Peedisupp küüslaugukrutoonidega

Näide sellest, kuidas esiteks - kodus olevaid asju edukalt ära kasutada ning teiseks - mida süüa, kui nädalavahetusel toimunud suurest õhtusöögist on nii söögi- kui joogijärelmõjude kahjustus peal.

Kui leidub näiteks:
kana küpsetamisest jäänud kanapuljongit valge veiniga
Caesari salatist üle jäänud küüslaugu-tüümianikrutoone

...ja leiad sinna juurde:
punast sibulat
pastinaaki
peeti
küüslauku
värsket tüümiani
soola
kuivatatud tšillikauna
loorberilehe
oliiviõli

...siis tee nii:
Koori ja tükelda sibul, pastinaak ja peet. Viska oliiviõlisse ja sinna 5 minuti pärast juurde ka küüslauk, tüümian ja tšillikaun. Võid neid kuidagi tükeldada ka - mina litsusin küüslaugud lihtsalt noaga laiaks ja rebisin tšillikauna väiksemateks tükkideks (pärast pole eriti mõistlik näppe silma ega suhu toppida muidugi). Kalla peale puljong ja keeda umbes 40 minutit - valmimisaeg sõltub peedist. Vahepeal maitsesta soolaga. Kougi loorberileht välja ja töötle supp saumikserit või blenderit kasutades püreeks. Serveerimisel puista peale krutoone ja värsket tüümiani.

Meestepäev

Meestepäeva tähistatakse 23. veebruaril ida pool, näiteks Venemaal ja Moldovas - ilmselt seoses samal päeval oleva Nõukogude armee aastapäevaga. Igatahes piisav põhjus õhtusöögipeo korraldamiseks.

Õhtusöök kaheksale ehk soojenduseks boeuf a la tartar viinashotiga, vahepeal väike naiselik klassika Caesari salati näol ja desserdiks vaarikate ja tüümianiga kreembrülee.

Caesari salati krutoonide jaoks läheb vaja:
itaalia saia - mina kasutasin tumedat ciabattat
oliiviõli
värsket tüümiani
küüslauku

Caesari kastmeks läheb vaja:
1 munakollane
1 tl Dijon sinepit
2 küüslauguküünt
4 anšoovisefileed
1 spl sidrunimahla
oliiviõli, sellises üsna heldes koguses
soola, musta pipart

Salati jaoks:
rooma salati lehti - talvel on väga raske kusagilt kaubandusest rooma salatit kätte saada, sel juhul võib näiteks jääsalatit kasutada
Parmesani juustu
kanafileed
pestot (soovitan ise teha ja näiteks pistaatsiapähklite ja/või rukolaga maitset tuunida, aga poest tulnud variant on ka okei)
küüslauku
valget veini
soola, musta pipart

Tee nii:
kõigepealt pane kana marinaadi - tee kanafileed laiupidi pooleks (ehk siis, õhemaks), topi need kaussi või karpi või mis iganes külmkapis vähe ruumi võtab, sega juurde pesto, purustatud küüslauk ja valge vein ning jäta maitsestuma. Aeg sõltub sellest, millal meelde tuleb, et kana peab enne ette valmistama - aga isegi tund-paar ajab asja ära.
Prae grillpannil või küseta ahjus valmis, maitsesta soola ja pipraga.

Krutoonide tegemiseks tee saiast kuubikud. Laota need ahjuplaadile, loobi sinna vahele tüümianivarsi, noaga katki vajutatud küüslauguküüned ja oliiviõli. Küpseta ahjus kuni näed esimesi pruunikaks tõmbuvaid servi.

Kastme jaoks loobi kõik komponendid loetelu järjekorras blenderisse, kõige viimasena ettevaatlikult valades oliiviõli. Teoorias peaks blenderist vastu vaatama imeilus helekollase värvusega kergelt küüslaugulõhnaline Caesar. Minul on alati praktikas ka töötanud. Kui see nii ei ole, siis ma ei tea...alusta uuesti näiteks. Valmis kastme võid vahepeal külmkappi panna.

