Ühepajatoit vasikafilee, puravike ja kukeseentega

Septembris tähistatakse Eesti toidu kuud ja lisaks kõikvõimalikele muudele üritustele levib mööda Facebooki Eesti toidu teemaline väljakutse: "Kuna september on Eesti toidu kuu, siis esitame kõigile toidusõpradele väljakutse täita ka internet Eesti toiduga. Võtke välja oma parimad Eesti toidud, nutitelefonid või kaamerad ja sotsiaalmeedia äpid, sest teile on esitatud Eesti toidu väljakutse.

Nädala jooksul tuleb teil enda Facebooki lehele postitada (vähemalt :) ) üks eriti isuäratav pilt Eesti toidust - soovitavalt koos retseptiga - ja esitada väljakutse viiele sõbrale."

Eesti köök ei ole mu lemmik, et mitte öelda, et olen sel alal täielik käpard. Näiteks ei ole ma mitte kunagi teinud ühepajatoitu ja ilma vastavateemalise väljakutseta oleksin seda veel aastaid edasi lükanud. Ühepajatoit korralikult porgandite ja kaalikatega küll, nagu peab, aga ikka minu, gurmeepiffi, maailmas - vasikaliha, kukeseente ja puravikega.

Kui mina sain Eesti toidu tegemisega hakkama, siis arvasin, et küll saavad mu viis sõpra ka. Möödas on poolteist nädalat ja valitseb täielik vaikus. Seega järgmine kord saadan vastava väljakutse edasi täiesti võõrastele kodanikele.

Vaja läheb:

sibulat
sellerit
küüslauku
võid
õli
vasikafileed
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
kukeseeni
puravikke
herneid (külmutatud kujul on täiesti okei)
soola

Serveerimiseks:
hapukoort
rohelist sibulat
tilli

Käitu nii: tükelda sibul, seller ja küüslauk väga peeneks ning pane või ja õli segusse suurde potti madalale kuumusele küpsema. Tükelda vasikafilee paarisentimeetristeks kuubikuteks, prae pannil või ja õli segus ning lisa sibula-küüslaugu-sellerisegule. Maitsesta soolaga, pane potile kaas peale ja lase ilma segamata umbes pool tundi madalal kuumusel küpseda. Nüüd lisa kuubikuteks tükeldatud juurviljad, vala juurde vett, nii et kogu potis olev segu oleks kaetud, pane kaas peale ja lase ühepajatoidul haududa umbes kakskümmend minutit. Vanaema nõuanne oli, et mitte mingil juhul ei tohi segada, lase rahulikult haududa! Seejärel lisa eelnevalt võis praetud seened. Kõige viimasena vala ühepajatoidu sisse herned, lase kaane all veel paar minutit chillida ning siis serveeri - tõsta kogu segu taldrikutele, veidi ikka seda põhja tekkinud puljongit ka ning serveeri loomulikult, nagu peab - hapukoore, tilli ja rohelise sibulaga.

Vasikafilee kukeseenekastmes

Töövestlustel võiks inimestelt kohe ette ära küsida, et millist tööd nad ideaalses maailmas teha tahaksid ja kui vastuses on haista kombot "hommikul tööle tulla, pool tundi kohvi juua, natuke niisama istuda, Instagramis ja Facebookis sügada, pikalt lõunal logeleda, natuke veel niisama istuda, kolleegidega pläkutada, järjekordse pooltunni kohvi juua, punkt kell viis pastaka kukutada ja kodu poole lonkima hakata" siis on inimene ilmselgelt vales kohas. Mina ei tahaks ideaalses maailmas üldse tööl käia. Tahaks kodus mehele süüa teha, toas lapsi, rõdul tomateid ja õues porgandeid kasvatada, koeraga metsas joosta ja naabrimutiga toiduretsepte vahetada.

Lõunane kodune lunch date on minu meelest väga hot. Tunduvalt hotim, kui kontorisööklas päevaprae-nimelist pläusti kühveldada. Eriti, kui tegu on "häppi miiliga". Ja ma ei mõtle siinkohal seda mäkdoonaldsi oma:) Vasikafilee kukeseene-Carbonara-kastmes on minu meelest lõunakohtinguks päris seksikas toit ka.

