Frikadellisupp

Kui ma kellegagi mingil teemal vaidlema olen otsustanud hakata, siis ikka sõjakalt, žestikuleerides ja ise seejuures täiesti veendunud olles, et mul õigus on. Tavaliselt on ka muidugi. Ma ei ole absoluutselt vana kooli toitude austaja, veel vähem oskan neid ise teha, aga hiljuti hakkasin ühe kodanikuga, kes on minust tükk maad vanem ja ilmselgelt teadis palju paremini, millest räägib, võitlema selle üle, kas hakklihakastmesse pannakse hapukoort või mitte. Mina väitsin riiakate kommentaaride saatel, et mitte ja lubasin oma targast raamatust ("Valik toiduretsepte" aastast 1966) tõestuseks järele kontrollida. Veidi aega hiljem oli minu poolt suhtlemises vaikus. Selgus, et mul ei olnudki õigus, aga lootsin, et kui ise enam sellest juttu ei tee, siis unustame teema ära ja by default jääb mulle ikka õigus ja viimane sõna. Lõpuks pidin ikka kõik ausalt ära rääkima. Lohutuseks hakkasin suppi keetma, allikaks ikka seesama raamat.

Originaalretsept ütleb, et vaja läheb:
500 g supiliha
3 l vett
2-3 porgandit
1 petersell
pool sellerit
1 sl rasvainet
6-8 kartulit
soola

Frikadellideks:
300-400 g pehmet loomaliha
2 viilu kuiva saia või 3 sl riivsaia
üks keskmine sibul
soola, pipart
1 sl hapukoort
pool klaasi vett või piima

Tegemisõpetus kõlab nii: supiliha panna külma veega keema, eemaldada vaht, lisada ribastatud ning rasvas kergelt pruunistatud maitseköögivili ja keeta, kuni liha on peaaegu pehme. Lisada tükeldatud kartulid ja 10 min hiljem frikadellid. Keeta, kuni frikadellid kerkivad supi pinnale, maitsestada.

Frikadellid: 2 korda läbi hakklihamasina aetud hakklihale lisada samuti läbi hakklihamasina aetud sibul ning piimas või vees leotatud kuiv sai koos leotamisvedelikuga, soola ja pipart. Soovi korral segada juurde hapukoort. Frikadellid vormida märja käega.

Kuna mina olen nüüdseks üle kolme aasta olnud taimetoitlane (täpsustuseks veel, et natuke vähem kui aasta lisaks ka kala ja mereande söönud), siis tegin frikadellisupist taimetoiduversiooni.

Kasutasin:

veidi võid

ühte sibulat

kahte porgandit

köögiviljapuljongikuubikut

natuke soola

umbes veerandi väiksemat sorti kapsast

kolme kartulit

peotäit külmutatud herneid

peotäit külmutatud brokkoliõisikuid
suurt peotäit köögiviljapallikesi (saab poest sügavkülmaletist)

Tegin nii:

hakkisin sibula, viilutasin porgandid ja panin või sisse hauduma. Umbes 5 minutit hiljem lisasin viilutatud kapsa, puljongikuubiku, natuke soola ja lasin pidevalt segades paar minutit maitsetel sõbruneda. Siis valasin juurde vett nii palju, et köögiviljad ära kataks, pluss ca 3cm lisaks. Keetsin köögivilju madalal kuumusel 10 minutit, seejärel lisasin tükeldatud kartulid. Lasin supil 15 minutit keeda. Vahepeal praadisin pannil natukese võiga köögiviljapallid. Lisasin supile brokkoli ja herned, 5 minutit hiljem ka köögiviljapallid ja valmis oligi!

Minestrone

Keetsin ükspäev suppi. Panin pildi Instagrami storysse. Suppi pole mõtet mingit nokatäit keeta, kui juba, siis juba palju, üks keetmine nagunii. Osa saab pärast sügavkülma toppida, mustadel päevadel hea võtta. No igatahes, keetsin suure hunniku suppi ja kirjutasin juurde, et keetsin tervele lasteaiale. Ikka ütled ju, et lasteaiale või armeele, kui natuke liiga palju süüa teed. Natukese aja pärast ema kirjutab: "OMG, kas sa oled mingis lasteaias vabatahtlik?!?" Ma olen maailma kõige halvem pokkerimängija, nii et tunnistasin kohe üles, et teen lihtsalt nädalaks ette, hiljem alles tulin selle peale, et oleks võinud üritada kaasa mängida, a la "Jajah, ma seal Tartu maanteel Mesimummus, hea lähedal käia."
Sellest kogusest peaks üks keskmine lasteaiarühm söönuks saama küll. Panin kirja, kuidas mina Minestronet tegin, aga tegelikult võib siin kasutada misiganes köögivilju, mis kodus hetkel olemas on.

