Väike värske salat Brie juustuga

Sellest, kuidas ma kümme aastat tagasi ei teadnud söögitegemisest mitte midagi, ma juba kirjutasin. Nüüd räägin sellest, kuidas ma hakkasin salateid tegema. Kuus aastat tagasi murdsin koduse õnnetuse tagajärjel keset suurt suve käeluu ja olin sunnitud kuus nädalat küünarnukist sõrmeotsteni kipsis käega ringi chillima. Oma kurvastust ja tegevusetust leevendasin igapäevase turulkäimise ja veinijoomisega. Turult ostsin esiteks igasuguseid marju ning ülejäänud päeva veetsin neid ühe käega puhastades ja sügavkülma pakkides. Mõned jätsin alati tagavaraks ja hakkasin proovima, kuidas nad salatitesse sobivad. Sobisid väga hästi! Eriti, kui sinna turult toodud imelisi salatilehti, maitsetaimi ja muid värskeid asju lisaks panna. Kuna ma peaaegu iga päev turul jalutasin, olin turumuttide seas varsti oma jope. Selle pärast oli eriti hea meel kuulda, et üks neist tegi mu emale allahindlust, kui kuulis, et tegu on "selle kipsis käega tüdruku emaga".

Salati jaoks läheb vaja:
erinevaid salatilehti
karulauku
erinevat sorti ja värvi tomateid
mureleid
Brie juustu
balsamicot
oliiviõli
soola ja pipart

Käitu nii: rebi salatilehed tükkideks, tee tomatitest sektorid ja viiluta juust. Kastmeks purusta mõned murelid ning sega need balsamico ja oliiviõliga. Laota kõik komponendid taldrikule, vala üle kastmega ning maitsesta soola ja pipraga.

Värskekapsahautis

Juba see nimi ei ole eriti atraktiivne, kas pole? Söögid kategooriast "vanakooli klassikud" pole kunagi mu lemmikud olnud. Kuna mul on noor ja trendikas ema, siis tema neid kodus ei teinud ja omaalgatuslikult ei ole ma ka erilist huvi tundnud. Hakklihakaste, kotletid ja klimbisupp maitsevad hästi ainult vanaema juures, pole midagi teha. Pärast seda, kui hiljuti vanaema juures ühepajatoitu söömas käisin, rääkisin sellest ainukesele inimesele, kelle kohta teadsin juba ette, et ta suudab sellest samamoodi vaimustuda - preili värskekapsahautis-maksakaste-boršisupp-Kätlin. Pärast pikka arutelu leidsime ühiselt, et nii palju, kui ka ei ürita, ei saa sellist maitsekombinatsiooni, nagu vanaemad teevad, ise tehes mitte kunagi kätte. Ja et trikk on ilmselt selles, et kuigi kasutad samu tooraineid ja metoodikat, siis kipud lihtsalt üle maitsestama. Vanaemad kasutavad tavaliselt lihtsalt soola ja pipart ning koos heade värskete koostisosadega imehea toit niimoodi valmibki! Sportlik huvi võitis, nagu ikka, nii et mina, gurmeetüdruk, võtsin siiski värskekapsahautise tegemise ette! Muide, Kätlini sümpaatia selliste toitude vastu on seotud ka sellega, et tema mees on itaallane, verivorsti ega hapukapsast ei salli, nii et Kätlin saabki häid eesti maitseid harrastada ainult siis, kui mees kodust ära on!

Sellest kogusest saab neli suurt portsjonit:
400 g hakkliha
pool väiksemat sorti värsket kapsast
2 porgandit
2 küüslauguküünt
2 spl puljongikontsentraati
praadimiseks veidi õli
serveerimiseks hapukoort, rohelist sibulat ja tilli

Käitu nii: prae hakkliha õli sees ilusaks pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga, vala juurde puljongikontsentraat koos  klaasi veega ja lase hästi vaiksel tulel umbes 15 minutit keeda. Tükelda kapsas, tee porgandist juurviljakoorijaga ribad ja sega need hakklihasegusse. Lisa sinna ka riivitud või küüslaugupressist väljunud küüslauk, veel veidi vett, kui vaja ja hauta 15 minutit. Üleküpsetamist värsked köögiviljad ei taha! Säilib ilus värv ja mõnus tekstuur. Serveeri tutsu hapukoore, rohelise sibula ja tilliga. Vanaema juures pakutakse ikka keedukartulit ja piima ka, aga mulle meeldivad lihtsad ja puhtad maitsed rohkem!