Vaja läheb:
vasikafileed
kukeseeni
veerand klaasi sojapiima (see annab natuke magusama ja pehmema maitse võrreldes tavalise piimaga ja teiseks mul kodus tavalist ei olnud ka)
ühte munakollast
veidi riivitud Parmesani
praadimiseks võid ja õli
soola ja pipart
serveerimiseks marineeritud peeti (vanaema andis loomulikult) ja soolakurki (turult tädi Salme käest tõin, nagu ikka)

Käitu nii: puhasta vasikafilee, maitsesta soola ja pipraga ning pane pannile eelnevalt kuumaks aetud või ja õli segusse küpsema. Keera vahepeal ja umbes nelja-viie minuti pärast tõsta lõikelauale fooliumi alla puhkama. Pese kukeseened ja pane teisele pannile või sisse praadima. Sega väikse kausi sees sojapiim, munakollane ja riivitud Parmesan. Kui kukeseened on küpsed, maitsesta soolaga, tõsta pann pliidilt ja sega sisse piima-munasegu (kuuma pliidi peal ei maksa seda teha, saab kastme asemel munapudru). Lõika vasikafilee tükkideks, serveeri kukeseenekastme, marineeritud peedi ja soolakurgiga. Steik on vasikas, kaste Carbonara, aga muidu ei ole ma mingi gurmeepiff, söön täiesti tavalist toitu, nagu kõik teised. Soolast.

Tom Kha Gai

Ma ei ole poolteist aastat puhanud ja seega ei mäleta, kuidas see käis. Kui ei oska, järelikult on vaja plaani. Itaaliasse ma seekord ei lähe, Pärnus puhkamiseks ei ole ilm just ideaalne - toas raamatut lugeda saan ma kodus ka - ja niisama teleka ees passimiseks on puhkusepäevi kahju raisata. Seega - plaan näeb ette teha iga päev midagi piisavalt ägedat, mis pildile jäädvustamist väärt oleks. Neljateistkümnest ideest on praegu olemas kaks, aga läheneme jooksvalt, nagu ma alati öelnud olen, küll tulevad ülejäänud ka. Ei saa lubada, et nad kõik ka blogi- ja facebookivalgust kannatavad, aga Instagrami oma kindlasti. Stay tuned.

Päev 1 - lõuna Mirruga, Tom Kha Gai.

Vaja läheb (koguseid ma ei kirjutanud, igaüks paneb ise tunde järgi ja kel tunded puuduvad, võib küsida):
kahte purki kookospiima
samas koguses kanapuljongit
kanafileed
seeni (kui võimalik, kasuta shitaakesid, austerservikuid vms, mitte tavalisi igavaid šampinjone)
värsket tšillit
galangalijuurt
ingverit
sidrunheina
kaffirlaimilehti
laimimahla
pruuni suhkrut (ei pea olema pruun, aga mul teistsugust kodus ei ole)
kalakastet
värsket koriandrit

Serveerimiseks värsket tšillit, koriandrit, laimisektoreid ja ahjus kuivatatud kirsstomateid.

Käitu nii: vala kookospiim ja puljong potti, lisa viilutatud tšilli, galangal, ingver, noaga nätaka saanud ja neljaks lõigatud sidrunhein, laimilehed ja keeda umbes 10 minutit. Lisa kanafileetükid ja keeda umbes 10 minutit. Nüüd sega juurde seened (suuremad tükelda ära, väiksemad tervena - oleneb, mis sorti kasutad) ja keeda veel umbes 10 minutit. Keera kuumus maha, lisa laimimahl, suhkur ja kalakaste, sega korralikult. Serveerimisel puista peale värsket tšillit ja koriandrit ning laimisektorid on ka minu meelest hästi nunnud.

Kukeseene-spargliomlett

Vahin tööl. Kõrval istub proua ülemus: "Ma tunnen ennast nii halvasti, nagu hakkaks ära surema."
Mina: "Mine puhkusele."
Proua ülemus: "Ei tea, kas elangi puhkuseni..."

