Shahi Paneer

Ma ei ole tahtnud mitte midagi kirjutada alates sellest, kui Ameerikast tagasi tulin. Sest tahtsin ainult sellest kirjutada, samas oli see kõik liiga emotsionaalne, nii et otsustasingi, et ei kirjuta parem mitte midagi. Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, tundub, et võib juba:)

Igasuguseid uusi ägedaid toiduideid ja -retsepte olen vahepeal kogunud muidugi kõvasti. Karantiini ajal kukkusid kõik esiteks kõvasti trenni tegema ning järgmiseks kõvasti keetma ja küpsetama. No lõpuks kukkusid kõvasti jooma ka, aga jääb praegu selle eelmise osa juurde. Mulle meeldis köögis hullamine juba varem väga. Samuti meeldis mulle üksi kodus raamatuid lugeda ja filme vaadata, selle asemel, et mööda lärmakaid baare ja ööklubisid võõrastel inimestel seljas nühkida. Ja higised spordiklubid pole mulle ka kunagi meeldinud, selle asemel vehin kodus hantlitega või jooksen õues. Ja e-poodide suur sõber olin ma ka juba varem. Igatahes, mulle olid need kõikvõimalikud piirangud väga sümpaatsed. Samamoodi on mulle väga sümpaatne India toit. Täpsemalt, India taimetoit ja seda juba enne, kui minust taimetoitlane sai. Näiteks shahi paneer ehk juust tomatikastmes. Retsepti olen veits googeldanud ja siis seda enda järgi mugandanud. Kindlasti saavad ninatargad nüüd vaielda, et see pole ju siis päris shahi paneer, aga milline India toit Eestis üldse on päris õige India toit? Aga shahi paneeriks kutsumine annab oluliselt rohkem aimu toidu olemusest, kui lihtsalt "möks".
Suurest keetmise ja küpsetamise vaimustusest nüüd kõik möksi keetma, eks.

Karripasta jaoks läheb vaja:
praadimiseks gheed või võid (ikka päris heldelt:))
soola
12 india pähklit
10 mandlit
2 väikest sibulat
2 küüslauguküünt
4 rohelist tšillit (kui ei ole terava toidu sõber, vähenda kogust või jäta üldse välja)
1 tl kardemoni
pool tl kurkumit
2 keskmise suurusega tomatit või peotäis kirsstomateid

Karri jaoks läheb vaja:
400g paneeri ehk India juustu (tee ise, osta poest valmiskujul või siis asenda hoopis tofuga)
umbes 4cm jupp ingverit
2 küüslauguküünt
1 tl vürtsköömneid
pool tl nelki
1 tl kaneeli
1 tl tšillihelbeid
pool tl kurkumit
poolteist tl garam masalat
300g passeeritud tomateid
200g (taimset) koort
näpuotsatäis safranit

Kui juustu teed ise, siis lisaks 2l täispiima ja umbes poole sidruni mahla ning marli pane ka kindlasti ostunimekirja, sest niisama seda kodus vedelemas ilmselt ei ole. Mina kasutan kardinaülejääke :)

Alusta kõigepealt juustu tegemisest. Selleks kuumuta piim pidevalt segades keemiseni. Lisa sidrunimahl ja keera kuumus kinni. Piim hakkab nüüd kalgenduma, sega veel mõned minutid ja lase siis veidi aega jahtuda. Pane paar kihti marlit sõelale ja vala mass sinna peale. Mina kasutan pastasõela, sest tavalist nii suurt lihtsalt ei ole. Vääna üleliigne vedelik välja, vastavalt kui pehmet või kõva juustu eelistad ja pane juust koos marliga kuni järgmise päevani külmkappi raskuse alla seisma.

Karri tegemist alusta pastast. Sulata või pannil, lisa mõlemad pähklid ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid. Lisa tükeldatud sibulad, küüslauk ja tšilli, keera kuumus madalamaks ja küpseta kuldseks. Lisa vürtsid, veidi soola (mina muidugi panen palju:)), paari minuti pärast tükeldatud tomatid ja lase segul umbes 10 minutit küpseda. Lase jahtuda ja püreesta.

Tee paneerist kuubikud ja prae ettevaatlikult segades pannil või sees kuldpruuniks. Vala pannilt maha, lisa sinna natuke võid, tükeldatud ingver ja küüslauk ning lase suht madalal kuumusel mõned minutid küpseda. Lisa kõik vürtsid, tšillihelbed, veidi soola ning sega paar minutit. Nüüd lisa eelnevalt valmis tehtud pasta, sega kõik korralikult läbi, seejärel passeeritud tomatid, vett nii palju, et segu oleks natuke vedelam, kui karri valmis kujul olema peaks, ning jäta umbes pooleks tunniks madalale kuumusele. Aegajalt käi vaatamas, kuidas tal läheb ja sega kergelt. Poole tunni möödudes vala juurde koor, puista safran ja sega kõik ilusti läbi. Viimasena lisa paneerikuubikud. Nii lihtne ongi:)

Idusalat

On mõned inimesed, kellega alatasa midagi juhtub. Näiteks lööd puusakondi vastu lauanurka ära või jätad näpu sahtli vahele või laua taha arvuti juurde istet võttes lükkad alati ja iga kord jalaga prügikasti ümber. Mina olen ka üks selline näide. Pidevalt on kusagil sinikad või midagi katkist plaastri all peidus.

Ühel ilusal pühapäeval pärast turul käimist kõnnin ulja sammuga oma imeilusates lehvivates pükstes, kott rediste, sibulate ja tillivartega näpu otsas mööda Kadriorgu ja lihtsalt niisama, päise päeva ajal, täiesti kainena, keset sirget teed, astun omaenda pükste peale ja käin keset tänavat kõhuli. Ma ise ei saa esimese hooga aru, mis täpselt juhtus ja meeskodanik kõrval jõuab ka ainult vaadata: "Mis? Kuhu kadus?!? Ah siin all..." Pärast apteegis jalahaavade kinniplaasterdamist ja kui enam nii hirmus valus polnud, oli juba päris naljakas. Teistel ilmselt veel tükk aega hea naerda.

