Rabarberiliköör ja rabarberi-miisu

Mul on üks töökaaslane, kellele meeldib panna viilutatud porgandid veepudelisse ja kui päeva jooksul pudeli tühjaks joob, siis lõpuks sööb porgandid ka ära. Ütleb, et püsivad head värsked. Mõistlik. Ükskord tal aga kodus porgandit parasjagu ei olnud ja pani selle asemel maasikad veepudelisse. Pärast räägib, et tead, ei olnud kõige parem mõte, nad olid õhtuks ikka täitsa käärima läinud seal. Küsin, et aga sõid ikka kõik ära, eks? "Muidugi!"

Teine lugu, sama töökaaslane. Istuvad sõbrannaga koos, joovad õlut. Õlu saab otsa. Sõbranna kougib kapist šampuse välja. "Kohe esimesest lonksust oli aru saada, et on halvaks läinud." "Aga te jõite ikka kõik ära, eks?" "Muidugi!" Selline töökaaslane mul. Ise ütleb, et on prügikala. Nagu see kala, kes roomab mööda merepõhja ja sööb kõik teistest järele jäänud prügi ära, et midagi raisku ei läheks.

Sama mure rabarberi tipphooajal - seda on nii palju, aga koguaeg ei taha kooki teha ega moosi keeta, samas kahju raisku lasta. Siis teed likööri! Ja teed täpselt nii palju, kui palju rabarberit vaja ära kulutada on, sest see säilib kaua ja noh samas...head rabarberilikööri ikka ühes majapidamises kulub:)
Kui juhtub mingil põhjusel, et liköörist midagi välja ei tule, siis kutsub sõber prügikala, küll tema ära joob.

Vaja läheb:
rabarberit
10 supilusikatäit pruuni suhkrut
200ml vett
1 liiter viina
300ml Grand Marnier likööri

Käitu nii:
siirupi tegemiseks sega potis kokku suhkur ja vesi, lase keema tõusta, keera kuumus maha ja sega kuni suhkur on lahustunud. Lase siirupil jahtuda. Täida üks 1,5l ja üks 1l purk 2/5 ulatuses kooritud ja viilutatud rabarberiga. Sega vedelikud kokku ja vala rabarberitele. Keera purgid kõvasti kinni ja pane pimedasse nurka kaheks nädalaks seisma. Kui pimedat nurka pole, kata nad lihtsalt rätikuga, siis arvavad et on öö, nagu papagoid.

Likööri saab kasutada näiteks rabarberiga Tiramisu koogi ehk rabarberi-miisu tegemisel. Tiramisu põhiretsepti saad SIIT. Rabarberilisandi saamiseks immuta küpsiseid kohvi-Amaretto segu asemel vaniljepiima-rabarberilikööri segus ning sega kreemile ettevaatlikult sisse rabarberimoosi triibud. Pane ikka heldelt, et rabarberi maitset korralikult tunda oleks, 8-10 supilusikatäit.

Moos tee nii: pane potti umbes 600g kooritud ja viilutatud rabarberit, 10 supilusikatäit pruuni suhkrut, ühe apelsini riivitud koor ja välja pigistatud mahl ning pool klaasi vett. Keeda hästi madalal tulel aegajalt segades umbes kolmveerand tundi.

Tiramisu

Minu õde kirjutab blogi oma väikestest sammudest nullkulu ja lihtsama elustiili poole. Tema eeskujul olen ka ise väikeste sammudega samas suunas läinud. Justnimelt väikeste, sest päevapealt täiesti pakendivabaks hakata pole reaalne ega võimalik. Aga näiteks sorteerid prügi. Kui tanklast või kohvikust kohvi kaasa ostad, siis oma taaskasutatava topsi sisse. Vett jood oma taastäidetavast klaaspudelist. Toidupoest või turult toitu ostes kasutad riidest kotte ja endal kaasa võetud anumaid. Peol käies eelistad klaasi plasttopsile ja väldid kõrsi. Kasutad plastiku asemel bambusest hambaharja. Jne, jne, jne - loe lähemalt pakendivaba.ee. Nii et järgmine kord, kui kedagi taaskasutatava kohvitopsiga vastu kõndimas näed, siis selle asemel, et naaksuda mõne asja kallal, mis ei ole pakendivaba, taaskasutatav või öko, hoopis küsi iseendalt: "Mida MINA saan teha?". Ühe inimese sajast nullkulu otsusest ei muutu ilmselt midagi (peale selle, et tunned end parema inimesena), aga miljoni inimese ühest otsusest võibolla juba muutub.
Või sööd rohkem kooki. Magusast pidavat õnnehormoone saama.

Vaja läheb:
200g pakk ladyfingers küpsiseid (neid kulub tegelikult vähem, ülejäänud jäävad järgmiseks korraks)
3 munakollast (valgetest tee omletti, beseed või kasuta pudru sees)
3 spl suhkrut (mina kasutan pruuni)
1 tass kanget kohvi
Amaretto likööri
250g mascarponet
200ml vahukoort
pealepuistamiseks kakaopulbrit (ja kuivatatud rukkililleõisi)

Käitu nii:
kõigepealt tee kohv valmis, sega juurde 1 spl suhkrut ja vala see pastataldrikule jahtuma. Sel lihtsalt põhjusel, et mul on ainult üks sobiva suurusega kauss ja seda läheb hiljem vaja. Jahtunud kohvi hulka sega umbes pool tassi Amarettot. Jah, nii palju! Viisakates retseptides vist on oluliselt väiksem kogus kirjas, aga ilmselt see võib ka olla põhjus, miks ma olen kuulnud, et teen maailma parimat tiramisu'd. Teine põhjus võib olla, et kasutan suhteliselt vähe suhkrut. Rohkem kärakat, vähem suhkrut.
Kreemi jaoks vahusta kausis munakollased 1spl suhkruga ja eraldi nõus (mina kasutan mingi köögiagregaadiga kaasas olnud mõõteanumat) vahukoor koos 1 spl suhkruga. Lisa munakollastele mascarpone ja sega ühtlaseks kreemiks, viimasena sega juurde vahukoor. Nüüd saad hakata kooki kokku laduma. Võid selle ehitada mingi aluse peale, aga mina kasutan tavaliselt keraamilist kandilist küpsetusnõud (mugav külmkappi toppida), mõnda karpi (kui on vaja tiramisuga pärast kuhugi minna) või antud juhul klaaspurke (müüakse Decoras). Niisuta küpsiseid ükshaaval kohvi ja Amaretto segus - hästi kiirelt, sekund ühelt ja teiselt poolt, et liiga läbi ei vettiks, ning moodusta neist oma kooginõusse ühtlane kiht. Selle peale laota ettevaatlikult kiht kreemi - tõstad lusikaga küpsistele ja määrid spaatliga laiali. Aga VÄGA ettevaatlikult, et küpsiseid laiali ei nühiks. Ja siis uuesti küpsisekiht, siis jälle kreem, siis küpsised ja kõige peale kreem. Sellest kogusest peaks saama ühe ca 22x22cm kolmekihilise koogi või kaks purki + ühe väikse karbitäie, nagu seekord. Puista üle kakaopulbriga ja pane külmkappi. Ajaliselt peaks sobima nii, kui õhtul või öösel enne söömist valmis teha. Ja kui juhtub vabariigi aastapäev olema või lihtsalt rukkililled väga meeldivad, siis puista kõige lõpus veel kuivatatud õisi peale.

Mereannipasta

Täna on 2. jaanuar, aasta on 2019 ning mu viimane postitus oli 15. augustil 2017. aastal!!! Söönud muidugi olen üht-teist vahepeal, aga ilmselt pole millestki kirjutada olnud. Võrdlemisi sitt aasta oli ka tegelikult. Või noh, so-so, töö mõttes hea, eraelu mõttes halb. Ülihalb. Oma halbadest asjadest teistele plähmerdada pole viisakas, seega räägin (nagu vist igal aastal) kuidas ma kollektsiooni valmis sain.