Seesama suren-kohe-ära-tunne on mul ka, kui olen kollektsiooni kallal töötamise lõpetanud - alati, tõesti ALATI lõpetan viimasel minutil ehk mõned tunnid enne pildistamist ja pool kuni terve öö magamata (kes veel ei tea, siis ma olen ööriiete disainer). Pärast pildistamist pakin riided kokku, joon ühe siidri ja magan kaua tahan. Kollektsiooni kallal töötada on kõige mõistlikum päevade (ja ööde) viisi järjest, mitte tööperioodi tükeldada. Töö on efektiivsem ja läheb kiiremini, pärast hea lebotada. Või noh, muude asjadega tegeleda. Ühesõnaga lülitan end selleks ajaks muudest asjadest välja, kaasa arvatud söögitegemisest. Ühel õhtul näiteks oli õhtusöögiks üks õnnetu nektariin. Omletti ma eriti tihti ei tee, sest minu meelest on see hommikusöögiks liiga suur amps, aga kusagil hommiku- ja lõunasöögi vahepeal kärab küll, pärast on kuni õhtusöögini väga chill. Suure plussina saab valmis väga kiiresti, nii et kaltsud jõuavad vahepeal napilt triikimisest maha jahtuda.

Vaja läheb:
väikest peotäit spargleid
sama väikest peotäit kukeseeni (Muud asjad olid mul külmkapis olemas, aga kukeseeni käisin tõesti spetsjomm turul toomas. Kui keegi nüüd mu eelneva töötan-jutti-kuni-kukun-kõne peale ninatark tahab olla ja küsida, et mida ma siis töö ajast turul vahin, siis esiteks käin ma vahepeal jooksmas, et päris peast segi ei läheks - terves kehas terve vaim, onju - Keskturg jääb täpselt koduteele ning teiseks oli järgmiseks päevaks planeeritud õhtusöök, mis samuti kukeseeni sisaldas ja mõned asjad ON sellised, mida lihtsalt ei taha edasi lükata:))
võid
oliiviõli
kahte muna
veidi vett
soola
kodujuustu

Serveerimiseks väike tuust erinevaid salatilehti, reidseid ning maitseks soola ja sidrunimahla.

Käitu nii: pese ja tükelda kukeseened ja sparglid. Prae seeni või sees mõned minutid, seejärel lisa sparglid ja prae veel umbes pool minutit. Maitsesta soolaga ja lisa pannile veidi oliiviõli. Nüüd vala sinna soolaga maitsestatud ja vähese veega segatud lahtiklopitud munad ja lase kaane all küpseda, kuni tundub, et valmimiseni on jäänud kaks minutit. Nüüd tõsta omleti peale siia-sinna mõned lusikatäied kodujuustu ning lase kaane all sellel sulada ja omletil valmis küpseda. Tegelikult ma tahtsin mozzarellat panna, aga terve pakk tundus liiga palju olevat ja üle jääva pooliku osas ei tulnud ühtegi mõtet, pealegi kodujuust sulab kuumuses samamoodi. Serveeri sidrunimahla ja soolaga maitsestatud redisesalatiga.

Kanapasta kukeseente, spargli ja Proseccoga

Noored mehed on naljakad. Toredad muidugi ka. Selguse huvides ütlen, et meheks saadakse alates kahekümneviiendast eluaastast, enne seda ollakse poisid. Igatahes, kui nad just ema juures ei ela, emal endale riideid osta ega iga päev süüa teha ei lase, siis on nad toredad. Kutsume neid edaspidi kiisudeks, eks. Kiisud ise süüa ei tee, käivad õues söömas. Samas maitse-eelistused on kiisudel täiesti olemas. Rääkisin just hiljuti ühe kiisuga, kes teadustas, et kui väljas söömas käib, tellib alati kanapastat. Ja kui menüüs ei ole (ja väga paljude restode menüüdes tegelikult ei ole ka), siis palub endale spetsjomm teha. Minu meelest ei ole see pirtsakas ega ülbe, vaid nummi! Iga kokk teab ju, kuidas kanapastat teha! Mina olen täpselt ühe korra teinud - kui kunagi ammu-ammu alles süüa tegema õppisin, retseptiraamatu järgi orienteerusin ja sõbrannaga koos pastaõhtusööki korraldades koguste osas kõvasti üle pingutasime, ehk siis tervele lasteaiale kanapastat tegime. Vahepeal olen veidi õppinud, nii et sportlikust huvist nüüd uuele katsele!