Aga turult saab praegu juba häid värskeid produkte ja neil päevadel, kui tohutut lihaisu peal ei ole, on idude, rediste ja avokaadoga salat väga mõnusaks lõuna-, õhtusöögiks või niisama snäkiks.

Ühe salati jaoks läheb vaja:
peotäit erinevate salatilehtede segu (sellised tugevamad, krõmpsud, nagu rooma salat ja endiivia on paremad kui õrnad lehtsalati või rukola lehed)
4-5 redist
üht väiksemat avokaadot
peotäis erinevate idude segu (neid turult ei saa, mina ostsin Prismast)

Kastmeks:
pool tl sinepit
paar tl sidrunist pigistatud mahla
veerand riivitud või väga peenelt tükeldatud küüslauguküünt
2 spl oliiviõli
veerand tl pruuni suhkrut
maitseks veidi soola

Käitu nii:
tükelda kõik salatikomponendid täpselt nii, nagu meeldib ja mugav suhu toppida tundub ning sega kergelt. Sega kõik kastmeained omavahel korralikult läbi, vala kaste salatile, sega veel veidi ja söö kohe ära.

Kanamaksapasteet ja lõhe-ingveri-wasabikreem

Eile toimus kaua oodatud ja planeeritud brunch. Kuna ma olen söömaorgiaid varem ka korraldanud, siis teadsin väga hästi, kuidas läheneda, ehk kuidas aega ja rügamist planeerida. Algajatel soovitan esialgu näiteks neljale inimesele kolmekäigulise õhtusöögi valmistamisest alustada ja selle järgi vaadata, kui suurelt järgmistel kordadel ette võtta. Kuupäev paigas, menüü paigas, võis reedel tegutsema hakata. Suurema osa toidukraamist sain eelneval päeval valmis osta, aga näiteks saia ja maasikaid planeerisin kindlasti brunchi päeval hankida, et ikka võimalikult värske oleks. Vähemalt pool päeva kulus räime taga ajamisele - kuna seda polnud võimalik leida ei kolmest kodupoest ega Keskturult, aitas ema hädast välja - ajasime autole hääled sisse ja kärutasime Pepe kalapoodi. Teine teema oli pardimaksaga - samuti võimatu operatsioon! Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole, nii et asendasin kanamaksaga. Õhtul veiniklaas ligi ja pasteeti tegema! Siis müslit kokku segama ja küpsetama. Vahepeal õmblesin laudlina ja ladusin nõusid valmis. Kühveldasin pasteedi kaussidesse ja külmkappi, jätsin müsli jahtuma ja läksin magama. Brunchipäeva hommik, kell 6:00 äratus ja tegudele! Järgmised seitse tundi tõsist organiseeritud köögiaktsiooni. Kella üheks oli selge, et planeeritud juuksetriikimist ja korralikku meigitegemist ajagraafikusse mahutada pole võimalik, seega jäi poole minuti pats ja kolme minuti meik. Veel veidi köögiaktsiooni, täpselt kell 14:55 vaatasin toa üle, tunnistasin tohutu kergendusohke saatel, et kõik on valmis ja võib hakata mahla tegemiseks apelsine koorima, pool minutit hiljem helises uksekell ja täpselt kell 15:10 olid Mimosad juba nina ees! Tuleb Dea ja järgneb tutvustusring: "Dea." "Kaspar." "Dea." "Kaspar." Dea vaatab hetkeks meid kõiki kas-olete-end-juba-kaspariteks-joonud-pilguga, aga pärast tervituskokteili ja väikest selgitustööd, et jah, ongi kaks Kasparit, saame õgima hakata. Külalisi lisandub veel ja mingil hetkel saab selgeks, et olen kodanike kokteililembust tõsiselt alahinnanud! Esiteks asendame Mimosa-kokteilis apelsinimahla Merru ettepanekul arbuusimahlaga - megahea, soovitan, tšikk teadis, millest räägib! Kui kogu vahkarivaru hävitatud, lähme Merruga poodi uute järele. Kuna pool mu kodutänavast on üles kaevatud, ei lase asfaldivalajad meid õiges kohas üle tee, vaid suunavad munakivisele auringile. Poes tormab üks apelsinide, teine arbuuside suunas. Järgmiseks vahkaririiul. Mina: "Mitu võtame? Kaks?" Merru: "Ei, tobu, neli!!!" Tagasiteel otsustasime, et kuna kanda on jõhkralt, siis munakividel kakerdamist enam ette ei võta ja jooksime kingakestes lihtsalt vales kohas üle märja asfaldi üle tee. Brunchist sai sujuvalt õhtune Eurovisiooni-vaatamine ja kogu üritus kukkus välja täpselt selline, nagu ootasin. And more! Kusjuures lähedasi sõpru üritusel ei olnud ja seltskonnast paljud nägid teisi esimest korda, sealhulgas ma ise! Tõsiselt väga äge oli, ma loodan, et kõigil osalejatel ja et toit maitses samuti väga hästi! Cheers, tänksud ja järgmise korrani.

Kogu menüü kirjapanek ja lahtiseletamine võtaks ilmselt kaks päeva, seega piirdun kahe lemmikuga - kanamaksapasteet karulauguvõiga ja lõhe-ingveri-wasabikreem.

