Vasikafilee kukeseenekastmes

Töövestlustel võiks inimestelt kohe ette ära küsida, et millist tööd nad ideaalses maailmas teha tahaksid ja kui vastuses on haista kombot "hommikul tööle tulla, pool tundi kohvi juua, natuke niisama istuda, Instagramis ja Facebookis sügada, pikalt lõunal logeleda, natuke veel niisama istuda, kolleegidega pläkutada, järjekordse pooltunni kohvi juua, punkt kell viis pastaka kukutada ja kodu poole lonkima hakata" siis on inimene ilmselgelt vales kohas. Mina ei tahaks ideaalses maailmas üldse tööl käia. Tahaks kodus mehele süüa teha, toas lapsi, rõdul tomateid ja õues porgandeid kasvatada, koeraga metsas joosta ja naabrimutiga toiduretsepte vahetada.

Lõunane kodune lunch date on minu meelest väga hot. Tunduvalt hotim, kui kontorisööklas päevaprae-nimelist pläusti kühveldada. Eriti, kui tegu on "häppi miiliga". Ja ma ei mõtle siinkohal seda mäkdoonaldsi oma:) Vasikafilee kukeseene-Carbonara-kastmes on minu meelest lõunakohtinguks päris seksikas toit ka.

Vaja läheb:
vasikafileed
kukeseeni
veerand klaasi sojapiima (see annab natuke magusama ja pehmema maitse võrreldes tavalise piimaga ja teiseks mul kodus tavalist ei olnud ka)
ühte munakollast
veidi riivitud Parmesani
praadimiseks võid ja õli
soola ja pipart
serveerimiseks marineeritud peeti (vanaema andis loomulikult) ja soolakurki (turult tädi Salme käest tõin, nagu ikka)

Käitu nii: puhasta vasikafilee, maitsesta soola ja pipraga ning pane pannile eelnevalt kuumaks aetud või ja õli segusse küpsema. Keera vahepeal ja umbes nelja-viie minuti pärast tõsta lõikelauale fooliumi alla puhkama. Pese kukeseened ja pane teisele pannile või sisse praadima. Sega väikse kausi sees sojapiim, munakollane ja riivitud Parmesan. Kui kukeseened on küpsed, maitsesta soolaga, tõsta pann pliidilt ja sega sisse piima-munasegu (kuuma pliidi peal ei maksa seda teha, saab kastme asemel munapudru). Lõika vasikafilee tükkideks, serveeri kukeseenekastme, marineeritud peedi ja soolakurgiga. Steik on vasikas, kaste Carbonara, aga muidu ei ole ma mingi gurmeepiff, söön täiesti tavalist toitu, nagu kõik teised. Soolast.

Vasikafilee bearni kastmega

Tavaline pühapäevaõhtu:

"Mis teed?"
"Vaatan tennist. Mis ise teed?"
"Tulin töölt, hakkan süüa tegema."
"Millal valmis saab?"
"Pooleteise tunni pärast."
"Selge, ma hakkan poole tunni pärast tulema."

Tuvastamise huvides ütlen, et söögiks on vasikafilee karulauguga bearni kastme, konfiitomatite, võis praetud kaalikate, rediste, herneste, värske soolakurgi, vutimunade  ja karulaugu-mandlilaastupestoga ehk lühidalt - "mis turul näppu juhtus". Läksin karulauku ja kuivatatud mustsõstraid ostma, koju maandusin hiiglasliku laadungiga, nagu ikka.

Niisiis, hangi turult ja poest:
vasikafileed
karulauku
sidrunit
mandlilaaste
rediseid
värsket soolakurki (Salme on tagasi, muide. Selgitasin välja, et tal oli vahepeal jalg haige, sellepärast polnud teda mõnda aega näha.)
kaalikat
vutimune
kirsstomateid
herneid (kauna sees, pärast sööd koos nendega ära ka)
sibulat
suuri kollaseid talumune
valge veini äädikat
oliiviõli
võid
soola
musta pipart

Käitumisjuhised. (Igaüks vaatab ise, millises järjekorras kõige mugavam on. Tegelikult ma ei usu, et keegi neid üleüldse loeb. Kõik vaatate nagunii ainult pilte):

Konfiitomatid - pane ahi 180 kraadi peale sooja. Laota kirsstomatid ahjuvormi, puista peale pisut soola ja musta pipra teri, mõned karulaugulehed ja vala peale oliiviõli nii palju, et tomatid oleksid kaetud. Pane ahju, vaata kella ja looda, et tunni aja pärast on meeles tomatid välja võtta.

