Palak Paneer ehk India juust spinatikastmes

Õõtsun tööle, airpodsid kõrvas, kuulen et sõnum tuleb. Tean juba ette, kellelt, ega keegi peale õe mulle sõnumeid ei saada. 

Nii ongi: 

“Tellin lõunaks mingit India läga, kas tahad ka?”

“Muidugi tahan!”

Tellime ära. Hiljem selgub, et kohaletoomine maksis 5,90€😳

Noh, kuue euro eest saab juba ise teha, nii et õhtul tegingi ja täna õega isetehtud karri lõunaks it is!

Mina ütlen “pläust”, õde ütleb “läga”, üks suur möks ta on, aga ülimaitsev!

Koostisosad seekord retsepti käigus.

Kõigepealt prae pannil õlis kuubikuteks lõigatud paneer - tee ise või kasuta poest ostetut. Või asenda näiteks tofu või miks mitte halloumiga. Vala pannilt ära ja jäta oma aega ootama.

Haki kaks väikest sibulat, neli küüslauguküünt, kaks rohelist tšillipipart ja paarisentimeetrine jupp ingverit ning pane (avokaado)õli sisse madalale kuumusele kümneks minutiks küpsema. Lisa teelusikatäis kurkumit, garam masalat ja vürtsköömneid, maitsesta soolaga ja kui teravamad maitsed meeldivad, siis lisa teelusikatäis või paar kuivatatud tšillihelbeid. Mõne aja pärast lisa peotäis hakitud kirsstomateid (või kasuta tavalist tomatit), natuke vett ja 400ml koort. Lase maitsetel umbes viis minutit seguneda, seejärel blenderda, aga mitte päris beebitoiduks. Tõsta tagasi tulele ja lisa terve pakk värsket hakitud spinatit. Sega pidevalt ja kui spinat on närtsinud ja kokku tõmbunud, ongi valmis. Üle pole vaja keeta. Tõsta nüüd veel kastmesse paneerikuubikud ja serveeri (lillkapsa)riisiga.

Bataadifriikad cheddar juustu ja jalapenoga

Täna on kaduneljapäev. See tähendab seda, et kui tahad millestki oma elus lõplikult lahti saada, siis just täna on õige aeg alustada. Näiteks koristad, alustad dieeti või viskad eksi asjad välja. Mina alustasin eelmise aasta algusest kaduneljapäevast näljapäeva tegemisega. See väljendub selles, et joon päeva jooksul ainult rohelist mahla ja rohelist smuutit. Noh et kuu ikka aru saaks, et võtan asja tõsiselt ja tahan ikka ilus sale püsida. Mõned korrad on vahele jäänud, näiteks kui olen haige olnud või lihtsalt pole näljapäevaks tuju olnud, aga siis üritan kaduneljapäevast mingil muul moel osa võtta. Ükskord näiteks viskasingi kõik vedelema jäänud eksi asjad välja. Alles jätsin ühe korraliku kööginoa, avamata pudelis parfüümi - minu kingitud loomulikult - ja pudeli viskit. Kunagi ei tea ju, millal midagi vaja võib minna.

Täna peaks ka näljapäev olema, aga polnud lihtsalt tuju. Selle asemel kühveldasin lõuna ajal bataadifriikaid cheddar juustu ja jalapenoga. Eks nüüd tuleb õhtul mingi muu viis kompenseerimiseks leiutada.

Friikate jaoks läheb vaja:

ühte hästi suurt bataati (sest kõik on suurena parem, eksju)

oliiviõli

2 supilusikatäit maisitärklist

pool teelusikatäit suitsupaprika pulbrit

veidi musta pipart

suts soola

Käitu nii:

tee bataadist võimalikult ühtlase suurusega ribad - see on ühtlase küpsemise huvides. Pane karpi, vala peale külm vesi, kata kaanega ja jäta ööpäevaks külmkappi seisma. Järgmisel päeval kuivata bataadiribad köögipaberiga hästi korralikult. Lase neil maisitärklise ja paprikapulbri segus korralikult püherdada, sega seejärel oliiviõliga (patsuta korralikult läbi, et tärklisetükke ei jääks) ja lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühe kihina ritta. Küpseta 200 kraadi juures 15 minutit, seejärel keera kõik ükshaaval ümber ja küpseta ka teiselt küljelt 15 minutit. Kõige lõpus maitsesta soolaga.

Cheddari ja jalapeno möksi jaoks läheb vaja:

teelusikatäit võid

teelusikatäit jahu (mina kasutasin mingit gluteenivaba, sest kodus oli)

poolt klaasi piima (mina kasutasin orgaanilist sojapiima, sest kodus oli)

soola,-pipart (aga arvesta, et juust on isegi soolane ja jalapenod isegi...eeem...piprased:))

näpuotsatäit paprikapulbrit (siia panin lihtsalt paprikapulbrit, mitte suitsu oma)

180g cheddar juustu

jalapenosid nii palju kui maitseb

Käitu nii:

sulata potis või, lisa jahu ja sega kokku ühtlaseks plönniks. Sega madalal kuumusel koguaeg segades sisse piim. Kui või ja jahu plönn, mille peen nimi on tegelikult roux, on piimas ilusti lahustunud ja segu meeldivalt paksenenud, tõsta pott tulelt, lisa maitseained, riivitud juust ja sega, kuni möks on ühtlaselt siidine. Kõige viimasena sega juurde viilutatud jalapenod.

Friikate söömise ajal mõtle, millega ärajäänud näljapäeva kaduneljapäeval ikkagi asendada. Näiteks pesed pesu, koristad ja mõtled lihtsalt rõõmsaid mõtteid. Või hakkad taimetoitlaseks:)

Shahi Paneer

Ma ei ole tahtnud mitte midagi kirjutada alates sellest, kui Ameerikast tagasi tulin. Sest tahtsin ainult sellest kirjutada, samas oli see kõik liiga emotsionaalne, nii et otsustasingi, et ei kirjuta parem mitte midagi. Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, tundub, et võib juba:)

Igasuguseid uusi ägedaid toiduideid ja -retsepte olen vahepeal kogunud muidugi kõvasti. Karantiini ajal kukkusid kõik esiteks kõvasti trenni tegema ning järgmiseks kõvasti keetma ja küpsetama. No lõpuks kukkusid kõvasti jooma ka, aga jääb praegu selle eelmise osa juurde. Mulle meeldis köögis hullamine juba varem väga. Samuti meeldis mulle üksi kodus raamatuid lugeda ja filme vaadata, selle asemel, et mööda lärmakaid baare ja ööklubisid võõrastel inimestel seljas nühkida. Ja higised spordiklubid pole mulle ka kunagi meeldinud, selle asemel vehin kodus hantlitega või jooksen õues. Ja e-poodide suur sõber olin ma ka juba varem. Igatahes, mulle olid need kõikvõimalikud piirangud väga sümpaatsed. Samamoodi on mulle väga sümpaatne India toit. Täpsemalt, India taimetoit ja seda juba enne, kui minust taimetoitlane sai. Näiteks shahi paneer ehk juust tomatikastmes. Retsepti olen veits googeldanud ja siis seda enda järgi mugandanud. Kindlasti saavad ninatargad nüüd vaielda, et see pole ju siis päris shahi paneer, aga milline India toit Eestis üldse on päris õige India toit? Aga shahi paneeriks kutsumine annab oluliselt rohkem aimu toidu olemusest, kui lihtsalt "möks".
Suurest keetmise ja küpsetamise vaimustusest nüüd kõik möksi keetma, eks.

