Tiramisu

Minu õde kirjutab blogi oma väikestest sammudest nullkulu ja lihtsama elustiili poole. Tema eeskujul olen ka ise väikeste sammudega samas suunas läinud. Justnimelt väikeste, sest päevapealt täiesti pakendivabaks hakata pole reaalne ega võimalik. Aga näiteks sorteerid prügi. Kui tanklast või kohvikust kohvi kaasa ostad, siis oma taaskasutatava topsi sisse. Vett jood oma taastäidetavast klaaspudelist. Toidupoest või turult toitu ostes kasutad riidest kotte ja endal kaasa võetud anumaid. Peol käies eelistad klaasi plasttopsile ja väldid kõrsi. Kasutad plastiku asemel bambusest hambaharja. Jne, jne, jne - loe lähemalt pakendivaba.ee. Nii et järgmine kord, kui kedagi taaskasutatava kohvitopsiga vastu kõndimas näed, siis selle asemel, et naaksuda mõne asja kallal, mis ei ole pakendivaba, taaskasutatav või öko, hoopis küsi iseendalt: "Mida MINA saan teha?". Ühe inimese sajast nullkulu otsusest ei muutu ilmselt midagi (peale selle, et tunned end parema inimesena), aga miljoni inimese ühest otsusest võibolla juba muutub.
Või sööd rohkem kooki. Magusast pidavat õnnehormoone saama.

Vaja läheb:
200g pakk ladyfingers küpsiseid (neid kulub tegelikult vähem, ülejäänud jäävad järgmiseks korraks)
3 munakollast (valgetest tee omletti, beseed või kasuta pudru sees)
3 spl suhkrut (mina kasutan pruuni)
1 tass kanget kohvi
Amaretto likööri
250g mascarponet
200ml vahukoort
pealepuistamiseks kakaopulbrit (ja kuivatatud rukkililleõisi)

Käitu nii:
kõigepealt tee kohv valmis, sega juurde 1 spl suhkrut ja vala see pastataldrikule jahtuma. Sel lihtsalt põhjusel, et mul on ainult üks sobiva suurusega kauss ja seda läheb hiljem vaja. Jahtunud kohvi hulka sega umbes pool tassi Amarettot. Jah, nii palju! Viisakates retseptides vist on oluliselt väiksem kogus kirjas, aga ilmselt see võib ka olla põhjus, miks ma olen kuulnud, et teen maailma parimat tiramisu'd. Teine põhjus võib olla, et kasutan suhteliselt vähe suhkrut. Rohkem kärakat, vähem suhkrut.
Kreemi jaoks vahusta kausis munakollased 1spl suhkruga ja eraldi nõus (mina kasutan mingi köögiagregaadiga kaasas olnud mõõteanumat) vahukoor koos 1 spl suhkruga. Lisa munakollastele mascarpone ja sega ühtlaseks kreemiks, viimasena sega juurde vahukoor. Nüüd saad hakata kooki kokku laduma. Võid selle ehitada mingi aluse peale, aga mina kasutan tavaliselt keraamilist kandilist küpsetusnõud (mugav külmkappi toppida), mõnda karpi (kui on vaja tiramisuga pärast kuhugi minna) või antud juhul klaaspurke (müüakse Decoras). Niisuta küpsiseid ükshaaval kohvi ja Amaretto segus - hästi kiirelt, sekund ühelt ja teiselt poolt, et liiga läbi ei vettiks, ning moodusta neist oma kooginõusse ühtlane kiht. Selle peale laota ettevaatlikult kiht kreemi - tõstad lusikaga küpsistele ja määrid spaatliga laiali. Aga VÄGA ettevaatlikult, et küpsiseid laiali ei nühiks. Ja siis uuesti küpsisekiht, siis jälle kreem, siis küpsised ja kõige peale kreem. Sellest kogusest peaks saama ühe ca 22x22cm kolmekihilise koogi või kaks purki + ühe väikse karbitäie, nagu seekord. Puista üle kakaopulbriga ja pane külmkappi. Ajaliselt peaks sobima nii, kui õhtul või öösel enne söömist valmis teha. Ja kui juhtub vabariigi aastapäev olema või lihtsalt rukkililled väga meeldivad, siis puista kõige lõpus veel kuivatatud õisi peale.