Karulauguga bearni kaste - pane potti tükeldatud sibul, 3 spl valge veini äädikat, 3 spl vett, mõned pipraterad ja keeda, kuni vedelik on vähenenud poole võrra. Vala läbi sõela ja jäta oma aega ootama. Vahepeal töötle pastaks väike peotäis karulauku ja jäta samuti kuhugi kapinurgale oma aega ootama. Kui see aeg kätte jõuab, pane potti 3 munakollast, nende juurde valge veini lurr ja kuku vispeldama. Viimasena vispelda väikeste kuubikute haaval juurde või (silma järgi pakun, et umbes 150g). Maitsesta soola ja karulaugupastaga.

Karulaugupesto - topi blenderisse või mõnesse muusse peenesse purustavasse köögiagregaati karulauk, lisa veidi soola, sidrunimahla, väike peotäis mandlilaaste, töötle enamvähem ühtlaseks pastaks ning lisa nii palju oliiviõli, kuni mõnusa siidise konsistentsi saad. Jah, tegelikult tuleb sellest karulaugu-mandliõli, kuna parmesani ei ole, aga esiteks on isegi palju süüa ja pole vaja seda juustu igale poole toppida ning teiseks on "pesto" oluliselt mugavam öelda kui "karulaugu-mandliõli". Valmis pesto pane külmkappi.

Kaalikad - koori, tee kuubikuteks, prae või sees umbes viis minutit ja maitsesta soolaga.

Redised - poolita, prae või sees umbes pool minutit ja maitsesta soolaga.

Herned - keeda pool minutit, prae või sees üks minut, maitsesta soolaga ja lõika pooleks.

Vutimunad - keeda kaks minutit, koori ja lõika pooleks.

Soolakurgid - tee diagonaalis umbes paarisentimetristeks viiludeks.

Vasikafilee - puhasta, prae õli ja või segus mõlemalt poolt umbes kaks minutit, maitsesta soola ja pipraga ning lase enne viiludeks lõikamist viis minutit rahuneda.

Serveerimisel laota köögiviljad ringina taldriku äärele ja nende peale mõned lusikatäied pestot. Keskele tõsta viilutatud vasikafilee ja vala üle bearni kastmega. Ja kohustuslik pühapäevaõhtune jook on Prosecco!

Vasikafilee petersellikastme ja pähklisalatiga

Eile olin just trenni lõpetanud, kui helistas minu tore sõber: "Helen, mis sa teed? Mul on igav!" Vastasin, et teen ilmselt klaasi veini ja vaatan filmi, ühesõnaga vaba õhtu, aga linna peale laiama ega baaridesse shotte kõmmutama minna ei taha. Ja käisin küllakutse välja. Mulle võib muide alati külla tulla. Ma imestan, miks mu sõbrad seda ei tee. Õige jah, mul polegi eriti sõpru. Igatahes....see konkreetne meeskodanik lendas mingi aja pärast peale, vein kaasas. Kuna ta tuli autoga, siis küsisin lihtsalt viisakas olla püüdes, kas tema ka veini soovib. "Kuule, jaa." Selge, hakkasime veini jooma. Ma ei ole just päris emalik tüüp (no veidi olen), aga hea võõrustaja igal juhul, seega pakkusin snäkiks puuvilju. Oodatud ninakirtsutamise asemel sain vastuseks: "Kuule, jaa." Selge, puuviljataldrik tuli. Jätkuvalt meeles hoides, et sõber tuli autoga, aga samas külalislahke olla püüdes küsisin, kas ta veini juurde soovib. "Kuule, jaa." Selge, valasin. Puuviljad said otsa, seega küsisin, kas veel puuviljaisu on. "Kuule, jaa." Tuli puuviljataldrik number kaks. Ja jõime veel veini. Meenus viimasest õhtusöögipeost sügavkülma jäänud sinihallitusjuustujäätis, seega pakkusin seda kohe oma külalisele. "Kuule, jaa." Selge, jäätis külmast välja ja kaussi! Ja jõime veel veini. Kuidas sa ikka ilma toiduta istud - järgmisena pakkusin sügavkülmas olevaid pardiravioole. "Kuule, jaa." Selge, keetsin ravioole ja tegin sinna juurde värske sidruni-või-musta pipra kastme. Ja käisime vahepeal uue veini järel. Ja jõime veel veini. Vahepeal võtsin õhtuse magneesiumitableti ja veidi nalja teha üritades küsisin, kas meeskodanik ka soovib. "Kuule, jaa". Selge, närisime magneesiumi. Järgmisena avastas mu sõbrake köögikapil oleva müslipurgi: "Mis see on?" "Müsli, ise tegin, kas tahad proovida?" "Kuule, jaa." Ja jõime veel veini. Ja hakkasime filmi vaatama. Ja jäime mõlemad poole pealt magama. Muide, mina kogu seda snäkilaadungit ei söönud. Pärast trenni ja enne veinijoomist tegin endale kiiresti vasikafileega salati.