Vaja läheb (ma arvan, et kuna see on korralik kaloripomm, siis neljale kodanikule):
kahte kanafileed (umbes 300 g)
marinaadiks tuusti basiilikut, kolme küünt küüslauku, poole sidruni mahla, veidi oliiviõli ja sutsu soola
väikest karbitäit kukeseeni (kuna napilt-napilt hooaeg veel ei ole, siis kasutasin ära viimased vanaema käest saadud sügavkülma omad - arvan, et umbes 200 grammi)
poole sidruni riivitud koort
kahte ja poolt klaasi Proseccot
väikest pakki kohvikoort
väikest parmesanijunni (see, mis järele jääb, kui oled ülejäänu ära kasutanud - ära viska minema, vaid lisa kastmesse ja lase tal sinna sisse sulada)
200 g pastat (mina kasutasin täisterapennesid)
väikest peotäit spargleid
oliiviõli
veidi sidrunimahla
soola

Serveerimiseks: parmesani, riivitud sidrunikoort ja basiilikulehti.

Käitu nii: päev varem tee marinaadiainetest pasta, tükelda kana kuubikuteks, pane marinaadi ja unusta kuni järgmise päevani. Pasta tegemise ajal unusta kõik muud asjad ja tegutse kõigi asjadega korraga hästi kiiresti (või tegelikult parem plaan on samal ajal vaadata juutuubist My Kitchen Rules kuuendat hooaega ja Proseccot lonksata:)) - pane keema kaks potti, üks vähese, teine rohke veega ja maitsesta mõlemat soolaga. Pane tulele kaks panni koos oliiviõliga. Tegutse järjest, aga kiiresti, kuni potid ja pannid kuumusega tööle hakkavad - vähese veega potis keeda juppideks lõigatud spargleid umbes minut, vala kuum vesi ära, lase sparglitel jääkülmas vees umbes pool minutit jahtuda ja siis jäta nad veest kuivama. Rohke veega potis keeda pastat kaks minutit vähem, kui pakendil lubatud - seda ajasta nii, et pasta oleks keenud vahetult enne kastme valmimist. Marinaadis kana prae kuumal pannil umbes viis minutit, kuni pruunikaid triipe näed, seejärel vala hulka pool klaasi Proseccot, samapalju vasikapuljongit ja lase vaiksel kuumusel maitsetel sõbruneda. Kukeseeni prae õli sees, kuni tunduvad mõnusalt küpsed olevat, viska juurde riivitud sidrunikoor, sega veidi ja vala juurde kaks klaasi Proseccot. Lase alkoholil (peaaegu) välja aurustuda ja vala juurde koor. Maitsesta soolaga ja lase väga madalal tulel keeda, kuni kastme konsistents hakkab ilmet võtma, ehk siis muutub mõnusalt kreemiseks. Vahepeal pane juurde see väike parmesanijunn ja lase tal kastmesse sulada. Nüüd sega juurde kana, sega veidi, seejärel sparglid, sega veel veidi ja kõige viimasena sega juurde pasta. Sega läbi ja serveeri kiiresti - koos parmesanijuustuga segatud riivitud sidrunikoore ja basiilikulehtedega. Poleks arvanudki, aga kanapasta sai minu jaoks hoopis teise näo.
P.S. Lähema vaatluse tulemusel selgus, et kiisud on üllatusi täis ja siiski teevad ise kodus süüa. Ja suhteliselt lõdva randmega kusjuures.

Veisefilee beurre blanci, kukeseente ja ubadega

Kas oma eksidega peab sõbralikult läbi saama? Või on parem pärast seda, kui armastus otsa saab, kumbki oma teed minna ja unustada, et teine inimene eksisteerib? Või jätkata suhtlemist vanal heal "seks eksiga" meetodil? Minu kogemused ütlevad, et kõik sõltub sellest, mis kahte inimest ühendas. Peaasjalikult seksil põhineva suhte puhul ei oska selle inimesega pärast lahkuminekut enam midagi peale hakata. Kui aga olete eelkõige sõbrad olnud, koos nii nalja ja naeru kui kurbust ja pisaraid jaganud, või isegi enne suhet juba sõbrad olnud, ei ole sinna tagasi minek eriti keeruline. Suured emotsioonid ja mälestus suhte füüsilisest poolest lähevad üle ja jääb ainult sõprus - tõenäoliselt veel parem ja tugevam, kui varem. Ühe minu algul sõbra ja hiljem elukaaslasega käisime mõlemapoolsete sigaduste ja muude kodanike lisatud kuulujuttude pärast suure tüliga lahkumineku läbi ja ei suhelnud teineteisega mitu aastat...kuni selle suveni. Ilmselt mõtlesime mõlemad juba mõnda aega leppimisele, vähemalt mina küll, aga tema oli see julge, kes lõpuks esimesena kontakteerus. Pikemalt mõtlemata olin loomulikult nõus temaga kohtuma ja ei pidanud seda kahetsema. Õhtusöögi, kahe pudeli veini ja mitme tunni nalja ja naeru saatel leppisime ära ja suhtleme senini päris tihti. Hiljuti tegime koos süüa - kuna ta ei ela Eestis, siis leppisime kokku, et täna sööme steiki ja pärast saadame teineteisele pilte. Nummi, eks :) Mis sellest, et teisel pool maakera, aga mul on hea meel, et ta mu elus tagasi on!