Karripasta jaoks läheb vaja:
praadimiseks gheed või võid (ikka päris heldelt:))
soola
12 india pähklit
10 mandlit
2 väikest sibulat
2 küüslauguküünt
4 rohelist tšillit (kui ei ole terava toidu sõber, vähenda kogust või jäta üldse välja)
1 tl kardemoni
pool tl kurkumit
2 keskmise suurusega tomatit või peotäis kirsstomateid

Karri jaoks läheb vaja:
400g paneeri ehk India juustu (tee ise, osta poest valmiskujul või siis asenda hoopis tofuga)
umbes 4cm jupp ingverit
2 küüslauguküünt
1 tl vürtsköömneid
pool tl nelki
1 tl kaneeli
1 tl tšillihelbeid
pool tl kurkumit
poolteist tl garam masalat
300g passeeritud tomateid
200g (taimset) koort
näpuotsatäis safranit

Kui juustu teed ise, siis lisaks 2l täispiima ja umbes poole sidruni mahla ning marli pane ka kindlasti ostunimekirja, sest niisama seda kodus vedelemas ilmselt ei ole. Mina kasutan kardinaülejääke :)

Alusta kõigepealt juustu tegemisest. Selleks kuumuta piim pidevalt segades keemiseni. Lisa sidrunimahl ja keera kuumus kinni. Piim hakkab nüüd kalgenduma, sega veel mõned minutid ja lase siis veidi aega jahtuda. Pane paar kihti marlit sõelale ja vala mass sinna peale. Mina kasutan pastasõela, sest tavalist nii suurt lihtsalt ei ole. Vääna üleliigne vedelik välja, vastavalt kui pehmet või kõva juustu eelistad ja pane juust koos marliga kuni järgmise päevani külmkappi raskuse alla seisma.

Karri tegemist alusta pastast. Sulata või pannil, lisa mõlemad pähklid ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid. Lisa tükeldatud sibulad, küüslauk ja tšilli, keera kuumus madalamaks ja küpseta kuldseks. Lisa vürtsid, veidi soola (mina muidugi panen palju:)), paari minuti pärast tükeldatud tomatid ja lase segul umbes 10 minutit küpseda. Lase jahtuda ja püreesta.

Tee paneerist kuubikud ja prae ettevaatlikult segades pannil või sees kuldpruuniks. Vala pannilt maha, lisa sinna natuke võid, tükeldatud ingver ja küüslauk ning lase suht madalal kuumusel mõned minutid küpseda. Lisa kõik vürtsid, tšillihelbed, veidi soola ning sega paar minutit. Nüüd lisa eelnevalt valmis tehtud pasta, sega kõik korralikult läbi, seejärel passeeritud tomatid, vett nii palju, et segu oleks natuke vedelam, kui karri valmis kujul olema peaks, ning jäta umbes pooleks tunniks madalale kuumusele. Aegajalt käi vaatamas, kuidas tal läheb ja sega kergelt. Poole tunni möödudes vala juurde koor, puista safran ja sega kõik ilusti läbi. Viimasena lisa paneerikuubikud. Nii lihtne ongi:)

Lillkapsapõhjal pitsa

Paar nädalat tagasi tegin väikse küsitluse, et saada rohkem aimu, mida, kuidas ja kellega kellelegi kõige rohkem süüa meeldib. Küsimuse "minu lemmiktoit on..." vastusevariante saad vaada SIIT, aga kes ei viitsi, siis need olid sellised:
1. Esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus
2. Esmaspäevast reedeni kaasa võetud hommikusöök autos/tööl
3. Nädalavahetuse hommikusöök kodus
4. Nädalavahetuse hommikusöök kohvikus
5. Hommikusöök voodis
6. Brunch
7. Esmaspäevast reedeni lõunapakkumine mõnes ümberkaudses toidukohas
8. Esmaspäevast reedeni kodust kaasa võetud lõunasöök töö ajal
9. Nädala sees "tulen-töölt-või-trennist-suren-kohe-nälga" õhtusöök kodus
10. Mida peenemas restos mida peenem õhtusöök, seda parem
11. Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust nõudev õhtusöök kodus
12. "Telli toit koju"
13. McDonalds drive-in
14. Kõik, mida saab ema/vanaema juures
15. Piknik
16. Kinotoit
17. Dessert, vahet pole mis päeval ja kellaajal
18. Veepäev
19. Kõik, mida saab kehalt lakkuda
20. Peaasi, et ei pea ise tegema
21. Öösel peale pidu
22. Alkohoolne
23. Mulle ei meeldi süüa

Ülekaalukalt kõige populaarsemaks vastuseks osutus "nädalavahetuse hommikusöök kodus"! Ma küll ei küsinud seda ning keegi vastajatest ka ei täpsustanud, aga eeldan, et kui juba hommikusöök kodus, siis on see ka ise tehtud. "Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust vajav õhtusöök kodus" oli populaarsuselt teine vastus (jällegi, jess!!!) ning kolmandal kohal võrdselt "nädalavahetuse hommikusöök kohvikus" ja "esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus".

Mulle ka meeldib nädalavahetuse hommikusöök kodus! Eriti meeldib, et see võib lõunani venida, et ei pea pidžaamast (ega vahel ka voodist) välja ronima ning saab Mimosasid juua. Enamasti küll on mu nädalavahetuste hommikud täpselt samasugused kui nädala seeski, ehk siis trenn ja kiire tervislik hommikusöök, aga...mitte täna! MITTE TÄNA!

Homne hommikusöök on juba lennukis ning ülehomne San Franciscos!

Põhja jaoks läheb vaja:
ühte väiksemat sorti lillkapsast
ühte muna
väikest peotäit peenelt riivitud (parmesani) juustu
natuke soola

Tomatikaste tee ikka ise, ära kasuta poe oma ega ketšupit!
Selle jaoks läheb vaja:
ühte purki kooritud tomateid
ühte (šalott)sibulat
kahte küüslauguküünt
natuke tšillit - ükskõik, kas värsket või kuivatatud - mina kasutasin viimast, sest kodus oli
teelusikatäit kuivatatud oreganot
teelusikatäit kuivatatud basiilikut
oliiviõli
soola

Pesto jaoks läheb vaja:
peotäit basiilikut
poolt peotäit riivitud parmesani
natuke seedermänniseemneid
ühte küüslauguküünt
oliiviõli
soola

Katteks kasutab igaüks seda, mis kõige rohkem maitseb ja/või mida kodus on. Minu lemmikpitsa oli varem alati ja ALATI! prosciutto crudo ja rukolaga, nii et nüüd taimetoitlasena olin algul natuke segaduses, mida siis pitsa peale panna...aga tomatite, pesto, parmesani ja rukolaga on väga väga hea!

Käitu nii: kõigepealt tee tomatikaste - selle jaoks pane kõik ained peale tomatite madalale kuumusele oliiviõlisse küpsema. Umbes kümne minuti pärast lisa tomatid ja lase aegajalt segades umbes poole tunni jooksul paksemaks keeda. Lase natuke jahtuda ja blenderda.

Pesto koostisosad pane blenderisse ja vajuta nuppu.

Põhja jaoks riivi lillkapsas, laota ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures umbes 15 minutit. Küpsenud lillkapsas laota marli, rätiku või köögipaberi peale ja vääna nii palju vedelikku välja, kui võimalik. Segule lisa juurde muna ja parmesan, maitsesta soolaga, sega ilusti kokku, vormi pitsapõhjaks ja küpseta 180 kraadi juures umbes 10 minutit. Nüüd laota peale katteained ja küpseta ahjus 180 kraadi juures, kuni juust on sulanud.

Tomatikastet jääb üle, aga ühte nokatäit pole ka mõtet keetma hakata. Pane purki ja kui just iga päev pitsat ei tee - aga tegelikult, miks mitte?!? - siis kasuta näiteks pastakastmena. Pestoga sama lugu, aga minul on näiteks ALATI pesto külmkapis ja topin seda igale poole - pošeeritud või praetud muna peale, võileiva peale, salatisse burrata peale jne.

Ratatouille

Ma töötan koos vanemate daamidega. Ja mitte lihtsalt keskealiste, vaid pensionieelikutega. Mõni juba lausa pensioniealine. Aga kui huvi, jaksu ja viitsimist on, siis miks mitte tööl käia. KUI on. Mõne daami puhul ei saa aru.