Singivõileib

Ma olen juba päris mitu korda kirjutanud, kuidas mulle väga meeldib laupäeva hommikuid turul chillides veeta. Peale selle, et saab igasugust värsket kraami kokku osta ja peaaegu kõike eelnevalt degusteerida (toorest liha muidugi mitte), saab erinevaid harivaid õppetunde ka. Turumutid on teadupärast üliagarad müügiinimesed. Ei pea isegi seisma jääma, nad lendavad peale juba hetkel, kui veidi aeglasemalt jalutad. Mõni läheneb personaalselt "mis sa tahad, kiisu?!?" karjudes, mõni kisab täpsemalt adresseerimata erinevaid müügiargumente. "See on Eesti sink, mitte mingi Poolast pärit kahtlane asi!" kuuldes jäin seisma ja kukkusin vastu bravuuritsema, et kuidas ma saan kindel olla, müüja võib ju rääkida, mida tahab. Selle peale käratati mulle: "Pole ju päris 16, juba piisavas eas daam, et ise aru saada!". Lõpuks tädi siiski leebus, andis kõike maitsta ja rääkis välja, kuidas sellest siis aru saada, millega tegu ja kust liha pärit on. Tuleb küsida: "Kas seapead on?". Kui ei ole, siis tuleb küsida, et millal tuleb. Poolakad ei pidavat päid meile saatma. Läksin tegelikult turule lilli ostma, aga kuna imetillukese piibelehetuusti eest küsiti 2€, siis mõtlesin ümber ja lasin endale kõike muud pähe määrida.

Too turult:
pikka saia (turult saab seda õiget, mitte juustu ja muid gurmeeasju täis topitud saia, nagu kaubanduskeskustes)
maasuitsusinki
värsket soolakurki
muna
tilli
külmkapist võta võid, kapist äädikat ja laua pealt soola-pipart

Käitu nii: pane vesi keema, lisa sinna teelusikatäis äädikat ja veidi soola. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita segades keeristorm ja vala sinna keskele muna. Samal ajal rösti saiaviilud, määri peale võid ning laota sinna singiviilud ja poolitatud kurgid. Kõige peale aseta umbes 4 minutit keenud muna ja tee sellesse sisselõige, et sisu mõnusalt välja voolaks. Puista peale tilli, soola ja pipart ning söö kohe ära!

Pasta Bolognese

Kuna ümberringi midagi rabavat, ei positiivsest ega negatiivsest küljest, ei toimu, siis kirjutan endast. Mitte sellest, kui ilus ja hea tüdruk ma olen, armastan lapsi ja loomi, käin pühapäeviti kirikus ning usun kõigi rahvaste igavesse sõprusse, vaid sellest, kuidas ma õppisin süüa tegema. Kuigi mu ema ja vanaema on mõlemad väga head kokad, ei ole ma kaugeltki üks neist, kes nende kõrvalt entusiastlikult õppis, juba kümneaastasena perele ja sõpradele kooke küpsetas ning hiljem loogilise jätkuna kokakooli läks. Kui kümme aastat tagasi Tallinnasse kolisin, olid mu külmkapis küünelakid ja kassitoit. Tavaline õhtusöök oli karbisalat - vorstiga kartulisalat, kust kass kogu vorsti endale sai - külmutatud pitsa või pakisupp. Mingil hetkel hakkas ema mulle vihje korras kokaraamatuid kinkima. Algus oli ikka väga vaevaline! Ajasin retseptis näpuga järge ja kuna ma närvide rahustuseks samal ajal veini jõin, siis olin söögi valmimise ajaks tavaliselt higine, vihane ja vintis. Ükskord oli mul külas sõbranna, kes söögitegemisest teadis täpselt sama palju kui mina, aga tahtsime hirmsasti pastat teha! Retsepti ei leidnud, aga mõtlesime, et oleme ise targad ja läksime kaubandusse vajalikku kraami kokku ostma. Suur pakk pastat, kaks karpi seeni, paar pakki sinki, mõned paprikad, purk ananassikonservi ja perepakk koort - peaks kahele inimesele piisama küll, ah? Esiteks - kes sellise maitsekombo peale üldse tuleb?!? Teiseks - sellest kogusest oleks jätkunud tervele lasteaiarühmale. Aga oma vigadest õpitakse kõige paremini ja õnneks on tänaseks päevaks asjad veidi paranenud. Pastat teen ja söön ma üleüldse väga harva ning sellisel juhul meeldivad mulle ülilihtsad ja selged maitsed kõige rohkem. Aglio e olio, pesto, mereannid või kõige lihtsam tomatikaste on mu lemmikud. Bolognese on nimekirjas kusagil tagapool, sest esiteks on selle tegemisaeg minu kannatusleveli jaoks natuke pikk ja teiseks on see minu jaoks liiga raske kõhutäis. Aga vahel võib!