Mina tegin veisefileed beurre blanc kastme, kukeseente ja ubadega ning jagasin seda meie ühise armsa sõbrannaga.

Kahe inimese jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed
peotäis kukeseeni
paar lusikatäit seesamiseemneid
peotäis kollaseid aedube
punast tšillit
küüslauku
peterselli
soola ja pipart
oliiviõli
1 tl seesamiõli
suts võid

Beurre blanc ehk hele võikaste:
1 šalottsibul
2 sl valge veini äädikat
umbes pool klaasi valget veini
100 g võid
soola ja valget pipart

Käitu nii: keeda ube soolaga maitsestatud vees paar minutit. Samal ajal puhasta kukeseened ja pane nad pannile või sisse praadima. Keedetud oad pane oliiviõlisse teisele pannile ning lisa neile tükeldataud tšilli, küüslauk ja petersell. Jälgi aegajalt segades mõlemal pannil toimuvat, maitsesta soola ja pipraga ning kui oad ja kukeseened tunduvad söömisvalmis olevat, tõsta kõrvale serveerimist ootama. Ära unusta kukeseentele vahetult enne tulelt võtmist seesamiseemneid ja paari tilka seesamiõli lisamast! Kastme jaoks tükelda šalottsibul ning pane koos äädika ja veiniga väiksesse potti. Lase keema tõusta, siis alanda kuumust ja lase vaiksel tulel kastmel redutseeruda. Kui alles on jäänud umbes kolmandik, lisa pidevalt segades võikuubikud ning maitsesta soola ja valge pipraga. Kõige viimasena küpseta veisefilee, tükelda viiludeks, serveeri ubade ja kukeseentega ning vala peale beurre blanc.

Seenerisotto

Öeldakse, et mehed jäävad igavesti lasteks. Aga miks naised mitte? Oma sisemist last ei tohiks soost hoolimata mitte keegi ära kaotada, sest mis on elu ilma nalja ja naeruta? Nukker oleks. Kõik mu sõbrad on intelligentsed, osavad, edukad ja ilusad inimesed, kes siiski iialgi väiksele koerusele "ei" ei ütle. Selle pärast ma neid armastangi.

Teisel pool meid edukaid, ilusaid ja naljakaid on inimesed, kes ongi reaalselt lapsed - need on need noored poisid, kellega ma preili Kätlini õpetavatest, hoiatavatest ja kurjadest sõnadest hoolimata sõbrustama kipun. Lõpuks pean alati tunnistama, et kõik lõppes sama kiiresti, kui algas, järjekordne 24-aastane ei saa iialgi olla üks minu kümnest lähedasemast inimesest ning tunda kergendust, et kõik läks tegelikult hästi ja Kätlin saab mu üle jälle uhke olla. Aga mis on erinevus kahekümneneljaste ja kolmekümneste vahel? Iseloomuomadusi, nagu emotsionaalsus või impulsiivsus, ei saa vanuse arvele veeretada, need on ja jäävad, parimal juhul õpid neid kontrollima. Mis vanuse ja kogemustega lisandub, on hoolivus, teistega arvestamine ja lubaduste täitmine. Kolmekünesed ei tee trikke, nagu telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine või kohtumiste kokku leppimine ja sel ajal mitte välja ilmumine ning järgnevatele küsivatele kõnedele ja sms-idele mitte vastamine. Ühe erandiga - kui lõunale kutsud ja seenerisottot teed, on lapsukesed nagu naksti kohal.