Niisiis - jõuan tööle kusagil 10 minutit peale tööpäeva algust. Mis tähendab, et valgun uksest sisse sel kellaajal, mitte et alustan tööd sel kellaajal. Sügan natuke puhkeruumis, misjärel libistan et märkamatult töökeskkonda, et kui kellelgi kobisemist peaks olema, saaks öelda; "Ma olen juba ammmmu siin!". Lõuna - 10 minutit ettevalmistavat sügamist, pool tundi poes, tund aega puhkeruumis. Pärastlõunaseid kohvipause "isssssand, kui raske päev" saatel üks kuni mitu. Kusagil poolteist tundi enne tööpäeva lõppu, kui proua ülemus läinud, libistan end vaikselt jälle puhkeruumi sügama. Lõpuks kiire ülevaade, et kes kus on, mida teeb, ega juhtumisi teised päris töösse ei upu ning tund kuni pool enne tööpäeva lõppu asutan end minekule. Aajah, nii umbes ülepäeviti kulub viimane pooltund/kolmveerandik tööajast toidupoes käigule. Novot. Ja nii iga päev. Sest mina olen juba staažikas töötaja kah ja minule reeglid ei kehti.

Kui toidutegemisel tunned ka vahel, et oled laisk nagu porikärbes, siis võta ette ratatouille. Natuke viilutamist, vormi ladumist ja voilà! Ei mingit üleliigset mäkerdamist ega küürimist.

Vaja läheb:
suvikõrvitsat (praegu, suvel, on tore, saab erivärvilisi kasutada)
baklažaani
tomatit
paprikat (sellega on nii ja naa - mina vahel kasutan, vahel mitte)
punast sibulat
1 purk kooritud tomateid (või purustatud tomateid)
küüslauku
rosmariini, tüümiani, oreganot
soola
suts balsamicot
veidi oliiviõli

Serveerimiseks:
rukolat ja parmesani

Käitu nii:
vala tomatid purgist potti, lisa ürdid, purustatud küüslauk ja balsamico, maitsesta soolaga ja lase maitsetel keskmisel kuumusel sõbruneda. Terved tomatid ürita väiksemaks litsuda. Samal ajal viiluta köögiviljad, umbes 0,5cm viilud on head. Sibul tee veel natuke õhemaks ja paprika lihtsalt mingiteks meeldiva suurusega tükkideks. Vala ahjuvormi tomatikaste ja hakka sinna peale köögivilju laduma. Kas ritta või keskelt alustades ringikujuliselt või kuidas iganes meeldib. Kõige peale puista soola, piserda veidi oliiviõli ja küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes pool tundi. Serveerimisel tõsta peale peotäis rukolat ja riivi veidi parmesani. Aga ka näiteks fetajuustuga on väga hea ja jahe valge vein sobib samuti ülihästi.

Kanapasta kukeseente, spargli ja Proseccoga

Noored mehed on naljakad. Toredad muidugi ka. Selguse huvides ütlen, et meheks saadakse alates kahekümneviiendast eluaastast, enne seda ollakse poisid. Igatahes, kui nad just ema juures ei ela, emal endale riideid osta ega iga päev süüa teha ei lase, siis on nad toredad. Kutsume neid edaspidi kiisudeks, eks. Kiisud ise süüa ei tee, käivad õues söömas. Samas maitse-eelistused on kiisudel täiesti olemas. Rääkisin just hiljuti ühe kiisuga, kes teadustas, et kui väljas söömas käib, tellib alati kanapastat. Ja kui menüüs ei ole (ja väga paljude restode menüüdes tegelikult ei ole ka), siis palub endale spetsjomm teha. Minu meelest ei ole see pirtsakas ega ülbe, vaid nummi! Iga kokk teab ju, kuidas kanapastat teha! Mina olen täpselt ühe korra teinud - kui kunagi ammu-ammu alles süüa tegema õppisin, retseptiraamatu järgi orienteerusin ja sõbrannaga koos pastaõhtusööki korraldades koguste osas kõvasti üle pingutasime, ehk siis tervele lasteaiale kanapastat tegime. Vahepeal olen veidi õppinud, nii et sportlikust huvist nüüd uuele katsele!

Vaja läheb (ma arvan, et kuna see on korralik kaloripomm, siis neljale kodanikule):
kahte kanafileed (umbes 300 g)
marinaadiks tuusti basiilikut, kolme küünt küüslauku, poole sidruni mahla, veidi oliiviõli ja sutsu soola
väikest karbitäit kukeseeni (kuna napilt-napilt hooaeg veel ei ole, siis kasutasin ära viimased vanaema käest saadud sügavkülma omad - arvan, et umbes 200 grammi)
poole sidruni riivitud koort
kahte ja poolt klaasi Proseccot
väikest pakki kohvikoort
väikest parmesanijunni (see, mis järele jääb, kui oled ülejäänu ära kasutanud - ära viska minema, vaid lisa kastmesse ja lase tal sinna sisse sulada)
200 g pastat (mina kasutasin täisterapennesid)
väikest peotäit spargleid
oliiviõli
veidi sidrunimahla
soola

Serveerimiseks: parmesani, riivitud sidrunikoort ja basiilikulehti.

Käitu nii: päev varem tee marinaadiainetest pasta, tükelda kana kuubikuteks, pane marinaadi ja unusta kuni järgmise päevani. Pasta tegemise ajal unusta kõik muud asjad ja tegutse kõigi asjadega korraga hästi kiiresti (või tegelikult parem plaan on samal ajal vaadata juutuubist My Kitchen Rules kuuendat hooaega ja Proseccot lonksata:)) - pane keema kaks potti, üks vähese, teine rohke veega ja maitsesta mõlemat soolaga. Pane tulele kaks panni koos oliiviõliga. Tegutse järjest, aga kiiresti, kuni potid ja pannid kuumusega tööle hakkavad - vähese veega potis keeda juppideks lõigatud spargleid umbes minut, vala kuum vesi ära, lase sparglitel jääkülmas vees umbes pool minutit jahtuda ja siis jäta nad veest kuivama. Rohke veega potis keeda pastat kaks minutit vähem, kui pakendil lubatud - seda ajasta nii, et pasta oleks keenud vahetult enne kastme valmimist. Marinaadis kana prae kuumal pannil umbes viis minutit, kuni pruunikaid triipe näed, seejärel vala hulka pool klaasi Proseccot, samapalju vasikapuljongit ja lase vaiksel kuumusel maitsetel sõbruneda. Kukeseeni prae õli sees, kuni tunduvad mõnusalt küpsed olevat, viska juurde riivitud sidrunikoor, sega veidi ja vala juurde kaks klaasi Proseccot. Lase alkoholil (peaaegu) välja aurustuda ja vala juurde koor. Maitsesta soolaga ja lase väga madalal tulel keeda, kuni kastme konsistents hakkab ilmet võtma, ehk siis muutub mõnusalt kreemiseks. Vahepeal pane juurde see väike parmesanijunn ja lase tal kastmesse sulada. Nüüd sega juurde kana, sega veidi, seejärel sparglid, sega veel veidi ja kõige viimasena sega juurde pasta. Sega läbi ja serveeri kiiresti - koos parmesanijuustuga segatud riivitud sidrunikoore ja basiilikulehtedega. Poleks arvanudki, aga kanapasta sai minu jaoks hoopis teise näo.
P.S. Lähema vaatluse tulemusel selgus, et kiisud on üllatusi täis ja siiski teevad ise kodus süüa. Ja suhteliselt lõdva randmega kusjuures.