Vaja läheb:
paar sibulat - minul õnnestus kätte saada tuust rohelist sibulat, millel all need väiksed valged beebisibulad, kasutasin 5tk
mõned küüslauguküüned isu järgi
mõned punase tšilli kaunad isu ja taluvuse järgi
2 (erivärvilist) porgandit
praadimiseks võid
paar peotäit mingit kapsalist, mina kasutasin tavalist valget peakapsast, aga väga hästi sobivad ka käharkapsas, kale või spinat
poole sidruni mahla
puljongikuubikut
teelusikatäis oreganot
paar loorberilehte
maitsestamiseks soola ja pipart
kuhjaga supilusikatäis tomatipastat
purk purustatud tomateid
purk Cannellini ube
100g mingit väiksema kujuga pastat - mina kasutasin orecchiettesid, peaasjalikult nime pärast ("kõrvakesed":))
peotäis kirsstomateid
serveerimiseks riivitud Parmesani, mingit rohelist, näiteks tilli ja basiilikut, ning ciabattat

Käitu nii:
viiluta sibul, küüslauk, tšilli ja porgand ning pane või sisse suht madalale kuumusele küpsema. Veidi aja pärast lisa ribastatud kapsas, sidrunimahl, puljongikuubik, oregano, loorberilehed ning maitsesta soola ja pipraga. Järgmisena lisa tomatipasta, purustatud tomatid ning kaks korda sama palju vett, kui tomateid panid. Keeda umbes 10 minutit, seejärel lisa oad (ilma vedelikuta) ja pasta. Paar minutit enne pasta valmimist (selleks kulub umbes 15 minutit, maitse vahepeal) lisa supile poolitatud kirsstomatid. Ja ongi valmis! Oli ju lihtne?:)
Serveeri riivitud Parmesani, värske maitserohelise ja ciabattaga.

Tomatisupp kaalikatega

Oletame, et sul on kodus järel ainult natuke suppi (megahea supp, ise keetsid) - kas võtad kõik endale töö juurde kaasa, jätad koju oma kaaslasele või teed pooleks, et mõlemad saaksite natuke?

Sööme tööl proua ülemusega koos lõunat. Jah, ma 99% juhtudest tassin lõunasöögi kodust kaasa, sest läheduses on ainult kas paha köögiga sööklad või paha köögiga toidupood. Proua ülemus muretses, kas lõunasöögiks kaasa võetud supist ikka piisab - ainult natuke oli järel ja teise poole jättis koju mehele.

Teine töökaaslane, noor temperamentne venelanna seletas jällegi ükskord häälekalt, kuidas ta suure õhtusöögi tegi, sinna palju-palju erinevaid komponente lisas ja siis selgus, et tema mees üht neist ei söö. "Mismõttes täiskasvanud inimene ei söö" suhtumisega tütarlaps käratas: "Kui ei söö, siis nälgi!" Nii et nii palju, kui on inimesi, on ka suhtumist toidusse ja selle jagamisse.

Kaalikas on ebaõiglaselt alahinnatud tooraine. Mina avastasin tema ka alles lühikest aega tagasi, aga väga meeldib. Mõnus kohalik produkt, ei maksa suht midagi, samas kasutusvõimalusi on väga palju. Näiteks kaalikatega tomatisupp.

Kahe inimese tomatisupi jaoks on vaja:
ühte kaalikat
ühte väikest sibulat
kahte küünt küüslauku
ühte tšillikauna
ühte sellerivart
ühte porgandit
ühte purki kooritud tomateid
ühte kuhjaga teelusikatäit lambaläätse
oliiviõli
võid
soola

Serveerimiseks:
pestot
maitsestamata jogurtit
või sees praetud kaalikakuubikuid

Käitu nii: koori kaalikas ja tükelda umbes sentimeetristeks kuubikuteks. Ilusamad ja ühtlasemad pane mõneks ajaks kõrvale oma aega ootama, ülejäänu loobi potti õli sisse koos tükeldatud sibula, küüslaugu, tšilli, selleri ja porgandiga. Lase vaiksel kuumusel pidevalt segades maitsetel sõbruneda, maitsesta soola ja lambaläätsega ning küpseta veel paar minutit. Vala juurde kooritud tomatid, samapalju vett (kasuta sedasama tomatipurki) ja keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Sel ajal saad valmis teha pesto - basiilik, küüslauk, seedermänniseemned, oliiviõli ja sool blenderisse ja valmis (seekord ma Parmesani ei pannud) ja või sees praadida need kaalikakuubikud, mille enne oma aega ootama panid. Valmis supp tee saumikseriga püreeks ja serveeri kaalikate ning jogurti- ja pestosüdametega.

P.S. Mina hääletan sekunditki mõtlemata selle poolt, et supp koju oma kõige kallimale jätta.

Tom Kha Gai

Ma ei ole poolteist aastat puhanud ja seega ei mäleta, kuidas see käis. Kui ei oska, järelikult on vaja plaani. Itaaliasse ma seekord ei lähe, Pärnus puhkamiseks ei ole ilm just ideaalne - toas raamatut lugeda saan ma kodus ka - ja niisama teleka ees passimiseks on puhkusepäevi kahju raisata. Seega - plaan näeb ette teha iga päev midagi piisavalt ägedat, mis pildile jäädvustamist väärt oleks. Neljateistkümnest ideest on praegu olemas kaks, aga läheneme jooksvalt, nagu ma alati öelnud olen, küll tulevad ülejäänud ka. Ei saa lubada, et nad kõik ka blogi- ja facebookivalgust kannatavad, aga Instagrami oma kindlasti. Stay tuned.