Mereannipasta

Täna on 2. jaanuar, aasta on 2019 ning mu viimane postitus oli 15. augustil 2017. aastal!!! Söönud muidugi olen üht-teist vahepeal, aga ilmselt pole millestki kirjutada olnud. Võrdlemisi sitt aasta oli ka tegelikult. Või noh, so-so, töö mõttes hea, eraelu mõttes halb. Ülihalb. Oma halbadest asjadest teistele plähmerdada pole viisakas, seega räägin (nagu vist igal aastal) kuidas ma kollektsiooni valmis sain.

Kes veel ei tea, siis tegemist on ööriiete kollektsiooniga ja ajastan igal aastal kusagil oktoobrisse-novembrisse. Et selleks ajaks valmis jõuda, tuleks ideed valmis genereerida juba suvel ning õmblustöödega alustada oktoobri algul (kuna see ei ole mu põhitöö). Aga kuna sel ajal otsustas üks meeskodanik mu elu ära rikkuda, veetsin kolm nädalat depresseerides ega teinud MITTE MIDAGI! Mingil hetkel suutsin ennast siiski kuidagi kokku kraapida ja tegudele asuda - kõik panused ühele kaardile ehk viimasele kahele nädalale! Mõni öö oli kuue-, mõni nelja-, mõni kahetunnise unega, aga kuidagi jõudsin lõpuks niikaugele, et kaks päeva enne tähtaega saime hakata nööpauke tegema. Erilise rõhuga, sest appi tõttas raskekahurvägi ehk minu vanaema! Ja kes nüüd mõtleb, et milline bitch, paneb vanainimese tööle, siis häbi-häbi - vanaemal nimelt on väga peen õmblusmasin, kuhu topid nööbi sisse, vajutad nuppu ja edasi võid teed juua või lehte lugeda, sest masin teeb ise nööpaugu valmis. Plaan oli tegelikult pärast reedest tööpäeva poolikud pidžaamad kotti pakkida ja vanaema juurde nööpauke tegema sõita, aga nagu selgus, siis: "Meil tänavavalgustus ei tööta, sind röövitakse pimedas ära koos oma pidžaamadega! Tuleme ise su juurde." Selge.

Lõplikud panused kõik viimasele 24le tunnile. Alustasin laupäeva hommikul kell 8 ja kusagil 12 paiku päeval sai selgeks, et samas tempos jätkates peaksin kõigi toodete viimistluse triigituna kappi pandud saama umbes 2-3 paiku öösel. Õnneks meelelahutust jätkus. Kõigepealt sõbranna näol (tuntud ka kui unemodell, meigikunstnik ja Tartu-shoppaja, kes viimasel hetkel tüki kaltsu poest kätte saab ja selle minu poole teele paneb), kes igale minu poolt järjest saadetud valmisprodukti pildile vaimustushüüetega kaasa elas ning erinevaid "you-can-do-it"-meeme saatis. Mingil hetkel üsna öisel kellaajal algas "Seks ja linn" seriaali maraton. Ja kolmas meelelahutus oli seesama meeskodanik, keda jutu algul mainisin. Kodanik oli kusagil mingil peol, omajagu (okei, ütleme ausalt et PALJU) alkoholi tarbinud ja tundis millegipärast vajadust minuga suhelda, aga oma konditsioonis ei saanud täpselt ise ka aru, mis teemal. Iga kord telefoni vaadates polnud teada, mida siis nüüd kirjutatakse. Kord "oleme sõbrad", siis "tahaks sinuga kokku saada", siis "me peaksime suhtlemise lõpetama", siis "me ei saa koos olla", siis "sa oled parim" jne jne jne. Meelelahutust jätkus kuni varahommikuni, kui viimase triigitud pidžaama umbes kella 5 paiku kappi panin ja paariks tunniks magama minna otsustasin.
Tegelikult tellisin sel õhtul hoopis India restost toitu, kuna tööhoos poleks olnud aega süüa teha, aga mereannipasta seostub sellega, kui sellesama meeskodanikuga veel hästi läbi saime ja erinevaid söögikohti avastasime. Ühes neist pakuti mereannipastat, mis oli võrdlemisi ebameeldiv suutäis, nii et tegin kodus ise paremini. Meeskodanikule ei pakkunud.