Sparglisalat prosciutto crudo ja kooreta keedetud munaga

Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui lähed poodi ühte eluliselt vajalikku asja, nagu soola, pesupulbrit või piima ostma, kruiisid pool tundi kaubanduses, ahnitsed suure näljaga kõikvõimalikku kraami kokku, vead oma toidukoorma koju....ja avastad, et see ÜKS asi jäi ostmata. Lähed poodi tagasi, vahepeal on sinna tekkinud kilomeetrised järjekorrad, kannatad vapralt ära, aga selleks ajaks, kui oma toidumatkadelt naased, ähvardab näljast pimedaks jäämine. Õnneks oli toidumatka number üks ajal oidu eriti maitsvaid ja eriti kiirelt söömisvalmis saavaid produkte hankida. Sparglisalat prosciutto crudo, kooreta keedetud muna ja parmesaniga saab valmis kümne minutiga, ausalt.

Vaja läheb:
rukolat
basiilikut
sparglit
prosciutto crudot
parmesani juustu
muna
oliiviõli - selle järel ma teist korda poes käisingi!!!
sidrunimahla
valge veini äädikat
soola ja musta pipart

Käitu nii: aja ühes suuremas ja ühes väiksemas potis vesi keema. Mõlemasse lisa soola, väiksemasse teelusikatäis valge veini äädikat samuti. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita sinna keeristorm, vala selle keskele muna ja keeda neli minutit. Vahepeal peaks suuremas potis ka vesi juba keema - seal keeda spargleid (varte otsast lõika paarisentimeetrine kole jupp enne ära) umbes minut ja seejärel kohe jääkülma vette. Lase neil seal ka umbes minut olla ja seejärel kuivata. Salati kokkupanemiseks sega rukola ja basiilikulehed oliiviõli ja sidrunimahlaga ning maitsesta soola ja pipraga. Salatipõhjale tõsta sparglid, prosciutto crudo viilud, parmesanilaastud ja kõige peale muna. Piserda peale veel veidi sidrunimahla, puista musta pipart ja söö kohe ära!

Nelja juustu ravioolid basiilikuga

Ma olen päris mitu õhtusöögipidu korraldanud. Kes on käinud, need teavad, kuidas asjad käivad - panen paika kuupäeva, saadan kutsed ja menüü ning valitud päeval saab osalev seltskond kolmekäigulise menüü sisse kühveldada. Millegipärast saan söömapidude vahele jääval ajal kirju stiilis "miks sa külla ei kutsu?", "millal järgmine õhtusöök toimub?", "mida järgmine kord süüa saab?", "mis sa isutad siin oma fotodega?", aga kui reaalseks ürituseks läheb, pole kirjutajaid kusagil. Viisakamad kodanikud annavad aegsasti märku, et on samal kuupäeval juba mujale end ära lubanud, aga juhtub ka seda, et päev kuni mõned tunnid enne saan sõnumi: "Sorry, ma ikka ei jõua." Aga kuidas siis teha nii, et kõigil hea oleks? Milleks viriseda, kui end kohale vedada ei suuda? Sõbranna (kutsume teda preili Käbisnäksiks), kes mitte ühelegi söögipeole pole jõudnud, võttis nüüd ise initsiatiivi: "Pole sind nii ammu näinud! Sööme lõunat koos mingi päev?" Armas. Saatsin vastu sõnumi päeva- ja kellaajavõimalustega, kaks varianti võimalikust lõunasöögist ja asjad, mida noor daam tuua võiks. See ei tähenda nüüd muidugi, et kõik peaksidki nii tegema hakkama. Tulge ikka siis, kui ette planeeritud ja -hoiatatud õhtusöögipidu on! Preili valis kahest pakutust nelja juustu ravioolid basiilikuga tomatikastmes.

  
Ravioolitaigna jaoks vajad (sellest saab neli suuremat kuni kuus väiksemat portsjonit):
300 g jahu
3 muna
2 spl õli
väikest tuusti basiilikut
veidi soola
vett

Juustutäidise jaoks vajad:
mozzarellat
parmesani
ricottat
pecorinot
muskaatpähklit
soola
ühte muna

Tomatikastme jaoks vajad:
ühte purki kooritud tomateid (muide, ma puhtalt harjumusest kirjutan alati retseptidesse "purustatud tomatid", sest minu meelest kasutavad kõik purgitomatite puhul alati just seda terminit, aga ise ostan tegelikult alati kooritud tomateid:))
klaasi punast veini (jah, tavaliselt kasutatakse valget, aga mulle tundub, et punasega saab intensiivsema maitsega kastme ja valget mul peaaegu mitte kunagi kodus ei ole ka)
nelja küünt küüslauku
basiilikuvarsi (lehed jäta serveerimiseks)
kahte väikest peperoncinot (minule tõi ema Portugalist ja millalgi varem sõbranna Itaaliast, muidu saab neid ilmselt erinevatest gurmee-, teema- või vürtspoodidest, aga tavaline tšillipipar sobib ka)
1 tl pruuni suhkrut
väikest lärakat palsamiäädikat
oliiviõli
veidi soola

Serveerimiseks vajad:
basiilikulehti
parmesani

Käitu nii:
alusta ravioolitaignast - purusta basiilik saumikseriga ja tõsta hetkeks kõrvale. Vala lauale jahu, tee keskele süvend, vala sinna munad, sool, õli ja purustatud basiilik ning hakka keskelt alustades vaikselt segama, natukesehaaval jahu sisse segama hakates. Pane taignapall pooleks tunniks toidukilesse mässituna külmkappi. Nüüd hakka tomatikastet tegema - tükelda basiilikuvarred, küüslauk, peperoncinod ja lase oliiviõlis vaiksel kuumusel mõned minutid küpseda. Vala juurde tomatid, vein, palsamiäädikas, maitsesta soola ja suhkruga ning keeda vaiksel tulel umbes pool tundi, kuni tomatikaste on mõnusa kreemja konsistentsi saanud. Võid ka alguses valada maitseainetele veini ja alkoholi välja keeta, aga minu meelest pole see vajalik, mulle näiteks meeldib selline õrnalt veinine lõhn ja maitse. Sega aegajalt ja tee tomateid veidi väiksemateks tükkideks. Kastme keemise ajal tee valmis ravioolid. Sega täidise jaoks kokku juustud ning maitsesta muskaatpähkli ja soolaga. Juustusid doseeri nii, et mozzarellat ja ricottat umbes 2/3 ning parmesani ja pecorinot 1/3. Rulli taigen lauale laiali, tee sellest joogiklaasi, tassi või spetsiaalse vormiga ringid, pane keskele lusikatäis juustutäidist, määri ääred lahtiklopitud munaga, aseta peale teine taignaring ja vajuta ääred õrnad kinni. Keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes kümme minutit (või veidi vähem, hinda silma ja lõhna järgi). Serveerimisel tõsta ravioolidele tomatikastet ning puista peale basiilikulehti ja parmesanilaaste.

Karulaugu-hernesupp

Mu õde on taimetoitlane. Mitte mingi peast pööraseks keeranud vegan, vaid tavaline ovo-lakto-taimetoitlust harrastav piff, kellele lihtsalt steigi või raguu tegemine võõras on. Täna sain sõnumi: "Sa ei usu ever, mis ma täna tegin. Boyfriendil sünna on täna ja mu kink jääb mõned päevad hiljaks, sest tellisin netist. Tegin talle siis English breakfasti - mu elu esimene peekonitegu! Ja kurjam sõigi kõik ära!" Armastus käib kõhu kaudu, kas pole?

Mõni toit on võrdselt hea nii peekoniga, kui ilma, näiteks rohelistest hernestest ja karulaugust tehtud supp. Kuigi peekoniga on parem!

