Antipasti

Mulle väga meeldib, kui õhtusöögi ajaks keegi külla tuleb. Mitte nii, et "tule õhtul minu juurde tšillima", vaid ikka mitu päeva varem menüüd genereerida ning laudlinad, küünlad ja fäänsid veiniklaasid käiku lasta saaks. Kui aga pärast itaaliateemalise kutsega lehvitamist meenus, et tegemist on kala-, mereanni- ja steigipõlguriga, olin tükk aega suhteliselt ideetu... Lihtsuses peitub võlu, seega otsustasin panustada veinile ja seltskonnale ning sinna juurde lihtsalt väikse antipasti organiseerida.

Kuna see siin pole Itaalia, et lähed ja ostad, mille järele isu on, vaid pead arvestama, mida kusagilt parajasti kätte saab, siis tegin sellise selektsiooni:

päikesekuivatatud tomatid - kuuma veega ellu äratatud kuivatatud tomatid, lisaks veidi oliiviõli ja oreganot
mozzarella-kirsid pestoga (loobi tuust basiilikut, küüslauguküüs, veidi seedermänniseemneid ja parmesani blenderisse, lisa suts oliiviõli ja vett, blenderda, kuni saad meeldiva koostise ja maitsesta soola-pipraga)
rohelised oliivid - maitseks sega juurde tükeldatud päikesekuivatatud tomateid ja küüslauku (tavaliselt paneksin anšooviseid ka, aga kalapõlguri seltskonnas jätsin selle ära:))
grillitud ning küüslaugu ja balsamicoga maitsestatud paprikad
coppa stagionata
värsked tomatid - erineva värvi ja suurusega on armsad (turult saadud "Must prints" on väga popp valik)
parmesan
sinihallitusjuust
grillitud virsikud
prosciutto cotto
melon - turult, Usbeki oma
prosciutto crudo

L'amore passa attraverso lo stomaco :)

Veisefileesalat

Perekond ja lähedasemad sõbrad juba teavad mu häälekaid sõnavõtte...ja hiljem nendesamade sõnade söömist! Klassikute hulka kuuluvad näiteks "ma vihkan sporti!" ja "ma ei hakka kunagi süüa tegema!"...mõlemad on nüüdseks minu igapäevased sõbrad. Mu ema kasutab neist viimast elava näitena motivatsioonikõnes oma tuttavatele, kes väidavad, et ei oska ega taha süüa teha...
Mu viimane (millalgi paari aasta jooksul ilmunud) teadaanne on: "Ma ei hakka endale kunagi üksi kodus olles steiki küpsetama! Nüri!". Aga kui ammu pole väljas sööklas käinud ja steigi isu kallal on, siis hakkad ikka küll!

Väikse veisefileesalati jaoks läheb vaja:
200 g veise (sise- või välis-) fileed
peotäis erinevate salatilehtede segu
1 väike värske kurk
pool värskest punasest tšillikaunast
koriandrilehti
3 tl kalakastet
veerandi laimi mahl
pool tl pruuni suhkrut
praadimiseks oliiviõli
maitsestamiseks soola (soovitan ettevaatlik olla, kalakaste on juba päris soolane) ja pipart

Tee nii: prae veisefileed kuumas õlis kummaltki poolt 5 minutit - selle ajaga peaksid saama veidi alla medium-küpsusastmega steigi. Mitte päris nii, et pärast "muu" ütleb, aga siiski pigem tooremapoolse. Samal ajal jõuad viilutada kurgi (selle jaoks kasuta juurviljakoorijat, saad armsad pikad kurgiribad) ja tšilli ning need koos salatilehtedega taldrikule tõsta. Lase lihal 5 minutit puhata, enne kui talle noaga lähened. Sel ajal sega salatikastmeks kokku kalakaste, laimimahl ja suhkur. Viiluta liha, laota salatikuhjale, maitsesta kastme, soola ja pipraga, puista peale koriandrilehed ning söö kohe ära!

