Võileivatort

Ma olen õhupallitüdruk. Mis tähendab, et kui meesterahvale lilli ei kingi, siis õhupalle ikka võib ju. Või kui naisterahvas mainib, et tähtpäevaks lilli ei soovi - aga õhupallide kohta polnud ju midagi öeldud?! Sest keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall (nagu ütles Karupoeg Puhh).

Eelmise aasta juunis plaanisin oma elukaaslasele sünnipäevakingitust (olgu, sünnipäev oli juunis, plaanisin juba veebruaris). Ütleme, et selline mittefüüsiline asi, väljaprinditud paberil. Aga kuidas sa lähened sünnipäevahommikul, näh, kallis, su ümbrik on siin?! Nii - keerasin rulli, mässisin särgi sisse ja pakkisin ära. Nagu et "jälleeee mingi särk :(" aga tegelikult on palju toredam asi selle sees. Aga ikka nagu midagi jäi puudu. Kus kogu selle asja juures mingi vigur on, kus mina olen?

Sünnipäeva õhtul, pärast tööd, kuulis elukaaslane välisuksele koputust. "Helen tellis midagi kulleriga?" Mis siis ikka, tuleb vaatama minna. Aga Helen ei tellinud midagi kulleriga. Helen ise oligi sünnipäevakingitus ukse taga. Suurel mehel tuli õnnepisar silma: "Mulle ei ole mitte kunagi mitte keegi ühtegi õhupalli kinkinud...". Nii et jah, keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall.

Sel aastal ma enam õhupallidega koduukse taha ei ilmunud - kaks korda sama nalja ei tehta. Seekord ootasid meeskodanikku töölt tulles õhupallid juba kodus laua peal. Ja kingitus. Ja külmkapis võileivatort.

Käitu nii (koostisosad leiad käitumisjuhiste vahelt):

Lõika kaheksal röstsaiaviilul ääred maha. Laota kaks neist alusele (kui teed suurema tordi, siis laotad rohkem, eks). Öeldakse veel, et immuta piima või puljongiga, aga minu meelest ebavajalik tegevus, täidised on piisavalt mahlased, et tort kuiv ei jääks. 

Kõige alumiseks kihiks sega omavahel suitsetatud meriahven (tükelda enne ikka ära ka), majonees, natuke hapukoort, mõned hästi väikseks tükeldatud kapparid ja suts sidrunimahla. Soola ei ole vaja, suitsukala on ise juba soolane. Määri üsna helde kihina saiapõhjale ja laota peale teine kiht saia. 

Keskmise kihi jaoks sega omavahel kahvliga peeneks hakitud muna ja suur peotäis krevette. Sega juurde natuke hakitud tilli, suts magusat sinepit, majoneesi, natuke hapukoort, sidrunimahla ja maitsesta soolaga. Määri jällegi saiapõhjale ja laota peale järgmine kiht saia.

Kolmanda kreemi jaoks sega tükedatud soolalõhe, natuke värsket kurki, hakitud tilli, suts sidrunimahla, hapukoor ja lusikatäis majoneesi. Käitu nii, nagu eelnevate kihtide puhul - määri kreem saiapõhjale ja laota peale järgmine kiht saia. Nüüd tõsta tort külmkappi, et maitsed saaksid järgmise hommikuni sõbruneda. Erinevad retseptid mainivad jälle, et pane midagi raskuseks peale, aga minu meelest täiesti ebavajalik samm.

Hommikul sega hapukoor lusikatäie majoneesi ja kalamarjaga. Määri kreem spaatliga ettevaatlikult tordi peale ja külgedele. Ära mäkerda! Mitte kellelegi ei meeldi mäkerdatud tort. Kaunistuseks lao peale (ja lao kohe südamest) krevette, hiidkrevetisabakesi, kurgi- ja sidruniviile, poolitatud vutimune, kalamarja, kappareid ja tillioksakesi. Kõige peale veel mõned sabade ja vuntsidega krevetid (keetsin hetke puljongis). Nüüd pane tort külmkappi, mine tööle ja oota, et elukaaslane õhtul koju tulles selle avastaks ja suurest rõõmust püksi pissiks. Ei avastanud. Kui koju jõudsin, pidin ikka ise näitama.