Kahe inimese supi jaoks hangi:
üks pakk külmutatud herneid
väiksemat sorti tuust karulauku
üks väike sibul
väike võikuubik
köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kontsentraati või kuubikut, kuidas meeldib)
soola
üks mozzarellapall

Serveerimiseks:
peterselli
neli viilu peekonit (kui üks sööjatest on taimetoitlane, siis mõistagi kaks viilu - mitte-peekonisööjale pool palli mozzarellat)

Käitu nii:
poolita ja viiluta sibul ning hauta või sees madalal kuumusel umbes kümme minutit. Nüüd lisa karulauk ja hauta veel paar minutit. Lisa kuumust, vala juurde pool pakki herneid ja puljongit nii palju, et see ulatuks umbes kaks sentimeetrit üle köögiviljasegu ning keeda umbes kolm minutit. Püreesta supp, maitsesta soolaga, tõsta pliidile tagasi ja sega juurde ülejäänud herned. Rohkem kui minut neid keeta pole vaja. Keera kuumus maha ja sega väikeste tükkide haaval supi sisse mozzarella. Serveerimisel puista peale peterselli, praetud ja väiksemateks tükkideks rebitud peekonit või taimetoitlased ekstrakogus mozzarellat.

Puuviljasalat juustuga

Homme on naistepäev. Pikemat aega koos olnud paaridel on tõenäoliselt juba omad väljakujunenud traditsioonid, kas, kuidas ja kui suurejooneliselt seda tähistada - kas naiskodanikule lillede toomise, voodisse hommikusöögi serveerimise või ühise suure õhtusöögiga. Värsked paarid alles ilmselt katsuvad piire. Ja üksikud tähistavad seda tavaliselt seltskonnas. Ei, see viimane pole ainult vallaliste naiste üritus! Just praegu  nägin Facebookis oma õe ja tema sõbrannade naistepäeva tähistamise pilti - ühist Pina Colada klõksu. Väga armas! Minul ei ole seda ühte ja kõige armsamat meeskodanikku, kellelt lilli või hommikusööki oodata. Samuti ei arva ma, et meeterahvad peaksid naistepäeval kõigile oma naistuttavatele helistama ja head naistepäeva soovima. Varasematest naistepäevadest mäletan, et mu kunagine elukaaslane tegi õhtusööki. Või tõi isa mulle tulpe ja viis lõunale. Või tähistasime tüdrukutega. Sel aastal pidime samuti sõbrannaga koos tähistama. Mitu nädalat varem kokku lepitud üritus kukkus välja nii, et "sõbranna" telefonile pole vastanud ja Facebooki vahendusel sain teada, et ta on hoopis Tartus. Sõbra- ja naistepäev üheskoos? Pisaratesse ja solvumistesse ma ei usu. Ostan homme endale ise tulpe ja teen hommikusöögiks puuviljasalatit. Ilusat naistepäeva!

Vaja läheb erinevaid puuvilju - mina panin hurmaad, apelsini, kiivit, pirni ja maasikaid, aga piiriks on vaid iseenda fantaasia, seega igaüks segab kokku need puuviljad, mis kõige rohkem maitsevad. Või mis kodus olemas on. Vihjeks, et näiteks viinamarjad sobivad väga hästi, samuti melon, virsikud ja erinevad marjad (viimased kindlasti mitte sügavkülmast võetud kujul!), aga ananass, arbuus, greip, banaan ega õun pole juustuga just parimad sõbrad. Niisiis, vali puuviljad välja, tükelda ära ja pane kaussi. Juust, mille neile lisad, võib olla kõige tavalisem juust, mida tavaliselt näiteks võileiva peale paned. Mina vaatasin loomulikult, millel kõige madalam rasvaprotsent on. Tee juustust kuubikud, lisa salatile ja söö kohe ära!

Viigimarjad ja kitsejuust

Sügis on väga romantiline. Kui just vihma ei saja ja tuul minema pühkida ei taha. Sügisel abielluda on minu meelest ka väga romantiline. Minu tavaline jooksu- või jalutuskäigurada viib kodust Russalkani ja tagasi ning kuna teadupärast on just vene rahvusest abiellujatel kombeks sinna koguneda, siis näen ilusaid ja õnnelikke inimesi päris tihti. Viimati Russalkast mööda jalutades märkasin seal samuti imeilusa tortkleidis pruudi ümber kogunenud rõõmsat seltskonda. Kus meeskodanikust peaosaline oli? Tegi põõsa taga suitsu. Rõve? Ei ole rõve. Oma halbu harjumusi avalikult keset suurt sündmust demonstreerida oleks rõve. Kui teine pool seda tolereerib, isegi kui see on ainult tema silma alt väljas olevatel hetkedel, siis pole see kellegi teise asi kritiseerida. Igal paaril omad reeglid. Cheers to the newlyweds!

Kellel nii vedanud ei ole, teeb üksi romantikat. Viigimarjad juustu, mee ja pistaatsiapähklitega veini seltsis sobivad minu meelest selleks väga hästi.

Vaja läheb:
viigimarju
kitsejuustu - supermarketitest ma pole seda õiget leidnud, seega läksin Juustukuningate poodi. Kõndisin sisse ja ütlesin, et palun mulle viigimarjade-sõber-juust ja pärast mitme erineva degusteerimist valisin ühe välja. Kui samasugust tahate, siis küsige seda, mida ostis see tütarlaps, kellel olid sooja ilmaga naljakad suure karvase äärega kindad.
mett
pistaatsiapähkleid - igal pool müüdavad soolased sobivad hästi, minu meelest väike soolakus sobib siia maitsekombosse, aga kui tundub, et ei isuta, siis ilma soolata pistaatsiapähkleid saab turult või maitseainepoodidest.

Käitu nii:
tee viigimarjad sektoriteks ja rebi juust tükkideks. Laota taldrikule, vala peale mesi, puista üle tükeldatud pistaatsiapähklitega ja serveeri  veiniga. Üksi või kahekesi. Kahekesi on parem.

P.S. Suitsetamine kahjustab tervist.

Väike värske salat Brie juustuga

Sellest, kuidas ma kümme aastat tagasi ei teadnud söögitegemisest mitte midagi, ma juba kirjutasin. Nüüd räägin sellest, kuidas ma hakkasin salateid tegema. Kuus aastat tagasi murdsin koduse õnnetuse tagajärjel keset suurt suve käeluu ja olin sunnitud kuus nädalat küünarnukist sõrmeotsteni kipsis käega ringi chillima. Oma kurvastust ja tegevusetust leevendasin igapäevase turulkäimise ja veinijoomisega. Turult ostsin esiteks igasuguseid marju ning ülejäänud päeva veetsin neid ühe käega puhastades ja sügavkülma pakkides. Mõned jätsin alati tagavaraks ja hakkasin proovima, kuidas nad salatitesse sobivad. Sobisid väga hästi! Eriti, kui sinna turult toodud imelisi salatilehti, maitsetaimi ja muid värskeid asju lisaks panna. Kuna ma peaaegu iga päev turul jalutasin, olin turumuttide seas varsti oma jope. Selle pärast oli eriti hea meel kuulda, et üks neist tegi mu emale allahindlust, kui kuulis, et tegu on "selle kipsis käega tüdruku emaga".

Salati jaoks läheb vaja:
erinevaid salatilehti
karulauku
erinevat sorti ja värvi tomateid
mureleid
Brie juustu
balsamicot
oliiviõli
soola ja pipart

Käitu nii: rebi salatilehed tükkideks, tee tomatitest sektorid ja viiluta juust. Kastmeks purusta mõned murelid ning sega need balsamico ja oliiviõliga. Laota kõik komponendid taldrikule, vala üle kastmega ning maitsesta soola ja pipraga.