Mereannipasta jaoks neljale aplale või kuuele normaalsele sööjale läheb vaja:
300g fettucine või pappardelle või mõnd muud pastat
2 valge kala fileed (ma kasutasin vist pangaasiust, kui õigesti mäletan)
paar peotäit (ca 200g) hiidkrevetisabasid
paar kalmaari
ca 500g sinimerekarpe (minul olid külmutatud kujul)
2 küüslauguküünt
1 värske tšilli
paar petersellivart koos lehtedega
kaks tomatit
korralik klõmakas valget veini
praadimiseks võid
maitsestamiseks veidi soola ja umbes poole sidruni mahla

Miks ma hangin kõik mereelukad eraldi, mitte ei kasuta külmutatud segu, on sellepärast, et nendes viimastes esineb selliseid imetillukesi sentimeetriseid krevette ja muid molluskeid, mis ei ole toidu sees meeldivad ei välimuse, maitse ega tekstuuri poolest.

Käitu nii:
tükelda küüslauk, tšilli ja petersellivarred ning prae madalal kuumusel või sees mõned minutid. Lajata sinna otsa valge vein, tõsta kuumust ja lase alkoholil aurustuda (aga mitte päris kõigel :):)). Lisa umbes sentimeetristeks kuubikuteks tükeldatud tomatid, maitsesta soolaga ja keeda pastakastet vaiksel kuumusel umbes 10 minutit. Selle aja jooksul jõuad pasta ära keeta. Lisa tomatikastmele tükeldatud kala, krevetid, viilutatud kalmaar ja karbid - samas järjekorras ja vahepeal sega kergelt. Kata kaanega, piilu vahepeal ja kui karbid on avanenud, ongi valmis. Sega juurde pasta, tükeldatud petersellilehed, pigista maitseks veidi sidrunit ja söö kohe ära!

Ratatouille

Ma töötan koos vanemate daamidega. Ja mitte lihtsalt keskealiste, vaid pensionieelikutega. Mõni juba lausa pensioniealine. Aga kui huvi, jaksu ja viitsimist on, siis miks mitte tööl käia. KUI on. Mõne daami puhul ei saa aru.

Niisiis - jõuan tööle kusagil 10 minutit peale tööpäeva algust. Mis tähendab, et valgun uksest sisse sel kellaajal, mitte et alustan tööd sel kellaajal. Sügan natuke puhkeruumis, misjärel libistan et märkamatult töökeskkonda, et kui kellelgi kobisemist peaks olema, saaks öelda; "Ma olen juba ammmmu siin!". Lõuna - 10 minutit ettevalmistavat sügamist, pool tundi poes, tund aega puhkeruumis. Pärastlõunaseid kohvipause "isssssand, kui raske päev" saatel üks kuni mitu. Kusagil poolteist tundi enne tööpäeva lõppu, kui proua ülemus läinud, libistan end vaikselt jälle puhkeruumi sügama. Lõpuks kiire ülevaade, et kes kus on, mida teeb, ega juhtumisi teised päris töösse ei upu ning tund kuni pool enne tööpäeva lõppu asutan end minekule. Aajah, nii umbes ülepäeviti kulub viimane pooltund/kolmveerandik tööajast toidupoes käigule. Novot. Ja nii iga päev. Sest mina olen juba staažikas töötaja kah ja minule reeglid ei kehti.