Kes veel ei tea, siis tegemist on ööriiete kollektsiooniga ja ajastan igal aastal kusagil oktoobrisse-novembrisse. Et selleks ajaks valmis jõuda, tuleks ideed valmis genereerida juba suvel ning õmblustöödega alustada oktoobri algul (kuna see ei ole mu põhitöö). Aga kuna sel ajal otsustas üks meeskodanik mu elu ära rikkuda, veetsin kolm nädalat depresseerides ega teinud MITTE MIDAGI! Mingil hetkel suutsin ennast siiski kuidagi kokku kraapida ja tegudele asuda - kõik panused ühele kaardile ehk viimasele kahele nädalale! Mõni öö oli kuue-, mõni nelja-, mõni kahetunnise unega, aga kuidagi jõudsin lõpuks niikaugele, et kaks päeva enne tähtaega saime hakata nööpauke tegema. Erilise rõhuga, sest appi tõttas raskekahurvägi ehk minu vanaema! Ja kes nüüd mõtleb, et milline bitch, paneb vanainimese tööle, siis häbi-häbi - vanaemal nimelt on väga peen õmblusmasin, kuhu topid nööbi sisse, vajutad nuppu ja edasi võid teed juua või lehte lugeda, sest masin teeb ise nööpaugu valmis. Plaan oli tegelikult pärast reedest tööpäeva poolikud pidžaamad kotti pakkida ja vanaema juurde nööpauke tegema sõita, aga nagu selgus, siis: "Meil tänavavalgustus ei tööta, sind röövitakse pimedas ära koos oma pidžaamadega! Tuleme ise su juurde." Selge.

Lõplikud panused kõik viimasele 24le tunnile. Alustasin laupäeva hommikul kell 8 ja kusagil 12 paiku päeval sai selgeks, et samas tempos jätkates peaksin kõigi toodete viimistluse triigituna kappi pandud saama umbes 2-3 paiku öösel. Õnneks meelelahutust jätkus. Kõigepealt sõbranna näol (tuntud ka kui unemodell, meigikunstnik ja Tartu-shoppaja, kes viimasel hetkel tüki kaltsu poest kätte saab ja selle minu poole teele paneb), kes igale minu poolt järjest saadetud valmisprodukti pildile vaimustushüüetega kaasa elas ning erinevaid "you-can-do-it"-meeme saatis. Mingil hetkel üsna öisel kellaajal algas "Seks ja linn" seriaali maraton. Ja kolmas meelelahutus oli seesama meeskodanik, keda jutu algul mainisin. Kodanik oli kusagil mingil peol, omajagu (okei, ütleme ausalt et PALJU) alkoholi tarbinud ja tundis millegipärast vajadust minuga suhelda, aga oma konditsioonis ei saanud täpselt ise ka aru, mis teemal. Iga kord telefoni vaadates polnud teada, mida siis nüüd kirjutatakse. Kord "oleme sõbrad", siis "tahaks sinuga kokku saada", siis "me peaksime suhtlemise lõpetama", siis "me ei saa koos olla", siis "sa oled parim" jne jne jne. Meelelahutust jätkus kuni varahommikuni, kui viimase triigitud pidžaama umbes kella 5 paiku kappi panin ja paariks tunniks magama minna otsustasin.
Tegelikult tellisin sel õhtul hoopis India restost toitu, kuna tööhoos poleks olnud aega süüa teha, aga mereannipasta seostub sellega, kui sellesama meeskodanikuga veel hästi läbi saime ja erinevaid söögikohti avastasime. Ühes neist pakuti mereannipastat, mis oli võrdlemisi ebameeldiv suutäis, nii et tegin kodus ise paremini. Meeskodanikule ei pakkunud.

Mereannipasta jaoks neljale aplale või kuuele normaalsele sööjale läheb vaja:
300g fettucine või pappardelle või mõnd muud pastat
2 valge kala fileed (ma kasutasin vist pangaasiust, kui õigesti mäletan)
paar peotäit (ca 200g) hiidkrevetisabasid
paar kalmaari
ca 500g sinimerekarpe (minul olid külmutatud kujul)
2 küüslauguküünt
1 värske tšilli
paar petersellivart koos lehtedega
kaks tomatit
korralik klõmakas valget veini
praadimiseks võid
maitsestamiseks veidi soola ja umbes poole sidruni mahla

Miks ma hangin kõik mereelukad eraldi, mitte ei kasuta külmutatud segu, on sellepärast, et nendes viimastes esineb selliseid imetillukesi sentimeetriseid krevette ja muid molluskeid, mis ei ole toidu sees meeldivad ei välimuse, maitse ega tekstuuri poolest.

Käitu nii:
tükelda küüslauk, tšilli ja petersellivarred ning prae madalal kuumusel või sees mõned minutid. Lajata sinna otsa valge vein, tõsta kuumust ja lase alkoholil aurustuda (aga mitte päris kõigel :):)). Lisa umbes sentimeetristeks kuubikuteks tükeldatud tomatid, maitsesta soolaga ja keeda pastakastet vaiksel kuumusel umbes 10 minutit. Selle aja jooksul jõuad pasta ära keeta. Lisa tomatikastmele tükeldatud kala, krevetid, viilutatud kalmaar ja karbid - samas järjekorras ja vahepeal sega kergelt. Kata kaanega, piilu vahepeal ja kui karbid on avanenud, ongi valmis. Sega juurde pasta, tükeldatud petersellilehed, pigista maitseks veidi sidrunit ja söö kohe ära!

Kanamaksapasteet ja lõhe-ingveri-wasabikreem

Eile toimus kaua oodatud ja planeeritud brunch. Kuna ma olen söömaorgiaid varem ka korraldanud, siis teadsin väga hästi, kuidas läheneda, ehk kuidas aega ja rügamist planeerida. Algajatel soovitan esialgu näiteks neljale inimesele kolmekäigulise õhtusöögi valmistamisest alustada ja selle järgi vaadata, kui suurelt järgmistel kordadel ette võtta. Kuupäev paigas, menüü paigas, võis reedel tegutsema hakata. Suurema osa toidukraamist sain eelneval päeval valmis osta, aga näiteks saia ja maasikaid planeerisin kindlasti brunchi päeval hankida, et ikka võimalikult värske oleks. Vähemalt pool päeva kulus räime taga ajamisele - kuna seda polnud võimalik leida ei kolmest kodupoest ega Keskturult, aitas ema hädast välja - ajasime autole hääled sisse ja kärutasime Pepe kalapoodi. Teine teema oli pardimaksaga - samuti võimatu operatsioon! Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole, nii et asendasin kanamaksaga. Õhtul veiniklaas ligi ja pasteeti tegema! Siis müslit kokku segama ja küpsetama. Vahepeal õmblesin laudlina ja ladusin nõusid valmis. Kühveldasin pasteedi kaussidesse ja külmkappi, jätsin müsli jahtuma ja läksin magama. Brunchipäeva hommik, kell 6:00 äratus ja tegudele! Järgmised seitse tundi tõsist organiseeritud köögiaktsiooni. Kella üheks oli selge, et planeeritud juuksetriikimist ja korralikku meigitegemist ajagraafikusse mahutada pole võimalik, seega jäi poole minuti pats ja kolme minuti meik. Veel veidi köögiaktsiooni, täpselt kell 14:55 vaatasin toa üle, tunnistasin tohutu kergendusohke saatel, et kõik on valmis ja võib hakata mahla tegemiseks apelsine koorima, pool minutit hiljem helises uksekell ja täpselt kell 15:10 olid Mimosad juba nina ees! Tuleb Dea ja järgneb tutvustusring: "Dea." "Kaspar." "Dea." "Kaspar." Dea vaatab hetkeks meid kõiki kas-olete-end-juba-kaspariteks-joonud-pilguga, aga pärast tervituskokteili ja väikest selgitustööd, et jah, ongi kaks Kasparit, saame õgima hakata. Külalisi lisandub veel ja mingil hetkel saab selgeks, et olen kodanike kokteililembust tõsiselt alahinnanud! Esiteks asendame Mimosa-kokteilis apelsinimahla Merru ettepanekul arbuusimahlaga - megahea, soovitan, tšikk teadis, millest räägib! Kui kogu vahkarivaru hävitatud, lähme Merruga poodi uute järele. Kuna pool mu kodutänavast on üles kaevatud, ei lase asfaldivalajad meid õiges kohas üle tee, vaid suunavad munakivisele auringile. Poes tormab üks apelsinide, teine arbuuside suunas. Järgmiseks vahkaririiul. Mina: "Mitu võtame? Kaks?" Merru: "Ei, tobu, neli!!!" Tagasiteel otsustasime, et kuna kanda on jõhkralt, siis munakividel kakerdamist enam ette ei võta ja jooksime kingakestes lihtsalt vales kohas üle märja asfaldi üle tee. Brunchist sai sujuvalt õhtune Eurovisiooni-vaatamine ja kogu üritus kukkus välja täpselt selline, nagu ootasin. And more! Kusjuures lähedasi sõpru üritusel ei olnud ja seltskonnast paljud nägid teisi esimest korda, sealhulgas ma ise! Tõsiselt väga äge oli, ma loodan, et kõigil osalejatel ja et toit maitses samuti väga hästi! Cheers, tänksud ja järgmise korrani.