Vaja läheb:
vasikafileed (mina sain Keskturult)
suur tuust peterselli
üks küüslauguküüs
oliiviõli
sidrunimahla
võid
soola
salatilehtede segu
pähklisegu (mina panin pika järelemõtlemise tulemusena kõrvitsaseemneid, seedermänniseemneid, pistaatsiapähkleid ja mandlilaaste ning olen täiesti veendunud, et just see on ainuõige kombo, kõik pärit Keskturu pähkliputkast, nagu ikka)

Käitu nii: rösti  pähkleid kuumal pannil mõned minutid. Sega konstantselt, et mingeid kõrbenud pähkleid ei tekiks. Kui pähklisegu valmis, vala see pannilt maha ning pane sinna korralik kogus õli ja võid. Selle sees prae kõrgel kuumusel soolaga maitsestatud vasikafileed mõned minutid ühelt ja teiselt poolt. Kuni vasikafilee puhkab, tee salat - maitsesta salatisegu sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga ning puista peale pähklisegu. Vala peale peterselliõli (selleks loobi lihtsalt petersell, küüslauk ja oliiviõli blenderisse), serveeri punase veiniga ja tarbi kohe.

Granaatõunamarinaadis notsu

Mitte küll eelnevalt plaanitult, aga viimasel ajal püstitan erinevaid rekordeid. Kollektsiooni pildistamise ajal olin 31 tundi magamata - sest "kõik asjad viimasel minutil" meetod on töötamiseks ju ainuõige, eks! Kollektsiooni välja tulemise päeval olin 26 tundi järjest söömata - sest nii palju tagasisidet oli, et sellele reageerimise ajal ei olnud lihtsalt meeles süüa. Kui meelde tuleb, siis tuleb ikka 26 tunni vääriliselt, nii et oled valmis elevandi ära sööma. Õnneks saab salat kiiremini valmis, kui elevant, eriti kui eelmisel päeval on meeles olnud notsuke marinaadi panna.

2 portsjoni marinaadiks läheb vaja:
300 g sea sise- või välisfileed
4 spl granaatõunasiirupit
1 küüslauguküüs
2 spl palsamiäädikat

2 inimese salatiks läheb vaja:
2 peotäit salatilehti
ühe granaatõuna seemned
1 spl granaatõunasiirupit
1 spl palsamiäädikat
4 spl oliiviõli salatikastmesse + veidi praadimiseks
soola ja musta pipart

Käitu nii: sega marinaadiained kokku, pläkerda seafilee igalt poolt marinaadiga kokku ja jäta ööpäevaks külmkappi seisma. Järgmisel päeval grilli fileed pannil mõlemalt poolt umbes 5 minutit. Samal ajal jõuad salatilehed taldrikule jaotada ja salatikastme kokku segada. Tükelda seafilee viiludeks, laota salatile ning puista peale granaatõunaseemneid ja vala üle kastmega.

Mu järgmiseks rekordiks on "kaks moedemmi samal päeval"!