Kui toidutegemisel tunned ka vahel, et oled laisk nagu porikärbes, siis võta ette ratatouille. Natuke viilutamist, vormi ladumist ja voilà! Ei mingit üleliigset mäkerdamist ega küürimist.

Vaja läheb:
suvikõrvitsat (praegu, suvel, on tore, saab erivärvilisi kasutada)
baklažaani
tomatit
paprikat (sellega on nii ja naa - mina vahel kasutan, vahel mitte)
punast sibulat
1 purk kooritud tomateid (või purustatud tomateid)
küüslauku
rosmariini, tüümiani, oreganot
soola
suts balsamicot
veidi oliiviõli

Serveerimiseks:
rukolat ja parmesani

Käitu nii:
vala tomatid purgist potti, lisa ürdid, purustatud küüslauk ja balsamico, maitsesta soolaga ja lase maitsetel keskmisel kuumusel sõbruneda. Terved tomatid ürita väiksemaks litsuda. Samal ajal viiluta köögiviljad, umbes 0,5cm viilud on head. Sibul tee veel natuke õhemaks ja paprika lihtsalt mingiteks meeldiva suurusega tükkideks. Vala ahjuvormi tomatikaste ja hakka sinna peale köögivilju laduma. Kas ritta või keskelt alustades ringikujuliselt või kuidas iganes meeldib. Kõige peale puista soola, piserda veidi oliiviõli ja küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes pool tundi. Serveerimisel tõsta peale peotäis rukolat ja riivi veidi parmesani. Aga ka näiteks fetajuustuga on väga hea ja jahe valge vein sobib samuti ülihästi.

Müsli

Kuna üks teatud lähedane meeskodanik jagab mu vaimustust toidu, selle tegemise ja söömise osas, siis käib arutlemine kõige toiduga seonduva üle päris tihti. Näiteks kommenteerime erinevaid kokasaateid vaadates kõik põhjalikult läbi. Eesti omad ei kõlba kuhugi ja mustade kokkade tehtud toit (jah, me nimetame neid neegerkokkadeks) ei ole nii atraktiivne, kui valgete oma. Samuti arutame ikka mitmeid tunde, kes, mida ja kuidas täna süüa teeb, enne kui üldse kaubanduskeskuse poole hakkame minema. Ja vaidleme, kelle kord on uues suures ahjunõus süüa teha või kelle kord on kasutada sügavkülmas olevat liha. Ei, ega me ei kakle, kõik käib ikka sõbralikult. Aga et sõna võtta, peaks ise ikka mingil määral ette kujutama, kuidas miski asi maitseb ja mida sinna juurde panna või ära võtta, et veel paremini maitseks. Välja arvatud juhul, kui mingit sorti toitu pole ise mitte kunagi teinud ega kujuta eriti ette, kuidas see protsess välja näeb. Meeskodaniku puhul on selleks müsli:) Sööb hea meelega, aga kommenteerida ei oska. Näiteks kui tegin kolme erinevat sorti müslit, palusin maitsta ja hiljem sõna võtta. 

"Proovisid kõiki?"

"Jah."

"Kas maitses?"

"Jah."

"Milline kõige rohkem maitses?"

"Kõik maitsesid."

"Aga kui sa kahte proovisid järjest, siis kas maitses eilne või tänane rohkem?"

"Mõlemad maitsesd."

"Aga kui otsa saavad, siis millist ma järgmine kord teen?"

"Kõik maitsesid."

Selge.