Päev 1 - lõuna Mirruga, Tom Kha Gai.

Vaja läheb (koguseid ma ei kirjutanud, igaüks paneb ise tunde järgi ja kel tunded puuduvad, võib küsida):
kahte purki kookospiima
samas koguses kanapuljongit
kanafileed
seeni (kui võimalik, kasuta shitaakesid, austerservikuid vms, mitte tavalisi igavaid šampinjone)
värsket tšillit
galangalijuurt
ingverit
sidrunheina
kaffirlaimilehti
laimimahla
pruuni suhkrut (ei pea olema pruun, aga mul teistsugust kodus ei ole)
kalakastet
värsket koriandrit

Serveerimiseks värsket tšillit, koriandrit, laimisektoreid ja ahjus kuivatatud kirsstomateid.

Käitu nii: vala kookospiim ja puljong potti, lisa viilutatud tšilli, galangal, ingver, noaga nätaka saanud ja neljaks lõigatud sidrunhein, laimilehed ja keeda umbes 10 minutit. Lisa kanafileetükid ja keeda umbes 10 minutit. Nüüd sega juurde seened (suuremad tükelda ära, väiksemad tervena - oleneb, mis sorti kasutad) ja keeda veel umbes 10 minutit. Keera kuumus maha, lisa laimimahl, suhkur ja kalakaste, sega korralikult. Serveerimisel puista peale värsket tšillit ja koriandrit ning laimisektorid on ka minu meelest hästi nunnud.

Borš

Olin 25, kui vanaema mind esimest korda oma kööki mässama lubas. Esimene kord ja kohe suurelt - andis ette kaks pesukausitäit sealiha ja lubas marineerima kukkuda. Lendasin suure "hurraa-lõpuks-ometi" hüüde saatel ujukate väel kääridega aeda ja kühveldasin otse peenralt värsket tilli, sibulat, küüslauku, tšillit, salveid, jne, jne ning toas olevate asjadega kombineerides miksisin mõlemasse vanni kokku erinevad marinaadid. Ilmselgelt kukkus hästi välja, sest järgmise vanaisa juubeli menüü usaldas vanaema minu hoolde. Panin aias leiduvaid asju esimeses järjekorras silmas pidades ja poest juurde kombineerides kokku menüü, vanaema oma territooriumi ehk köögi kaitsmise hullust silmas pidades lisasin juurde täpselt, mis kellaajal ja kui kaua pliiti või ahju kasutada plaanin ning saatsin õele (kes sel ajal vanaemale oluliselt lähemal elas), palusin välja printida ja külmkapi ukse peale aheldada. Õhtusöögipäeval, kui ise olin jõudnud juba terve päeva toidumöllu teha, olin ajaliselt graafikus ja kõik sujus, lendas kaks tundi enne peo algust kööki sisse vanaema ja teadustas, et hakkab nüüd karbonaadi tegema! Loomulikult lõi see segi kogu ajagraafiku, köögipindade, -nõude ja -ruumi kasutamise plaani, aga temaga võitlemine oleks olnud sama, kui üle Emajõe ujuda, ehk siis rumal, mõttetu ja ilmselgelt mitte tulemuseni viiv ettevõtmine! Seega improviseerisin, lõpus tulid appi emps ja õde ning saime peomenüü ellu viimisega suurepäraselt hakkama! Minu suureks rõõmuks (ja veidi üllatuseks ka) kühveldasid seitsmekümnesed daamid ja härrad hea meelega avokaado, garam masala, pähklite ja tšilliga värskendatud vana eesti köögi menüüd ülima mõnuga ning üle ei jäänud mitte ühtegi ampsu! Vanaema köök ja söök on sellegipoolest senini pühad, seda muuta, üle võtta või järele teha pole mul kavatsustki ja vanu klassikuid tehes küsin alati vanaema käest üle, kuidas sel ajal kui mind veel plaaniski polnud, neid tehti.

Ühe korraliku borši jaoks läheb vaja:
500 g supiliha (vanaema soovitas raguud kasutada - liha rohkem ja kvaliteetsem, kui tavalises supilihas!)
3 peeti
veerand väiksemast kapsast
1 suur porgand
1 sibul
oliiviõli
1 spl punase veini äädikat
2 spl tomatipüreed
3 loorberilehte
mõned tüümianivarred
soola, pipart, pruuni suhkrut

Serveerimiseks hapukoort ja mingit rohelist - murulauk ja till on head, aga kuna supi sees kasutasin tüümianit, siis lisasin seda serveerimisel ka