Veisefilee beurre blanci, kukeseente ja ubadega

Kas oma eksidega peab sõbralikult läbi saama? Või on parem pärast seda, kui armastus otsa saab, kumbki oma teed minna ja unustada, et teine inimene eksisteerib? Või jätkata suhtlemist vanal heal "seks eksiga" meetodil? Minu kogemused ütlevad, et kõik sõltub sellest, mis kahte inimest ühendas. Peaasjalikult seksil põhineva suhte puhul ei oska selle inimesega pärast lahkuminekut enam midagi peale hakata. Kui aga olete eelkõige sõbrad olnud, koos nii nalja ja naeru kui kurbust ja pisaraid jaganud, või isegi enne suhet juba sõbrad olnud, ei ole sinna tagasi minek eriti keeruline. Suured emotsioonid ja mälestus suhte füüsilisest poolest lähevad üle ja jääb ainult sõprus - tõenäoliselt veel parem ja tugevam, kui varem. Ühe minu algul sõbra ja hiljem elukaaslasega käisime mõlemapoolsete sigaduste ja muude kodanike lisatud kuulujuttude pärast suure tüliga lahkumineku läbi ja ei suhelnud teineteisega mitu aastat...kuni selle suveni. Ilmselt mõtlesime mõlemad juba mõnda aega leppimisele, vähemalt mina küll, aga tema oli see julge, kes lõpuks esimesena kontakteerus. Pikemalt mõtlemata olin loomulikult nõus temaga kohtuma ja ei pidanud seda kahetsema. Õhtusöögi, kahe pudeli veini ja mitme tunni nalja ja naeru saatel leppisime ära ja suhtleme senini päris tihti. Hiljuti tegime koos süüa - kuna ta ei ela Eestis, siis leppisime kokku, et täna sööme steiki ja pärast saadame teineteisele pilte. Nummi, eks :) Mis sellest, et teisel pool maakera, aga mul on hea meel, et ta mu elus tagasi on!

Mina tegin veisefileed beurre blanc kastme, kukeseente ja ubadega ning jagasin seda meie ühise armsa sõbrannaga.

Kahe inimese jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed
peotäis kukeseeni
paar lusikatäit seesamiseemneid
peotäis kollaseid aedube
punast tšillit
küüslauku
peterselli
soola ja pipart
oliiviõli
1 tl seesamiõli
suts võid

Beurre blanc ehk hele võikaste:
1 šalottsibul
2 sl valge veini äädikat
umbes pool klaasi valget veini
100 g võid
soola ja valget pipart

Käitu nii: keeda ube soolaga maitsestatud vees paar minutit. Samal ajal puhasta kukeseened ja pane nad pannile või sisse praadima. Keedetud oad pane oliiviõlisse teisele pannile ning lisa neile tükeldataud tšilli, küüslauk ja petersell. Jälgi aegajalt segades mõlemal pannil toimuvat, maitsesta soola ja pipraga ning kui oad ja kukeseened tunduvad söömisvalmis olevat, tõsta kõrvale serveerimist ootama. Ära unusta kukeseentele vahetult enne tulelt võtmist seesamiseemneid ja paari tilka seesamiõli lisamast! Kastme jaoks tükelda šalottsibul ning pane koos äädika ja veiniga väiksesse potti. Lase keema tõusta, siis alanda kuumust ja lase vaiksel tulel kastmel redutseeruda. Kui alles on jäänud umbes kolmandik, lisa pidevalt segades võikuubikud ning maitsesta soola ja valge pipraga. Kõige viimasena küpseta veisefilee, tükelda viiludeks, serveeri ubade ja kukeseentega ning vala peale beurre blanc.

Lambakarri

Igasuguste üldlevinud ja tüdimuseni arutletud arvamuste järgi ei mõista mehed naisi ega vastupidi. Samamoodi, miks mehed püsti pissivad ja miks jaapanlastega ei saa lambist nende keeles rääkima hakata, on meeste mõttemaailm naiste jaoks ja naiste oma meeste jaoks müsteerium. Naised on keerulised, emotsionaalsed, tahavad alati "asjadest rääkida" ja nii füüsilist kui hingelist hellust saada ning mehed on nagu toataimed, mida tuleb aegajalt kasta (ehk siis süüa ja seksi pakkuda) on naisteajakirjades ja -foorumites "kuidas olla seksi-ninja" teemade kõrval üks äranämmutatumaist. Ma eriti ei usu seda. Mehed on samasugused piripillid ja kilomeetriste sõnumite saatjad, kui naised, ning naised võivad olla samasugused mugavad ja ignorantsed, kui mehed - see kõik sõltub eelkõige inimesest ehk tema olemusest ja iseloomust.