P.S. Hommikul pärast tordi kaunistamist ja enne tööle tuiskamist tuli pähe tordist paar pilti teha, aga kiiruga unustasin  taustale veekeedukannu ja köögikaalu. Nii et keskmise foto tausta tegi töökaaslane Charlotte AI-ga :)

Lillkapsapõhjal pitsa

Paar nädalat tagasi tegin väikse küsitluse, et saada rohkem aimu, mida, kuidas ja kellega kellelegi kõige rohkem süüa meeldib. Küsimuse "minu lemmiktoit on..." vastusevariante saad vaada SIIT, aga kes ei viitsi, siis need olid sellised:
1. Esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus
2. Esmaspäevast reedeni kaasa võetud hommikusöök autos/tööl
3. Nädalavahetuse hommikusöök kodus
4. Nädalavahetuse hommikusöök kohvikus
5. Hommikusöök voodis
6. Brunch
7. Esmaspäevast reedeni lõunapakkumine mõnes ümberkaudses toidukohas
8. Esmaspäevast reedeni kodust kaasa võetud lõunasöök töö ajal
9. Nädala sees "tulen-töölt-või-trennist-suren-kohe-nälga" õhtusöök kodus
10. Mida peenemas restos mida peenem õhtusöök, seda parem
11. Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust nõudev õhtusöök kodus
12. "Telli toit koju"
13. McDonalds drive-in
14. Kõik, mida saab ema/vanaema juures
15. Piknik
16. Kinotoit
17. Dessert, vahet pole mis päeval ja kellaajal
18. Veepäev
19. Kõik, mida saab kehalt lakkuda
20. Peaasi, et ei pea ise tegema
21. Öösel peale pidu
22. Alkohoolne
23. Mulle ei meeldi süüa

Ülekaalukalt kõige populaarsemaks vastuseks osutus "nädalavahetuse hommikusöök kodus"! Ma küll ei küsinud seda ning keegi vastajatest ka ei täpsustanud, aga eeldan, et kui juba hommikusöök kodus, siis on see ka ise tehtud. "Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust vajav õhtusöök kodus" oli populaarsuselt teine vastus (jällegi, jess!!!) ning kolmandal kohal võrdselt "nädalavahetuse hommikusöök kohvikus" ja "esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus".

Mulle ka meeldib nädalavahetuse hommikusöök kodus! Eriti meeldib, et see võib lõunani venida, et ei pea pidžaamast (ega vahel ka voodist) välja ronima ning saab Mimosasid juua. Enamasti küll on mu nädalavahetuste hommikud täpselt samasugused kui nädala seeski, ehk siis trenn ja kiire tervislik hommikusöök, aga...mitte täna! MITTE TÄNA!

Homne hommikusöök on juba lennukis ning ülehomne San Franciscos!

Põhja jaoks läheb vaja:
ühte väiksemat sorti lillkapsast
ühte muna
väikest peotäit peenelt riivitud (parmesani) juustu
natuke soola

Tomatikaste tee ikka ise, ära kasuta poe oma ega ketšupit!
Selle jaoks läheb vaja:
ühte purki kooritud tomateid
ühte (šalott)sibulat
kahte küüslauguküünt
natuke tšillit - ükskõik, kas värsket või kuivatatud - mina kasutasin viimast, sest kodus oli
teelusikatäit kuivatatud oreganot
teelusikatäit kuivatatud basiilikut
oliiviõli
soola

Pesto jaoks läheb vaja:
peotäit basiilikut
poolt peotäit riivitud parmesani
natuke seedermänniseemneid
ühte küüslauguküünt
oliiviõli
soola

Katteks kasutab igaüks seda, mis kõige rohkem maitseb ja/või mida kodus on. Minu lemmikpitsa oli varem alati ja ALATI! prosciutto crudo ja rukolaga, nii et nüüd taimetoitlasena olin algul natuke segaduses, mida siis pitsa peale panna...aga tomatite, pesto, parmesani ja rukolaga on väga väga hea!