Kogu menüü kirjapanek ja lahtiseletamine võtaks ilmselt kaks päeva, seega piirdun kahe lemmikuga - kanamaksapasteet karulauguvõiga ja lõhe-ingveri-wasabikreem.

Kanamaksapasteedi jaoks läheb vaja:
kanamaksa
sibulat
küüslauku
tüümianit
brändit
võid
soola ja musta pipart

Käitud nii: küpsetad või sees hästi madalal kuumusel sibulat, küüslauku ja tüümianit umbes 15 minutit. Valad pannilt maha, keerad kuumuse põhja ja praed kanamaksa umbes viis minutit. Nüüd valad juurde brändi (pane ikka südamest!) ja kui enam kärakalõhna ei tunne, võtad panni tulelt, segad juurde varem küpsetatud sibula-küüslaugu-tüümianisegu ning maitsestad soola ja suure koguse musta pipraga. Valad segu blenderisse, lisad veidi võid ja lased blenderil tegutseda, kuni mõnusa kreemise konsistentsi saad. Kühveldad pasteedi kaussidesse, valad peale õhukese kihi sulatatud võid, lisad mõned tüümianivarred ja tõstad külmkappi tahenema. Serveerid saia, karulauguvõi ja tädi Salme kurkidega.

Lõhe-ingveri-wasabikreemi jaoks läheb vaja:
värsket lõhet
muna
hapukoort (ikka seda korralikku paksu)
jahvatatud ingverit
wasabit
sidrunimahla
soola

Käitud nii: keedad munad ja lased maha jahtuda - topi mõneks ajaks isegi külmkappi, sest toores lõhe ja soe keedumuna EI ole sõbrad! Tükeldad lõhe ja keedumunad umbes sentimeetristeks kuubikuteks, valad juurde hapukoore ning maitsestad sidrunimahla, ingveri, wasabi ja soolaga. Ingverit ja wasabit pane kohe südamest - maitse peaks jääma selline, mis esiteks korraks vastu vahtimist paneb. Serveeri valgel saial. Muide - see on mu isa retsept:)

P.S. Järgmise päeva lõunal, pärast kaht tundi koristamist, istusin põrandale saiapuru ja peekonitükkide vahele, lonksasin eelmise päeva arbuusikokteilijäänust ja hoidsin peast kinni. Kõik on korralikud inimesed, aga millegipärast lendab ikka peekonit ja maasikaid põrandale, pestot ja mahla laudlinale ning arbuusimahla diivanile. Jah, ka koristuspohmelliga peab arvestama, kui söömaorgiaid korraldad. Kella neljaks oli kõik kontrolli all ja vaatan juba kuupäevi, mil järgmist pidu korraldada!

Vasikafilee bearni kastmega

Tavaline pühapäevaõhtu:

"Mis teed?"
"Vaatan tennist. Mis ise teed?"
"Tulin töölt, hakkan süüa tegema."
"Millal valmis saab?"
"Pooleteise tunni pärast."
"Selge, ma hakkan poole tunni pärast tulema."

Tuvastamise huvides ütlen, et söögiks on vasikafilee karulauguga bearni kastme, konfiitomatite, võis praetud kaalikate, rediste, herneste, värske soolakurgi, vutimunade  ja karulaugu-mandlilaastupestoga ehk lühidalt - "mis turul näppu juhtus". Läksin karulauku ja kuivatatud mustsõstraid ostma, koju maandusin hiiglasliku laadungiga, nagu ikka.

Niisiis, hangi turult ja poest:
vasikafileed
karulauku
sidrunit
mandlilaaste
rediseid
värsket soolakurki (Salme on tagasi, muide. Selgitasin välja, et tal oli vahepeal jalg haige, sellepärast polnud teda mõnda aega näha.)
kaalikat
vutimune
kirsstomateid
herneid (kauna sees, pärast sööd koos nendega ära ka)
sibulat
suuri kollaseid talumune
valge veini äädikat
oliiviõli
võid
soola
musta pipart

Käitumisjuhised. (Igaüks vaatab ise, millises järjekorras kõige mugavam on. Tegelikult ma ei usu, et keegi neid üleüldse loeb. Kõik vaatate nagunii ainult pilte):

Konfiitomatid - pane ahi 180 kraadi peale sooja. Laota kirsstomatid ahjuvormi, puista peale pisut soola ja musta pipra teri, mõned karulaugulehed ja vala peale oliiviõli nii palju, et tomatid oleksid kaetud. Pane ahju, vaata kella ja looda, et tunni aja pärast on meeles tomatid välja võtta.

Karulauguga bearni kaste - pane potti tükeldatud sibul, 3 spl valge veini äädikat, 3 spl vett, mõned pipraterad ja keeda, kuni vedelik on vähenenud poole võrra. Vala läbi sõela ja jäta oma aega ootama. Vahepeal töötle pastaks väike peotäis karulauku ja jäta samuti kuhugi kapinurgale oma aega ootama. Kui see aeg kätte jõuab, pane potti 3 munakollast, nende juurde valge veini lurr ja kuku vispeldama. Viimasena vispelda väikeste kuubikute haaval juurde või (silma järgi pakun, et umbes 150g). Maitsesta soola ja karulaugupastaga.

Karulaugupesto - topi blenderisse või mõnesse muusse peenesse purustavasse köögiagregaati karulauk, lisa veidi soola, sidrunimahla, väike peotäis mandlilaaste, töötle enamvähem ühtlaseks pastaks ning lisa nii palju oliiviõli, kuni mõnusa siidise konsistentsi saad. Jah, tegelikult tuleb sellest karulaugu-mandliõli, kuna parmesani ei ole, aga esiteks on isegi palju süüa ja pole vaja seda juustu igale poole toppida ning teiseks on "pesto" oluliselt mugavam öelda kui "karulaugu-mandliõli". Valmis pesto pane külmkappi.

Kaalikad - koori, tee kuubikuteks, prae või sees umbes viis minutit ja maitsesta soolaga.

Redised - poolita, prae või sees umbes pool minutit ja maitsesta soolaga.

Herned - keeda pool minutit, prae või sees üks minut, maitsesta soolaga ja lõika pooleks.

Vutimunad - keeda kaks minutit, koori ja lõika pooleks.

Soolakurgid - tee diagonaalis umbes paarisentimetristeks viiludeks.

Vasikafilee - puhasta, prae õli ja või segus mõlemalt poolt umbes kaks minutit, maitsesta soola ja pipraga ning lase enne viiludeks lõikamist viis minutit rahuneda.

Serveerimisel laota köögiviljad ringina taldriku äärele ja nende peale mõned lusikatäied pestot. Keskele tõsta viilutatud vasikafilee ja vala üle bearni kastmega. Ja kohustuslik pühapäevaõhtune jook on Prosecco!