Nelja inimese koguseks läheb vaja:
400 g veisehakkliha
veidi oliiviõli
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 sellerivars
1 väike porgand
6 keskmise suurusega tomatit

1 spl tomatipastat
suur klaas valget veini
soola, pipart ja suhkrut
serveerimiseks 300 g pastat ja veidi riivitud parmesani

Käitu nii: pruunista hakkliha õlis, umbes poole peal lisa hästi peeneks hakitud sibul, küüslauk, seller ja riivitud porgand. Kui segu on selliseks mõnusaks ja hästilõhnavaks küpsenud, sega juurde tomatipasta. Sega kõik korraks läbi, nüüd keera kuumust juurde ja kalla segusse vein. Lase kärakal välja aurustuda ja lisa tükeldatud tomatid. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga ning lase aegajalt segades vaiksel tulel umbes tund aega keeda. Originaalis serveeritakse bologneset spagettidega, aga minul ei olnud ja spetsiaalselt ostma minna ka ei tahtnud. Ühesõnaga serveeri sellise pastaga, mis sulle endale kõige rohkem meeldib (minule meeldib pappardelle), puista peale parmesani ja söö valge veini saatel kohe ära!

Kiluvõileib

Kas kõik on ikka kursis, kuidas meil siin Tallinna päeva peeti ja selle raames maailma pikimat kiluvõileiba tehti? Aktsioon toimus Raekoja platsil ning nägi ette, et 20 kesklinna restorani saavad igaüks ühe meetri kiluvõileiba teha. Kokku 20 meetrit. Kõlab nagu ideaalne kevadpäev ühele tallinlasele - saab päikest võtta, chillida ja gurmeerestode kiluvõileibu degusteerida. Tegelikkuses oli asi ideaalsest muidugi väga kaugel. Massiivne kiluvõileib oli olemas, iga meeter sellest apetiitsem kui teine, aga mõnusa chillungi ja degustatsiooni asemel oli ürituse sisuks kiluvõileibu ründavate näljaste pensionäride hulk, kes tasuta söögi peale kohale olid kihutanud. Uudistest jäi silma lõik, kus üle rüselevate pensionäride kostus ühe koka ahastav hüüe: "Ärge trügige, te lükkate laua ümber!". Pärast on muidugi uhke tunne oma Abja-Paluoja padruugale laiata, kuidas meil Tallinnas on nii hea linnapea, et jagab tasuta kiluvõileibu! Minu vanaema ütles selle peale kerge muige saatel: "Kas endal tõesti nii palju raha ka ei ole, et jaksaks kilu ja leiba osta?!?". Idee oli üritusel ülilahe ja kui see oleks veidi teises formaadis toimunud, näiteks iga kiluvõileiva eest oleks pidanud paar eurot välja käima (ikka restoranile, mitte Tallinna linnale), oleks see ilmselt tasuta söögi eest kähmlejad eemale hoidnud ja minusuguseid gurmeepiffe rohkem ligi tõmmanud. Kuna mina pensionäridega kiluvõileiva eest võitlema ei julenud minna, siis pidin ise tegema.