Kanamaksapasteedi jaoks läheb vaja:
kanamaksa
sibulat
küüslauku
tüümianit
brändit
võid
soola ja musta pipart

Käitud nii: küpsetad või sees hästi madalal kuumusel sibulat, küüslauku ja tüümianit umbes 15 minutit. Valad pannilt maha, keerad kuumuse põhja ja praed kanamaksa umbes viis minutit. Nüüd valad juurde brändi (pane ikka südamest!) ja kui enam kärakalõhna ei tunne, võtad panni tulelt, segad juurde varem küpsetatud sibula-küüslaugu-tüümianisegu ning maitsestad soola ja suure koguse musta pipraga. Valad segu blenderisse, lisad veidi võid ja lased blenderil tegutseda, kuni mõnusa kreemise konsistentsi saad. Kühveldad pasteedi kaussidesse, valad peale õhukese kihi sulatatud võid, lisad mõned tüümianivarred ja tõstad külmkappi tahenema. Serveerid saia, karulauguvõi ja tädi Salme kurkidega.

Lõhe-ingveri-wasabikreemi jaoks läheb vaja:
värsket lõhet
muna
hapukoort (ikka seda korralikku paksu)
jahvatatud ingverit
wasabit
sidrunimahla
soola

Käitud nii: keedad munad ja lased maha jahtuda - topi mõneks ajaks isegi külmkappi, sest toores lõhe ja soe keedumuna EI ole sõbrad! Tükeldad lõhe ja keedumunad umbes sentimeetristeks kuubikuteks, valad juurde hapukoore ning maitsestad sidrunimahla, ingveri, wasabi ja soolaga. Ingverit ja wasabit pane kohe südamest - maitse peaks jääma selline, mis esiteks korraks vastu vahtimist paneb. Serveeri valgel saial. Muide - see on mu isa retsept:)

P.S. Järgmise päeva lõunal, pärast kaht tundi koristamist, istusin põrandale saiapuru ja peekonitükkide vahele, lonksasin eelmise päeva arbuusikokteilijäänust ja hoidsin peast kinni. Kõik on korralikud inimesed, aga millegipärast lendab ikka peekonit ja maasikaid põrandale, pestot ja mahla laudlinale ning arbuusimahla diivanile. Jah, ka koristuspohmelliga peab arvestama, kui söömaorgiaid korraldad. Kella neljaks oli kõik kontrolli all ja vaatan juba kuupäevi, mil järgmist pidu korraldada!

Kana-avokaadosalat

Kes veel juhuslikult ei tea, siis sel ajal, kui ma ei õgi või trenni ei tee, disainin kardinaid. Inimesed on, nagu ikka, ühest äärmusest teise, ja samamoodi kardinaid tahtvad kliendid. Ninatarkadest, vingujatest ja ennast tühjaks karjuda tahtvatest eksemplaridest ei taha rääkida, aga mõni inimene on nii tore, et jääb meelde. Ühel laupäeval tuli meeskodanik, suur-suur meeskodanik, kinnisvaramaakler, nagu hiljem selgus, seega kahe sekundi jooksul selge, et polnud suu peale kukkunud, ja teadustas: "Vaja näidiskorterisse kardinaid! Kui kiiresti saab? Eile oli vaja!" Vastasin, et muidu kaks nädalat, aga kui õmblejale šampust tuua, saab ilmselt kiiremini. Kulusid kahe päeva jooksul päris mitmed tunnid, aga saime hinnapakkumise tehtud, õmbleja lubas valmis teha "peaaegu eilseks" ja kodanik kinnisvaramaakler lubas tänutäheks mullijooki tuua. Tehing peaaegu tehtud, mõõtsin veel viimast kardinapaela ja läks lõpuks rahajutuks ka. Kinnisvarainimese naine ütles, et mees maksab ja lisas muigega, et ta pole kohanud ühtegi naist, kes mehe käest raha ei küsiks. Panin hetkeks käärid käest ja ütlesin siira näoga: "Mina..." Vaikus. Mõlemad lõpetasid telefonide näppimise ja vaatasid arusaamatute nägudega mulle otsa. Enne, kui ma jõudsin selgituseks öelda, et mul polegi meest, seega pole kelle käest raha küsida, sai terava keelega kinnisvarakodanik jaole: "Sest sul on iga nädal uus mees, jah?!?" Hetk hiljem püüdis oma sõnavõttu pehmendada: "Ega sa ju ei solvunud, kullake?" Meest sõnast, härga sarvist - pärast kahte puhkepäeva oli vahepeal mulle tööle toodud Lambrusco:) Mulle meeldivad inimesed, ja eriti mehed, kes sõna peavad! Jõin ära ka. Maitses väga hästi. Nagu arooniasiider:)

Tööl on keeruline see, et lõunasöögivalikud on piiratud. Üle tee on linna parim burgerikoht, nagu räägitakse - korra olen käinud ka, isaga, ja tõesti oli väga hea! Aga veeda kuu aja jooksul iga päev lõuna burgerisööklas ja kuu ajaga näed garanteeritult välja nagu käppadega pall! Teiseks valikuks on Selveri köök või teisel korrusel asuv kohvik....kus samuti on Selveri köök! Seega mitte eriti atraktiivne ja 99% tööpäevadest võtan lõunasöögi tööle kaasa. Kana-avokaadosalat on karbisöökidest üks mu lemmikutest!