Rohekarbid valge veini kastmes

On ilus soe pärastlõuna, istume sõbranna ja tema mehega fäänsi resto terrassil, kulistame veini ja kühveldame karpe. Ma ei ole kunagi toidu suhtes pirtsakas (kui selleks just maks ei ole!!!), ei vingu ega kritiseeri ilmaasjata, aga ma olen väga aus. Seega kuidas-maitseb-küsimusele vastan samuti ausalt, et kõik on super, aga teen ise paremini. Ja et seda ei maksaks siin kõva häälega kuulutada, sest tegelikult on ju kõik ülihea. Mis oli esimene lause sõbranna mehe suust, kui preili ettekandja saabus ja sama kuidas-maitseb-küsimuse esitas? "Printsessike siin teatas, et teeb ise paremini!". Huvitav, miks mehed arvavad, et naiste sõbrannad kiusamiseks on?!? Jah, teengi paremini, aga ma ei kuuluta seda kui üleüldist tõde, vaid räägin oma arvamusest. Peace!

Vaja läheb:
rohekarpe
kuiva valget veini
1 väike pakk kohvikoort
1 tomat
1 punane tšillikaun
2 küüslauguküünt
poole sidruni riivitud koor
soola
suts oliiviõli

Serveerimiseks:
peterselli
saia - mina kasutasin turult pärit tavalist pikka saia sektoriteks lõigatud kujul
pestot - soovitan ise teha, aga poe oma sobib ka
Mimosa-kokteile - shamp ja apelsinimahl pooleks, iisibriisi

Käitu nii:
tükelda tomat, tšilli ja küüslauk, riivi sidrunilt koor ja loobi kõik ained suurele pannile oliiviõlisse. Ära prae, vaid lase vaiksel kuumusel maitsetel seguneda. Vala juurde vein - koguse suhtes pakun umbes pool pudelit või veidi rohkem, aga igaüks paneb nii palju, kui heaks arvab. Lase alkoholil mõnda aega aurustuda. Mulle meeldib, kui maitses on hiljem veini kergelt tunda, seega väga kaua ei keeda. Pane nina võimalikult lähedale ja kui lõhn ei ole enam käraka oma, vaid mõnusalt kergelt veinine, siis peaks paras olema. Vähemalt minu nina järgi. Nüüd vala juurde koor, maitsesta soolaga ja kui vedelik uuesti keeb, lisa karbid. Sinimerekarpide valmimisest saad aru nende avanemise järgi, aga kuna kasutasin seekord ühe karbipoolega rohekarpe, siis valmimisest andis aimu vana hea kõhutunne. Puista peale peterselli ning serveeri ahjus grillitud pestosaiade ja Mimosa-kokteilidega.

Ahvenafilee värske salatiga

Üks meeskodanik küsis hiljuti, kui kaua läheb naistel aega peoks valmistumisega. Mitte lihtsalt tavalisel õhtul välja minekuks, vaid pikemat aega ette teada ja planeeritud peoks.
"Päev?" "Kaks?"
"Ei, nädal."

Suuremat sorti üritused, nagu sünnipäeva- või soolaleivapeod (või kellel eriti veab, siis pulmapeod) nõuavad pikemat ettevalmistusaega. Peale outfiti- ja soenguvaliku on sama oluline maksa ja mao ette valmistamine. Arvamus, et enne suurt pidu tuleks nädal aega söögi ja kärakaga tagasi hoida, on täiesti vale! Organismi peab vähemalt nädal enne treenima hakkama, ehk iga päev korralikult sööma ja natuke veini jooma - kõike selleks, et keha oleks harjunud ja pidustuste ajal saaks võõrast kraami nõrkemiseni ahmida. Mitte ainult võõra kraami tasuta kühveldamise pärast, vaid et külas pakutakse teistmoodi sööki, millega kodus harjunud oled ning sealt võib enda köögis kasutamiseks mõned head ideed saada. Näiteks kapsa ja majoneesi kombo oli minu jaoks üllatav, aga käras küll, isegi väga hästi, nii et teen väikeste mugandustega nüüd oma kodus ka.

Vaja läheb:
ahvenafileed (mina sain vanaema käest)
oliiviõli
võid
soola

Salatiks:
kapsast
kurki
õuna
tšillit (mina kasutasin rohelist, aga see oli üllatavalt terav, nii et igaks juhuks maitse enne, kui kühvlitäie salatisse paned)
värsket koriandrit
laimimahla
soola
majoneesi (minimaalselt - mitte nii, et ujuks, vaid piisavalt, et komponente seoks)

Käitu nii: viiluta kapsas, õun, tšilli, tükelda koriander ja tee kurgist juurviljakoorijaga ribad. Sega kõik kokku, maitsesta soola ja laimimahlaga ning sega juurde majonees. Ahvenafileed maitsesta soolaga ning prae õli ja või segus kummaltki poolt paar minutit. Tõsta kala salatile, puista peale koriandrilehti ja tšilliviile ning serveeri külma valge veiniga. Ausõna, see on jumalik kombo!

P.S. Vali selline outfit, mis suured söögi- ja joogikogused ära varjaks. Vihjeks, et liibuv kleit ei ole teema.

Pasta Bolognese

Kuna ümberringi midagi rabavat, ei positiivsest ega negatiivsest küljest, ei toimu, siis kirjutan endast. Mitte sellest, kui ilus ja hea tüdruk ma olen, armastan lapsi ja loomi, käin pühapäeviti kirikus ning usun kõigi rahvaste igavesse sõprusse, vaid sellest, kuidas ma õppisin süüa tegema. Kuigi mu ema ja vanaema on mõlemad väga head kokad, ei ole ma kaugeltki üks neist, kes nende kõrvalt entusiastlikult õppis, juba kümneaastasena perele ja sõpradele kooke küpsetas ning hiljem loogilise jätkuna kokakooli läks. Kui kümme aastat tagasi Tallinnasse kolisin, olid mu külmkapis küünelakid ja kassitoit. Tavaline õhtusöök oli karbisalat - vorstiga kartulisalat, kust kass kogu vorsti endale sai - külmutatud pitsa või pakisupp. Mingil hetkel hakkas ema mulle vihje korras kokaraamatuid kinkima. Algus oli ikka väga vaevaline! Ajasin retseptis näpuga järge ja kuna ma närvide rahustuseks samal ajal veini jõin, siis olin söögi valmimise ajaks tavaliselt higine, vihane ja vintis. Ükskord oli mul külas sõbranna, kes söögitegemisest teadis täpselt sama palju kui mina, aga tahtsime hirmsasti pastat teha! Retsepti ei leidnud, aga mõtlesime, et oleme ise targad ja läksime kaubandusse vajalikku kraami kokku ostma. Suur pakk pastat, kaks karpi seeni, paar pakki sinki, mõned paprikad, purk ananassikonservi ja perepakk koort - peaks kahele inimesele piisama küll, ah? Esiteks - kes sellise maitsekombo peale üldse tuleb?!? Teiseks - sellest kogusest oleks jätkunud tervele lasteaiarühmale. Aga oma vigadest õpitakse kõige paremini ja õnneks on tänaseks päevaks asjad veidi paranenud. Pastat teen ja söön ma üleüldse väga harva ning sellisel juhul meeldivad mulle ülilihtsad ja selged maitsed kõige rohkem. Aglio e olio, pesto, mereannid või kõige lihtsam tomatikaste on mu lemmikud. Bolognese on nimekirjas kusagil tagapool, sest esiteks on selle tegemisaeg minu kannatusleveli jaoks natuke pikk ja teiseks on see minu jaoks liiga raske kõhutäis. Aga vahel võib!

