Kanapasta kukeseente, spargli ja Proseccoga

Noored mehed on naljakad. Toredad muidugi ka. Selguse huvides ütlen, et meheks saadakse alates kahekümneviiendast eluaastast, enne seda ollakse poisid. Igatahes, kui nad just ema juures ei ela, emal endale riideid osta ega iga päev süüa teha ei lase, siis on nad toredad. Kutsume neid edaspidi kiisudeks, eks. Kiisud ise süüa ei tee, käivad õues söömas. Samas maitse-eelistused on kiisudel täiesti olemas. Rääkisin just hiljuti ühe kiisuga, kes teadustas, et kui väljas söömas käib, tellib alati kanapastat. Ja kui menüüs ei ole (ja väga paljude restode menüüdes tegelikult ei ole ka), siis palub endale spetsjomm teha. Minu meelest ei ole see pirtsakas ega ülbe, vaid nummi! Iga kokk teab ju, kuidas kanapastat teha! Mina olen täpselt ühe korra teinud - kui kunagi ammu-ammu alles süüa tegema õppisin, retseptiraamatu järgi orienteerusin ja sõbrannaga koos pastaõhtusööki korraldades koguste osas kõvasti üle pingutasime, ehk siis tervele lasteaiale kanapastat tegime. Vahepeal olen veidi õppinud, nii et sportlikust huvist nüüd uuele katsele!

Vaja läheb (ma arvan, et kuna see on korralik kaloripomm, siis neljale kodanikule):
kahte kanafileed (umbes 300 g)
marinaadiks tuusti basiilikut, kolme küünt küüslauku, poole sidruni mahla, veidi oliiviõli ja sutsu soola
väikest karbitäit kukeseeni (kuna napilt-napilt hooaeg veel ei ole, siis kasutasin ära viimased vanaema käest saadud sügavkülma omad - arvan, et umbes 200 grammi)
poole sidruni riivitud koort
kahte ja poolt klaasi Proseccot
väikest pakki kohvikoort
väikest parmesanijunni (see, mis järele jääb, kui oled ülejäänu ära kasutanud - ära viska minema, vaid lisa kastmesse ja lase tal sinna sisse sulada)
200 g pastat (mina kasutasin täisterapennesid)
väikest peotäit spargleid
oliiviõli
veidi sidrunimahla
soola

Serveerimiseks: parmesani, riivitud sidrunikoort ja basiilikulehti.

Käitu nii: päev varem tee marinaadiainetest pasta, tükelda kana kuubikuteks, pane marinaadi ja unusta kuni järgmise päevani. Pasta tegemise ajal unusta kõik muud asjad ja tegutse kõigi asjadega korraga hästi kiiresti (või tegelikult parem plaan on samal ajal vaadata juutuubist My Kitchen Rules kuuendat hooaega ja Proseccot lonksata:)) - pane keema kaks potti, üks vähese, teine rohke veega ja maitsesta mõlemat soolaga. Pane tulele kaks panni koos oliiviõliga. Tegutse järjest, aga kiiresti, kuni potid ja pannid kuumusega tööle hakkavad - vähese veega potis keeda juppideks lõigatud spargleid umbes minut, vala kuum vesi ära, lase sparglitel jääkülmas vees umbes pool minutit jahtuda ja siis jäta nad veest kuivama. Rohke veega potis keeda pastat kaks minutit vähem, kui pakendil lubatud - seda ajasta nii, et pasta oleks keenud vahetult enne kastme valmimist. Marinaadis kana prae kuumal pannil umbes viis minutit, kuni pruunikaid triipe näed, seejärel vala hulka pool klaasi Proseccot, samapalju vasikapuljongit ja lase vaiksel kuumusel maitsetel sõbruneda. Kukeseeni prae õli sees, kuni tunduvad mõnusalt küpsed olevat, viska juurde riivitud sidrunikoor, sega veidi ja vala juurde kaks klaasi Proseccot. Lase alkoholil (peaaegu) välja aurustuda ja vala juurde koor. Maitsesta soolaga ja lase väga madalal tulel keeda, kuni kastme konsistents hakkab ilmet võtma, ehk siis muutub mõnusalt kreemiseks. Vahepeal pane juurde see väike parmesanijunn ja lase tal kastmesse sulada. Nüüd sega juurde kana, sega veidi, seejärel sparglid, sega veel veidi ja kõige viimasena sega juurde pasta. Sega läbi ja serveeri kiiresti - koos parmesanijuustuga segatud riivitud sidrunikoore ja basiilikulehtedega. Poleks arvanudki, aga kanapasta sai minu jaoks hoopis teise näo.
P.S. Lähema vaatluse tulemusel selgus, et kiisud on üllatusi täis ja siiski teevad ise kodus süüa. Ja suhteliselt lõdva randmega kusjuures.