Kõigi müslide jaoks läheb vaja:

umbes pool pakki täisterakaerahelbeid

2 spl mett

2 spl taimeõli

näpuotsatäis soola

marja-pähkli-jne-segu kokku umbes sama palju, kui kaerahelbeid

Vaarika-kookosemüsli jaoks:

kuivatatud vaarikaid (saab Keskturult pähkliputkast)

kookoslaaste (ainukesena leidsin Prismast mingid ökomöko omad)

goji marju

india pähkleid

mandlilaaste

Šokolaadimüsli jaoks:

tumeda šokolaadi nööpe

1 spl tumedat kakaopulbrit

mandleid

pekaanipähkleid

brasiilia pähkleid

linaseemneid

Mangomüsli jaoks:

kuivatatud mangot

pistaatsiapähkleid

makadaamiapähkleid

kõrvitsaseemneid

Käitu nii: sega kaerahelbed mee-õliseguga ja topi 180-kraadisesse ahju. Sega umbes 7-10 minuti tagant. Kusagil 15 minuti pärast sega juurde hakitud pähklid ja seemned ning jätka aegajalt segades küpsetamist, kuni segu hakkab õrnalt pruunikaks tõmbuma. Ahjust võetud müslile sega juurde marjad ja/või puuviljad ning jahtunud peast šokolaadinööbid.

Kõige paremini maitseb minu meelest (mandli)piima ja värskete marjade või puuviljadega.

Õunastruudel

Kuidas teha õunastruudlit, kui pole just meisterküpsetaja? Teen lühidalt:

Nuia töökaaslase käest välja kotitäis õunu. Vea koju ja topi igaks juhuks külmkappi, et ära ei närtsiks, kuni struudlitegemispäev kätte jõuab. Googelda "apple strudel", "Apfelstrudel", "õunastruudel" ja veel mõnes keeles, mis pähe tuleb. Vaata esimesed (ilusamad) pildid üle. Loe Wikipediast paar esimest rida tutvustust ja nimekirja esimeses otsas olevatelt lehekülgedelt, nagu BBC oma või food.com vms koostisosade nimekirja. Pärast avastust, et ohhoo, ei peagi pool päeva köögis jahu ja võiga mässama ning teise poole lauda ja põrandat neist puhastama, vaid valmis filotaigent kasutada on ka täiesti okei, on motivatsiooni kohe oluliselt rohkem, nii et võib kohe filotaigna ära osta ja külmikusse järgmiseks päevaks sulama panna. Järgmisel õhtul alusta sellest, et paned rosinad brändi sisse. Umbes pool pakki rosinaid ja brändit nii palju peale, et rosinad ära kataks. Võib enne kontrollida, mis aastast poolik pudel brändit pärit on (aga ei pea). Nüüd hakka õunu koorima ja tükeldama. Kuna õunad on võrdlemisi väiksed ja eriline meisterkoorija ka ei ole, siis tasub aega varuda. Üsna meeldiv, kui näiteks "Grey anatoomia" samal ajal taustaks käib.

Vahepeal heliseb telefon, teisel pool paar õlut liiga palju joonud meeskodanik: "Tead mis?!? Ma käisin rattaga käna! Jalg on jumala verine!"
"Ahah."
"Aga tead mis?!? Egon varastati Soomes paljaks!"
"Ahah."
"Aga mis sa teed muidu?"
"Õunastruudlit."
"Vaata, et sa ikka kaneeli ka paned!!!"
"Selge. Tšau."

Saab õunu edasi koorida ja tükeldada. 10 minutit hiljem heliseb jälle telefon:"Tead mis?!? Ma käisin rattaga käna...." jne. jne. Ja nii veel umbes viis korda.

Kui lõpuks õuntega valmis saad (hinda silma järgi filotaigna ja õunte massilist sobivust), vala neile juurde suhkrut ja kaneeli. Sega ja siis nuusuta. Kui tundub, et on selline õige õuna-suhkru-kaneelilõhn, pane veel umbes pool teelusikatäit kaneeli. Vahepeal pane ahi sooja (mulle on kusagilt meelde jäänud, et 180 kraadi on alati selline turvaline valik) ja sulata üks suuremat sorti kuubik võid. Pintselda iga filoleht võiga, enne kui järgmise talle peale laotad (ma arvan, et neid sai umbes 4), siis tõsta ühte äärde täidis ja rulli kokku. Küpseta ahjus kuni välimus on ilus kuldpruun. Lase veidi jahtuda ja raputa üle tuhksuhkruga.