Käitu nii: pane liha külma veega keema. Tükelda peedid, porgandid ja sibul ning hauta madalal kuumusel oliiviõlis koos tüümianiga. Lisa äädikas ja tomatipüree ja lase veel veidi aega maitsetel sõbruneda, kuni köögiviljad on pehmed. Ribastatud kapsast keeda umbes 20 minutit koos lihaga. Kalla puljong koos kapsaga ülejäänud köögiviljadele ja keeda veel umbes 20 minutit. Liha kraabi kontide küljest supi sisse ja konte paku mõnele koerale. Kui endal ei ole (või on porgandisööjast koer, nagu ühel mu sõbrannal), vii naabri omale. Serveeri hapukoore ja maitserohelisega. Minu tavalisele menüüle, nagu karrid, salatid, steik, maks või mereannid, ulmeliselt hea vaheldus! Kuigi kõik toidud maitsevad ikka alati kõige paremini vanaema juures!

Karulaugu-hernesupp

Mu õde on taimetoitlane. Mitte mingi peast pööraseks keeranud vegan, vaid tavaline ovo-lakto-taimetoitlust harrastav piff, kellele lihtsalt steigi või raguu tegemine võõras on. Täna sain sõnumi: "Sa ei usu ever, mis ma täna tegin. Boyfriendil sünna on täna ja mu kink jääb mõned päevad hiljaks, sest tellisin netist. Tegin talle siis English breakfasti - mu elu esimene peekonitegu! Ja kurjam sõigi kõik ära!" Armastus käib kõhu kaudu, kas pole?

Mõni toit on võrdselt hea nii peekoniga, kui ilma, näiteks rohelistest hernestest ja karulaugust tehtud supp. Kuigi peekoniga on parem!

Kahe inimese supi jaoks hangi:
üks pakk külmutatud herneid
väiksemat sorti tuust karulauku
üks väike sibul
väike võikuubik
köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kontsentraati või kuubikut, kuidas meeldib)
soola
üks mozzarellapall

Serveerimiseks:
peterselli
neli viilu peekonit (kui üks sööjatest on taimetoitlane, siis mõistagi kaks viilu - mitte-peekonisööjale pool palli mozzarellat)

Käitu nii:
poolita ja viiluta sibul ning hauta või sees madalal kuumusel umbes kümme minutit. Nüüd lisa karulauk ja hauta veel paar minutit. Lisa kuumust, vala juurde pool pakki herneid ja puljongit nii palju, et see ulatuks umbes kaks sentimeetrit üle köögiviljasegu ning keeda umbes kolm minutit. Püreesta supp, maitsesta soolaga, tõsta pliidile tagasi ja sega juurde ülejäänud herned. Rohkem kui minut neid keeta pole vaja. Keera kuumus maha ja sega väikeste tükkide haaval supi sisse mozzarella. Serveerimisel puista peale peterselli, praetud ja väiksemateks tükkideks rebitud peekonit või taimetoitlased ekstrakogus mozzarellat.

Nuudlid, suhkruherned ja veiseliha aasiapärases puljongis

Ma olen linnatüduk, "vurle", nagu mu vanaisa ütleb. Vihkan väljasõite, matkamist, telkimist ja sauna! Elan kesklinnas, käin poppides restodes ja fäänsipäänsites lounge'ides....arvasin ma....kuni käisin veidi teistmoodi nädalavahetust veetmas. Palkmaja ilma vee ja elektrita üksildases kohas metsa sees järve ääres, söök puulaualt ja grillilt, soojuseks ja valguseks lõke ning muusikavalikuks linnud ja kalad - kõlab nagu mina?

Pärast päikese all veedetud nädalavahetust ei taha päikesest põlenud nahk ja väsinud keha mitte külma kurgisuppi, vaid jätkuva soojuse lainel teravat ja soojendavat nuudlisuppi.

Kahele inimesele läheb puljongi jaoks vaja:
3 vart rohelist sibulat
3 küüslauguküünt
2 cm jupp ingverit
1 sidrunheinavars
2 kauna värsket tšillit
peotäis koriandrivarsi ja -lehti
2 spl seesamiõli
ühe laimi mahl
2 tl pruuni suhkrut
2 spl kalakastet
2 spl sojakastet
1 l kalapuljongit (kellel on palju aega ja viitsimist, keedab kalapeadest ja -sabadest ise; kellel ei ole, kasutab puljongikontsentraati)

Supi jaoks läheb vaja:
100 g riisinuudleid
suur peotäis suhkruherneid
100 g veisefileed
soola, pipart ja õli
serveerimiseks koriandrilehti ja tšilliviile