Sparglirisotto

Mulle tundub, et koduperenaiste elu on väga mõnus. Saab päevad läbi koristada, triikida, keeta ja küpsetada. Vahepeal trennis ja shoppamas käia ning lapsi kooli ja trennidesse sõidutada. Mulle ka väga meeldiks! Aga kõigil ei ole toredat meest, kes mõlema eest teeniks ja lubaks kodus chillida, seega enamik meist käib päeval tööl ja koduperenaise aktsioonide jaoks peab aega leidma mujalt. Ja veini juua tahaks ju ka... Nii juhtubki, et naisterahvad oma multitaskingu võimekuses ühendavad meeldiva kasulikuga. Aktiivsed inimesed ei tahagi tegelikult niisama teleka ees lebotades veini kulistada ja pärast esimest klaasi tulevad mõtted, mida asjalikku samal ajal teha võiks. Näide elust - üks naisterahvas, minu kallis sõbranna, kes päeval teeb tööd, õhtul toob lapse lasteaiast ja mässab temaga ning muul ajal tegeleb kogu muu koduperenaisenduse kõrvalt rõduaiandusega, otsustas pärast mõningat veinitarbimist hakata  hernestele tokke panema. Kust linnatüdruk vastavaid agregaate saab? Toob maalt ema juurest? Virutab öö varjus pargist puuoksi? Ei! Kui maikuus on rõdunurgas alles veel jõulukuusejäänused, on mõistlik sellest oksi saagima minna. Jätkuvalt veiniklaasi seltsis. "Saen ja saen, aga midagi ei toimu, ei saa oksa küljest! Saen veel natuke ja kasutan rohkem jõudu! Ühe oksa sain küljest, jess! Võtan veel paar lonksu veini ja saen edasi. Järgmisi oksi ei saa ka küljest, nõme kuusk! Helistan vennale ja kurdan oma rasket elu koos mõttetu saega!". Vend tuli kohale ja tegi märkuse: "Kullake, sael on kaitse peal".

Kõik lõppes õnnelikult, nagu ikka - kuusel said oksad küljest saetud ja herned said tokid. Väikseid armsaid hernevõrseid saab söögitegemisel ka kasutada.

Kahe risottoportsjoni jaoks läheb vaja:
80 g risottoriisi (ninatargad räägivad, et peab olema peent Itaaliast pärit marki, aga hinna ja kvaliteedi suhtes on kohalike pakkujate oma ka väga hea)
pool sibulat
1 küüslauguküüs
peotäis spargleid
teine peotäis herneid (kes on suvel usin olnud, võtab sügavkülmast endal korjatud ja puhastatud herned, muul juhul sobivad kaubanduses külmutatud kujul pakutavad sama hästi)
väike peotäis hernevõrseid 
2 klaasi valget veini (tundub suht palju, nii et võid vähem panna)
pool liitrit köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kuubikut - viimase puhul vala see enne läbi sõela, et tuukreid sisse ei jääks)
veidi õli
30 g parmesani juustu
soola ja valget pipart 

Käitu nii: tükelda sibul ja küüslauk hästi peeneks ning pane madalale kuumusele õlisse küpsema. Öeldakse, et riis tuleb lisada siis, kui sibul muutub "klaasjaks" - ma ilmselt ei tea selle sõna definitsiooni, sest minu meelest sibul läbi ei paista. Igatahes, kui sibul on selline ilus ja läikiv, lisa riis. Lase pidevalt segades veidi küpseda ja maitsetel seguneda ning seejärel hakka veidihaaval vaheldumisi veini ja puljongit lisama. Seda väikestes kogustes, nii et küpsemisprotsess ikka nähtav oleks, üle ujutada ei ole vaja. Panin kogused viisakalt kirja, aga tegelikult lisan ise mõlemat vedelikku tunde järgi täpselt nii palju, kui risotto valmimiseks vaja on. Mu õde ütleb, et kui ma söögitegemisel veini kasutan, on seda maitsest alati võimalik aru saada:) Kui tundub, et riis on peaaegu valmis (maitse, kui silma ei usalda), lisa tükeldatud sparglid ja herned. Nad ei vaja küpsemiseks rohkem, kui paar minutit, et mõnus tekstuur ja ilus värv säiliks. Kõige lõpus maitsesta soola ja valge pipraga, sega sisse riivitud parmesan ning kõige viimasena hernevõrsed. Serveerida tuleb kohe! Ja viimase aja lastelaulude lainel olemisest inspireerituna - risotto ilma valge veinita on nagu Kati ilma karuta või mina oma Murita.

Väike värske salat

Ma olen viimasel ajal oma meessõpradega väga palju rääkinud teemal "miks mehed petavad ja miks naised petavad". Selle üle arutledes on kulunud tohutult tunde, veini ja emotsioone, mõned järeldused, aga mitte ühtegi vastust. Nii et aitab sellest teemast, igaühe suhe on tegelikult tema enda asi ja igaüks teab ise, kuidas oma elu korraldada. Kuigi nii iseenda kogemused kui ümberringi toimuv tahab järjekindlalt vastupidist tõestada, olen ma tegelikult ikkagi Bambi ja usun, et kõik mehed ei ole litsid ja joodikud. Ma pole enda oma lihtsalt veel üles leidnud :)

Samamoodi ei ole kõigi meeste jaoks taimetoit välistatud. Katsetasin pühapäeval ühe sõbra peal.

Kahe väikse värske salati jaoks läheb vaja:
1 väike suvikõrvits
peotäis kirsstomateid
teine peotäis maasikaid
100 g fetajuustu
tuust rukolat
mõned basiilikulehed
röstitud mandlilaaste
oliiviõli
balsamicot
sidrunimahla
soola ja pipart

Tegemiseks pole ei annet ega teadust vaja:
tee suvikõrvitsast juurviljakoorijaga ribad, tükelda tomatid, maasikad ja juust, sega kokku rukola ja basiilikuga, maitsesta oliiviõli, balsamico, sidrunimahla, soola ja pipraga ning puista peale mandlilaastud Voilà!
Salati juurde sobib külm roosa vein nagu Karu Kati kaissu :)

Karulaugupestopappardelle

Enamike eestlaste lemmikaasttaaeg on suvi. Saab rannas päikest võtta ja õlut juua. Saab aias grillida ja õlut juua. Saab pärast puhkust "fuck work" Facebooki kirjutada ja kui meelde tuleb, et ülemus ka ilmselt nägi, saab õhtul lohutuseks jälle õlut juua. Mõnus ju.

Suvepulmad on ka ääretult populaarsed. Olen nõus, mulle ka meeldib ilmaga-on-vedanud-pulmades teiste kulul piiramatult õgida ja šampi kulistada ning lühikeses kleidis hommikuni tantsida. Pikka kleiti ja ülikonda pressitud õnnelik paar vaevalt sedasama vaimustust jagab, kui lauspäikse käes higistades fotograafile sajandat häppifeissi teeb. Aga ilu nimel peabki kannatama ja pärast on "meie imeilus päikseline päev" nimeliste fotode näol, millega teiste ees eputada.

Mulle meeldib kevad suvest oluliselt rohkem. See, kui väljas on juba soe, aga mitte veel rõvedalt palav. Kui saab vabalt hommikul kell 8 jooksma minna, sest nii valge on, et ei pea pimeduse varjus ringi kakerdavaid retsidiviste kartma. Kui saab veel õhtul kell 9 loomuliku valguse taustal toidupilte teha. Kui saab turult juba toredaid kevadisi asju nagu karulauk või maasikad (ja mul on üsna ükskõik, et need Eesti omad ei ole).

Kevadlilled on samuti mu lemmikud. Okei, kuhja valgete rooside vastu ei saa siiski miski, aga kevadlilled on nimekirjas järgmised. Kuna mul on sünnipäev talvel ja teadupärast vallalised naised muudel tähtpäevadel ega sigaduste eest kompensatsiooniks lilli ei saa, siis ostan endale tavaliselt märtsikellukesi, hüatsinte ja tulpe ise...kuni paar päeva tagasi mulle kulleriga tohutu tuust valgeid tulpe saadeti! Ilmselgelt olin üllatusest rabatud ja pööraselt rõõmus! Žesti autor ei olnud mitte salajane austaja, vaid hea sõber, kes lisaks oma muudele voorustele jagab ka mu vaimustust hea söögi ja veini osas. Vastastikku saadame toidupilte ka. Nunnu, eks:) Mina saatsin viimati karulaugupestopappardelle oma.

