Ma olen mõnikord unetu. Olgu, tegelikult päris tihti. Ealised iseärasused? Sõltuvalt unetuse kellaaegadest olen õppinud leiutama erinevaid viise, kuidas unenägudest puuduvat aega sisustada. Varahommikuti on trenn päris tänuväärne meelelahutus - nii et kui umbes kell pool kuus hommikul kedagi jooksmas näete, siis võib kahtlustada, et see olen mina. Keset ööd sisustan aega raamatutega. Lisaks mõnele hetkel käsil olevale raamatule on mul püsivalt voodis olevaid kolm - "Valik toiduretsepte" aastast 1966, Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks" ja "Culinaria Italy". Loen vaheldumisi neid kõiki, nii järjest (järjehoidjad on korralikult vahel), kui suvalistest kohtadest isu järgi lapates. Viimasel unetul ööl leidsin prantslannade raamatust mustikasmuuti retsepti. Lugesin läbi, jätsin meelde, lõpuks jäin uuesti magama ja hommikul tegin järele.
Ühe mustikasmuuti jaoks
läheb vaja:
suurt peotäit mustikaid
mett
sidrunimahla
jahvatatud kardemoni (see komponent ongi see, mille pärast üleüldse see smuuti tähelepanu äratas)
piima (harilik lehmapiim mulle jätkuvalt ei meeldi, seekord kasutasin mandlipiima)
Käitu nii: loobi kõik ained blenderisse, blenderda mõnus jook valmis ja joo kohe ära! Kardemon teeb muidu tavalise mustikasmuuti nii toredaks, ausalt! Proovige (ikka smuutit ja mitte unetust)!
No comments:
Post a Comment