Käitu nii: kõigepealt tee tomatikaste - selle jaoks pane kõik ained peale tomatite madalale kuumusele oliiviõlisse küpsema. Umbes kümne minuti pärast lisa tomatid ja lase aegajalt segades umbes poole tunni jooksul paksemaks keeda. Lase natuke jahtuda ja blenderda.

Pesto koostisosad pane blenderisse ja vajuta nuppu.

Põhja jaoks riivi lillkapsas, laota ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures umbes 15 minutit. Küpsenud lillkapsas laota marli, rätiku või köögipaberi peale ja vääna nii palju vedelikku välja, kui võimalik. Segule lisa juurde muna ja parmesan, maitsesta soolaga, sega ilusti kokku, vormi pitsapõhjaks ja küpseta 180 kraadi juures umbes 10 minutit. Nüüd laota peale katteained ja küpseta ahjus 180 kraadi juures, kuni juust on sulanud.

Tomatikastet jääb üle, aga ühte nokatäit pole ka mõtet keetma hakata. Pane purki ja kui just iga päev pitsat ei tee - aga tegelikult, miks mitte?!? - siis kasuta näiteks pastakastmena. Pestoga sama lugu, aga minul on näiteks ALATI pesto külmkapis ja topin seda igale poole - pošeeritud või praetud muna peale, võileiva peale, salatisse burrata peale jne.

Borš

Olin 25, kui vanaema mind esimest korda oma kööki mässama lubas. Esimene kord ja kohe suurelt - andis ette kaks pesukausitäit sealiha ja lubas marineerima kukkuda. Lendasin suure "hurraa-lõpuks-ometi" hüüde saatel ujukate väel kääridega aeda ja kühveldasin otse peenralt värsket tilli, sibulat, küüslauku, tšillit, salveid, jne, jne ning toas olevate asjadega kombineerides miksisin mõlemasse vanni kokku erinevad marinaadid. Ilmselgelt kukkus hästi välja, sest järgmise vanaisa juubeli menüü usaldas vanaema minu hoolde. Panin aias leiduvaid asju esimeses järjekorras silmas pidades ja poest juurde kombineerides kokku menüü, vanaema oma territooriumi ehk köögi kaitsmise hullust silmas pidades lisasin juurde täpselt, mis kellaajal ja kui kaua pliiti või ahju kasutada plaanin ning saatsin õele (kes sel ajal vanaemale oluliselt lähemal elas), palusin välja printida ja külmkapi ukse peale aheldada. Õhtusöögipäeval, kui ise olin jõudnud juba terve päeva toidumöllu teha, olin ajaliselt graafikus ja kõik sujus, lendas kaks tundi enne peo algust kööki sisse vanaema ja teadustas, et hakkab nüüd karbonaadi tegema! Loomulikult lõi see segi kogu ajagraafiku, köögipindade, -nõude ja -ruumi kasutamise plaani, aga temaga võitlemine oleks olnud sama, kui üle Emajõe ujuda, ehk siis rumal, mõttetu ja ilmselgelt mitte tulemuseni viiv ettevõtmine! Seega improviseerisin, lõpus tulid appi emps ja õde ning saime peomenüü ellu viimisega suurepäraselt hakkama! Minu suureks rõõmuks (ja veidi üllatuseks ka) kühveldasid seitsmekümnesed daamid ja härrad hea meelega avokaado, garam masala, pähklite ja tšilliga värskendatud vana eesti köögi menüüd ülima mõnuga ning üle ei jäänud mitte ühtegi ampsu! Vanaema köök ja söök on sellegipoolest senini pühad, seda muuta, üle võtta või järele teha pole mul kavatsustki ja vanu klassikuid tehes küsin alati vanaema käest üle, kuidas sel ajal kui mind veel plaaniski polnud, neid tehti.