Karulaugupesto jaoks läheb vaja:
tuust karulauku
kooritud mandleid või mandlilaaste (mulle tundus, et mandlite magus maitse võiks intensiivse karulauguga sobida) - kas eelnevalt röstitud või mitte, kuidas endale meeldib. Mulle meeldis esimene variant.
Parmesani juustu
küüslauku
oliiviõli
soola

Tegemisõpetus piirdub kõigi koostisosade blenderisse loopimisega, ülejäänu teeb juba blender ise. Paraja konsistentsi saamiseks ilma liiga suure koguse oliiviõlita lisan ma natuke vett ka. Kellel palju vaba aega ja viitsimist on, teeb pasta loomulikult ise. Minul tegelikult isegi oli, aga mul polnud jällegi jahu ja seda spetsiaalselt ostma minna ka ei tahtnud. Ilmselt olen ma üldse ainuke inimene, kellel kodus ei ole jahu, suhkrut ega kõigi eestlaste lemmikuid, hapukoort ja ketšupit. Seega, need kes pastat ise teha ei viitsi, ei oska või ei taha, keedavad paki oma sellel oleva juhendi järgi (mina kasutasin pappardellet), segavad juurde pesto ja puistavad peale mandlilaaste. Parmesani ka, kui isu on. Pasta ilma veinita on minu meelest nagu Kati ilma Karuta, nii et klaas külma valget veini on samuti kohustuslik! Kevad on mõnus, onju.

Tomatisalat hiidkrevettidega

Mu õde on üks vapustavalt osav, andekas ja mitmekülgne tütarlaps - jah, see jookseb meil perekonnas. Oma loomult oleme väga erinevad - mina olen impulsiivne ja ülevoolav, tema rahulik ja tasakaalukas. Lisaks kellast kellani kontoritööle harrastab mu õde aktiivselt joogat ja meditatsiooni. Viimast õpetas ta ka mulle. Ta seletas pikalt ja põhjalikult, kuidas käivad esiteks ette valmistavad sammud ja kuidas kogu protsess lõpuks välja peaks nägema. Rahutu ja püsimatu, nagu ma olen, aga endalegi üllatuseks olen nüüdseks mitu nädalat vastu pidanud ja (nii õe kui minu enda) veel suuremaks üllatuseks mulle väga meeldib! Töötab ka - nii hea on igat päeva rõõmsa ja rahulikuna alustada. Soovitan kõigile!

Söögitegemisprotsess võib samamoodi olla pikk, rahulik ja kannatlikkust nõudev - nagu ahjus küpsetatud tomatid.

Ühe tomatisalati jaoks läheb vaja:
6 kirsstomatit
2 tavalist väiksemat sorti tomatit
peotäis rooma salatit
mõned hiidkrevetid
seesamiseemneid
seesamiõli
oliiviõli
küüslauku
soola ja pipart

Käitu nii: poolita kirsstomatid, lao ahjuplaadile, piserda oliiviõliga, puista peale purustatud küüslauku ja küpseta ahjus 100 kraadi juures poolteist tundi - jah, see ongi kannatlikkusharjutus. Vaatad läbi klaasi tomateid, neelud käivad, aga enne pooltteist tundi välja võtta ei tohi. Samal ajal tegele millegi muu kasulikuga ja 10 minutit enne tomatite valmimist tee salat valmis. Lao taldrikule rooma salat ja sektoriteks tükeldatud värsked tomatid. Grilli hiidkrevette seesamiõlis umbes 5 minutit, lõpus lisa seesamiseemned. Tõsta krevetid salatile, lisa sinna ka ahjust tulnud tomatid ning maitsesta soola, pipra ja oliiviõliga.

Kuna mu õde on taimetoitlane ja krevette ei söö, siis temal (ja teistel taimetoitlastel) soovitan samasugust tomatisalatit teha näiteks seesamiõli ja -seemnetega grillitud juustu või tofuga.

Medianoche

Ma olen väga vastuvõtlik kõikvõimalikele sõltuvustele. Siinkohal ei mõtle ma alkoholi- või narkootikumisõltuvust, vaid vaimustust ja sõltuvusse jäämist asjadest, tegevustest või inimestest. Vaimustun millestki silmapilkselt ja see muutub omamoodi kinnisideeks - mõtlen sellest 24/7, googeldan, kogun infot, räägin sellest kõigile sõpradele, ühesõnaga tegelen jätkusuutlikult oma vaimustuse objektiga. Sama kehtib kahjuks inimeste puhul - mõne uue kodanikuga tuttavaks saades ja temas midagi erilist nähes haarab mind silmapilkselt eufooria, tahaks temaga pidevalt suhelda ja temaga koos olla. Samas mitte midagi sarnast vastu saades ei taba mind tagaajamiskirg, vaid käitun nagu laps - kui mänguasi on ära peidetud või selgub, et ta on katki, kaotan huvi ja unustan ära. Muude asjade puhul õnneks nii ei ole. Tants on mu armastus olnud alati, aga viimasel ajal olen enda jaoks avastanud salsa! Selles on kindlasti väga oluline roll mu salsatreenerist sõbranna agitatsioonil. Püsivus viib lõpuks sihile ja minu salsatrenni. Olen tõsiselt vaimustuses ja soovitan kõigile - väga sensuaalne, seksikas ja lõbus tants!

Salsa on pärit Kuubalt. Sealne söök oon siin suhteliselt tundmatu - ma ei ole seda ise kunagi teinud, ei mäleta, et mõne sõbra juures oleks pakutud ega tea ka ühtegi kohalikku Kuuba restorani. Kuubalaste toitumusharjumused on põnevad, head ja lihtsad - riis, oad, looma- ja sealiha ning loomulikult mereannid ja puuviljad. Kõikvõimalikud võileivad on Kuubal väga levinud toit. Medianoche (hispaania keeles "kesköö") on sännu, mida Havana ööklubides kesköö paiku võib saada. See sisaldab küpsetatud sealiha, sinki, šveitsi juustu, sinepit ja marineeritud kurki ning serveeritakse ohtralt muna sisaldava spetsiaalse kollase saia vahel. Pärast salsaõhtut või klubiööd iga tantsulõvi lemmikamps. Sest tantsulõvid dieeti ei pea.

Nelja väsinud, õnneliku ja näljas tantsulõvi toitmiseks läheb vaja:
1 suur gruusia sai (sest Kuubale iseloomulikku kollast saia siin kätte saada ei ole võimalik, seega improviseerime)
200 g grillitud veisefileed (sest ahjus küpsetatud sealiha ei ole tantsulõvide lemmik)
4 viilu sinki (mõni õhukeselt viilutatud hispaaniapärane sink on ideaalne)
4 viilu augulist šveitsi juustu
tuust rooma salatit
2 marineeritud või soolakurki
supilusikatäis sinepit
oliiviõli

Käitumisjuhendit ilmselt pole vaja - igaüks teab, kuidas võileiba teha. Öösiti ollakse sel alal eriti loomingulised. Soovitan saia enne sännu kokkuladumist oliiviõliga piserdatult kergelt grillida - krõbe sännu kärab öösel eriti hästi. Topi kõik koostisosad saia vahele ja lõika see suure noaga ettevaatlikult neljaks. Samal ajal käsuta ülejäänud tantsulõvid mojitosid tegema!