Käitu nii: pane potti seesamiõlisse kuumenema viilutatud roheline sibul, ingver, tšilli, küüslauk ja koriander. Vajuta sidrunhein suure noaga lapikuks, tee pooleks ja lisa ülejäänud komponentidele. Lase maitsetel mõne minuti jooksul vaiksel kuumusel sõbruneda ja vala peale kalapuljong. Lisa kalakaste, sojakaste, laimimahl ja suhkur ning lase vaiksel tulel umbes kolmveerand tundi keeda. Maitse aegajalt ja tuuni maitset, kui vaja. Vahepeal jõuad oma päikesest ehmatatud näole hapukoort määrida. Kui puljong on kolmandiku võrra vähemaks keenud, vala see läbi sõela, et saaksid selge supi, ning vala potti tagasi. Lase uuest keema minna ja lisa suhkuherned ja paar minutit hiljem riisinuudlid. Keera kuumus maha, pane kaas peale ja lase maitsetel seguneda ning nuudlitel pehmeneda. Samal ajal grilli soola ja pipraga maitsestatud veisefileed kuumal pannil mõlemalt poolt paar minutit ja pane kõrvale umbes viieks minutiks rahunema. Tõsta nuudlid, suhkruherned  ja puljong kaussidesse. Viiluta veisefilee, lisa supile ning garneeri koriandrilehtede ja tšilliviiludega.

Kõrvitsapüreesupp

Käisin Tartus kohalikke sööklaid üle vaatamas - giidi kaasabil, loomulikult. Kogenud kodanikuna teadis ta rääkida, et lisaks tuntud veinikatele ja "Eesti 50 parimat restorani" nimekirjas figureerivatele on Vilde tervisekohvik üks väga popp koht. Mitte, et ma tema soovituses kahelnud oleksin, aga oma silm ja maitsemeel on siiski kuningas, seega läksime kohale. Ja oli tõesti armas söökla! Lisaks väga isuäratavale smuutidelistile kuulsin, et töönädala jooksul on neil iga päev erinev ja väga hea supi- ja salatibuffee. Kõlab nagu oma nime vääriline nunnu tervisekohvik, eks? Nende Facebooki lehel ringi kruiisides sai selgeks, et pole nad seal nii nunnud midagi - leidsin fotogaleriist minu blogist virutatud pildi, ilma ühegi viite ega kommentaarita! Ma ei ole kade inimene, jagan hea meelega, eriti, kuna ma ei ole mingi proff, vaid niisama köögis eksperimenteerija, aga selline salajane pildivirutamine on väga alatu! Kuna pildikommentaarile ega kirjale vastust ei tulnud, rääkisin kogu loo avalikult Facebookis ära (nagu mul kombeks:)). Pärast seda saadeti mulle meiliaadress, millel kontakteeruda, et asi ära lahendada. Ning pärast mõningate meilide vahetamist sain vabanduse ja leppimise märgiks koogiretsepti.

Kuna ma eriti ei armasta kooke süüa ja veel vähem teha, siis tegin endale lohutuseks kõrvitsasuppi.

Sellest kogusest saab nelja inimese lõunasöögi:
veerand väiksemat sorti kõrvitsast (selline peasuurune)
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 porgand
2 kartulit
pool pirni
veidi õli
pool köögiviljapuljongikuubikust või 2 spl puljongikontsentraati
soola
kõrvitsaseemneid
seedermänniseemneid
peterselli

Käitu nii: koori ja tükelda kõigepealt kõik koostisosad. Kuumuta potis õli ja loobi sinna esiteks sibul, küüslauk ja ingver. Paari minuti pärast lisa kõrvits, porgand ja kartul, lase maitsetel mõned minutit sõbruneda ning vala peale keevat vett täpselt nii palju, et kõik köögiviljad saaksid kaetud. Lisa puljongikuubik või -kontsentraat, maitsesta soolaga ja lase vaiksel tulel 20 minutit keeda. Nüüd lisa kooritud ja tükeldatud pirn - see annab supile kerget magusust ja tekstuurile kreemisust. Keeda veel 10 minutit. Samal ajal rösti pannil kõrvitsa- ja seedermänniseemned. Püreesta supp ning serveerimisel puista peale seemnesegu ja peterselli.

Tomatisupp tšilli ja basiilikuga

Ma olen korduvalt üritanud oma sõpru tšilliga ära tappa...või vähemalt raskekujulist tšillikahjustust tekitada. Muidugi mitte sihilikult, lihtsalt mu enda tšillitaluvus on päris kõrge ja vahel unustan süüa tehes oma nõrgukeste sõpradega arvestada. Päris mitu korda on juhtunud, et poisid istuvad ümber laua, särgid seljast visatud, aknad lahti ja söövad vapralt tulist tomatisuppi. Pärast üritavad kordamööda kraani tühjaks juua...

Mitte et ma erilise psühholoogiaalase andega oleks, aga kaasa tundmise või kätte maksmise ideede jagamise asemel üritan mõistlikke lahendusi leida, ehk selle pärast räägitakse mulle päris tihti suhteteemalisi lugusid. Viimane neist oli küsimus: "Kuidas reageerida, kui su boyfriend pööritab silmi selle peale, et sa ei tea spordist, ehitamisest ja muust sellisest sama palju kui tema?" Huvitav, kuidas kodanik Pöördsilm ise reageeriks, kui saaks etteheitva "tegelt?!?" vastuseks iga kord, kui ta ei suuda söögitegemise, heegeldamise, moeajakirjade, aeroobika ja dieetide teemalistes vestlustes sammu pidada. Naised ei peagi ehitamisest ja spordist midagi teadma, nagu nad ei pea teadma midagi habeme ajamisest või püsti pissimisest. Kui meeskodanik sellest aru ei taha saada, võid teda eluohtlikult tšillise tomatisupiga karistada.  