Ühe korraliku borši jaoks läheb vaja:
500 g supiliha (vanaema soovitas raguud kasutada - liha rohkem ja kvaliteetsem, kui tavalises supilihas!)
3 peeti
veerand väiksemast kapsast
1 suur porgand
1 sibul
oliiviõli
1 spl punase veini äädikat
2 spl tomatipüreed
3 loorberilehte
mõned tüümianivarred
soola, pipart, pruuni suhkrut

Serveerimiseks hapukoort ja mingit rohelist - murulauk ja till on head, aga kuna supi sees kasutasin tüümianit, siis lisasin seda serveerimisel ka

Käitu nii: pane liha külma veega keema. Tükelda peedid, porgandid ja sibul ning hauta madalal kuumusel oliiviõlis koos tüümianiga. Lisa äädikas ja tomatipüree ja lase veel veidi aega maitsetel sõbruneda, kuni köögiviljad on pehmed. Ribastatud kapsast keeda umbes 20 minutit koos lihaga. Kalla puljong koos kapsaga ülejäänud köögiviljadele ja keeda veel umbes 20 minutit. Liha kraabi kontide küljest supi sisse ja konte paku mõnele koerale. Kui endal ei ole (või on porgandisööjast koer, nagu ühel mu sõbrannal), vii naabri omale. Serveeri hapukoore ja maitserohelisega. Minu tavalisele menüüle, nagu karrid, salatid, steik, maks või mereannid, ulmeliselt hea vaheldus! Kuigi kõik toidud maitsevad ikka alati kõige paremini vanaema juures!

Räim tomatis

Mina olengi preili koom. Emadepäevahommikul kärutasin bussiga tööle, ühes käes suur IKEA kott, kus sees põhjalikult ära pakitud ahjupann tomatiräimedega, teises käes väiksem kott, kus sees karp, selles omakorda kauss karulauguvõiga. Mõlemad hea väljanägemise huvides, sest plastkarpidega ema juurde sisse lennata oleks minu meelest olnud natuke kohatu. Käekotis oli kotitäis värsket soolakurki ja sõitsin jänest, sest ei julenud kotist kaarti välja õngitsema hakata, kuna buss oleks koheselt kurgilõhnaga täitunud. Pärast tööpäeva pakkisin sama kraami jälle kokku, lisaks pressisin käekotti töö juures külmkapis olnud Prosecco ja kahte sorti musta leiba. Nii ma siis jalutasin pühapäeva pärastlõunal läbi Mustamäe. Kõrgetel kontsadel, muide. Aga üritus oli seda väärt - ei tahtnud empsiga tavalist kohvi-koogiõhtut teha ega seda, et ta ise peaks süüa teha rügama.

"Räim tomatis" vajab:
600 g puhastatud räimi (sellest saab ühe ahjunõutäie)
kahte purki kooritud tomateid
nelja väikest sibulat (sest pisikesed sibularõngad on armsamad)
kahte küüslauguküünt
nelja loorberilehte
kahte pisikest peperoncinot
veidi piprateri
soola
pruuni suhkrut

Karulauguvõi vajab:
poolt tuusti karulauku
50 g võid
näpuotsatäit soola

Serveerimiseks tädi Salme värsket soolakurki, Selverist pärit tumedat puuviljaleiba ja musta ökoleiba ning loomulikult Proseccot.

Käitusin nii: päev varem tegin valmis räimed tomatis. Alustuseks keetsin valmis tomatikastme - selleks valasin pannile kooritud tomatid, lisasin kõik maitseained, sibularõngad ja lasin vaiksel tulel maitsetel umbes 20 minutit sõbruneda. Valasin tomatikastme ahjupannile laotatud räimedele ja küpsetasin 180 kraadi juures 15 minutit. Läksin magama ja jätsin räimed jahtuma. Pühapäeval tegin väikse jooksuringi ja selle lõpetuseks maandusin Keskturule tädi Salme kurkide järele. Pühapäeva hommikul kell 9:06 oli tema juures juba järjekord! Kuna me sõbraks oleme saanud, siis sain terve sabas seismise aja kurki järada - tädi Salme märkas kohe, kui olin eelmise lõpetanud ja ulatas uue: "Muidu on igav oodata ju!" On ta ju armas, eks?!? Lõpuks pani ühe-päeva-kurkidele lisaks ühe-nädala-kurgi: "Kui keegi napsu tahab võtta.". Ja pärast rääkisime veel tükk aega, kuidas tädi Salme eelmisel päeval juba emadepäeva ära tähistas, sest pühapäeval turul tööl pidi olema, ja mis minul sel päeval emaga plaanis oli. Järgmiseks läksin koju ja tegin kõike-ise-purustavas agregaadis valmis karulauguvõi, kühveldasin kaussi, selle transpordi huvides vastava suurusega karpi ja selle omakorda paberkotti. Kogu selle kraamiga kärutasingi tööle, hiljem pressisin käekotti veel külmas seisnud Prosecco ja kahte sorti leiba. Ja kõndisin vapralt kogu kraamiga läbi Mustamäe oma ema suunas. Kõrgetel kontsadel. "Kokk tuleb koju" on saanud uued, hardcore mõõtmed.