Samasugune äranämmutatud arvamus meeste poolt on, et naistele meeldivad jõusaali, solaariumi, juuksuri ja viimaste moeröögatuste poolt tuunitud särava naeratuse ja särava olekuga mehed. Mõnedele naistele muidugi meeldivadki, eriti kui komplektis on ka hiiglaslik rahakott, aga neid naisi kutsutakse linna peal hellitusnimega "kanad". Ilusatele, intelligentsetele ja säravatele naistele ei avalda kogu eelnimetatud iluspoisikombo mitte mingisugust muljet. Mees ei pea olema ilus ega rikas, vaid hea, lõbus ja armas. Iluspoisid on ainult poppides loungides ja klubides funnimiseks.  Päriselt endale koju võtaks iga naine endale ainult tõeliselt hea mehe ning kena välimus võib olla lihtsalt meeldivaks boonuseks.

Iseend armastavate ja kõrgelt hindavate naiste jaoks ei ole meeskodanike juures oluline mitte välimus, vaid sisu. Sama saab öelda karride kohta - ei näe kuigi atraktiivsed välja, aga maitse on jumalik.

Nelja inimest soojendavaks lambakarriks läheb vaja:
450 g lambafileed
praadimiseks õli
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 punast tšillikauna
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 tl kurkumit
1 tl garam masalat (minul on imeline õe Indiast toodud maitseainesegu)
1 tl vürtsköömneid
purk kookospiima
sama suur purgitäis kanapuljongit
3 väikest tomatit
serveerimiseks riisi, viilutatud tšillikauna ja koriandrilehti

Käitumisjuhend:
kuumuta pannil õli ja prae umbes kolmesentimeetristeks kuubikuteks tükeldatud lambafileed 3-4 minutit. Tõsta lammas mõneks ajaks kõrvale. Keera kuumus väiksemaks, lisa pannile veidi õli ning väga peeneks tükeldatud sibul, küüslauk, tšilli ja ingver. Lase aegajalt segades mõned minutid maitsetel intensiivistuda ja seguneda, seejärel lisa kurkum, garam masala ja vürtsköömned. Järgmisena lisa kookospiim, puljong ja tomatikuubikud. Sega karri kergelt läbi ja tõsta lammas kastmesse tagasi. Lambaliha peab olema üleni kastmega kaetud, nii et lisa puljongit, kui vaja. Kata kaanega ja keeda vaiksel tulel umbes tund aega.
Serveeri riisiga ning puista peale tšillit ja koriandrit.

Veisefileesalat

Perekond ja lähedasemad sõbrad juba teavad mu häälekaid sõnavõtte...ja hiljem nendesamade sõnade söömist! Klassikute hulka kuuluvad näiteks "ma vihkan sporti!" ja "ma ei hakka kunagi süüa tegema!"...mõlemad on nüüdseks minu igapäevased sõbrad. Mu ema kasutab neist viimast elava näitena motivatsioonikõnes oma tuttavatele, kes väidavad, et ei oska ega taha süüa teha...
Mu viimane (millalgi paari aasta jooksul ilmunud) teadaanne on: "Ma ei hakka endale kunagi üksi kodus olles steiki küpsetama! Nüri!". Aga kui ammu pole väljas sööklas käinud ja steigi isu kallal on, siis hakkad ikka küll!

Väikse veisefileesalati jaoks läheb vaja:
200 g veise (sise- või välis-) fileed
peotäis erinevate salatilehtede segu
1 väike värske kurk
pool värskest punasest tšillikaunast
koriandrilehti
3 tl kalakastet
veerandi laimi mahl
pool tl pruuni suhkrut
praadimiseks oliiviõli
maitsestamiseks soola (soovitan ettevaatlik olla, kalakaste on juba päris soolane) ja pipart

Tee nii: prae veisefileed kuumas õlis kummaltki poolt 5 minutit - selle ajaga peaksid saama veidi alla medium-küpsusastmega steigi. Mitte päris nii, et pärast "muu" ütleb, aga siiski pigem tooremapoolse. Samal ajal jõuad viilutada kurgi (selle jaoks kasuta juurviljakoorijat, saad armsad pikad kurgiribad) ja tšilli ning need koos salatilehtedega taldrikule tõsta. Lase lihal 5 minutit puhata, enne kui talle noaga lähened. Sel ajal sega salatikastmeks kokku kalakaste, laimimahl ja suhkur. Viiluta liha, laota salatikuhjale, maitsesta kastme, soola ja pipraga, puista peale koriandrilehed ning söö kohe ära!