Nelja inimese koguseks läheb vaja:
400 g veisehakkliha
veidi oliiviõli
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 sellerivars
1 väike porgand
6 keskmise suurusega tomatit

1 spl tomatipastat
suur klaas valget veini
soola, pipart ja suhkrut
serveerimiseks 300 g pastat ja veidi riivitud parmesani

Käitu nii: pruunista hakkliha õlis, umbes poole peal lisa hästi peeneks hakitud sibul, küüslauk, seller ja riivitud porgand. Kui segu on selliseks mõnusaks ja hästilõhnavaks küpsenud, sega juurde tomatipasta. Sega kõik korraks läbi, nüüd keera kuumust juurde ja kalla segusse vein. Lase kärakal välja aurustuda ja lisa tükeldatud tomatid. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga ning lase aegajalt segades vaiksel tulel umbes tund aega keeda. Originaalis serveeritakse bologneset spagettidega, aga minul ei olnud ja spetsiaalselt ostma minna ka ei tahtnud. Ühesõnaga serveeri sellise pastaga, mis sulle endale kõige rohkem meeldib (minule meeldib pappardelle), puista peale parmesani ja söö valge veini saatel kohe ära!

Sparglirisotto

Mulle tundub, et koduperenaiste elu on väga mõnus. Saab päevad läbi koristada, triikida, keeta ja küpsetada. Vahepeal trennis ja shoppamas käia ning lapsi kooli ja trennidesse sõidutada. Mulle ka väga meeldiks! Aga kõigil ei ole toredat meest, kes mõlema eest teeniks ja lubaks kodus chillida, seega enamik meist käib päeval tööl ja koduperenaise aktsioonide jaoks peab aega leidma mujalt. Ja veini juua tahaks ju ka... Nii juhtubki, et naisterahvad oma multitaskingu võimekuses ühendavad meeldiva kasulikuga. Aktiivsed inimesed ei tahagi tegelikult niisama teleka ees lebotades veini kulistada ja pärast esimest klaasi tulevad mõtted, mida asjalikku samal ajal teha võiks. Näide elust - üks naisterahvas, minu kallis sõbranna, kes päeval teeb tööd, õhtul toob lapse lasteaiast ja mässab temaga ning muul ajal tegeleb kogu muu koduperenaisenduse kõrvalt rõduaiandusega, otsustas pärast mõningat veinitarbimist hakata  hernestele tokke panema. Kust linnatüdruk vastavaid agregaate saab? Toob maalt ema juurest? Virutab öö varjus pargist puuoksi? Ei! Kui maikuus on rõdunurgas alles veel jõulukuusejäänused, on mõistlik sellest oksi saagima minna. Jätkuvalt veiniklaasi seltsis. "Saen ja saen, aga midagi ei toimu, ei saa oksa küljest! Saen veel natuke ja kasutan rohkem jõudu! Ühe oksa sain küljest, jess! Võtan veel paar lonksu veini ja saen edasi. Järgmisi oksi ei saa ka küljest, nõme kuusk! Helistan vennale ja kurdan oma rasket elu koos mõttetu saega!". Vend tuli kohale ja tegi märkuse: "Kullake, sael on kaitse peal".

Kõik lõppes õnnelikult, nagu ikka - kuusel said oksad küljest saetud ja herned said tokid. Väikseid armsaid hernevõrseid saab söögitegemisel ka kasutada.

Kahe risottoportsjoni jaoks läheb vaja:
80 g risottoriisi (ninatargad räägivad, et peab olema peent Itaaliast pärit marki, aga hinna ja kvaliteedi suhtes on kohalike pakkujate oma ka väga hea)
pool sibulat
1 küüslauguküüs
peotäis spargleid
teine peotäis herneid (kes on suvel usin olnud, võtab sügavkülmast endal korjatud ja puhastatud herned, muul juhul sobivad kaubanduses külmutatud kujul pakutavad sama hästi)
väike peotäis hernevõrseid 
2 klaasi valget veini (tundub suht palju, nii et võid vähem panna)
pool liitrit köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kuubikut - viimase puhul vala see enne läbi sõela, et tuukreid sisse ei jääks)
veidi õli
30 g parmesani juustu
soola ja valget pipart 

Käitu nii: tükelda sibul ja küüslauk hästi peeneks ning pane madalale kuumusele õlisse küpsema. Öeldakse, et riis tuleb lisada siis, kui sibul muutub "klaasjaks" - ma ilmselt ei tea selle sõna definitsiooni, sest minu meelest sibul läbi ei paista. Igatahes, kui sibul on selline ilus ja läikiv, lisa riis. Lase pidevalt segades veidi küpseda ja maitsetel seguneda ning seejärel hakka veidihaaval vaheldumisi veini ja puljongit lisama. Seda väikestes kogustes, nii et küpsemisprotsess ikka nähtav oleks, üle ujutada ei ole vaja. Panin kogused viisakalt kirja, aga tegelikult lisan ise mõlemat vedelikku tunde järgi täpselt nii palju, kui risotto valmimiseks vaja on. Mu õde ütleb, et kui ma söögitegemisel veini kasutan, on seda maitsest alati võimalik aru saada:) Kui tundub, et riis on peaaegu valmis (maitse, kui silma ei usalda), lisa tükeldatud sparglid ja herned. Nad ei vaja küpsemiseks rohkem, kui paar minutit, et mõnus tekstuur ja ilus värv säiliks. Kõige lõpus maitsesta soola ja valge pipraga, sega sisse riivitud parmesan ning kõige viimasena hernevõrsed. Serveerida tuleb kohe! Ja viimase aja lastelaulude lainel olemisest inspireerituna - risotto ilma valge veinita on nagu Kati ilma karuta või mina oma Murita.

Pardisalat

Vana tõde on, et kohalikud ei ole oma linna vaatamisväärsustega absoluutselt kursis. Mis on minu meelest täiesti loogiline - miks peaks turisti tegema kohas, kus sa suurema osa ajast töötad, teise poole magad ja mõnikord harva jõuad restorani või veinikasse? Ma ei tea ei enda ega sõprade puhul ühtegi juhust, kui keegi oleks nädalavahetust vanalinnas jalutades veetnud! Aga lõpuks, pärast kümmet aastat siin elamist, olen ma tänu oma turistist sõbrale Tallinna vanalinna täiesti selgeks saanud! Jalutasime suuremad populaarsed ja väiksemad natuke kahtlased tänavad kõik läbi, minu tingimusel, et see tuleb ühildada minu tööga (detaile võin huvilistele jagada meili või telefoni teel :))

Vanalinna ühe väikse tänava lõpust leidsime veinimuuseumi, täpse nimega Eesti Joogikultuuri Muuseum. Sadasime sisse ja esimesest hetkest alates olime mõlemad täiesti võlutud! Juba sealne aura on kuidagi maagiline, nagu oleks sisenenud mingisse teise, võlumaailma. Ees ei oodanud meid igavleva näoga klinditeenindaja "tehke kiiresti, saan Facebooki tagasi minna" olekuga, vaid armas tütarlaps, kes esiteks pakkus veini (minu meelest toimib alati ja igal pool "vein kätte, siis vaatame edasi" lähenemine kõige paremini!) ning edasi rääkis põhjalikult, ja meie läbisegi loobitud küsimustest häirimata, selle koha ajaloost, asutajatest ja praegusel kujul tegutsemisest. Ekskursioon ja erinevate veinide degusteerimine käis kogu protsessi juurde. Edasi läheb vaatab igaüks ise ja ostab veini ka kaasa! Koht, mis minu ja mu sõbra jalust niitis, on see: http://www.matiesen.ee/

Roosa vein on kevade alguse kohustuslik osa ja sobib terrassihooaja avamise juurde ideaalselt. Veinimuuseumis saada olev roosa vein on kaugel nendest kaubanduskeskuste omadest, mida vähemalt mina kevadeti jooma olen harjunud. Ei taha kellegi esmaemotsiooni kallutada ja ma pole just veiniteadlane ka, nii et jällegi - igaüks läheb vaatab ja maitseb ise!

Roosa veini parim sõber on part!