P.S. Kellelgi vist ei ole enam küsimusi teemal, miks mina ja Grete sellised nummipiffid oleme või miks me mõnusat tervislikku toitumist harrastame. Arvan, et titest saati harjumustel on selles oma osa. Aitäh,emps!

Ahjus röstitud juurviljad

Vanaema toob mulle mõnikord süüa, kui parajasti midagi valmis küpsetanud on ja nad vanaisaga linna satuvad. Vahel poetab ta kotlettidele või klimbisupile lisaks veel midagi head - viimane kord oli selleks hapukoor. Mul ei ole tavaliselt kodus kõigile eestlastele kohustuslikke toiduaineid, nagu hapukoor, majonees ja ketšup - ostan spetsiaalselt, kui mingi toidu jaoks vaja läheb. Hapukoort ja majoneesi ostan ka ainult dieetvariandis. Igatahes, kuna vanaema tõi hapukoort, siis mõtlesin, et miks mitte seda tarbida, kui ta juba külmkapis niiehknaa on. See oli nii hea!!! Mitte mingi 10-protsendine dieettoode, vaid korralik rasvane hapukoor! Minu jaoks täiesti ootamatu, nii hea ja sõltuvusttekitav maitse, nii et uhasin järgnevatel päevadel hapukoort igale toidule peale - supile, omletile, röstitud juurviljadele.

Vaja läheb:
eelnevalt keedetud peeti
porgandit
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
oliiviõli
soola

Serveerimiseks pestot (tee ikka ise), basiilikulehti, värskelt jahvatatud musta pipart ja loomulikult hapukoort!

Käitu nii:
koori ja tükelda kõik juurviljad, määri kokku õli ja soolaga ning rösti 220-kraadises ahjus grillrežiimil umbes 15 minutit. Serveerimisel tõsta peale suur lusikatäis paksu rasvast hapukoort, veidi pestot ning puista üle basiilikulehtede ja musta pipraga. Jeerum kui hea!!!

Huvitav, mis toiduaineid veel olemas on, mille maitsest ma mitte midagi ei tea?!?

Lambamaksavõileib

Ma läksin veganitega tülli. Ei, mitte omal algatusel. Ma pean end tolerantseks inimeseks, nii üleüldse, kui toitumisvalikute teemal. Veganeid hukka ei mõista ja ümber veenda ei ürita. Piir tuleb ette siis, kui inimesed peast veganiks muutuvad.

Minu õde on taimetoitlane. Ta ei käi kusagil seltskonnas seda häälekalt reklaamimas ja kui üleüldist tõde kuulutamas, samuti ei palu ta endale mitte kunagi eraldi süüa teha, vaid ütleb, et leiab alati midagi süüa, tema pärast menüüd muuta pole vaja. See on armas. Vastupidiselt viimase aja moehulluse, veganluse usku pööranud kodanikele. Elu enne veganiks hakkamist oli justkui pimeduses elatud, lihasööjad ja karusnahakandjad tuleks maha lasta, nende suunas enda arvates peent irooniat lahmides (sest otsesed sõnavõtud läksid moest koos lihasöömisega) ja ülepäeviti oma vegan-pläustidest pilte postitades parandan pool maailma ära, eks. Mul jätkuvalt pole vegan-pläustide vastu midagi, aga nimetagem asju õigete nimedega. Veganite hapukoor ei ole hapukoor, vaid seemnekreem. Veganite seljanka ei ole seljanka, vaid tomati-köögiviljasupp. Välismaal elavale kodanikule, kes Eesti hapukoore järele igatseb, ju ei ütle, et saa üle, creme fraiche ajab asja ära ja sorry, unustasin musta leiba tuua, aga võtsin lennujaama poest sepiku, see on ju okei? Või kui restos konnajalgu tellid, tuuakse kana omad, sest esimesed said otsa, aga maitse on sama, kannata ära, same shit. Aga kui veganitele soovitada, et asju õigete nimedega nimetada, segaduse vältimise huvides, tahetakse dialoogi asemel sind suht kiirelt põlema panna. Tahan vegan olla, aga samal ajal seljankat, raguud ja verivorsti kühveldada? Taimne verivorst kõlab iseenesest juba nagu Otto-Triin. Absurdselt ühesõnaga.

