle noaga lähened. Sel ajal sega salatikastmeks kokku kalakaste, laimimahl ja suhkur. Viiluta liha, laota salatikuhjale, maitsesta kastme, soola ja pipraga, puista peale koriandrilehed ning söö kohe ära!

Kartulisalat

Pikemat aega Eestist eemal olnud kodanikel on sageli (kui mitte alati) esimeseks söögisooviks koju tagasi tulles kartulisalat. Samas, kui mõtled, mitu inimest su tutvusringkonnas on, kes kodus olles seda pidevalt suurest isust sisse kühveldaks, saaks vastuseks ilmselt nulli. Mis selle fenomen siis on? Panustan lapsepõlvest pärit klassikutele, mis senini paljudele minuealistele seostuvad à la Eesti cuisine'iga... Näiteks sõbranna pool veiniõhtul tema õde üle pika aja Brüsselist koju oodates olid teada saabuva tütarlapse konkreetsed soovid - kartulisalat ja külm vein. Ma ise pole ka mingi erand - Itaaliast tulles oli kerge Eesti söögi igatsus küll. Kui värsked toorained keset juunikuud käepärast ja ise teha viitsid, siis maitseb tõesti nagu Eesti suvi :)

Vaja läheb:
väikseid armsaid värskeid kartuleid
vutimune
värsket soolakurki
värsket kurki
noori tooreid herneid
sibulat
majoneesi (kui ma tavaliselt hääletan isetehtud majoneesi poolt, siis siinkohal kärab poest ostetu isegi paremini)
maitsestamata jogurtit või hapukoort (mina kasutasin esimest, sest kodus oli)
soola-pipart

Tee nii (kuigi kõik teavad ilmselt nagunii, kuidas klassikutega käituda :)): keeda kartuleid umbes 15 minutit (kui on armsad väiksed, siis pole koorimistööd ilmselgelt ette võtta vaja), sobival hetkel lisa sinna vutimunad - võta aega, nad keevad umbes 3 minutit. 2 minutit enne kartulite valmimist keera kuumus põhja ja lisa sinna herned. Kui tunned, et kartulid ja herned on valmis, kalla vesi ära ja jäta nad jahtuma. Samal ajal tükelda vaba käega robustseteks kuubikuteks kõik ülejäänud komponendid peale vutimunade, sega kokku jogurti ja majoneesiga ning maitsesta soola-pipraga. Kui kartulid ja herned on jahtunud, lisa need ülejäänud komponentidele ning sega läbi.

Garneeri poolitatud vutimunadega ja serveeri värske salatikuhjaga (liiga eestimeelseks ka ei maksa minna...joogiks on valge vein ja mitte külm viin).

Pastasalat ehk kompromissilõuna

Ma ei tea, kui paljud inimesed tänapäeval usuvad hingesugulaste olemasolusse... Mina ei uskunud, kuni kohtusin Kätliniga. Sattusime 10 aastat tagasi samasse kohta tööle ja esimene emotsioon mõlemal (!!!) oli: "kes kurat see beib on?!?". Esialgsest tolereerimissuhtest sai poole aasta pärast sõprussuhe ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saime - mis siis, et elukohtadeks vahelduva eluga Tallinn, Tartu, Milano, aga kui sellise inimese leiad, siis soovitan temast kinni hoida!

Kätlin on tugevalt Itaalia-usku, nii et nende juures Tartus külas käies pakutakse lisaks ämbritäitele veinidele tavaliselt kas pitsat või pastat. Kõik söömaajad on seal jumalikud olnud, aga minu saia-armastus on veel lapsekingades, nii et üle kolme päeva naljalt vastu ei pea. Aga oleme mõlemad õppinud kompromisse tegema:) Sellesuvine kombo Käti pasta- ja minu jäneste toidu armastusest käras mõlema jaoks hiilgavalt!