Kahe pardifileesalati jaoks läheb vaja:
2 pardifileed
peotäis erinevaid salatilehti
4 redist
mõned minisparglid
väike võikuubik
1 granaatõuna mahl ja seemned
mõned vaarikad
oliiviõli
balsamicot
soola ja pipart

Käitu nii: tee pardifileede nahaga pooltele sisselõiked ja pane nad, nahaga pool all, pannile keskmisele kuumusele küpsema. Õli ei ole vaja panna, sest part ise higistab päris palju rasva välja. Prae kummaltki poolt umbes 3 minutit. Samal ajal kuumuta teisel pannil või, lisa sinna sparglid, pooleteist minuti pärast poolitatud redised ning umbes kümne sekundi pärast võta segu kiiresti tulelt ära. Ma tean, võis kuumutatud redis kõlab nagu keedetud porgand, mitte just kõige apetiitsemalt, aga on tegelikult ülihea, soovitan proovida! Valmis pardifileed tõsta mõneks ajaks rahunema. Samal ajal saad kokku segada salatilehtedest, sparglist ja redistest salati. Sinna peale tõsta viilutatud pardifilee ja vala üle kastmega - selleks sega kokku püreestatud vaarikad, granaatõunamahl, balsamico ja oliiviõli. Vaarikate kogusega ole kergelt ettevaatlik ja pane pigem vähem, kui rohkem - see ei ole dessert, vaarikas on vaid õrna maitse andmiseks! Maitsesta salat soola ja pipraga ning puista peale granaatõunaseemned. Kõrvale sobib loomulikult roosa vein!

Veisefilee beurre blanci, kukeseente ja ubadega

Kas oma eksidega peab sõbralikult läbi saama? Või on parem pärast seda, kui armastus otsa saab, kumbki oma teed minna ja unustada, et teine inimene eksisteerib? Või jätkata suhtlemist vanal heal "seks eksiga" meetodil? Minu kogemused ütlevad, et kõik sõltub sellest, mis kahte inimest ühendas. Peaasjalikult seksil põhineva suhte puhul ei oska selle inimesega pärast lahkuminekut enam midagi peale hakata. Kui aga olete eelkõige sõbrad olnud, koos nii nalja ja naeru kui kurbust ja pisaraid jaganud, või isegi enne suhet juba sõbrad olnud, ei ole sinna tagasi minek eriti keeruline. Suured emotsioonid ja mälestus suhte füüsilisest poolest lähevad üle ja jääb ainult sõprus - tõenäoliselt veel parem ja tugevam, kui varem. Ühe minu algul sõbra ja hiljem elukaaslasega käisime mõlemapoolsete sigaduste ja muude kodanike lisatud kuulujuttude pärast suure tüliga lahkumineku läbi ja ei suhelnud teineteisega mitu aastat...kuni selle suveni. Ilmselt mõtlesime mõlemad juba mõnda aega leppimisele, vähemalt mina küll, aga tema oli see julge, kes lõpuks esimesena kontakteerus. Pikemalt mõtlemata olin loomulikult nõus temaga kohtuma ja ei pidanud seda kahetsema. Õhtusöögi, kahe pudeli veini ja mitme tunni nalja ja naeru saatel leppisime ära ja suhtleme senini päris tihti. Hiljuti tegime koos süüa - kuna ta ei ela Eestis, siis leppisime kokku, et täna sööme steiki ja pärast saadame teineteisele pilte. Nummi, eks :) Mis sellest, et teisel pool maakera, aga mul on hea meel, et ta mu elus tagasi on!

Mina tegin veisefileed beurre blanc kastme, kukeseente ja ubadega ning jagasin seda meie ühise armsa sõbrannaga.

Kahe inimese jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed
peotäis kukeseeni
paar lusikatäit seesamiseemneid
peotäis kollaseid aedube
punast tšillit
küüslauku
peterselli
soola ja pipart
oliiviõli
1 tl seesamiõli
suts võid

Beurre blanc ehk hele võikaste:
1 šalottsibul
2 sl valge veini äädikat
umbes pool klaasi valget veini
100 g võid
soola ja valget pipart

Käitu nii: keeda ube soolaga maitsestatud vees paar minutit. Samal ajal puhasta kukeseened ja pane nad pannile või sisse praadima. Keedetud oad pane oliiviõlisse teisele pannile ning lisa neile tükeldataud tšilli, küüslauk ja petersell. Jälgi aegajalt segades mõlemal pannil toimuvat, maitsesta soola ja pipraga ning kui oad ja kukeseened tunduvad söömisvalmis olevat, tõsta kõrvale serveerimist ootama. Ära unusta kukeseentele vahetult enne tulelt võtmist seesamiseemneid ja paari tilka seesamiõli lisamast! Kastme jaoks tükelda šalottsibul ning pane koos äädika ja veiniga väiksesse potti. Lase keema tõusta, siis alanda kuumust ja lase vaiksel tulel kastmel redutseeruda. Kui alles on jäänud umbes kolmandik, lisa pidevalt segades võikuubikud ning maitsesta soola ja valge pipraga. Kõige viimasena küpseta veisefilee, tükelda viiludeks, serveeri ubade ja kukeseentega ning vala peale beurre blanc.

Seenerisotto

Öeldakse, et mehed jäävad igavesti lasteks. Aga miks naised mitte? Oma sisemist last ei tohiks soost hoolimata mitte keegi ära kaotada, sest mis on elu ilma nalja ja naeruta? Nukker oleks. Kõik mu sõbrad on intelligentsed, osavad, edukad ja ilusad inimesed, kes siiski iialgi väiksele koerusele "ei" ei ütle. Selle pärast ma neid armastangi.

Teisel pool meid edukaid, ilusaid ja naljakaid on inimesed, kes ongi reaalselt lapsed - need on need noored poisid, kellega ma preili Kätlini õpetavatest, hoiatavatest ja kurjadest sõnadest hoolimata sõbrustama kipun. Lõpuks pean alati tunnistama, et kõik lõppes sama kiiresti, kui algas, järjekordne 24-aastane ei saa iialgi olla üks minu kümnest lähedasemast inimesest ning tunda kergendust, et kõik läks tegelikult hästi ja Kätlin saab mu üle jälle uhke olla. Aga mis on erinevus kahekümneneljaste ja kolmekümneste vahel? Iseloomuomadusi, nagu emotsionaalsus või impulsiivsus, ei saa vanuse arvele veeretada, need on ja jäävad, parimal juhul õpid neid kontrollima. Mis vanuse ja kogemustega lisandub, on hoolivus, teistega arvestamine ja lubaduste täitmine. Kolmekünesed ei tee trikke, nagu telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine või kohtumiste kokku leppimine ja sel ajal mitte välja ilmumine ning järgnevatele küsivatele kõnedele ja sms-idele mitte vastamine. Ühe erandiga - kui lõunale kutsud ja seenerisottot teed, on lapsukesed nagu naksti kohal.

Kahe inimese seenerisottoks läheb vaja:
suur peotäis metsaseente segu (mina sain vanaema käest)
veel suurem peotäis kukeseeni
pool sibulat
1 küüsluguküüs
väike tuust värsket tüümiani
100 g riisi
lärakas valget veini
kanapuljongit (kas kontsentraadi või kuubiku kujul, või kui on aega ja tahet, keeda ise)
suts oliiviõli
poole sidruni mahl
soola ja valget pipart
parmesani

Käitu nii:
loobi seened pannile ja prae mõõdukal kuumusel, kuni nad vee välja higistavad. Nüüd lisa oliiviõli, sibul, küüslauk  ja tüümianilehed ning prae mõned minutid, seejärel lisa riis. Ära kuumusega üle pinguta! Me ei taha ju praetud riisi ega praetud sibulat, vaid mõnusalt küpsenud komponente. Kui sibul ja riis tunduvad vaatlusel ilusad ja kergelt läbipaistvad, on aeg kuumust tõsta ja valada hulka vein - ära koonerda, kergelt veinine maitse sobib seentega nagu Kati karuga! Keeda kärakas välja ja hakka vähehaaval puljongit lisama. Sega aegajalt ja vala iga kord puljongit juurde, kui risotto hakkab paksenema (riis on päris janune). Umbes 20 minuti pärast peaks riis pehme ja seega risotto valmis olema. Maitsesta soola ja valge pipraga, vääna sidrunist mahl sekka ning sega pidevalt segades juurde peotäis riivitud paresani.