Ühe salati jaoks läheb vaja:
keedetud ja tükkideks rebitud kanafileed (keeda soola ja loorberilehtedega maitsestatud vees umbes pool tundi)
poolt avokaadot
väikest juppi kurki
mõnd maasikat
veidi rukolat
veidi nurmenukulehti (emps metsast korjas:))
ühte keedetud muna

Kastme jaoks:
sinepit
sidrunimahla
oliiviõli
mett
soola ja pipart

Käitu nii: kõik on väga lihtne, nagu salatite puhul ikka - keeda kana ja muna, jahuta maha, ülejäänud koostisosad pese, koori ja tükelda, vispelda kokku salatikaste, sega salatiga kokku, puista peale musta pipart ja söö kohe ära! Lambruscoga, kui parajasti tööl ei ole :)

Räim tomatis

Mina olengi preili koom. Emadepäevahommikul kärutasin bussiga tööle, ühes käes suur IKEA kott, kus sees põhjalikult ära pakitud ahjupann tomatiräimedega, teises käes väiksem kott, kus sees karp, selles omakorda kauss karulauguvõiga. Mõlemad hea väljanägemise huvides, sest plastkarpidega ema juurde sisse lennata oleks minu meelest olnud natuke kohatu. Käekotis oli kotitäis värsket soolakurki ja sõitsin jänest, sest ei julenud kotist kaarti välja õngitsema hakata, kuna buss oleks koheselt kurgilõhnaga täitunud. Pärast tööpäeva pakkisin sama kraami jälle kokku, lisaks pressisin käekotti töö juures külmkapis olnud Prosecco ja kahte sorti musta leiba. Nii ma siis jalutasin pühapäeva pärastlõunal läbi Mustamäe. Kõrgetel kontsadel, muide. Aga üritus oli seda väärt - ei tahtnud empsiga tavalist kohvi-koogiõhtut teha ega seda, et ta ise peaks süüa teha rügama.

"Räim tomatis" vajab:
600 g puhastatud räimi (sellest saab ühe ahjunõutäie)
kahte purki kooritud tomateid
nelja väikest sibulat (sest pisikesed sibularõngad on armsamad)
kahte küüslauguküünt
nelja loorberilehte
kahte pisikest peperoncinot
veidi piprateri
soola
pruuni suhkrut

Karulauguvõi vajab:
poolt tuusti karulauku
50 g võid
näpuotsatäit soola

Serveerimiseks tädi Salme värsket soolakurki, Selverist pärit tumedat puuviljaleiba ja musta ökoleiba ning loomulikult Proseccot.

Käitusin nii: päev varem tegin valmis räimed tomatis. Alustuseks keetsin valmis tomatikastme - selleks valasin pannile kooritud tomatid, lisasin kõik maitseained, sibularõngad ja lasin vaiksel tulel maitsetel umbes 20 minutit sõbruneda. Valasin tomatikastme ahjupannile laotatud räimedele ja küpsetasin 180 kraadi juures 15 minutit. Läksin magama ja jätsin räimed jahtuma. Pühapäeval tegin väikse jooksuringi ja selle lõpetuseks maandusin Keskturule tädi Salme kurkide järele. Pühapäeva hommikul kell 9:06 oli tema juures juba järjekord! Kuna me sõbraks oleme saanud, siis sain terve sabas seismise aja kurki järada - tädi Salme märkas kohe, kui olin eelmise lõpetanud ja ulatas uue: "Muidu on igav oodata ju!" On ta ju armas, eks?!? Lõpuks pani ühe-päeva-kurkidele lisaks ühe-nädala-kurgi: "Kui keegi napsu tahab võtta.". Ja pärast rääkisime veel tükk aega, kuidas tädi Salme eelmisel päeval juba emadepäeva ära tähistas, sest pühapäeval turul tööl pidi olema, ja mis minul sel päeval emaga plaanis oli. Järgmiseks läksin koju ja tegin kõike-ise-purustavas agregaadis valmis karulauguvõi, kühveldasin kaussi, selle transpordi huvides vastava suurusega karpi ja selle omakorda paberkotti. Kogu selle kraamiga kärutasingi tööle, hiljem pressisin käekotti veel külmas seisnud Prosecco ja kahte sorti leiba. Ja kõndisin vapralt kogu kraamiga läbi Mustamäe oma ema suunas. Kõrgetel kontsadel. "Kokk tuleb koju" on saanud uued, hardcore mõõtmed.

P.S. Kellelgi vist ei ole enam küsimusi teemal, miks mina ja Grete sellised nummipiffid oleme või miks me mõnusat tervislikku toitumist harrastame. Arvan, et titest saati harjumustel on selles oma osa. Aitäh,emps!

Vasikafilee bearni kastmega

Tavaline pühapäevaõhtu:

"Mis teed?"
"Vaatan tennist. Mis ise teed?"
"Tulin töölt, hakkan süüa tegema."
"Millal valmis saab?"
"Pooleteise tunni pärast."
"Selge, ma hakkan poole tunni pärast tulema."

Tuvastamise huvides ütlen, et söögiks on vasikafilee karulauguga bearni kastme, konfiitomatite, võis praetud kaalikate, rediste, herneste, värske soolakurgi, vutimunade  ja karulaugu-mandlilaastupestoga ehk lühidalt - "mis turul näppu juhtus". Läksin karulauku ja kuivatatud mustsõstraid ostma, koju maandusin hiiglasliku laadungiga, nagu ikka.

Niisiis, hangi turult ja poest:
vasikafileed
karulauku
sidrunit
mandlilaaste
rediseid
värsket soolakurki (Salme on tagasi, muide. Selgitasin välja, et tal oli vahepeal jalg haige, sellepärast polnud teda mõnda aega näha.)
kaalikat
vutimune
kirsstomateid
herneid (kauna sees, pärast sööd koos nendega ära ka)
sibulat
suuri kollaseid talumune
valge veini äädikat
oliiviõli
võid
soola
musta pipart

Käitumisjuhised. (Igaüks vaatab ise, millises järjekorras kõige mugavam on. Tegelikult ma ei usu, et keegi neid üleüldse loeb. Kõik vaatate nagunii ainult pilte):

Konfiitomatid - pane ahi 180 kraadi peale sooja. Laota kirsstomatid ahjuvormi, puista peale pisut soola ja musta pipra teri, mõned karulaugulehed ja vala peale oliiviõli nii palju, et tomatid oleksid kaetud. Pane ahju, vaata kella ja looda, et tunni aja pärast on meeles tomatid välja võtta.