Sellest kogusest saavad süüa 4 inimest:
1 sibul
2 (või enda taluvuse järgi) punast tšillit
1 väike paprika
1 porgand
veidi õli
2 anšoovisefileed
1 purk purustatud tomateid
sama suur purk kana- või köögiviljapuljongit
2 tl balsamicot
1 tl suhkrut
veidi soola
4 küüslauguküünt
suur tuust basiilikut
serveerimiseks maitsestamata jogurtit

Tee nii: kuumuta õlis tükeldatud sibul, tšilli, paprika ja porgand - vaiksel kuumusel, sest ei ole vaja praadida, vaid lasta maitsetel sõbruneda. Lisa anšoovisefileed, sega paar minutit ning siis kalla juurde purustatud tomatid ja puljong. Maitsesta balsamico, suhkru ja soolaga ning lase vaiksel tulel umbes pool tundi keeda. Nüüd lisa purustatud küüslauguküüned, keeda veel 10 minutit ja sega siis basiilikutuust supi sisse.  Jahuta veidi ja püreesta tomatisupp saumikserit või blenderit kasutades. Serveeri maitsestamata jogurti (südamekestega muidugi!) ja basiilikulehtedega.

Seljanka

Kuidas aru saada, et sügis on päriselt kohale jõudnud, ilmad läinud väga külmaks ning on kätte jõudnud aeg ujukad ära pakkida ja kasukad välja otsida? Selle järgi, et kui emale helistad ja küsid, millega ta tegeleb, tuleb vastuseks "koon sokki", "koon salli" või "koon jõulukuusekaunistusi". Külmal ajal ainult soe süda ei soojenda, vaja on ka sooja tuba, soojendavat sööki ja ideaalis ka mõnda soojendavat kodanikku kaissu.

Soojendavate söökide klassik on seljanka. Olen seda palju kordi teinud ja oma retsept on peas, aga tekkis väike sportlik huvi, kuidas ikkagi see päris õige, vana kooli meetod on. Vanaemad oskavad sellistele küsimustele loomulikult une pealt vastata, nii et sain seletuste, instruktsioonide,  kommentaaride ja muude lugude saatel teada, kuidas vanasti seljankat tehti. Need tänapäeva toidublogides ja -portaalides liiklevad seente ja kalade ja ma ei tea millega veel tehtavad kiirvariandid ei kõlba minu meelest kuhugi. Vanaema tarkusele leidsin kinnitust ka raamatust "Valik toiduretsepte" (Kirjastus "Valgus", Tallinn 1966, teine trükk :)) - soovitan kõigil emade ja vanaemade kappidesse kaevuda ja see või mõni sarnane lektüür endale sealt virutada. Puhas kuld! Retsepte ei illustreeri poppide fotograafide tehtud fäänsid "väike hääldamatu nimega amps suurel taldrikul" fotod, söögitegemist pole keeruliseks muudetud ülikeerukate tehnoloogiate ja peenete vidinate kasutamisega, kõik on puhas ja robustne. Lihtne mitte, näiteks jäneseprae tegemine ei alga lausega "osta filee ja võta pakendist välja", vaid "tükelda jänes" - ilma järgnevate juhisteta, sest igaüks teab isegi, kuidas jänest tükeldada. Ilmselgelt.

Seljanka retsept on pärit samast raamatust ja kuna mu vanaema mulle täpselt samamoodi ette luges, siis ilmselt olen raamatu mingil hetkel tema käest virutanud:)

Vaja läheb (sööjate kogust raamatus ei ole):
200 g vasikapraadi
100 g keedetud loomaliha
100 g keedusinki
100 g viinereid
100 g keedetud neeru
2-3 sl võid
2 sibulat
2 sl tomatipüreed
pipart, loorberit, suhkrut, soola
3-4 väikest hapukurki
3 l puljongit
pool sidrunit, hapukoort ja hakitud maitserohelist

Tegemisõpetus kõlab nii: tükeldatud sibul kuumutada võis, veidi hiljem lisada tomatipüree, tükeldatud hapukurgid, maitseained ja hautada koos 5-10 minutit. Valada peale kuum puljong, keeta läbi, lisada tükeldatud liha ja vorst ning kuumutada keemiseni. Lauale andmisel lisada sidrunilõigud, hakitud maitserohelist ja hapukoort.

Mina tegin nii: keetsin vasika- ja loomalihast puljongi. Singi jätsin välja, sest turul oli minu singimuti juures pikk järjekord, kus polnud tahtmist passida ja neerud jätsin välja vanaema soovitusel, kes ütles, et tänapäeva neerud pole enam sellise hea kvaliteediga, nagu vanasti. Kes anatoomiast ühtteist teab, kujutab ette, mispärast. Muude komponentidega käitusin vastavalt targa vanaema ja targa raamatu juhistele, aga ilmselt olen ise ka tark, sest ma olen alati just nii teinud ka.