Suur eeltöö on tehtud, nii et võta vahepeal paar lonksu veini ja kuku serveerima. Rebi salatilehed tükkideks, tee juurviljakoorijaga Parmesanist laastud, lisa juurde krutoonid ja sega õrnalt läbi. Kalla juurde Caesari kaste ja tee veel paar õrna segamisliigutust. Jaga taldrikutele, laota sinna peale viilutatud kanafilee ja serveeri KOHE! Kellelegi ei meeldi närtsinud ja õnnetud salatilehed ega krutoonid, sellepärast.

Buon Appetito!

Suuremale seltskonnale süüa tehes on miinuseks see, et kõik tahavad kohe kühveldama hakata, nii et ilusast serveerimisest ja atraktiivsetest fotodest ei tule tavaliselt midagi välja!

Kreembrülee vaarikate ja tüümianiga

Kreembrülee on üks vähestest dessertidest, mis mulle, kui muidu desserdipõlgurile, tõesti maitseb. Äkki sellepärast, et ta näeb lihtsalt nii nunnu välja (pealiskaudne välimusele orienteeritud inimene, nagu ma olen😂)? Või sellepärast, et ma teen seda ise kodus magusust pehmendavas versioonis - vaarikate ja tüümianiga? Või äkki sellepärast, et lõpus saab tõrvikuga mängida?

6 väikse kreembrülee jaoks läheb vaja:
5 dl vahukoort
1 vanillikaun (eriti glämmid eided, nagu mina, kasutavad Indiast toodud ülivärskeid vanillikaunu)
6 munakollast
4 spl suhkrut
värskeid tüümianilehti
vaarikaid


 

Tee nii: vala potti vahukoor, lisa poolitatud vanillikaun ja väljakraabitud seemned ning kuumuta keemiseni. Klopi munakollased suhkruga vahule ja sega peene joana valades kohvikoore sisse. Lisa tüümianilehekesed. Sega, kuni segu pakseneb, aga ole ettevaatlik liiga hoogsalt vahustades! Kreembrülee peab olema õrn ja siidine.

Jaota väikestesse ahjuvormidesse vaarikad ja tüümianilehekesed ning vala peale kreem. Pane vormid suuremasse ahjunõusse, vala umbes poole ulatuses põhja keev vesi ja lükka ahju. Küpseta 140°C juures umbes kolmveerand tundi.

Tõsta vormid veest välja. Ma ei tea, kuidas seda teha - mina võtan lihtsalt käpakestega, aga kuidas normaalsed inimesed, kellel ei ole sepa käed, brüleevormid kuumast veest kätte saavad, pole aimugi.

Serveerimisel puista peale suhkrut - mul on tavaliselt ainult pruuni suhkrut, nii et kasutasin seda - ja kuumuta põleti abil see karamelliks.

Boeuf à la tartar

Boeuf à la tartari kas armastatakse või vihatakse! Ma ei tea ühtegi inimest peale enda ja oma isa, kes kiljuvad fännid oleksid, aga usun jällegi uute asjade proovimisse, seega otsustasin seda õhtusöögipeol sõpradele pakkuda. Motivatsioonikõnes ehk peokutses rõhusin eelkõige samal päeval olevatele mehelikele suursündmustele nagu Nõukogude armee aastapäev ja sellega seoses Venemaal ja Moldovas tähistatav meestepäev.

See on nüüd see koht, kus kõiki mehi tervitada (välja arvatud oma eksmehi). Cheers!

Vaja läheb (see kogus on üldiselt neljale, aga kuna tegu on kõhtu soojendava snäkiga, siis jagub ideaalselt kuuele):
400 g veise sisefileed (aga delikatess-veisehakkliha ajab ka asja ära)
6 anšoovisefileed
2 marineeritud kurki

2 väikest punast või šalottsibulat (harilik valge sibul võib natuke liiga vänge olla, eriti, kui see vanaema juurest pärit on)
2 tl kappareid
2 munakollast
2 tl adzikat
soola-pipart

Tee nii: kraabi udupeene üliterava noaga veisefileest ribad või aja läbi hakklihamasina, kui juhtub selline agregaat kodus olema (kui kasutad delikatess-hakkliha, jääb see protsess loomulikult ära). Anšoovised, marineeritud kurk, sibul ja kapparid tükelda imepeeneks, sega kokku ning lisa munakollased ja adzika. Sega õrnalt veisehakklihaga ning maitsesta soola ja pipraga.