Sparglisalat prosciutto crudo ja kooreta keedetud munaga

Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui lähed poodi ühte eluliselt vajalikku asja, nagu soola, pesupulbrit või piima ostma, kruiisid pool tundi kaubanduses, ahnitsed suure näljaga kõikvõimalikku kraami kokku, vead oma toidukoorma koju....ja avastad, et see ÜKS asi jäi ostmata. Lähed poodi tagasi, vahepeal on sinna tekkinud kilomeetrised järjekorrad, kannatad vapralt ära, aga selleks ajaks, kui oma toidumatkadelt naased, ähvardab näljast pimedaks jäämine. Õnneks oli toidumatka number üks ajal oidu eriti maitsvaid ja eriti kiirelt söömisvalmis saavaid produkte hankida. Sparglisalat prosciutto crudo, kooreta keedetud muna ja parmesaniga saab valmis kümne minutiga, ausalt.

Vaja läheb:
rukolat
basiilikut
sparglit
prosciutto crudot
parmesani juustu
muna
oliiviõli - selle järel ma teist korda poes käisingi!!!
sidrunimahla
valge veini äädikat
soola ja musta pipart

Käitu nii: aja ühes suuremas ja ühes väiksemas potis vesi keema. Mõlemasse lisa soola, väiksemasse teelusikatäis valge veini äädikat samuti. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita sinna keeristorm, vala selle keskele muna ja keeda neli minutit. Vahepeal peaks suuremas potis ka vesi juba keema - seal keeda spargleid (varte otsast lõika paarisentimeetrine kole jupp enne ära) umbes minut ja seejärel kohe jääkülma vette. Lase neil seal ka umbes minut olla ja seejärel kuivata. Salati kokkupanemiseks sega rukola ja basiilikulehed oliiviõli ja sidrunimahlaga ning maitsesta soola ja pipraga. Salatipõhjale tõsta sparglid, prosciutto crudo viilud, parmesanilaastud ja kõige peale muna. Piserda peale veel veidi sidrunimahla, puista musta pipart ja söö kohe ära!

Vitello Tonnato

Planeerisime Mooniga veinideiti. "Ära midagi keerulist küll tegema hakka, võibolla lihtsalt mingit väikest snäkki."
"Ei tee midagi keerulist, Vitello Tonnatot ainult."
"Misasja?!?"
"Vasikat tuunikalakastmes. Väikest eelrooga."
"Jajah, ma tean küll su neid väikseid eelroogi!!!"

Moon on see piff, kes sööb salaja sprotisaia, kui meest kodus pole ja mingeid peeneid roogasid talle pähe määrida ei õnnestu. Sööb küll väga hea meelega, aga kolme juustu ja basiiliku ravioolid tomatikastmes on ikka pelmennurid tomatimöksiga ning Vitello Tonnato sai kohe nimeks Vitali Donatella kastmes. Aga selle eest pidi Vitali Donatellaga Mooni uus lemmiksöök olema. Minu üks lemmikutest ka.

Vaja läheb:
vasikafileed (umbes 700g oli)
oliiviõli
valget veini
üht sellerivart
üht väikest porgandit
ühte sibulat
kolme küüslauguküünt
paari loorberilehte
kahte munakollast
ühest sidrunist pigistatud mahla
kolme anšoovisefileed
kolme suurt kapparit
veel oliiviõli
ühte karpi tuunikala õlis (mulle tundub, et see soolvees variant on liiga kuiv, aga maitse asi)
soola ja pipart

Käitu nii: pruunista vasikafilee õlis igast küljest. Vala juurde valge vein (ilmselt õige retsept ütleb, et paar klaasi, aga mina panin kohe südamest - niipalju, et kogu liha ära katab), veidi väiksemaks tükeldatud seller, porgand ja sibul ning küüslauguküüned. Kaks viimast läksid potti koortega, sest kiire oli. Lisa loorberilehed, soola ja pipart ning keeda vaiksel tulel umbes tunnike. Lase lihal puljongi sees täielikult maha jahtuda. Kastme jaoks vispelda munakollaseid sidrunimahlaga ja lisa vähehaaval oliiviõli kuni oled saanud mõnusa kreemja koostise. Sega sisse uhmris purustatud anšoovised ja kapparid, tuunikalakonserv ning maitsesta soola ja pipraga. Serveerimiseks tükelda vasikafilee, laota taldrikule või vaagnale ja vala üle kastmega. Kaunista kapparitega ning paku juurde leivakrõpse ja Montepulciano d'Abruzzo veini. Sommeljeed tahaksid mind võibolla siinkohal põlema panna, aga Moon tõi justnimelt selle veini ja minu meelest käras ülihästi.