Naiselik õhtusöök ehk kuidas tüdrukud aias viina jõid

Pärast Itaaliast tagasi koju tulekut olin sealsest elustiilist ja söögist kergelt sõltuvuses ning igatsusest veidi kurb. Valetan - ikka päris suures masenduses. Seega võõrutuskuuri ühe korraliku Eesti tüdrukute moodi õhtusöögiga alustada tundus päris kobe mõte. Samal päeval ähvardas liibuvas särgis ETV ilmateadustaja rabavalt kuuma ilmaga, nii et ma ei häbenenud ühele meeskodanikule telefonis laiata, kuidas õiged Eesti naised seda pesuväel külma viina ja toorest liha tarbides tähistavad. Õhtuks oli palavusest saanud muidugi mõnusalt soe suveõhtu, nii et pesuväel aias istuda oleks olnud selge liialdus, aga muus osas jäi plaan jõusse.

Boeuf à la tartari jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
1 marineeritud kurk

1 väike punane sibul
2 tl kappareid
soola-pipart
adžikat
4 toorest vutimuna

Serveerimiseks:
musta leiba
väike võituts
marineeritud seeni
külma viina 
 
Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised ja kapparid tükelda imepeeneks, sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta segu soola ja pipraga. Pane see muude komponentidega mässamise ajaks külma.

Tükelda marineeritud kurk ja punane sibul ning pane serveerimiseks väikestesse nunnudesse kausidesse. Lao need koos adžika ja väikse võitutsuga serveerimisalusele ja tassi aeda. Selleks ajaks on kohal ka juba teine popp Eesti naine, kes söögi-, joogi- ja iluasju veinilonksude vahepeal aeda kanda aitab - kergelt röstitud musta leiva, vanaema käest saadud marineeritud seened ja vutimunad ja...

Keerasime ukse juba lukku, kui poole trepi peal tuli meelde: "Uups, böff ja viin jäid maha!". Põhitegijad kaasa, aeda lauale ilus kompa ja naiselik õhtusöök alaku!

Kõigi ilusate, tarkade, kavalate, osavate, kõike suutvate naiste terviseks!

Boeuf à la tartar

Boeuf à la tartari kas armastatakse või vihatakse! Ma ei tea ühtegi inimest peale enda ja oma isa, kes kiljuvad fännid oleksid, aga usun jällegi uute asjade proovimisse, seega otsustasin seda õhtusöögipeol sõpradele pakkuda. Motivatsioonikõnes ehk peokutses rõhusin eelkõige samal päeval olevatele mehelikele suursündmustele nagu Nõukogude armee aastapäev ja sellega seoses Venemaal ja Moldovas tähistatav meestepäev.

See on nüüd see koht, kus kõiki mehi tervitada (välja arvatud oma eksmehi). Cheers!

Vaja läheb (see kogus on üldiselt neljale, aga kuna tegu on kõhtu soojendava snäkiga, siis jagub ideaalselt kuuele):
400 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
2 marineeritud kurki

2 väikest punast või šalottsibulat (harilik valge sibul võib natuke liiga vänge olla, eriti, kui see vanaema juurest pärit on)
2 tl kappareid
2 munakollast
2 tl adzikat
soola-pipart

Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised, marineeritud kurk, sibul ja kapparid tükelda imepeeneks, sega kokku ning lisa munakollased ja adzika. Sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta soola ja pipraga.

Serveeri  röstsaia või -leivaga...JA VEEL - böffi juurde käib alati kohustuslik viinashot! Seda eelkõige toorete komponentide kohaloleku pärast, aga stiili ja traditsiooni mõttes ikka ka :)
Eriti glämm on musta viina serveerida!