Serveeri  röstsaia või -leivaga...JA VEEL - böffi juurde käib alati kohustuslik viinashot! Seda eelkõige toorete komponentide kohaloleku pärast, aga stiili ja traditsiooni mõttes ikka ka :)
Eriti glämm on musta viina serveerida!

Dinner à la baby sista

Mulle tohutult meeldib suuri söögipidusid korraldada, aga...veel rohkem meeldib mulle ise neil käia - köögis rügamise asemel saab veini juua ja iga viie minuti tagant degustatsiooni nõudes kokka närvi ajada! Igal juhul kui keegi mõnele sellisele dineele kutsub, siis ei saa ma ometi juhust kasutamata jätta!

Seekord ei olnud küll tegu massiivse peoga, vaid minu õe tagasihoidliku sünnipäevaõhtusöögiga. Sellest, kuidas me isaga koos tal pidevalt selja taga luurasime ja inspekteerisime, oli Grete kergelt ehmunud...aga samas suhtus väga leplikult minu fotokaga köögis jalus sibamisse ning saatis hiljem vabatahtlikult kolmekäigulise õhtusöögi retseptid postkasti. Selline nunnu on ta!

Selline oli dinner à la baby sista:

Eelroog: tomati-mozzarellasalat
tomat
mozzarella
rukola
basiilik
oliiviõli
küüslauk
palsamiäädikas
maitseained

Valmistamisprotsess lühidalt: tükelda-sega-maitsesta.

Pearoog: koorene lõhepasta (retsept neljale)
500 g pennet või muud meelepärast pastat
300-400 g lõhefileed
400 ml 10% koort
ca 70 g toorjuustu
poolest sidrunist pigistatud mahl
1 suur sibul
2 küünt küüslauku
1 tl kuivatatud või peotäis värsket basiilikut
jahvatatud musta pipart
näpuotsatäis Cayenne'i pipart
soola
veidi õli
serveerimiseks ca 50 g riivitud parmesani ja ciabattat

Kõigepealt valmista kaste: hauta väheses õlis hakitud sibul ja küüslauk (vaata, et ei pruunistuks), kalla peale koor ning hauta sibul lõplikult pehmeks. Lisa toorjuust ja sidrunimahl, sega läbi. Maitsesta soola, musta pipra, basiiliku (kui kasutad värsket basiilikut, siis lisa see kõige lõpus) ning Cayenne'iga - sel hetkel avastas Grete, et ups, Cayenne'i pipart ei ole, aga mingit tšillipipart on.
Mina: "See on suht lahja, pane julgelt!"
Grete: "Ma tean!"
Naeruhoole järgnes kogemata liiga suur kastmesse lennanud tšillipiprakuhi..."aaah, see on ju lahja!" ja uus naeruhoog.
Kõige lõpus lisa lõhefilee tükid (ca 1x1 cm). Hauta mõni minut, kuni lõhe on valmis.

Keeda pastat kuni see on al dente. Sega kastmega kokku ja serveeri koheselt koos parmesani ja ciabattaga.

Keset pastavalmistamist teatas Grete, et ohhh, paneks veini ka!  Mõeldud, tehtud...ja valas suvalisel hetkel suvalise koguse valget veini pastakastmesse. Mina plaksutasin loomulikult kaasa! Lõpptulemus maitses väga hästi, nii et järelikult oli õige otsus!

Dessert: kohupiim-vahukoor marjadega
kohupiimapasta
vahukoor
marjasegu
halvaa
suhkrut ei ole vaja, sest halvaa annab piisavalt magusust

Valmimisprotsess jällegi lihtne ja loogiline: vahusta, sega, kaunista, serveeri.