Kiluvõileiva jaoks läheb vaja:
1 viil musta leiba
2 kilufileed
suts võid
1 muna
1 tl valge veini äädikat (võib tavaline ka äädikas ka olla, aga mul oli juhuslikult kapis valge veini oma)
tilli
soola ja pipart
värsket soolakurki

Tee nii: kõigepealt pane muna keetmiseks vesi keema ning lisa sinna veidi soola ja äädikat. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita segades keskele väike keeristorm ja vala sinna kiire liigutusega muna. Soovitan tassist või kausist valada, mitte otse koore seest - nii on nässumineku oht väiksem. Lase 3-4 minuti keeda. Samal ajal rösti leib, määri sellele võid ja laota peale kilufileed. Nüüd aseta võileivale keedetud muna, puista peale tilli ning maitsesta soola ja pipraga. Serveeri värske soolakurgiga. Seekord oli Salme juba selleks ajaks, kui turule jõudsin, asjad kokku pakkinud, aga teised tädikesed teevad ka väga head soolakurki. Enne ostmist küsi maitsta, et kindel olla!

See polnud muide riiakas kõne Tallinna linnapea aadressil - ma olen üsna kindel, et tasuta kiluvõileibade sarnased aktsioonid toimuksid ja jäävad igevesti toimuma, sõltumata linnapea isikust ja erakonnakuuluvusest.

Sparglirisotto

Mulle tundub, et koduperenaiste elu on väga mõnus. Saab päevad läbi koristada, triikida, keeta ja küpsetada. Vahepeal trennis ja shoppamas käia ning lapsi kooli ja trennidesse sõidutada. Mulle ka väga meeldiks! Aga kõigil ei ole toredat meest, kes mõlema eest teeniks ja lubaks kodus chillida, seega enamik meist käib päeval tööl ja koduperenaise aktsioonide jaoks peab aega leidma mujalt. Ja veini juua tahaks ju ka... Nii juhtubki, et naisterahvad oma multitaskingu võimekuses ühendavad meeldiva kasulikuga. Aktiivsed inimesed ei tahagi tegelikult niisama teleka ees lebotades veini kulistada ja pärast esimest klaasi tulevad mõtted, mida asjalikku samal ajal teha võiks. Näide elust - üks naisterahvas, minu kallis sõbranna, kes päeval teeb tööd, õhtul toob lapse lasteaiast ja mässab temaga ning muul ajal tegeleb kogu muu koduperenaisenduse kõrvalt rõduaiandusega, otsustas pärast mõningat veinitarbimist hakata  hernestele tokke panema. Kust linnatüdruk vastavaid agregaate saab? Toob maalt ema juurest? Virutab öö varjus pargist puuoksi? Ei! Kui maikuus on rõdunurgas alles veel jõulukuusejäänused, on mõistlik sellest oksi saagima minna. Jätkuvalt veiniklaasi seltsis. "Saen ja saen, aga midagi ei toimu, ei saa oksa küljest! Saen veel natuke ja kasutan rohkem jõudu! Ühe oksa sain küljest, jess! Võtan veel paar lonksu veini ja saen edasi. Järgmisi oksi ei saa ka küljest, nõme kuusk! Helistan vennale ja kurdan oma rasket elu koos mõttetu saega!". Vend tuli kohale ja tegi märkuse: "Kullake, sael on kaitse peal".

Kõik lõppes õnnelikult, nagu ikka - kuusel said oksad küljest saetud ja herned said tokid. Väikseid armsaid hernevõrseid saab söögitegemisel ka kasutada.

Kahe risottoportsjoni jaoks läheb vaja:
80 g risottoriisi (ninatargad räägivad, et peab olema peent Itaaliast pärit marki, aga hinna ja kvaliteedi suhtes on kohalike pakkujate oma ka väga hea)
pool sibulat
1 küüslauguküüs
peotäis spargleid
teine peotäis herneid (kes on suvel usin olnud, võtab sügavkülmast endal korjatud ja puhastatud herned, muul juhul sobivad kaubanduses külmutatud kujul pakutavad sama hästi)
väike peotäis hernevõrseid 
2 klaasi valget veini (tundub suht palju, nii et võid vähem panna)
pool liitrit köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kuubikut - viimase puhul vala see enne läbi sõela, et tuukreid sisse ei jääks)
veidi õli
30 g parmesani juustu
soola ja valget pipart 