Serveeri tüümianilehekestega ja kulista kõrvale risottost üle jäänud valget veini. Ja mängi edaspidi ainult omavanustega!

Pelmeenid kukeseenekastmes

Nüüd tuleb üks hoiatav lugu. Enamik noortest vallalistest meestest kodus süüa teha ei oska ja/või ei viitsi, äärmisel juhul leidub nende külmkapis pelmeene ja kalapulki - miks mitte, iisibriisi, pole erilist kokandustalenti vajagi (enamik neist eitab seda, aga tegelikult on noortel ja vallalistel tšikkidel täpselt sama seis). Üks noor ilus mees (kutsume teda hellitlevalt Bobiks) otsustas endale ükskord öösel juua täis peaga hakata pelmeene keetma ja leidis, et samal ajal paariks minutiks külg maha visata oleks päris chill. Kodanik Bob ärkas paar tundi hiljem suitsust sinises toas. Positiivne on see, et ta üldse ärkas, taipas loomulikult kohe aknad lahti teha ja kõik lõppes hästi - ta on jätkuvalt täie tervise juures olev ilus noor mees. Negatiivne on see, et süüa ei saanud.

Pelmeenitaignaks läheb vaja:
1 muna
suts vett
väiksem suts oliiviõli
jahu
soola

Täidiseks läheb vaja:
veisehakkliha
sibulat
küüslauku
suts vett
väiksem suts valget veini
soola ja musta pipart

Kastmeks läheb vaja:
peotäis kukeseeni
küüslauku
soola
väike võikuubik
lärakas valget veini
kohvikoort

Instruktsioonid:
kõigepealt tee valmis taigen. Selleks sega muna vee ja oliiviõliga, maitsesta soolaga ja hakka juurde lisama jahu, kuni oled saanud sobiva konsistentsi. Järgmisena tee täidis - sega hakkliha imepeeneks tükeldatud sibula ja küüslauguga, maitsesta soola ja pipraga ning lisa veidi vett ja veini (nii tekib pärast pelmeeni sisse tore puljong). Rulli taigen lauale lahti (mina kasutasin tühja veinipudelit, aga kellel on, võib taignarulli kasutada. Kuigi ma ei usu, et kellelgi on) ja hakka väikest klaasi abivahendina kasutades pelmeene vormima - täidis taignale, teine pool peale ja klaasi abil teed ilusad poolkuud. See võib veidi aega võtta, nii et parem pane vahepeal mingi chill muusika mängima.

Nüüd hakkab lõpptulemus juba paistma - loobi kukeseened pannile, veidi küüslauku lisaks ja lase seentel vesi välja higistada. Lisa või ja prae veel veidi, siis vala neile peale lärakas veini ja lase kärakal aurustuda. Keera kuumus madalamaks, lisa kohvikoor, maitsesta soolaga ja lase aegajalt segades kastmel veidi pakseneda. Samal ajal keeda pelmeenid - keeduvette lisa veidi soola, loorberileht ja puljongikontsentraati või -kuubik.

Serveerimiseks tõsta veidi kukeseenekastet pelmeenidele, maitsesta musta pipraga ja kaunista koriandrilehtedega. Väga chill.

P.S. Öösel jokkis peaga seda ette võtta ei maksa.

Naiselik õhtusöök ehk kuidas tüdrukud aias viina jõid

Pärast Itaaliast tagasi koju tulekut olin sealsest elustiilist ja söögist kergelt sõltuvuses ning igatsusest veidi kurb. Valetan - ikka päris suures masenduses. Seega võõrutuskuuri ühe korraliku Eesti tüdrukute moodi õhtusöögiga alustada tundus päris kobe mõte. Samal päeval ähvardas liibuvas särgis ETV ilmateadustaja rabavalt kuuma ilmaga, nii et ma ei häbenenud ühele meeskodanikule telefonis laiata, kuidas õiged Eesti naised seda pesuväel külma viina ja toorest liha tarbides tähistavad. Õhtuks oli palavusest saanud muidugi mõnusalt soe suveõhtu, nii et pesuväel aias istuda oleks olnud selge liialdus, aga muus osas jäi plaan jõusse.

Boeuf à la tartari jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
1 marineeritud kurk

1 väike punane sibul
2 tl kappareid
soola-pipart
adžikat
4 toorest vutimuna

Serveerimiseks:
musta leiba
väike võituts
marineeritud seeni
külma viina 
 
Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised ja kapparid tükelda imepeeneks, sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta segu soola ja pipraga. Pane see muude komponentidega mässamise ajaks külma.

Tükelda marineeritud kurk ja punane sibul ning pane serveerimiseks väikestesse nunnudesse kausidesse. Lao need koos adžika ja väikse võitutsuga serveerimisalusele ja tassi aeda. Selleks ajaks on kohal ka juba teine popp Eesti naine, kes söögi-, joogi- ja iluasju veinilonksude vahepeal aeda kanda aitab - kergelt röstitud musta leiva, vanaema käest saadud marineeritud seened ja vutimunad ja...

Keerasime ukse juba lukku, kui poole trepi peal tuli meelde: "Uups, böff ja viin jäid maha!". Põhitegijad kaasa, aeda lauale ilus kompa ja naiselik õhtusöök alaku!

Kõigi ilusate, tarkade, kavalate, osavate, kõike suutvate naiste terviseks!

Tommi Grill

Keset rahulikku kolmapäevaõhtust chillbrazili rabas Kaidi mind kirjaga: "Homme lõuna. Kell 2. Tommi Grillis. Lauri tuleb ka." Noogutasin kuulekalt. Hiljem tuli meelde "nõus" ka vastuseks saata. Konkreetne ja küsimusi mitte jättev naiselik organiseerimine - meestel tasuks sellest õppust võtta!

Siinkohal tervitan kõiki hädapätakatest mehi - head naistepäeva ja pange ometi ükskord püksid jalga!!!

Neljapäeval kell 2 maandusime Tommi Grilli. Mõlemad Kaidiga olime kahtlustavate nägudega ja kui üks lõpuks söandas teema üles võtta, siis selgus, et mäletasime seda sööklat aastatetagusest ajast kui vapramate kogunemiskohta pärast öiseid pidustusi. Kas see oli heast tujust või ilusast ilmast, aga tegelikkuses oli pilt hoopis teine! Sööklamõõdu andis Tommi jätkuvalt välja, aga kohal ei olnud ümbruskonna jotad, kes oma naisi häälekalt taga räägivad, vaid samamoodi lõunale tulnud korralikud kontorirotid. Hinnad on seal ülisoodsad ja tellimusest kuni söögi saamiseni läks umbes viis minutit. Päriselt! Ja tegemist ei olnud kiiresti valmis visatava pläustiga nimega "päevapraad".  

 
Mida me sõime? Pardisalatit ja Waldorfi salatit kanaga. Olen paremaid salateid saanud, aga hinna, kiiruse ja mugavuse mõttes...tore amps. Ja siiiiiis....saabus Lauri. Minu hea-tuju-Kaidi kiljus kohe, et nii ilus ilm on ja nii hea tuju on...ja nüüd tahaks veel ühte head siidrit! Klassik nimega "meest sõnast, härga sarvist" ja Lauri saabus kaks minutit hiljem siidritega. Varajane naistepäevaüllatus, või mis?:) Tuju läks veel paremaks, nurrusime oma tunniajase lõuna lõpuni ja pärastine tööpäev oli juba iisibriisi!

 

Mida sellest järeldada? Esiteks - sööklaid (nagu ka midagi muud) ei tohiks hinnata eelarvamuste ega kuulujuttude järgi ning kõik uus tuleb järele proovida, enne kui sõna võtta. Teiseks - kõik mehed ei ole sitapead, mõned oskavad tõesti soove vihjetest välja lugeda. Head naistepäeva!