Vaja läheb:
pastat (penne või farfalle on parimad valikud)
rooma salatit
parmesani
oliiviõli
soola-pipart
pestot (Kui muidu olen mõlema, nii ise tehtud, kui poest ostetud variandi poolt, siis siia läheb esimene kindlasti paremini. Paanitseda pole vaja, see võtab 2 minutit - loobi blenderisse tuust basiilikut, veidi röstitud seedermänniseemneid, küüslauguküüs, peotäis parmesani, suts soola, tekstuuri soovi järgi oliiviõli ja blenderda rõõmsalt pool minutit).

Tee nii:
keeda kõigepealt pasta. Samal ajal rebi salatilehed tükkideks ja tee juurviljakoorimisnoaga parmesanist laastud. Valmis pasta sega kohe pestoga. Jaga pasta salatitaldrikute vahel, lisa parmesan, veidi oliiviõli ja soola-pipart. Serveeri sooja ilmaga terrassil koos kahe tšiki ja punase veiniga.

Toost hingesugulaste terviseks ja buon appetito!  

Suvikõrvits, kukeseened ja prosciutto crudo

Ma ei häbene ega varja, et olen juba piisavalt suur tüdruk, et reedeõhtuti mitte baaride ja ööklubide peale erutuda, vaid omaette kodus leboskleda. Lebohunt veini ja snäkita on nagu Kati ilma karuta ning arvestades hooajaliselt saada olevat poppi kraami ja Itaaliast saadud kohaliku toidu vaimustust, sobib suvikõrvits kukeseente ja prosciutto crudoga soojal suvisel reedel nagu rusikas silmaauku. Või siis karu Kati kaissu.


Vaja läheb:
pool väiksemat sorti suvikõrvitsat
peotäis kukeseeni
mõned viilud prosciutto crudot
pool peotäit seedermänniseemneid
rukolat
üks küüslauguküüs
väike lärakas balsamicot
oliiviõli
suts võid
soola ja pipart

Tee nii:
Kõigepealt pane triibuline grillpann ja väiksem tavaline pann sooja. Viiluta suvikõrvits ja tükelda suuremad kukeseened väiksemaks. Grilli seedermänniseemneid paar minutit kuival pannil ja tõsta kõrvale oma korda ootama. Nüüd pane kukeseened samale pannile ja lase neil aegajalt segades vesi välja higistada. Seejärel lisa suts võid ja oliiviõli, maitsesta soola ja pipraga ning lase veel veidi aega praadida. Samal ajal saad suvikõrvitsaviile grillida - kõrgel kuumusel, et tulemus jääks pealt ilus pruunitriibuline, aga seest veel veidi krõmps (pehme ja plägane suvikõrvits on imikutoit ja reede õhtul prosecco kõrvale ei kära kohe mitte). Valmis suvikõrvitsaviilud tõsta kaussi, pressi peale küülauk, lisa suts balsamicot, oliiviõli, soola, pipart ja lase mõned minutid maitsetel sõbruneda. Selle aja jooksul jõuad prosciutto crudo ja rukola välja otsida ning prosecco avada.

Laota kõik komponendid kunstipäraselt taldrikule ning serveeri oma kõige paremale sõbrale - iseendale - koos prosecco ja hea muusikaga.

Naiselik õhtusöök ehk kuidas tüdrukud aias viina jõid

Pärast Itaaliast tagasi koju tulekut olin sealsest elustiilist ja söögist kergelt sõltuvuses ning igatsusest veidi kurb. Valetan - ikka päris suures masenduses. Seega võõrutuskuuri ühe korraliku Eesti tüdrukute moodi õhtusöögiga alustada tundus päris kobe mõte. Samal päeval ähvardas liibuvas särgis ETV ilmateadustaja rabavalt kuuma ilmaga, nii et ma ei häbenenud ühele meeskodanikule telefonis laiata, kuidas õiged Eesti naised seda pesuväel külma viina ja toorest liha tarbides tähistavad. Õhtuks oli palavusest saanud muidugi mõnusalt soe suveõhtu, nii et pesuväel aias istuda oleks olnud selge liialdus, aga muus osas jäi plaan jõusse.