Stiilipuhas näide sellest, kuidas lihtsad maitsekombinatsioonid on imelised! Võin oma pisikese üle tõeliselt uhke olla:)

F-hoone

Olin F-hoonest palju positiivset kuulnud, aga mu igapäevasele trajektoorile ei jää see kuidagi ja spetsiaalselt minna ju EI VIITSI! Esimest korda sattusin sinna koos sõbranna Monsaga, kes ühel suvisel reedesel õhtul helistas: „Teaaaaad, kui lahedas kohas ma eile käisin! Tahad, lähme teeme täna seal väikse söögi?“, kiljusin vastu: "Jaaaaa!" ja kohe oligi minek! Suvel oli neil menüüs mereannipasta, millele mõlemad kohe silma peale panime. Kuna ma olin just tulnud Tartust, kus sõbranna itaallasest mees jumalikku mereannipastat tegi, siis tekkis kohe ka sportlik huvi, kuidas need F-hoone kodanikud seda teevad. Ligilähedaselt jumalikku! Rohkem ei olnudki vaja, et ära armuda!

Teine kord käisin sügisel sõbraga suht suvalisel dinneril (ka millegipärast reedel). Söögielamustest jäi meelde sõbra käest virutatud amps kreembrüleed, mis oli nurrumaajav, nagu peabki, ja sidrunheinatee. Mõtlesin, miks ma veini ei joonud…see oli vist sel ajal, kui mul põskkoopapõletik oli.

Kolmas kord käisin nädal tagasi oma õe sünnipäevaõhtusöögil. Seekord oli fotokas ka kaasas! Söökidest pole pikalt pläkutada – suht turvaline söögikoht juba (ma ei saa öelda „restoran“, see on ikka rohkem selline söökla mõõtu koht), võta ainult menüü ette ja kuku valima.  Üks armas üllatus siiski oli. Rubriiki „bruschettad“ ma menüüs tavaliselt ise ei vaata, aga kuna mu õde on suur fänn, siis kasutasin muidugi ampsuks juhust. Ebatavalised bruschettakatted basiilikupesto ja tomatiga, kõrvitsapesto ja brie juustuga, oliivipasteedi ning rosinasinepiga olid imelised! Mu õde oli täpselt sama vaimustuses, nii et asi polnud vaid minu jaoks bruschetta kui harjumatu maitse võlus. Plaksutame ja soovitame!

Teeninduse koha pealt lisavad F-hoonele oma võluva touchi ka noored armsad kutid. Sebivad asjalikult ringi ja vahepeal käivad üle vaatamas, kas kõik on ikka hästi.  Ühega neist juhtus selline lugu: läksin baari veini hankima, saab kiiremini ja mis nendest noortest kuttidest ikka ühe klaasi pärast jooksutada.  Kutt valab baarileti peal olevasse klaasi veini sellise kätevärina saatel, et imestasin, kuidas midagi üldse klaasi jõudis… Küsisin: „Väike pohmellipärdik küljes, või mis?“  Vastuseks tuli kiire „EI!!!“, aga kaks teist kõrval seisvat kutti möirgasid naerda ja üks neist pakkus: „Las ma valan ise lõpuni.“ Võta nüüd kinni, kus see tõde oli…kuttide ega koha väärtust see igatahes ei kahandanud! Kokkuvõtvalt - asukoht on F-hoonel natuke kahtlane, sinna omapead seiklema minna on tüütu ettevõtmine, aga kui keegi kohale viib, siis mitu korda ma end kutsuda ei lase.

                          

Kiire-lihtne-jumalik ehk tomati-mozzarellasalat

Reede õhtuti olen ma töönädalast tavaliselt nii läbi, et ei jaksa süüa teha, kassi peale kisada ega isegi veini valada... Tõesti, nagu nuustik! Absoluutselt ei mõista neid kodanikke, kes otse töölt, näpud püsti, linna peale laiama tormavad. No võibolla minu puhul on need ealised iseärasused ka juba.

Igatahes - panen muusika mängima ja samal ajal kui pudelist veini joon (jah, ma ei jaksa isegi kapist klaasi võtta) loobin kokku väikse tomati-mozzarellasalati. Kas ingriidientide nimekirja ja tegemisõpetust on üldse selle jaoks vaja? Maailma lihtsaim klassik siiski:)

Vaja läheb:
erinevaid salatilehti
kirsstomateid
mozzarellakirsse
lärakas oliiviõli ja teine, väiksem, balsamicot
soola-pipart

Loobi komponendid kokku ja serveeri koos pudeli veiniga. Jaaaa...pärast seda on enesetunne juba oluliselt parem, lebohundist pole enam lõhnagi ning igasugused reede õhtule kohased mõtted juba tulevad...