Kartulisalat

Pikemat aega Eestist eemal olnud kodanikel on sageli (kui mitte alati) esimeseks söögisooviks koju tagasi tulles kartulisalat. Samas, kui mõtled, mitu inimest su tutvusringkonnas on, kes kodus olles seda pidevalt suurest isust sisse kühveldaks, saaks vastuseks ilmselt nulli. Mis selle fenomen siis on? Panustan lapsepõlvest pärit klassikutele, mis senini paljudele minuealistele seostuvad à la Eesti cuisine'iga... Näiteks sõbranna pool veiniõhtul tema õde üle pika aja Brüsselist koju oodates olid teada saabuva tütarlapse konkreetsed soovid - kartulisalat ja külm vein. Ma ise pole ka mingi erand - Itaaliast tulles oli kerge Eesti söögi igatsus küll. Kui värsked toorained keset juunikuud käepärast ja ise teha viitsid, siis maitseb tõesti nagu Eesti suvi :)

Vaja läheb:
väikseid armsaid värskeid kartuleid
vutimune
värsket soolakurki
värsket kurki
noori tooreid herneid
sibulat
majoneesi (kui ma tavaliselt hääletan isetehtud majoneesi poolt, siis siinkohal kärab poest ostetu isegi paremini)
maitsestamata jogurtit või hapukoort (mina kasutasin esimest, sest kodus oli)
soola-pipart

Tee nii (kuigi kõik teavad ilmselt nagunii, kuidas klassikutega käituda :)): keeda kartuleid umbes 15 minutit (kui on armsad väiksed, siis pole koorimistööd ilmselgelt ette võtta vaja), sobival hetkel lisa sinna vutimunad - võta aega, nad keevad umbes 3 minutit. 2 minutit enne kartulite valmimist keera kuumus põhja ja lisa sinna herned. Kui tunned, et kartulid ja herned on valmis, kalla vesi ära ja jäta nad jahtuma. Samal ajal tükelda vaba käega robustseteks kuubikuteks kõik ülejäänud komponendid peale vutimunade, sega kokku jogurti ja majoneesiga ning maitsesta soola-pipraga. Kui kartulid ja herned on jahtunud, lisa need ülejäänud komponentidele ning sega läbi.

Garneeri poolitatud vutimunadega ja serveeri värske salatikuhjaga (liiga eestimeelseks ka ei maksa minna...joogiks on valge vein ja mitte külm viin).

Pastasalat ehk kompromissilõuna

Ma ei tea, kui paljud inimesed tänapäeval usuvad hingesugulaste olemasolusse... Mina ei uskunud, kuni kohtusin Kätliniga. Sattusime 10 aastat tagasi samasse kohta tööle ja esimene emotsioon mõlemal (!!!) oli: "kes kurat see beib on?!?". Esialgsest tolereerimissuhtest sai poole aasta pärast sõprussuhe ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saime - mis siis, et elukohtadeks vahelduva eluga Tallinn, Tartu, Milano, aga kui sellise inimese leiad, siis soovitan temast kinni hoida!

Kätlin on tugevalt Itaalia-usku, nii et nende juures Tartus külas käies pakutakse lisaks ämbritäitele veinidele tavaliselt kas pitsat või pastat. Kõik söömaajad on seal jumalikud olnud, aga minu saia-armastus on veel lapsekingades, nii et üle kolme päeva naljalt vastu ei pea. Aga oleme mõlemad õppinud kompromisse tegema:) Sellesuvine kombo Käti pasta- ja minu jäneste toidu armastusest käras mõlema jaoks hiilgavalt!

Vaja läheb:
pastat (penne või farfalle on parimad valikud)
rooma salatit
parmesani
oliiviõli
soola-pipart
pestot (Kui muidu olen mõlema, nii ise tehtud, kui poest ostetud variandi poolt, siis siia läheb esimene kindlasti paremini. Paanitseda pole vaja, see võtab 2 minutit - loobi blenderisse tuust basiilikut, veidi röstitud seedermänniseemneid, küüslauguküüs, peotäis parmesani, suts soola, tekstuuri soovi järgi oliiviõli ja blenderda rõõmsalt pool minutit).

Tee nii:
keeda kõigepealt pasta. Samal ajal rebi salatilehed tükkideks ja tee juurviljakoorimisnoaga parmesanist laastud. Valmis pasta sega kohe pestoga. Jaga pasta salatitaldrikute vahel, lisa parmesan, veidi oliiviõli ja soola-pipart. Serveeri sooja ilmaga terrassil koos kahe tšiki ja punase veiniga.

Toost hingesugulaste terviseks ja buon appetito!