Borš

Olin 25, kui vanaema mind esimest korda oma kööki mässama lubas. Esimene kord ja kohe suurelt - andis ette kaks pesukausitäit sealiha ja lubas marineerima kukkuda. Lendasin suure "hurraa-lõpuks-ometi" hüüde saatel ujukate väel kääridega aeda ja kühveldasin otse peenralt värsket tilli, sibulat, küüslauku, tšillit, salveid, jne, jne ning toas olevate asjadega kombineerides miksisin mõlemasse vanni kokku erinevad marinaadid. Ilmselgelt kukkus hästi välja, sest järgmise vanaisa juubeli menüü usaldas vanaema minu hoolde. Panin aias leiduvaid asju esimeses järjekorras silmas pidades ja poest juurde kombineerides kokku menüü, vanaema oma territooriumi ehk köögi kaitsmise hullust silmas pidades lisasin juurde täpselt, mis kellaajal ja kui kaua pliiti või ahju kasutada plaanin ning saatsin õele (kes sel ajal vanaemale oluliselt lähemal elas), palusin välja printida ja külmkapi ukse peale aheldada. Õhtusöögipäeval, kui ise olin jõudnud juba terve päeva toidumöllu teha, olin ajaliselt graafikus ja kõik sujus, lendas kaks tundi enne peo algust kööki sisse vanaema ja teadustas, et hakkab nüüd karbonaadi tegema! Loomulikult lõi see segi kogu ajagraafiku, köögipindade, -nõude ja -ruumi kasutamise plaani, aga temaga võitlemine oleks olnud sama, kui üle Emajõe ujuda, ehk siis rumal, mõttetu ja ilmselgelt mitte tulemuseni viiv ettevõtmine! Seega improviseerisin, lõpus tulid appi emps ja õde ning saime peomenüü ellu viimisega suurepäraselt hakkama! Minu suureks rõõmuks (ja veidi üllatuseks ka) kühveldasid seitsmekümnesed daamid ja härrad hea meelega avokaado, garam masala, pähklite ja tšilliga värskendatud vana eesti köögi menüüd ülima mõnuga ning üle ei jäänud mitte ühtegi ampsu! Vanaema köök ja söök on sellegipoolest senini pühad, seda muuta, üle võtta või järele teha pole mul kavatsustki ja vanu klassikuid tehes küsin alati vanaema käest üle, kuidas sel ajal kui mind veel plaaniski polnud, neid tehti.

Ühe korraliku borši jaoks läheb vaja:
500 g supiliha (vanaema soovitas raguud kasutada - liha rohkem ja kvaliteetsem, kui tavalises supilihas!)
3 peeti
veerand väiksemast kapsast
1 suur porgand
1 sibul
oliiviõli
1 spl punase veini äädikat
2 spl tomatipüreed
3 loorberilehte
mõned tüümianivarred
soola, pipart, pruuni suhkrut

Serveerimiseks hapukoort ja mingit rohelist - murulauk ja till on head, aga kuna supi sees kasutasin tüümianit, siis lisasin seda serveerimisel ka

Käitu nii: pane liha külma veega keema. Tükelda peedid, porgandid ja sibul ning hauta madalal kuumusel oliiviõlis koos tüümianiga. Lisa äädikas ja tomatipüree ja lase veel veidi aega maitsetel sõbruneda, kuni köögiviljad on pehmed. Ribastatud kapsast keeda umbes 20 minutit koos lihaga. Kalla puljong koos kapsaga ülejäänud köögiviljadele ja keeda veel umbes 20 minutit. Liha kraabi kontide küljest supi sisse ja konte paku mõnele koerale. Kui endal ei ole (või on porgandisööjast koer, nagu ühel mu sõbrannal), vii naabri omale. Serveeri hapukoore ja maitserohelisega. Minu tavalisele menüüle, nagu karrid, salatid, steik, maks või mereannid, ulmeliselt hea vaheldus! Kuigi kõik toidud maitsevad ikka alati kõige paremini vanaema juures!