Kahe inimese seenerisottoks läheb vaja:
suur peotäis metsaseente segu (mina sain vanaema käest)
veel suurem peotäis kukeseeni
pool sibulat
1 küüsluguküüs
väike tuust värsket tüümiani
100 g riisi
lärakas valget veini
kanapuljongit (kas kontsentraadi või kuubiku kujul, või kui on aega ja tahet, keeda ise)
suts oliiviõli
poole sidruni mahl
soola ja valget pipart
parmesani

Käitu nii:
loobi seened pannile ja prae mõõdukal kuumusel, kuni nad vee välja higistavad. Nüüd lisa oliiviõli, sibul, küüslauk  ja tüümianilehed ning prae mõned minutid, seejärel lisa riis. Ära kuumusega üle pinguta! Me ei taha ju praetud riisi ega praetud sibulat, vaid mõnusalt küpsenud komponente. Kui sibul ja riis tunduvad vaatlusel ilusad ja kergelt läbipaistvad, on aeg kuumust tõsta ja valada hulka vein - ära koonerda, kergelt veinine maitse sobib seentega nagu Kati karuga! Keeda kärakas välja ja hakka vähehaaval puljongit lisama. Sega aegajalt ja vala iga kord puljongit juurde, kui risotto hakkab paksenema (riis on päris janune). Umbes 20 minuti pärast peaks riis pehme ja seega risotto valmis olema. Maitsesta soola ja valge pipraga, vääna sidrunist mahl sekka ning sega pidevalt segades juurde peotäis riivitud paresani.

Serveeri tüümianilehekestega ja kulista kõrvale risottost üle jäänud valget veini. Ja mängi edaspidi ainult omavanustega!

Pelmeenid kukeseenekastmes

Nüüd tuleb üks hoiatav lugu. Enamik noortest vallalistest meestest kodus süüa teha ei oska ja/või ei viitsi, äärmisel juhul leidub nende külmkapis pelmeene ja kalapulki - miks mitte, iisibriisi, pole erilist kokandustalenti vajagi (enamik neist eitab seda, aga tegelikult on noortel ja vallalistel tšikkidel täpselt sama seis). Üks noor ilus mees (kutsume teda hellitlevalt Bobiks) otsustas endale ükskord öösel juua täis peaga hakata pelmeene keetma ja leidis, et samal ajal paariks minutiks külg maha visata oleks päris chill. Kodanik Bob ärkas paar tundi hiljem suitsust sinises toas. Positiivne on see, et ta üldse ärkas, taipas loomulikult kohe aknad lahti teha ja kõik lõppes hästi - ta on jätkuvalt täie tervise juures olev ilus noor mees. Negatiivne on see, et süüa ei saanud.

Pelmeenitaignaks läheb vaja:
1 muna
suts vett
väiksem suts oliiviõli
jahu
soola

Täidiseks läheb vaja:
veisehakkliha
sibulat
küüslauku
suts vett
väiksem suts valget veini
soola ja musta pipart

Kastmeks läheb vaja:
peotäis kukeseeni
küüslauku
soola
väike võikuubik
lärakas valget veini
kohvikoort

Instruktsioonid:
kõigepealt tee valmis taigen. Selleks sega muna vee ja oliiviõliga, maitsesta soolaga ja hakka juurde lisama jahu, kuni oled saanud sobiva konsistentsi. Järgmisena tee täidis - sega hakkliha imepeeneks tükeldatud sibula ja küüslauguga, maitsesta soola ja pipraga ning lisa veidi vett ja veini (nii tekib pärast pelmeeni sisse tore puljong). Rulli taigen lauale lahti (mina kasutasin tühja veinipudelit, aga kellel on, võib taignarulli kasutada. Kuigi ma ei usu, et kellelgi on) ja hakka väikest klaasi abivahendina kasutades pelmeene vormima - täidis taignale, teine pool peale ja klaasi abil teed ilusad poolkuud. See võib veidi aega võtta, nii et parem pane vahepeal mingi chill muusika mängima.