Boeuf à la tartari jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
1 marineeritud kurk

1 väike punane sibul
2 tl kappareid
soola-pipart
adžikat
4 toorest vutimuna

Serveerimiseks:
musta leiba
väike võituts
marineeritud seeni
külma viina 
 
Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised ja kapparid tükelda imepeeneks, sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta segu soola ja pipraga. Pane see muude komponentidega mässamise ajaks külma.

Tükelda marineeritud kurk ja punane sibul ning pane serveerimiseks väikestesse nunnudesse kausidesse. Lao need koos adžika ja väikse võitutsuga serveerimisalusele ja tassi aeda. Selleks ajaks on kohal ka juba teine popp Eesti naine, kes söögi-, joogi- ja iluasju veinilonksude vahepeal aeda kanda aitab - kergelt röstitud musta leiva, vanaema käest saadud marineeritud seened ja vutimunad ja...

Keerasime ukse juba lukku, kui poole trepi peal tuli meelde: "Uups, böff ja viin jäid maha!". Põhitegijad kaasa, aeda lauale ilus kompa ja naiselik õhtusöök alaku!

Kõigi ilusate, tarkade, kavalate, osavate, kõike suutvate naiste terviseks!

Vaarika-avokaadosmuuti

Mina olen Helen ja ma olen avokaadosõltlane. Ja smuutisõltlane. Nii et kui saan hommikut alustada imelise komboga oma lemmikutest, on vähemalt poole päevani "juhhei"-tunne...et siis uute sõltuvustega alustada:)

Ühe smuuti jaoks läheb vaja:
suur peotäis värskeid või külmutatud vaarikaid
pool avokaadot
1 väike banaan
väike lärakas vaarikamaitselist vett

Loobi kõik blenderisse, blenderda paar minutit, vala smuuti klaasi, pese blender ära, joo oma imelist smuutit ja mine "juhhei"-päeva veetma.

Guacamolesännu

Ma armastan avokaadosid! Võiksin neid süüa kõigi söögikordade ajal ja nende vahel. Eriti hästi kärab guacamolesännu tomati ja karulauguga pärast laupäevahommikust jalutuskäiku turule ja tagasi.
Retsepti jätsin kunagi ammu meelde raamatust "The complete Mexican, South American and Caribbean cookbook", nii et vaielda ei ole mõtet. Oma tuju ja isu järgi originaalis mugandusi teha on muidugi teine asi:)

Vaja läheb:
pool avokaadot
pool tomatit
pool küüslauguküünt
suts laimimahla (värske laimi seest ikka, mitte plastpudelist)
veerand väiksest punast sibulast
isu ja taluvuse järgi värsket tšillit
mõned koriandrilehed

Serveerimiseks:
musta leiba (seemnetega on tore)
suts oliiviõli
tuust karulauku
1 tomat
soola ja musta pipart

Tee nii. topi kõigepealt leivaviilud rösterisse. Kraabi avokaado sisu koore seest välja, tee blenderis (kui ei viitsi, saab lihtsalt kahvliga ka) siidiseks pastaks ja sega kohe juurde laimimahl. Tükelda tomat kuubikuteks, ülejäänud ingriidiendid imepeeneks ja sega avokaadopastasse. Piserda röstleibadele veidi oliiviõli, laota peale karulaugulehed, guacamole ja tomativiilud. Maitsesta soola ja musta pipraga...ja söö kohe ära! Jammiii!!!

Tomati-basiiliku-püreesupp

Kuigi vegan-periood on möödas ja Mairile pühendatud supiteema samuti unustatud, siis see ei tähenda, et sinna tagasi ei võiks vaadata. Tomatisupid käravad alati superhästi - ükskõik, kas väikse kerge õhtusöögiampsuna või pärast pidustusi tervist kosutava pohmellieinena. Tomatisupi-fänlusest tulenevalt on mul tagataskust võtta nii ammusest ajast jäänud klassikuid kui külmkapi sisu ja isu järgi tekkivaid impovisatsioone. Viimasesse kasti läheb ka tomatisupp basiiliku, grillitud paprika ja sojajogurtiga.