Ma arvan, et olin umbes viiene, kui vanaemaga tema sõbranna juures külas käisin. "Parti tahate?" Vastust ootamata rabas proua ühel mööda õue kihutanud paarikümnest pardist kaelast kinni ja lõi tal sealsamas paku peal pea maha. Toppis sooja pardi meile kotti ja soovis head küpsetamist. Oleksin pidanud selle peale veganiks hakkama? Viiese minu jaoks oli pigem väga huvitav näha, kust söök päriselt lauale tuleb. Ja teistel partidel oli absoluutselt ükskõik. Minul praegu samuti. Värskelt veganiks hakanud, kisage, kui tahate. Kirjutan postituse lõpuni ja lähen toon turult lambamaksa. Küpsetan ära ja söömise ajal joon kõvasti punast veini ka veel peale. Õhtul panen jänesenahast kasuka selga ja lähen linna peale. Ilusat reedet!

Lambamaksavõileiva jaoks läheb vaja:
lambamaksa (Keskturult saab, 3€/kg, nädalavahetuseti 3.70€/kg)
soolakurki (samuti Keskturult, kuigi viimasel ajal ei ole Salmet enam näha olnud, aga üks armas vene tädi müüb neid ka)
musta leiba
erinevaid lehti, mina kasutasin näiteks beebispinatit ja hernevõrseid
võid
soola ja pipart

Sibulamoosi jaoks läheb vaja:
punast sibulat
võid
palsamiäädikat
mett
soola

Käitu nii:
kõigepealt tee sibulamoos - selleks poolita ja viiluta punased sibulad, mida õhemalt, seda parem. Sulata potis või ja lase sibulatel selle sees madalal kuumusel umbes 10 minutit küpseda. Vala juurde korralik lärakas palsamiäädikat, tõsta veidi kuumust, sega aegajalt ja kui tugev äädikalõhn on kadunud, sega juurde mesi. Maitsesta soolaga ja jäta sibulamoos jahtuma. Selle tegemise ajal hakkasin ma muide tõsiselt üksi elamist vihkama! Täpsemalt sel hetkel, kui äädikapudelit lahti ei jõudnud keerata. Pärast hulki asjatuid katseid lähenesin asjale vanamoeliselt ja põhimõtteliselt lihtsalt murdsin korgi maha. Umbes nii, nagu konservipurki noaga avaks.

Samal ajal, kui sibulamoos küpseb, puhasta maks kelmetest ja tee sellest umbes 4x4cm suurused kuubikud. Sulata pannil või (pane kohe südamest, maksale meeldib või) ja prae maksa kõrgel kuumusel, kuni katsumise järgi tundub seest veel õrnalt roosakas olevat. Umbes samamoodi, nagu katsumise järgi steiki küpsetad. Ma arvan, et see võttis umbes 4 minutit aega, aga soovitan kellast rohkem sisetunnet ja katsumismeetodit usaldada. Maitsesta valmis maks soola ja musta pipraga ja tõsta hetkeks jahtuma. Võileiva kokku panemiseks rösti leib, määri sellele võid ja laota peale salatilehed. Nüüd tõsta leivale vaheldumisi soolakurgiviilud ja lambamaksatükid ning viimastele paar lusikatäit sibulamoosi. Puista peale veidi musta pipart ja serveeri punase veiniga. Mõnus!