Muide 1966 aasta tore kokaraamat ei sisalda ainult retsepte - seal on ka pikalt juttu toitumisest üldiselt, erinevate produktide toiteväärtusest ja muud väga asjalikku juttu. Viimase aja üks parim lugemine, soovitan väga!

Tomati-basiiliku-püreesupp

Kuigi vegan-periood on möödas ja Mairile pühendatud supiteema samuti unustatud, siis see ei tähenda, et sinna tagasi ei võiks vaadata. Tomatisupid käravad alati superhästi - ükskõik, kas väikse kerge õhtusöögiampsuna või pärast pidustusi tervist kosutava pohmellieinena. Tomatisupi-fänlusest tulenevalt on mul tagataskust võtta nii ammusest ajast jäänud klassikuid kui külmkapi sisu ja isu järgi tekkivaid impovisatsioone. Viimasesse kasti läheb ka tomatisupp basiiliku, grillitud paprika ja sojajogurtiga.

Nelja portsjoni jaoks hangi:
1 purk purustatud tomateid - kui sul on ka väga äge vanaema, nagu mul, kes kasvatab ja konserveerib (kui puhkust hästi ajastad, siis saad seejuures talle abiks olla) siis ei pea neid poest ostma, vaid saad kasutada ehtsat Lõuna-Eesti tomatipüreed
2 sibulat (need vanaema käest saadud on jätkuvalt kõige paremad, kuigi ajavad poesibulatest tunduvalt rohkem nutma ka)
4 küüslauguküünt 
2 väikest punast paprikat
suur peotäis basiilikut
tšillipipart (mina kasutasin õe Indiast toodud ülivängeid loomulikult, aga igaüks lähenegu vastavalt oma tšillitaluvusele)
oliiviõli
suts võid
soola

Käitu nii: pane ahi sooja 250 kraadi peale, grillrežiimile. Kuni ahi soojeneb, paku endale veini ja tegele paprikatega - lõika pooleks, kraabi sisu välja ja pane paprikad ahjuplaadile, lõikepool all. Lükka ahju ja vaata aegajalt, kuidas neil seal läheb - kui koor on pealt juba päris mustalaiguline, siis on aeg nad välja võtta. Topi väiksesse kilekotti (fäänsipäänsid toidublogid ja -saidid õpetavad, et tuleb kaussi toidukile alla panna, aga mu armas õde Kätlin õpetas, et nõude küürimise asemel võib lihtsamad meetmed kasutusele võtta ehk paprikad kilekotti toppida ning samal ajal veini juues ja pläkutades aega surnuks lüüa). Viska tükeldatud sibulad, küüslauk ja tšilli supipotti või ja oliiviõli segusse (mitte kõige kõrgemal temperatuuril - lase neil mõnuleda, mitte praadida), sega vaikselt ja kui tundub, et mass on juba mõnusalt pehme, siis lisa purustatud tomatid ja umbes kolmandik nende kogusest vett. Keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Vahepeal jõuad paprikatelt koore maha  kraapida, nad tükeldada ja supile lisada. Viimasena sega sisse basiilik, maitsesta soolaga ja lase veel paar minutit keeda. Tee kogu segu kas blenderi või saumikseri abil püreeks ning serveeri värskete basiilikulehtede ja sojajogurtitutsudega - kellel on nummindus kallal, nagu minul, võib jogurtist südameid teha:) Sojajogurti võib loomulikult asendada hariliku maitsestamata jogurti või hapukoorega, aga see pähkline sojajogurti maitse sobib siia kõige paremini!

Lisaks külmale valgele veinile kärab tomatisupi kõrvale mõnus krõbe sai samuti ideaalselt!

P.S. Taimetoitude tegemise juures on positiivne see, et kass ei haista midagi söömisväärset ning püsib söögitegemise ja pildistamise ajal emotsoonitu ja rahulikuna nagu kala.

Karrine lõhesupp

Mairi on mu oma "sul ei ole seal blogis ju mingeid suppe" teemaga tõeliselt üles keeranud! Sportlik huvi ja mõttetöö on täiskäigul - kõik kunagi käigus olnud retseptid ärkavad uuesti ellu. Karrine lõhesupp on pärit titeajast ja seega ema käest õpitud...millesse praeguseks on väike oma touch lisandunud. Nüüd on see koht, kus ma saadan kallistused oma superemale!!!