Karulauguga bearni kaste - pane potti tükeldatud sibul, 3 spl valge veini äädikat, 3 spl vett, mõned pipraterad ja keeda, kuni vedelik on vähenenud poole võrra. Vala läbi sõela ja jäta oma aega ootama. Vahepeal töötle pastaks väike peotäis karulauku ja jäta samuti kuhugi kapinurgale oma aega ootama. Kui see aeg kätte jõuab, pane potti 3 munakollast, nende juurde valge veini lurr ja kuku vispeldama. Viimasena vispelda väikeste kuubikute haaval juurde või (silma järgi pakun, et umbes 150g). Maitsesta soola ja karulaugupastaga.

Karulaugupesto - topi blenderisse või mõnesse muusse peenesse purustavasse köögiagregaati karulauk, lisa veidi soola, sidrunimahla, väike peotäis mandlilaaste, töötle enamvähem ühtlaseks pastaks ning lisa nii palju oliiviõli, kuni mõnusa siidise konsistentsi saad. Jah, tegelikult tuleb sellest karulaugu-mandliõli, kuna parmesani ei ole, aga esiteks on isegi palju süüa ja pole vaja seda juustu igale poole toppida ning teiseks on "pesto" oluliselt mugavam öelda kui "karulaugu-mandliõli". Valmis pesto pane külmkappi.

Kaalikad - koori, tee kuubikuteks, prae või sees umbes viis minutit ja maitsesta soolaga.

Redised - poolita, prae või sees umbes pool minutit ja maitsesta soolaga.

Herned - keeda pool minutit, prae või sees üks minut, maitsesta soolaga ja lõika pooleks.

Vutimunad - keeda kaks minutit, koori ja lõika pooleks.

Soolakurgid - tee diagonaalis umbes paarisentimetristeks viiludeks.

Vasikafilee - puhasta, prae õli ja või segus mõlemalt poolt umbes kaks minutit, maitsesta soola ja pipraga ning lase enne viiludeks lõikamist viis minutit rahuneda.

Serveerimisel laota köögiviljad ringina taldriku äärele ja nende peale mõned lusikatäied pestot. Keskele tõsta viilutatud vasikafilee ja vala üle bearni kastmega. Ja kohustuslik pühapäevaõhtune jook on Prosecco!

Avokaadovõileib karulaugumajoneesiga

Lihavõtetega seostuvad esiteks munad ja teiseks jänesed, eks. Munadega on selge - värvitakse ja süüakse. Aga mis osa jänesel siin on? Teda ka süüakse? Või peidetakse munad jänese urgu? Õiget infot sain vanaema käest, nagu ikka - jänes on see tüüp, kes laste järel luurab ja vastavalt käitumisele kas toob muna või mitte. Siin tuleb ilmselt mängu veel üks lihavõtetega seotud element, urvakestega pajuvitsakimp - selle kohta info puudub, nagu ka jõuluvana vitsakimbu kohta googeldades midagi ei leia, aga vaikselt sosistatakse ja näidatakse näpuga, et kui päkapikule või jänesele koerusega vahele jääd, saad tõenäoliselt tuustiga kere peale. Igatahes, hea et see jänese asi nüüd selgeks sai - lihavõtete ajal jänese söömine võrduks päkapiku söömisega jõulude ajal. Seega siis kohatu ja mittevajalik. Mune süüakse küll, kui oled hästi käitunud ja need jänese käest välja teeninud.

Kahe muna-avokaadovõileiva jaoks läheb vaja:
kahte viilu musta leiba
poolt avokaadot
ühte keedetud muna
peotäit rukolat

Karulaugumajoneesi jaoks läheb vaja:
kahte munakollast
teelusikatäit sinepit
teelusikatäit valge veini äädikat
soola
oliiviõli
poole sidruni mahla
väikest tuusti karulauku

Käitu nii: majoneesi tegemiseks vispelda munakollaste hulka sinep, äädikas ja hakka vaikselt õli lisama, kuni oled saanud mõnusa kreemise tekstuuri. Maitsesta soolaga ning sega juurde sidrunimahl ja purustatud karulauk. Tükelda avokaado ja muna, sega rukola ja karulaugumajoneesiga ning tõsta salat röstitud leivale. Toredaid lihavõttepühi!

Roheline smuuti

Sõbranna rääkis ühest Hiina vanasõnast. Esiteks ei mäletanud ta, kuidas see täpselt sõnastatud oli. Teiseks on ta venelanna ja seega läks tõlkes ilmselt ühtteist kaduma. Kolmandaks ei mäleta mina ka täpselt, kuidas see sõnastatud oli. Nagu telefonimäng. Mõte oli igatahes selline, et igaühel meist on käe (või jala, ei mäleta) ümber nähtamatu punane pael, millega ta teise inimesega ühendatud on. SELLE teise inimesega. Ja pole oluline, kus, millal, mis asjaoludes te kohtute või kas vahepeal teie teed millegipärast lahku lähevad, ta on sinu inimene ja lõpuks saate te kokku nagunii. See kõlab nagu armas muinasjutt, või "Videvik" või "50 shades...", aga millegipärast ma usun seda. Tõsiselt.

Armastus käib teadupärast kõhu kaudu, seega tee ikka kaks smuutit.

Kahe smuuti jaoks läheb vaja:
üks avokaado
üks pirn
kaks kiivit
kaks banaani
sojapiima

Käitu nii: koori ja tükelda kõik puuviljad, loobi blenderisse, vala juurde nii palju sojapiima, et tulemus ei oleks beebitoit, vaid mõnus kreemine jook ning blenderda see mõnus kreemine jook valmis. Kalla klaasidesse ja vii teine oma punase paela inimesele koos kohvi ja ülejäänud hommikusöögiga voodisse.