Nelja portsjoni jaoks hangi:
1 purk purustatud tomateid - kui sul on ka väga äge vanaema, nagu mul, kes kasvatab ja konserveerib (kui puhkust hästi ajastad, siis saad seejuures talle abiks olla) siis ei pea neid poest ostma, vaid saad kasutada ehtsat Lõuna-Eesti tomatipüreed
2 sibulat (need vanaema käest saadud on jätkuvalt kõige paremad, kuigi ajavad poesibulatest tunduvalt rohkem nutma ka)
4 küüslauguküünt 
2 väikest punast paprikat
suur peotäis basiilikut
tšillipipart (mina kasutasin õe Indiast toodud ülivängeid loomulikult, aga igaüks lähenegu vastavalt oma tšillitaluvusele)
oliiviõli
suts võid
soola

Käitu nii: pane ahi sooja 250 kraadi peale, grillrežiimile. Kuni ahi soojeneb, paku endale veini ja tegele paprikatega - lõika pooleks, kraabi sisu välja ja pane paprikad ahjuplaadile, lõikepool all. Lükka ahju ja vaata aegajalt, kuidas neil seal läheb - kui koor on pealt juba päris mustalaiguline, siis on aeg nad välja võtta. Topi väiksesse kilekotti (fäänsipäänsid toidublogid ja -saidid õpetavad, et tuleb kaussi toidukile alla panna, aga mu armas õde Kätlin õpetas, et nõude küürimise asemel võib lihtsamad meetmed kasutusele võtta ehk paprikad kilekotti toppida ning samal ajal veini juues ja pläkutades aega surnuks lüüa). Viska tükeldatud sibulad, küüslauk ja tšilli supipotti või ja oliiviõli segusse (mitte kõige kõrgemal temperatuuril - lase neil mõnuleda, mitte praadida), sega vaikselt ja kui tundub, et mass on juba mõnusalt pehme, siis lisa purustatud tomatid ja umbes kolmandik nende kogusest vett. Keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Vahepeal jõuad paprikatelt koore maha  kraapida, nad tükeldada ja supile lisada. Viimasena sega sisse basiilik, maitsesta soolaga ja lase veel paar minutit keeda. Tee kogu segu kas blenderi või saumikseri abil püreeks ning serveeri värskete basiilikulehtede ja sojajogurtitutsudega - kellel on nummindus kallal, nagu minul, võib jogurtist südameid teha:) Sojajogurti võib loomulikult asendada hariliku maitsestamata jogurti või hapukoorega, aga see pähkline sojajogurti maitse sobib siia kõige paremini!

Lisaks külmale valgele veinile kärab tomatisupi kõrvale mõnus krõbe sai samuti ideaalselt!

P.S. Taimetoitude tegemise juures on positiivne see, et kass ei haista midagi söömisväärset ning püsib söögitegemise ja pildistamise ajal emotsoonitu ja rahulikuna nagu kala.

Peened Portugali kastanid

"Seks ja linn" filmist Charlotte'i moodi "puding Prada käekotis" ringitrippimisse ma ei usu. Minu meelest tuleb reisidel proovida nii delikatesse kui ka kõikvõimalikku sodi - peaasi, et kohalik kraam oleks! Monsaga Itaalias käies jäid peaaegu igal tänavanurgal silma väiksed mustad onud, kes sealsamas kastaneid puhastasid, grillisid ja müüsid. Ristisime nad koheselt chestnut-dude'ideks ja rabasime endale ühe tuutu. Kastanikesed olid sellised mõnusalt pähklise maitsega...kuhjade viisi neid kindlasti süüa ei jaksaks ega tahaks, aga umbes neli tükki väikse tütarlapse kohta on korraga täiesti piisav. Nämma!

Monsa ei tundunud väga vaimustuses olevat, aga mina küll! Kuna mul oli meeles, et olen kastaneid - küll mitte värskelt grillitult, aga mingit sorti pakendites Eestis ka müügil näinud, siis tuutude viisi neid kaasa ostma ei hakanud. Suur viga! Koju tagasi jõudes selgus, et neid müüaksegi siin, aga 200g 9€ eest. Päriselt! Seega kui mu ema paar nädalat hiljem Portugalis käis, siis palusin tal kastaniahne pilguga ringi vaadata ja voilà - peened Portugali kastanid ma sain!

