Borš

Olin 25, kui vanaema mind esimest korda oma kööki mässama lubas. Esimene kord ja kohe suurelt - andis ette kaks pesukausitäit sealiha ja lubas marineerima kukkuda. Lendasin suure "hurraa-lõpuks-ometi" hüüde saatel ujukate väel kääridega aeda ja kühveldasin otse peenralt värsket tilli, sibulat, küüslauku, tšillit, salveid, jne, jne ning toas olevate asjadega kombineerides miksisin mõlemasse vanni kokku erinevad marinaadid. Ilmselgelt kukkus hästi välja, sest järgmise vanaisa juubeli menüü usaldas vanaema minu hoolde. Panin aias leiduvaid asju esimeses järjekorras silmas pidades ja poest juurde kombineerides kokku menüü, vanaema oma territooriumi ehk köögi kaitsmise hullust silmas pidades lisasin juurde täpselt, mis kellaajal ja kui kaua pliiti või ahju kasutada plaanin ning saatsin õele (kes sel ajal vanaemale oluliselt lähemal elas), palusin välja printida ja külmkapi ukse peale aheldada. Õhtusöögipäeval, kui ise olin jõudnud juba terve päeva toidumöllu teha, olin ajaliselt graafikus ja kõik sujus, lendas kaks tundi enne peo algust kööki sisse vanaema ja teadustas, et hakkab nüüd karbonaadi tegema! Loomulikult lõi see segi kogu ajagraafiku, köögipindade, -nõude ja -ruumi kasutamise plaani, aga temaga võitlemine oleks olnud sama, kui üle Emajõe ujuda, ehk siis rumal, mõttetu ja ilmselgelt mitte tulemuseni viiv ettevõtmine! Seega improviseerisin, lõpus tulid appi emps ja õde ning saime peomenüü ellu viimisega suurepäraselt hakkama! Minu suureks rõõmuks (ja veidi üllatuseks ka) kühveldasid seitsmekümnesed daamid ja härrad hea meelega avokaado, garam masala, pähklite ja tšilliga värskendatud vana eesti köögi menüüd ülima mõnuga ning üle ei jäänud mitte ühtegi ampsu! Vanaema köök ja söök on sellegipoolest senini pühad, seda muuta, üle võtta või järele teha pole mul kavatsustki ja vanu klassikuid tehes küsin alati vanaema käest üle, kuidas sel ajal kui mind veel plaaniski polnud, neid tehti.

Ühe korraliku borši jaoks läheb vaja:
500 g supiliha (vanaema soovitas raguud kasutada - liha rohkem ja kvaliteetsem, kui tavalises supilihas!)
3 peeti
veerand väiksemast kapsast
1 suur porgand
1 sibul
oliiviõli
1 spl punase veini äädikat
2 spl tomatipüreed
3 loorberilehte
mõned tüümianivarred
soola, pipart, pruuni suhkrut

Serveerimiseks hapukoort ja mingit rohelist - murulauk ja till on head, aga kuna supi sees kasutasin tüümianit, siis lisasin seda serveerimisel ka

Käitu nii: pane liha külma veega keema. Tükelda peedid, porgandid ja sibul ning hauta madalal kuumusel oliiviõlis koos tüümianiga. Lisa äädikas ja tomatipüree ja lase veel veidi aega maitsetel sõbruneda, kuni köögiviljad on pehmed. Ribastatud kapsast keeda umbes 20 minutit koos lihaga. Kalla puljong koos kapsaga ülejäänud köögiviljadele ja keeda veel umbes 20 minutit. Liha kraabi kontide küljest supi sisse ja konte paku mõnele koerale. Kui endal ei ole (või on porgandisööjast koer, nagu ühel mu sõbrannal), vii naabri omale. Serveeri hapukoore ja maitserohelisega. Minu tavalisele menüüle, nagu karrid, salatid, steik, maks või mereannid, ulmeliselt hea vaheldus! Kuigi kõik toidud maitsevad ikka alati kõige paremini vanaema juures!