Käitu nii: tükelda sibul ja küüslauk hästi peeneks ning pane madalale kuumusele õlisse küpsema. Öeldakse, et riis tuleb lisada siis, kui sibul muutub "klaasjaks" - ma ilmselt ei tea selle sõna definitsiooni, sest minu meelest sibul läbi ei paista. Igatahes, kui sibul on selline ilus ja läikiv, lisa riis. Lase pidevalt segades veidi küpseda ja maitsetel seguneda ning seejärel hakka veidihaaval vaheldumisi veini ja puljongit lisama. Seda väikestes kogustes, nii et küpsemisprotsess ikka nähtav oleks, üle ujutada ei ole vaja. Panin kogused viisakalt kirja, aga tegelikult lisan ise mõlemat vedelikku tunde järgi täpselt nii palju, kui risotto valmimiseks vaja on. Mu õde ütleb, et kui ma söögitegemisel veini kasutan, on seda maitsest alati võimalik aru saada:) Kui tundub, et riis on peaaegu valmis (maitse, kui silma ei usalda), lisa tükeldatud sparglid ja herned. Nad ei vaja küpsemiseks rohkem, kui paar minutit, et mõnus tekstuur ja ilus värv säiliks. Kõige lõpus maitsesta soola ja valge pipraga, sega sisse riivitud parmesan ning kõige viimasena hernevõrsed. Serveerida tuleb kohe! Ja viimase aja lastelaulude lainel olemisest inspireerituna - risotto ilma valge veinita on nagu Kati ilma karuta või mina oma Murita.

Kõrvitsapüreesupp

Käisin Tartus kohalikke sööklaid üle vaatamas - giidi kaasabil, loomulikult. Kogenud kodanikuna teadis ta rääkida, et lisaks tuntud veinikatele ja "Eesti 50 parimat restorani" nimekirjas figureerivatele on Vilde tervisekohvik üks väga popp koht. Mitte, et ma tema soovituses kahelnud oleksin, aga oma silm ja maitsemeel on siiski kuningas, seega läksime kohale. Ja oli tõesti armas söökla! Lisaks väga isuäratavale smuutidelistile kuulsin, et töönädala jooksul on neil iga päev erinev ja väga hea supi- ja salatibuffee. Kõlab nagu oma nime vääriline nunnu tervisekohvik, eks? Nende Facebooki lehel ringi kruiisides sai selgeks, et pole nad seal nii nunnud midagi - leidsin fotogaleriist minu blogist virutatud pildi, ilma ühegi viite ega kommentaarita! Ma ei ole kade inimene, jagan hea meelega, eriti, kuna ma ei ole mingi proff, vaid niisama köögis eksperimenteerija, aga selline salajane pildivirutamine on väga alatu! Kuna pildikommentaarile ega kirjale vastust ei tulnud, rääkisin kogu loo avalikult Facebookis ära (nagu mul kombeks:)). Pärast seda saadeti mulle meiliaadress, millel kontakteeruda, et asi ära lahendada. Ning pärast mõningate meilide vahetamist sain vabanduse ja leppimise märgiks koogiretsepti.

Kuna ma eriti ei armasta kooke süüa ja veel vähem teha, siis tegin endale lohutuseks kõrvitsasuppi.

Sellest kogusest saab nelja inimese lõunasöögi:
veerand väiksemat sorti kõrvitsast (selline peasuurune)
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 porgand
2 kartulit
pool pirni
veidi õli
pool köögiviljapuljongikuubikust või 2 spl puljongikontsentraati
soola
kõrvitsaseemneid
seedermänniseemneid
peterselli

Käitu nii: koori ja tükelda kõigepealt kõik koostisosad. Kuumuta potis õli ja loobi sinna esiteks sibul, küüslauk ja ingver. Paari minuti pärast lisa kõrvits, porgand ja kartul, lase maitsetel mõned minutit sõbruneda ning vala peale keevat vett täpselt nii palju, et kõik köögiviljad saaksid kaetud. Lisa puljongikuubik või -kontsentraat, maitsesta soolaga ja lase vaiksel tulel 20 minutit keeda. Nüüd lisa kooritud ja tükeldatud pirn - see annab supile kerget magusust ja tekstuurile kreemisust. Keeda veel 10 minutit. Samal ajal rösti pannil kõrvitsa- ja seedermänniseemned. Püreesta supp ning serveerimisel puista peale seemnesegu ja peterselli.