Järgneva nädala jooksul näksisin kastaneid niisama, toppisin smuutide ja püreesuppide sisse ning tegin erinevaid salateid.  

Grillitud porganditega kastanisalati jaoks läheb vaja:
rukolat
porgandit
kastaneid
oliiviõli
küüslauku
soola ja musta pipart

Tegutse nii: keera ahi 250 kraadi peale grillrežiimile. Pane küpsetuspaberist rebitud jupp ahjupannile, paku endale veini ja kuku porgandeid koorima ja tükeldama. Kasuta oma parimat ilumeelt, joonlauda või lihtsalt suvalist noaga vehkimise kunsti. Sega porgandid purustatud küüslauguga ja grilli ahjus kuni äärtes kergelt tumedamaks tõmbumise märke näed. Tee taldrikule kompositsioon rukolast, porganditest ja kastanitest (suuremad tee pooleks või kolmeks), maitsesta sutsu oliiviõli, soola ja musta pipraga. Serveeri klaasi veiniga ja naudi peente Portugali kastanite õndsat maitset.

Huvitav, mida see chestnut-dude sellest arvab, et ta mingi Eesti tšiki toidublogis ilutseb...

Vegan sushi

Veganlikku elustiili katsetada oli põnev kogemus, aga nüüd aitab! Viimasel päeval ei tahtnud ma siiski steigiteemalisi unenägusid lootes end magama nutta, vaid tähistamiseks korralik vegan dinner party korraldada! Kutse saatsin ainult tüdrukutele, sest meesterahvad on muru suhtles teatavasti väga kahtlevad...need viisakamad...tavaline emotsioon on puhtsüdamlik põlgus. Sõbranna tuli siiski boyfriendiga, kes ilmselgelt unustas õhtusöögi teema ära, nii et sisse astudes idu-, kurgi- ja avokaadokuhilaid nähes tuli temalt esimese emotsioonina: "Ah kurattttt!!! Unustasin, et ainult taimetoitu saab!" Kohustuslikku murusöömist kompenseeris selle kombineerimine kõigi kohalolijate suure lemmiku sushiga.

Vaja läheb:
sushiriisi
riisiäädikat
soola
suhkrut
norilehti

Makide sisse toppimiseks:
paprikat
lutserniidusid
kurki
jääsalatit
avokaadot
seesamiseemneid

Serveerimiseks sojakastet, wasabit ja marineeritud ingverit.

Sellest, kuidas riisiga käituda, olen ma varem juba põhjalikult kirjutanud, seega üle nämmutama ei hakka. Teiste ingriidientidega tee nii: koori kurk, eemalda seemneosa ribasta. Puhasta paprika ja ribasta. Koori avokaado ja ribasta (avokaadokivi võid kassile tagaajamiseks anda:)) Rebi jääsalat väiksemateks tükkideks. Pane valmis ka idukesed, seesamiseemned (võid enne kuumal pannil kergelt röstida) wasabi, norilehed, rullimismatt, kauss külma veega käpakeste jaoks ja klaas külma valge veiniga janu puhuks.

Tegin kolm erinevat kombot:
1) paprika ja idudega
2) kurgi ja jääsalatiga
3) avokaado, idude ja seesamiseemnetega
Põhjalik tegemisõpetus on ka juba varasemast olemas.

Väga mõnus on, kui sõbrad lendavad peale juba tegemise ajaks, sest esteet nagu ma olen, võtab see parasjagu aega. Samal ajal on hea intensiivselt pläkutada ja kuna endal on käpakesed riisised, siis saab keegi sind veiniga joota.

Pärast rullimist ja tükeldamist tee sushikuhjast imeilus kompositsioon, serveeri kõrvale wasabit, sojakastet ja ingverit, täida sõprade veiniklaasid ja.....õhtusöök on valmis! Järgnevalt kuuled õnnelikku nurrumist ja sinna vahele mõni "jammiiiii"

Väärikas vegan-elustiili ärasaatmine!