Maasikate ja banaaniga röstsai

Kes veel millegipärast ei tea, kes on Mari, siis nüüd ma räägin. Mari on minu vana, paks ja rahutu kass. Kui väiksena olid tal hüüdnimed nagu Mjäukam ja Kiisukas, siis nüüd Kurjam ja Õelus. Viimased on ta ära teeninud külalisi taga ajades ja neile küüntega jalga kinni hüpates. Isegi Mari vana sõbranna, õigemini ikka minu oma, aga Mariga kassipojast saati tuttav tütarlaps pidi tõdema, et mul on kuri kass - pärast seda, kui ta päeval minu juures oli, samal ajal, kui ma ise tööl olin. Minu hoiatustele, et daami nimega Õelus oleks tark tegu ignoreerida, sain vastu armsa foto kommentaariga "ta on ju nii nunnu". Kümme minutit hiljem tuli uus sõnum: "Su kass tuli mulle täiega kallale! Ta on ikka superkuri sul! Tegi oma kurja kassihäält ja hüppas mulle jalga kinni! Jalad korralikult katki!". Õnneks sõbranna väga ei solvunud, kuna oli omast käest emotsionaalse kassiga tuttav - kooliajal oli tal samasugune, kes laua taga hommikust söövatele pereliikmetele valikuliselt jalga kinni hüppas.

Viimasel ajal tundub Mari aru saavat, mis päeval ma kella kaheksaks (tavaliselt nii vara ei lähe) tööle lähen ja käitub vastavalt. Kui muidu oskab daam nurgas magada, siis valitud varase ärkamise päevadel ronib ta öösel salaja mu kõrvale voodisse. Lisaks sellele, et ta ignoreerib fakti, et ei tohi voodisse tulla, ei maga ta seal nagu korralik kass, käpad kenasti enda ees, vaid teeb "surnud looma" - viskub jalalt külg ees maha, käpad küljel. Hiljem hakkab ta nendesamade käppadega mind voodist välja pressima, oma paksule kehale toetudes, ja kui see ei tööta, siis norskab ja hingeldab. Röökimine ja vastu trügimine ei tööta, tavaliselt ronin lihtsalt voodi teise nurka, üritan elukat ignoreerida ja hommikuni magada. Aga täna sain eriti vihaseks! Kell oli 3:50, kui kassi voodist välja röökisin. Muidugi ei olnud pärast sellist vihahoogu enam võimalik magama jääda, umbes veerand kuus andsin alla ja otsustasin reaalse ärkamiseni jäänud aega hantlitega sisustada. Vähemalt millekski hea! Hommikust pahurust leevendab sojapiimaga kohv koos maasikate ja banaaniga röstsaiaga.

Vaja läheb:
rosinate ja/või pähklitega saia
sidrunijogurtit (sega maitsestamata jogurti sisse sidrunilt riivitud koort, pigista sidrunimahla ja lisa maitseks veidi mett; või siis osta poest juba valmis sidrunijogurtit)
maasikaid
banaani
mandleid
India pähkleid
linaseemneid

Käitu nii:
rösti saiaviilud, viiluta banaanid ja maasikad. Laota viimased röstsaiale, tõsta peale paar lusikatäit jogurtit ning puista üle pähklite ja seemnetega. Iisibriisi. Ja kuna elukat selline hommikusöök isutama ei pane, siis saad rahulikult nautida.

Singivõileib

Ma olen juba päris mitu korda kirjutanud, kuidas mulle väga meeldib laupäeva hommikuid turul chillides veeta. Peale selle, et saab igasugust värsket kraami kokku osta ja peaaegu kõike eelnevalt degusteerida (toorest liha muidugi mitte), saab erinevaid harivaid õppetunde ka. Turumutid on teadupärast üliagarad müügiinimesed. Ei pea isegi seisma jääma, nad lendavad peale juba hetkel, kui veidi aeglasemalt jalutad. Mõni läheneb personaalselt "mis sa tahad, kiisu?!?" karjudes, mõni kisab täpsemalt adresseerimata erinevaid müügiargumente. "See on Eesti sink, mitte mingi Poolast pärit kahtlane asi!" kuuldes jäin seisma ja kukkusin vastu bravuuritsema, et kuidas ma saan kindel olla, müüja võib ju rääkida, mida tahab. Selle peale käratati mulle: "Pole ju päris 16, juba piisavas eas daam, et ise aru saada!". Lõpuks tädi siiski leebus, andis kõike maitsta ja rääkis välja, kuidas sellest siis aru saada, millega tegu ja kust liha pärit on. Tuleb küsida: "Kas seapead on?". Kui ei ole, siis tuleb küsida, et millal tuleb. Poolakad ei pidavat päid meile saatma. Läksin tegelikult turule lilli ostma, aga kuna imetillukese piibelehetuusti eest küsiti 2€, siis mõtlesin ümber ja lasin endale kõike muud pähe määrida.

Too turult:
pikka saia (turult saab seda õiget, mitte juustu ja muid gurmeeasju täis topitud saia, nagu kaubanduskeskustes)
maasuitsusinki
värsket soolakurki
muna
tilli
külmkapist võta võid, kapist äädikat ja laua pealt soola-pipart

Käitu nii: pane vesi keema, lisa sinna teelusikatäis äädikat ja veidi soola. Kui vesi väikse mulliga keeb, tekita segades keeristorm ja vala sinna keskele muna. Samal ajal rösti saiaviilud, määri peale võid ning laota sinna singiviilud ja poolitatud kurgid. Kõige peale aseta umbes 4 minutit keenud muna ja tee sellesse sisselõige, et sisu mõnusalt välja voolaks. Puista peale tilli, soola ja pipart ning söö kohe ära!