Restoranieelne veinisnäkk

Kell 9 on minu jaoks väga hiline aeg õhtusöögiks! Aga kui juhtub nii, et sõber lihtsalt ei jõua varem Tallinnasse, siis väike väljaminekueelne snäkk veini ja mukkimise kõrvale on kohustuslik. Väike meik, väike lonks, väike amps...siis ootad, kuni sõber party outfitti riietub ning jälle väike lonks ja väike amps.

Sadadest võimalikest kombodest oli seekordne snäkivalik selline:
mozzarellakirsid
chorizo
mustad oliivid
artišokisüdamed õlis (kui kasutad soolvees varianti, siis soovitan enne serveerimist oliiviõli ja erinevate ürtidega maitset tuunida)

Tükelda kõik komponendid snäkiampsude suurusteks ja moodusta suuremale taldrikule kogu oma ilumeelt ja annet mängu pannes kompositsioon. Sool, pipar, oliiviõli ja balsamico kuuluvad ka asja juurde - doseeri isu järgi. Seekord täiendas meil snäkikombot valge vein, aga ilmselt mätšiks punane samamoodi ideaalselt. Mulle mätšib muidugi iga vein igal ajal!

Boeuf à la tartar

Boeuf à la tartari kas armastatakse või vihatakse! Ma ei tea ühtegi inimest peale enda ja oma isa, kes kiljuvad fännid oleksid, aga usun jällegi uute asjade proovimisse, seega otsustasin seda õhtusöögipeol sõpradele pakkuda. Motivatsioonikõnes ehk peokutses rõhusin eelkõige samal päeval olevatele mehelikele suursündmustele nagu Nõukogude armee aastapäev ja sellega seoses Venemaal ja Moldovas tähistatav meestepäev.

See on nüüd see koht, kus kõiki mehi tervitada (välja arvatud oma eksmehi). Cheers!

Vaja läheb (see kogus on üldiselt neljale, aga kuna tegu on kõhtu soojendava snäkiga, siis jagub ideaalselt kuuele):
400 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
2 marineeritud kurki

2 väikest punast või šalottsibulat (harilik valge sibul võib natuke liiga vänge olla, eriti, kui see vanaema juurest pärit on)
2 tl kappareid
2 munakollast
2 tl adzikat
soola-pipart

Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised, marineeritud kurk, sibul ja kapparid tükelda imepeeneks, sega kokku ning lisa munakollased ja adzika. Sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta soola ja pipraga.

Serveeri  röstsaia või -leivaga...JA VEEL - böffi juurde käib alati kohustuslik viinashot! Seda eelkõige toorete komponentide kohaloleku pärast, aga stiili ja traditsiooni mõttes ikka ka :)
Eriti glämm on musta viina serveerida!

Kiire-lihtne-jumalik ehk tomati-mozzarellasalat

Reede õhtuti olen ma töönädalast tavaliselt nii läbi, et ei jaksa süüa teha, kassi peale kisada ega isegi veini valada... Tõesti, nagu nuustik! Absoluutselt ei mõista neid kodanikke, kes otse töölt, näpud püsti, linna peale laiama tormavad. No võibolla minu puhul on need ealised iseärasused ka juba.

Igatahes - panen muusika mängima ja samal ajal kui pudelist veini joon (jah, ma ei jaksa isegi kapist klaasi võtta) loobin kokku väikse tomati-mozzarellasalati. Kas ingriidientide nimekirja ja tegemisõpetust on üldse selle jaoks vaja? Maailma lihtsaim klassik siiski:)

Vaja läheb:
erinevaid salatilehti
kirsstomateid
mozzarellakirsse
lärakas oliiviõli ja teine, väiksem, balsamicot
soola-pipart

Loobi komponendid kokku ja serveeri koos pudeli veiniga. Jaaaa...pärast seda on enesetunne juba oluliselt parem, lebohundist pole enam lõhnagi ning igasugused reede õhtule kohased mõtted juba tulevad...

Cubanita

Cubanitast kuulsin esimest korda umbes aasta tagasi sõprade käest - "corontšiku-joomise-koht". Teist korda ilmus see lounge pildile umbes paar kuud tagasi, kui selgus, et minu salsatantsijatest sõbrad on seal neljapäevastel üritustel alati kohal. Niisiis ei olnud mind vaja ühel järjekordsel neljapäeval kaks korda kutsuda - lendasime peale!

Üritus ise oli väga äge - justkui reedeöine klubitripp viisakamate inimestega viisakamasse kohta tõstetud. Muusika ja tants lendasid kohe ukselt näkku ning istuda ega astuda ei olnud kuhugi. Esimesed minutid olid igatahes paljulubavad. Aga seal see lõppes!

Esimene katse veini juua - majaveini pähe serveeriti meile kaks klaasi pissi. Jõime kiiresti ära, et mõistlikumat jooki välja pommima minna. Õnneks olid klaasid väiksed.
Teine katse veini juua: "Vabandage, see eelmine oli mingi sodi. Kas teil on mõnd veini, mida saaks klaasiga, mis ei oleks selline sodi?" Poiss baaris oli noor ja armas ja väga ei vaielnud....ja valas uut sorti sodi.
Vahepeal toodi söök - soe veisefilee salat. Atraktiivse nime all serveeriti taldrikutäis praetud sibulat (ja mingeid muid juurvilju, mille sorti, värvi ega maitset polnud sibula alt võimalik tuvastada). Mu sõbranna oli ilmselgelt pool päeva näljas olnud, nii et ta selekteeris juurviljakombost osavalt ainukese söödava osana kartulid välja. Viie-eurosed praekartulid, mmmm... Kui ma sõbranna näoilmes ja kommentaarides veel veidi kahtlesin, siis ühes ampsus enam mitte! Klaas veini õnneks suutis praesibula ära tappa.

Kolmas katse veini juua: "Vabandage, meile on kaks korda sodi antud. Kas teil on VEEL mõnd veini?" Mispeale koukis noor ja armas poiss välja ühe väikse itaallase (veini, mitte järgmise noore ja armsa poisi) - välimuse järgi otsustasime, et selle me võtame! Hädine klaas viie euro eest, aga okei, maitse oli nagu valgel veinil peab olema.
Järeldused teeb igaüks ise. Vihje korras võin soovitada Cubanitasse kas tantsima või Coronat jooma minna - aga söögist ja veinist eemale hoida. Või ise kaasa võtta.

Bloody Mary

Kokteilid ei ole mu lemmikud! Kui, siis mõned väga erilised, millest peale rõõmu käraka üle ka mingit sorti maitsenaudingu saab. Eriti jubedad on klassikud stiilis "viin mahlaga". Milleks?!?
Bloody Maryga tutvusime sõbranna Kätlini sünnipäeva teisel päeval, kui siidrist tekkis juba tüdimus ja teisele päevale iseloomulikult oli terava maitse isu ka. Jooksime, koer kaasas, läbi vihma külapoodi ingriidientide järele - mis ilmselgelt oli seda väärt, sest kokteil tuli tõesti nämpsik!

Vaja läheb:
tomatimahla
viina (taluvuse järgi)
Tabascot
Worcestershire kastet
sidrunimahla
aroomisoola
jääd
serveerimiseks sellerivart

Tegutse järgnevalt:
Kõiki ingriidiente pane maitse järgi. Alustuseks võiks Worcestershire'iga ja Tabascoga veidi tagasi hoida - juurde saab neid alati panna! Vala need kõik šeikerisse (kui seda kodus ei ole, siis saab edukalt ka kahe klaasiga asendada). Šeigi korralikult läbi, kalla klaasi, silmailuks viska sinna ka selleripoiss ja voilà, teise päeva pidustused alaku! 

Eriliseks elamuseks soovitan kokteilide vahepeal Mika "Grace Kelly" lugu kuulata ning kõvasti ja valesti kaasa röökida. Proovisime Kätliniga, väga hea oli.