Pasta tomati ja basiilikuga

Ma üritan itaalia keelt õppida. "Üritan" tähenduses, et ei võta intensiivseid erakursusi, vaid õpin iseseisvalt kaubandusest ja sõbrannalt saadud õpikute abil ning linnas ringi jalutades kõrvaklappidest itaaliakeelseid vestlusi kuulates. Nii et kui olete Tallinna tänavail kohanud mõnd itaalia keeles pomisevat tüdrukut, siis ilmselt olin see mina. Suve alguses kohtusin ühel fäänsil punase vaiba üritusel kodanik keeltekooli juhatajaga, kellele tema tugevast joobeastmest hoolimata oma telefoninumbri surusin. Ennäe imet - poolteist kuud hiljem helistati mulle keeltekoolist ja uuriti, kas olen jätkuvalt eratundidest huvitatud. Muidugi olin...kuni kuulsin, mis tunni hinnaks on ja lisaks õpetaja kohta küsides vastuseks saades: "Seda ma ei saa öelda." Seega - kui tahad meile itaalia keelt õppima tulla, tuleb maksta tunni eest umbes sama palju, kui lennupileti eest Itaaliasse ja õpetaja jääb üllatuseks. Jään edaspidi jätkuvalt oma õpikute ja ipodi meetodi juurde... Õnneks on mul lahedad Itaalia sõbrad, kes aegajalt minuga kohalikus keeles pläkutama on nõus. Ilmselt kohapeal olles õpib siiski kõige kiiremini ja sama kehtib ka söögitegemise kohta.
Keelt ma veel ei oska, aga tomati ja basiilikuga pastat, nagu Luca õpetas, oskan teha küll.

Kahe pastaportsjoni jaoks läheb vaja:
100 g pastat (Luca soovitas penne või spagettiga teha)
3 keskmise suurusega tomatit
1 väike tšilli
1 küüslauguküüs
peotäis basiilikulehti (jäta mõned garneerimiseks)
oliiviõli
soola
suhkrut
suts palsamiäädikat
serveerimiseks riivitud parmesani

Käitu nii:
Kõigepealt paku endale valget veini, seejärel pane pasta soolaga maitsestatud vette keema. Samal ajal loobi pannile oliiviõlisse küpsema (samas järjekorras) tükeldatud tšilli, peenelt viilutatud küüslauk, tükeldatud tomatid ja lase keskmisel kuumusel aegajalt segades tomatitel veidi vedelikku välja higistada. Maitsesta palsamiäädika, soola ja suhkruga (viimane on "special trick", nagu ütles Luca, mille peale mu õde teatas: "Ma tean! Helen õpetas mulle juba ammu." Vähemalt sain ühe heakskiitva muige osaliseks.). Kõige lõpus sega juurde väiksemaks rebitud basiilikulehed. Vala tomatikaste valmis pastale, serveeri riivitud parmesani, basiilikulehtede ja valge veiniga. Pole küll sellist õndsustunnet, nagu suveõhtul Roomas oli, kui siiski pööraselt hea, selleks et kõik mäletused jälle ellu ärkaksid.

Buon appetito! 

Seenerisotto

Öeldakse, et mehed jäävad igavesti lasteks. Aga miks naised mitte? Oma sisemist last ei tohiks soost hoolimata mitte keegi ära kaotada, sest mis on elu ilma nalja ja naeruta? Nukker oleks. Kõik mu sõbrad on intelligentsed, osavad, edukad ja ilusad inimesed, kes siiski iialgi väiksele koerusele "ei" ei ütle. Selle pärast ma neid armastangi.

Teisel pool meid edukaid, ilusaid ja naljakaid on inimesed, kes ongi reaalselt lapsed - need on need noored poisid, kellega ma preili Kätlini õpetavatest, hoiatavatest ja kurjadest sõnadest hoolimata sõbrustama kipun. Lõpuks pean alati tunnistama, et kõik lõppes sama kiiresti, kui algas, järjekordne 24-aastane ei saa iialgi olla üks minu kümnest lähedasemast inimesest ning tunda kergendust, et kõik läks tegelikult hästi ja Kätlin saab mu üle jälle uhke olla. Aga mis on erinevus kahekümneneljaste ja kolmekümneste vahel? Iseloomuomadusi, nagu emotsionaalsus või impulsiivsus, ei saa vanuse arvele veeretada, need on ja jäävad, parimal juhul õpid neid kontrollima. Mis vanuse ja kogemustega lisandub, on hoolivus, teistega arvestamine ja lubaduste täitmine. Kolmekünesed ei tee trikke, nagu telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine või kohtumiste kokku leppimine ja sel ajal mitte välja ilmumine ning järgnevatele küsivatele kõnedele ja sms-idele mitte vastamine. Ühe erandiga - kui lõunale kutsud ja seenerisottot teed, on lapsukesed nagu naksti kohal.

Kahe inimese seenerisottoks läheb vaja:
suur peotäis metsaseente segu (mina sain vanaema käest)
veel suurem peotäis kukeseeni
pool sibulat
1 küüsluguküüs
väike tuust värsket tüümiani
100 g riisi
lärakas valget veini
kanapuljongit (kas kontsentraadi või kuubiku kujul, või kui on aega ja tahet, keeda ise)
suts oliiviõli
poole sidruni mahl
soola ja valget pipart
parmesani

Käitu nii:
loobi seened pannile ja prae mõõdukal kuumusel, kuni nad vee välja higistavad. Nüüd lisa oliiviõli, sibul, küüslauk  ja tüümianilehed ning prae mõned minutid, seejärel lisa riis. Ära kuumusega üle pinguta! Me ei taha ju praetud riisi ega praetud sibulat, vaid mõnusalt küpsenud komponente. Kui sibul ja riis tunduvad vaatlusel ilusad ja kergelt läbipaistvad, on aeg kuumust tõsta ja valada hulka vein - ära koonerda, kergelt veinine maitse sobib seentega nagu Kati karuga! Keeda kärakas välja ja hakka vähehaaval puljongit lisama. Sega aegajalt ja vala iga kord puljongit juurde, kui risotto hakkab paksenema (riis on päris janune). Umbes 20 minuti pärast peaks riis pehme ja seega risotto valmis olema. Maitsesta soola ja valge pipraga, vääna sidrunist mahl sekka ning sega pidevalt segades juurde peotäis riivitud paresani.

Serveeri tüümianilehekestega ja kulista kõrvale risottost üle jäänud valget veini. Ja mängi edaspidi ainult omavanustega!

Pasta carbonara

Isegi, kui endal sel alal kogemusi ei ole, on kõik kindlasti kuulnud õudusjutte teise inimese telefonis nuuskimise teemal. Kuulsin just lugu, kuidas üks tuttav meesterahvas unustas oma telefoni sõbranna juurde ning viimane ei raisanud väärtuslikku aega kuni telefonile järele tullakse ja korraldas seal põhjaliku uurimustöö. Läheb veel paremaks - seesama õnnetu telefonivägistamise ohvriks langenu tahtis sõbrale korraliku kirumise- ja kaebekontserdi korraldada, kuid kaastundepai asemel sai vastuseks, et see kodanik loeb korra kuus kõik oma naise sõnumid üle. Mu ainuke vastus nende lugude peale oli ohjeldamatu parastav naer. Uued aifõunid kõigile!!!

Et idioodi- ja nuuskurikindla telefoni jaoks kiiremini raha koguda, võiks söögi arvelt kokku hoida ja õhtusöögiks endale väikse tagasihoidliku pasta carbonara teha.
Retsept on pärit raamatust "Culinaria Italy", nii et vaielda ei ole mõtet.

Kahe inimese õhtusöögiks läheb vaja:
100 g spagette
oliiviõli
4 peekoniviilu
1 küüslauguküüs
2 munakollast
väike lärakas kohvikoort
riivitud parmesani
soola ja pipart
serveerimiseks veel veidi parmesani ja peterselli

Käitumisõpetus:
keeda pasta soolaga maitsestatud vees. Samal ajal tükelda peekon ja prae seda oliiviõlis koos küüslauguküünega. Kui peekon on pruun ja krõbe, kougi küüslauguküüs välja. Valmis pasta lisa peekoni juurde pannile, sega korralikult ja keera pliit kinni. Sega kausis munakollased, koor ja parmesan ning vala saadud segu ettevaatlikult pasta hulka. Maitsesta musta pipraga, puista peale parmesani ja peterselli ning söö kohe ära!

Minu isa teeb imehead pasta carbonarat - mehed, tehke järele, selle asemel, et oma naiste telefonides surfida!