Sparglirisotto

Mulle tundub, et koduperenaiste elu on väga mõnus. Saab päevad läbi koristada, triikida, keeta ja küpsetada. Vahepeal trennis ja shoppamas käia ning lapsi kooli ja trennidesse sõidutada. Mulle ka väga meeldiks! Aga kõigil ei ole toredat meest, kes mõlema eest teeniks ja lubaks kodus chillida, seega enamik meist käib päeval tööl ja koduperenaise aktsioonide jaoks peab aega leidma mujalt. Ja veini juua tahaks ju ka... Nii juhtubki, et naisterahvad oma multitaskingu võimekuses ühendavad meeldiva kasulikuga. Aktiivsed inimesed ei tahagi tegelikult niisama teleka ees lebotades veini kulistada ja pärast esimest klaasi tulevad mõtted, mida asjalikku samal ajal teha võiks. Näide elust - üks naisterahvas, minu kallis sõbranna, kes päeval teeb tööd, õhtul toob lapse lasteaiast ja mässab temaga ning muul ajal tegeleb kogu muu koduperenaisenduse kõrvalt rõduaiandusega, otsustas pärast mõningat veinitarbimist hakata  hernestele tokke panema. Kust linnatüdruk vastavaid agregaate saab? Toob maalt ema juurest? Virutab öö varjus pargist puuoksi? Ei! Kui maikuus on rõdunurgas alles veel jõulukuusejäänused, on mõistlik sellest oksi saagima minna. Jätkuvalt veiniklaasi seltsis. "Saen ja saen, aga midagi ei toimu, ei saa oksa küljest! Saen veel natuke ja kasutan rohkem jõudu! Ühe oksa sain küljest, jess! Võtan veel paar lonksu veini ja saen edasi. Järgmisi oksi ei saa ka küljest, nõme kuusk! Helistan vennale ja kurdan oma rasket elu koos mõttetu saega!". Vend tuli kohale ja tegi märkuse: "Kullake, sael on kaitse peal".

Kõik lõppes õnnelikult, nagu ikka - kuusel said oksad küljest saetud ja herned said tokid. Väikseid armsaid hernevõrseid saab söögitegemisel ka kasutada.

Kahe risottoportsjoni jaoks läheb vaja:
80 g risottoriisi (ninatargad räägivad, et peab olema peent Itaaliast pärit marki, aga hinna ja kvaliteedi suhtes on kohalike pakkujate oma ka väga hea)
pool sibulat
1 küüslauguküüs
peotäis spargleid
teine peotäis herneid (kes on suvel usin olnud, võtab sügavkülmast endal korjatud ja puhastatud herned, muul juhul sobivad kaubanduses külmutatud kujul pakutavad sama hästi)
väike peotäis hernevõrseid 
2 klaasi valget veini (tundub suht palju, nii et võid vähem panna)
pool liitrit köögiviljapuljongit (keeda ise või kasuta kuubikut - viimase puhul vala see enne läbi sõela, et tuukreid sisse ei jääks)
veidi õli
30 g parmesani juustu
soola ja valget pipart 

Käitu nii: tükelda sibul ja küüslauk hästi peeneks ning pane madalale kuumusele õlisse küpsema. Öeldakse, et riis tuleb lisada siis, kui sibul muutub "klaasjaks" - ma ilmselt ei tea selle sõna definitsiooni, sest minu meelest sibul läbi ei paista. Igatahes, kui sibul on selline ilus ja läikiv, lisa riis. Lase pidevalt segades veidi küpseda ja maitsetel seguneda ning seejärel hakka veidihaaval vaheldumisi veini ja puljongit lisama. Seda väikestes kogustes, nii et küpsemisprotsess ikka nähtav oleks, üle ujutada ei ole vaja. Panin kogused viisakalt kirja, aga tegelikult lisan ise mõlemat vedelikku tunde järgi täpselt nii palju, kui risotto valmimiseks vaja on. Mu õde ütleb, et kui ma söögitegemisel veini kasutan, on seda maitsest alati võimalik aru saada:) Kui tundub, et riis on peaaegu valmis (maitse, kui silma ei usalda), lisa tükeldatud sparglid ja herned. Nad ei vaja küpsemiseks rohkem, kui paar minutit, et mõnus tekstuur ja ilus värv säiliks. Kõige lõpus maitsesta soola ja valge pipraga, sega sisse riivitud parmesan ning kõige viimasena hernevõrsed. Serveerida tuleb kohe! Ja viimase aja lastelaulude lainel olemisest inspireerituna - risotto ilma valge veinita on nagu Kati ilma karuta või mina oma Murita.

Tursk kartulisalati ja karulaugumajoneesiga

Kuulsin hiljuti ühest toredast projektist, mille sisuks on vanad klassikalised lastelaulud uues kuues. Tegelikult ei kuulnud ma sellest juhuslikult, vaid üks projekti autoritest tegi häälekalt reklaami. Kuigi ma ilmselt ei ole otsene sihtgrupp, on see minu meelest väga tore ettevõtmine. Kes ei tahaks kuuda, kuidas Luisa Värk, Teele Viira või Karl-Erik Taukar "Mina oma Muriga" või "Kati karu" laulab, eks? Samas on  see minu arvates pigem nišitoode ja kui lastelaulude fännid välja arvata, suunatud eelkõige viimastel aastatel välja ilmunud noorte staarikeste austajatele. Minuvanused kiljuks vaimustusest, kui näiteks Erich Kriger "mina olen Ott..." laulaks! Viimane ei ole järjekordne näide minu absurdsetest ideedest - rääkisin sõbrannale, kes mõttest Erich Kriegerit või Marju Kuuti lastelaule laulmas kuuldes samamöödi pöördesse läks! Aga kõigile samaaegselt ei saagi meeldida. Minuvanused ja lastetud inimesed tõenäoliselt pileteid ega plaate ostma ei torma, aga ettevõtmine iseenesest on väga armas, nii et kel on väikesed lapsed või on ise Luisadest ja Taukaritest võlutud - andke tuled! Ürituse kohta lähemalt vaata siit: https://www.facebook.com/events/691773804214936/?fref=ts