Idusalat

On mõned inimesed, kellega alatasa midagi juhtub. Näiteks lööd puusakondi vastu lauanurka ära või jätad näpu sahtli vahele või laua taha arvuti juurde istet võttes lükkad alati ja iga kord jalaga prügikasti ümber. Mina olen ka üks selline näide. Pidevalt on kusagil sinikad või midagi katkist plaastri all peidus.

Ühel ilusal pühapäeval pärast turul käimist kõnnin ulja sammuga oma imeilusates lehvivates pükstes, kott rediste, sibulate ja tillivartega näpu otsas mööda Kadriorgu ja lihtsalt niisama, päise päeva ajal, täiesti kainena, keset sirget teed, astun omaenda pükste peale ja käin keset tänavat kõhuli. Ma ise ei saa esimese hooga aru, mis täpselt juhtus ja meeskodanik kõrval jõuab ka ainult vaadata: "Mis? Kuhu kadus?!? Ah siin all..." Pärast apteegis jalahaavade kinniplaasterdamist ja kui enam nii hirmus valus polnud, oli juba päris naljakas. Teistel ilmselt veel tükk aega hea naerda.

Aga turult saab praegu juba häid värskeid produkte ja neil päevadel, kui tohutut lihaisu peal ei ole, on idude, rediste ja avokaadoga salat väga mõnusaks lõuna-, õhtusöögiks või niisama snäkiks.

Ühe salati jaoks läheb vaja:
peotäit erinevate salatilehtede segu (sellised tugevamad, krõmpsud, nagu rooma salat ja endiivia on paremad kui õrnad lehtsalati või rukola lehed)
4-5 redist
üht väiksemat avokaadot
peotäis erinevate idude segu (neid turult ei saa, mina ostsin Prismast)

Kastmeks:
pool tl sinepit
paar tl sidrunist pigistatud mahla
veerand riivitud või väga peenelt tükeldatud küüslauguküünt
2 spl oliiviõli
veerand tl pruuni suhkrut
maitseks veidi soola

Käitu nii:
tükelda kõik salatikomponendid täpselt nii, nagu meeldib ja mugav suhu toppida tundub ning sega kergelt. Sega kõik kastmeained omavahel korralikult läbi, vala kaste salatile, sega veel veidi ja söö kohe ära.

Avokaado-tomatibruschetta

Ma tean küll, et ei ole oktoobrist saati mitte midagi kirjutanud. Samas ei ole juhtunud ka midagi rabavat, millest kohe plähmerdama peaks ja ühtegi uut suurepärast retsepti pole ma ka välja mõelnud. Avokaado, vasikaliha, puu- ja juurviljad on jätkuvalt menüüs, aga neile on nüüd ühe meeskodaniku teenena lisandunud toiduaineid, millel varem minu köögis ruumi ei olnud - nagu kartul, sai, nuudlid, riis jne. Samas saab mõlemat rõõmsalt ühendada ja üks selline mõnus kombo on avokaado-tomatibruschetta. Nii lihtne, aga tõesti mõnus snäkk!

Vaja läheb:
ciabattat
poolt avokaadot
ühte keskmist tomatit
väikest tuusti basiilikut
kahte küüslauguküünt
soola ja musta pipart
oliiviõli
balsamicot (seekord seda kreemi, mitte äädikat)

Käitu nii:
lõika ciabattast viilud ja rösti ahjus mõlemalt poolt krõbedaks. Tükelda tomat ja avokaado, viiluta üks küüslauguküüs, rebi basiilikulehed veidi väiksemaks ja sega kokku. Maitsesta oliiviõli, soola ja pipraga. Nühi röstitud ciabattaviile selle teise, pooleks lõigatud küüslauguküünega ja piserda peale veidi oliiviõli. Tõsta ciabattadele tomati-avokaadosegu. Viimasena puista peale veel veidi musta pipart, piserda oliiviõli ja balsamicot ning söö kohe ära!