Nelja inimese õhtuseks lõhesupiks läheb vaja:
300 g lõhet (Kui saad kusagilt kätte terve lõhe ja sellest mingid ribad üle jäävad, siis see on ideaalne koht, kus need ära kasutada. Muul juhul osta lõhe kõhuääri, sest fileed supi peale raisata pole mõtet. Iseasi, kui rahhi üle on.)
1 suuremat sorti porgand
1 sibul
4 küüslauguküünt
1 väiksemat sorti porrulauk
pool fenkolit
poole sidruni riivitud koor
1 tl karrit
1-2 loorberilehte, sõltuvalt nende suurusest
soola ja valget pipart
suts oliiviõli
100 ml kohvikoort

Tee nii: prae kuubikuteks tükeldatud lõhe kuumas õlis ja tõsta siis mõneks ajaks kõrvale oma järge ootama. Pane õlisse poolitatud ja viilutatud sibul, purustatud küüslauk, peenelt ribastatud fenkol ja riivitud porgand, paari minuti pärast ka viilutatud porrulauk. Keera kuumust vähemaks ja lase ingriidientidel kuumas õlis veidi sõbruneda. Vala peale vett nii palju, et seda oleks umbes 5 cm üle köögiviljasegu. Lisa maitseained, keeda umbes 20 minutit ning siis lisa supile lõhekuubikud ja koor. Keeda kergelt segades 4 minutit ja serveeri kohe! Lõhekala ei lähe supi sees tšillides paremaks! Garneeringuks sobib armas väike murututs (pane tilli või rohelist sibulat või basiilikut, mida parajasti leidub) ja loomulikult valge vein!

Uimi, saba ja muud kalast üle jäänut võid pakkuda kassile - see tüüp on lõhna peale nagunii juba ammu kohale kihutanud.

Seenepüreesupp

Ühel tavalisel kolmapäevasel päeval ründas sõbranna Mairi mind Skype'is küsimusega: "Mida sa eile sõid?"
Mina: "Mis tähenduses? Miks ma nii opakat juttu ajan või?"
Mairi: "Eiiii...mõtlesin, mida lõunaks süüa, aga ideid ei ole praegu..."
Mina: "Vaata, ehk leiad mu blogist midagi?"
Mairi: "Juba vaatasin, aga supiisu on kuidagi ja sul ei olnud seal eriti midagi..."

Väga piinlik lugu! Seega, Mairi - võtan end käsile! Esimene idee on siin - seenepüreesupp.

Vaja läheb:
200 g seeni (mina kasutasin vanaemalt saadud erinevate metsaseente segu)
4 peekoniviilu
1 sibul
2 küüslauguküünt
paar tüümianivart
1 klaas valget veini (klaasi suurus vali südametunnistuse järgi)
400 ml kanapuljongit (kui endal näiteks sügavkülmas varem valmis tehtud kujul ei ole, siis puljongikuubik ajab ka asja ära)
100 ml kohvikoort
soola ja valget pipart
serveerimiseks paar lusikatäit maitsestamata jogurtit ja tüümianilehti

Tee nii:  võta paraja suurusega supipott ja prae seal peekoniviile mõned minutid (õli pole vaja, peekonist endast piisab), tõsta nad hetkeks kõrvale ja viska sinna tükeldatud sibul, küüslauk ja tüümian. Kuumust võiks nüüd natuke vähemaks võtta. Pane juurde seened ja aegajalt segades lase maitsetel umbes 10 minutit sõbruneda. Nüüd keera pliidile kuumust juurde, pane seente juurde tagasi peekonipoisid ja vala potti valge vein. Lase kärakal natuke aurustuda, seejärel lisa puljong. Keeda umbes 10 minutit. Nüüd töötle supp saumikserit või blenderit kasutades püreeks, lisa koor ja tuuni maitset soola ja pipraga. Serveeri tüümianilehekeste ja paari jogurtimummuga, millest saab kokteilitikuga nummid südamekesed joonistada. Ei ole kusagilt kõrva jäänud, kas ja kuidas vein supile sõbraks sobib...aga kui lähtuda mõttest, et kui söögi sees on vein, sobib ta ka sinna kõrvale, siis...mina olen poolt!

Peedisupp küüslaugukrutoonidega

Näide sellest, kuidas esiteks - kodus olevaid asju edukalt ära kasutada ning teiseks - mida süüa, kui nädalavahetusel toimunud suurest õhtusöögist on nii söögi- kui joogijärelmõjude kahjustus peal.

Kui leidub näiteks:
kana küpsetamisest jäänud kanapuljongit valge veiniga
Caesari salatist üle jäänud küüslaugu-tüümianikrutoone

...ja leiad sinna juurde:
punast sibulat
pastinaaki
peeti
küüslauku
värsket tüümiani
soola
kuivatatud tšillikauna
loorberilehe
oliiviõli

...siis tee nii:
Koori ja tükelda sibul, pastinaak ja peet. Viska oliiviõlisse ja sinna 5 minuti pärast juurde ka küüslauk, tüümian ja tšillikaun. Võid neid kuidagi tükeldada ka - mina litsusin küüslaugud lihtsalt noaga laiaks ja rebisin tšillikauna väiksemateks tükkideks (pärast pole eriti mõistlik näppe silma ega suhu toppida muidugi). Kalla peale puljong ja keeda umbes 40 minutit - valmimisaeg sõltub peedist. Vahepeal maitsesta soolaga. Kougi loorberileht välja ja töötle supp saumikserit või blenderit kasutades püreeks. Serveerimisel puista peale krutoone ja värsket tüümiani.