Ma olin väiksena suur Entel-Tenteli fänn, kõik laulud olid peas! Kuna väikese inimesena õpitud asjad niisama lihtsalt ei unune ja olen sellest üritusest viimasel ajal paljude oma sõpradega rääkinud, siis meenuvad kummalisel kombel vastavatesse situatsioonidesse sobivad laulud täpselt õigel ajal. Tühja kõhuga on mu põhilugu see konna ja kure oma, just see koht, kus tuleb mängu kurg, kellel on kõht tühi ja meel kurb :) https://www.youtube.com/watch?v=cI8OlWab7Fs

Ülikiirelt tehtav söök on sel puhul ainuõige lähenemine.

Kartulisalati ja karulaugumajoneesiga tursafilee jaoks läheb vaja:
tursafileed
beebikartuleid
vutimune
värskeid soolakurke - loomulikult Salme käest. Ta on minu lemmik müügiinimene, kes müüb Keskturul kurke - ühe-, kolme- ja seitsme päeva omi. Kui esimest korda tema juurde sattusin, ütles ta sissejuhatuseks, et enne ta mulle midagi ei müü, kui olen kõiki erinevaid variante proovinud! Mõni teine mutt müüb kurke euro või paar odavamalt, aga see kohustusliku degustatsiooniga müük mulle väga meeldib, nii et lähen ikkagi alati Salme juurde! Soovitan! Ta asub esimese sisemise osa keskel, umbes seal, kus pähkliputka on.
rooma salatit
rohelist sibulat
tilli
väike võikuubik
soola ja pipart
2 munakollast
poole sidruni mahl
oliiviõli
väike tuust karulauku

Käitu nii: kõigepealt tee valmis karulaugumajonees - selleks vispelda kokku munakollased, sidunimahl ja lisa vaikselt oliiviõli, kuni oled saanud mõnusa kreemja konsistentsi. Sega juurde tükeldatud karulauk ja maitsesta soolaga. Kui majoneesi blenderis teed, siis on viimasega veidi lihtsam - loobi karulaugulehed lihtsalt blenderisse ja lase sel oma töö teha.

Keeda beebikartuleid 12 ja vutimune poolteist minutit. Prae tursafileed keskmisel kuumusel või sees umbes minut kummaltki poolt ja maitsesta kergelt soolaga. Serveerimiseks laota taldrikule rooma salati lehed, sinna peale kalafilee, mille ümber laota poolitatud soolakurgid, beebikartulid ja vutimunad. Puista peale rohelist sibulat ja tilli, maitsesta soola ja pipra ning karulaugumajoneesiga.

Muusikasoovitus on "Kalakesed" - youtube'ist ma ei leidnud, aga katkendit saab kuulata siit: http://muusika24.ee/Muusika/album/Entel-tentel-trika-trei

Kartuli-sparglisalat

Mu ema rääkis hiljuti toitumispäevikust ja küsis, mida ma sellest arvan. Tegin esiteks häälekalt maha - tüütu toksimine ja nagunii adekvaatseid tulemusi ei anna - aga siis hakkasin ise põhjalikumalt uurima ning pidin järjekordselt oma sõnu sööma, nagu ikka. Kõigi päeva jooksul söödud ja joodud ainete grammipealt sisestamine on tõesti tüütu, aga programmis saadaval olev "määra kogus pildilt" abivahend lihtsustab seda oluliselt. Väga informatiivne oli ka - näiteks sain teada, et oma vanuse, pikkuse ja füüsilise aktiivsuse juures olen peaaegu grammipealt ideaalkaalus, kuigi ise pean end pigem jämedaks. Tõsiselt rabatud olin sellest, et enda arvates toitun suhteliselt normaalselt ja tervislikult, aga toitumispäeviku tulemuste järgi väga valesti! Näiteks ei saanud ma ühelgi päeval soovituslikku kaloraaži täis, tarbisin süsivesikuid ohtlikult vähe ja rasvu liiga palju! Kas see tähendab, et pean oliiviõli, avokaadod ja pähklid maha jätma?!

Võtsin kogu saadud info teadmiseks, aga pärast kolmandat päeva jätsin hoopis toitumispäeviku maha ja toitun edaspidi ilmselt samamoodi edasi - isule, hooajale ja poest saadaolevale vastavalt. Aprillikuus beebikartuli-sparglisalatit süüa kõlab minu jaoks ideaalilähedaselt :)

Vaja läheb:
beebikartuleid
minispargleid
vutimune
rukolat
tilli
väike võikuubik
oliiviõli
sinepit
sidrunimahla
soola ja pipart

Käitu nii: keeda beebikartuleid 5 minutit ja seejärel prae või sees koos spargliga veel mõned minutid. Samal ajal keeda vutimunad - pakendil on kirjas 2-3 minutit, mina keetsin veidi alla kahe ja tundus, et palju sai, seega arvan, et minutist piisab. Kastmeks sega kokku oliiviõli, sinep ja sidrunimahl. Laota kõik komponendid taldrikule, sega juurde rukola ja till. Vala salat üle kastmega ning maitsesta soola ja pipraga.

Reklaami ega kommentaaride eet mulle ei maksta, samuti ei tasu minu personaalset arvamust üleüldise tõe pähe võtta, igaühe toitumine ja trennihuvi on ilmselgelt tema enda asi. Aga toitumispäevikuga soovitav tutvuda - selle leiab siit: http://tap.nutridata.ee/