Nüüd hakkab lõpptulemus juba paistma - loobi kukeseened pannile, veidi küüslauku lisaks ja lase seentel vesi välja higistada. Lisa või ja prae veel veidi, siis vala neile peale lärakas veini ja lase kärakal aurustuda. Keera kuumus madalamaks, lisa kohvikoor, maitsesta soolaga ja lase aegajalt segades kastmel veidi pakseneda. Samal ajal keeda pelmeenid - keeduvette lisa veidi soola, loorberileht ja puljongikontsentraati või -kuubik.

Serveerimiseks tõsta veidi kukeseenekastet pelmeenidele, maitsesta musta pipraga ja kaunista koriandrilehtedega. Väga chill.

P.S. Öösel jokkis peaga seda ette võtta ei maksa.

Suvikõrvits, kukeseened ja prosciutto crudo

Ma ei häbene ega varja, et olen juba piisavalt suur tüdruk, et reedeõhtuti mitte baaride ja ööklubide peale erutuda, vaid omaette kodus leboskleda. Lebohunt veini ja snäkita on nagu Kati ilma karuta ning arvestades hooajaliselt saada olevat poppi kraami ja Itaaliast saadud kohaliku toidu vaimustust, sobib suvikõrvits kukeseente ja prosciutto crudoga soojal suvisel reedel nagu rusikas silmaauku. Või siis karu Kati kaissu.


Vaja läheb:
pool väiksemat sorti suvikõrvitsat
peotäis kukeseeni
mõned viilud prosciutto crudot
pool peotäit seedermänniseemneid
rukolat
üks küüslauguküüs
väike lärakas balsamicot
oliiviõli
suts võid
soola ja pipart

Tee nii:
Kõigepealt pane triibuline grillpann ja väiksem tavaline pann sooja. Viiluta suvikõrvits ja tükelda suuremad kukeseened väiksemaks. Grilli seedermänniseemneid paar minutit kuival pannil ja tõsta kõrvale oma korda ootama. Nüüd pane kukeseened samale pannile ja lase neil aegajalt segades vesi välja higistada. Seejärel lisa suts võid ja oliiviõli, maitsesta soola ja pipraga ning lase veel veidi aega praadida. Samal ajal saad suvikõrvitsaviile grillida - kõrgel kuumusel, et tulemus jääks pealt ilus pruunitriibuline, aga seest veel veidi krõmps (pehme ja plägane suvikõrvits on imikutoit ja reede õhtul prosecco kõrvale ei kära kohe mitte). Valmis suvikõrvitsaviilud tõsta kaussi, pressi peale küülauk, lisa suts balsamicot, oliiviõli, soola, pipart ja lase mõned minutid maitsetel sõbruneda. Selle aja jooksul jõuad prosciutto crudo ja rukola välja otsida ning prosecco avada.

Laota kõik komponendid kunstipäraselt taldrikule ning serveeri oma kõige paremale sõbrale - iseendale - koos prosecco ja hea muusikaga.

Paprikasse topitud seened

Kuna ma olen otsustanud omal nahal veganlikku elustiili katsetada (põhiliselt selleks, et pärast häälekalt sel teemal sõna võtta - solvuda pole mõtet, aga üldiselt olen ma "fuck the vegans" põhimõtte pooldaja), siis menüü koosneb järgneva kahe nädala jooksul põhiliselt puu- ja köögiviljadest. Jooksvalt üritan sinna muid veganitele lubatud toiduaineid juurde leiutada - näiteks seened!

Kahe portsjoni jaoks läheb vaja:
1 paprika
kuhi erinevaid metsaseeni
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
väike tuust peterselli
suts oliiviõli
lärakas sojakoort
soola ja pipart

Käitumisõpetus: kuna on talv, kasutasin ma vanaema käest saadud soolatud metsaseente segu. Neid tuleb eelnevalt umbes ööpäev külmas vees leotada, vahepeal paar korda vett vahetades. Kuidas on kõige lihtsam aru saada, kas kogu sool on seentest eemaldunud - lõika näppu ja vala seente pealt vesi haava peale. Kui röökima ajab, vaheta vett ja lase veel natuke seista. Teine variant on seeni nuusutada või maitsta, aga esimene ei pruugi adekvaatseid tulemusi anda ja teine ei ole eriti meeldiv kogemus.

Tükelda seened väiksemaks ja loobi pannile. Prae, kuni kogu vedelik on aurustunud, seejärel lisa suts oliiviõli ning tükeldatud sibul, küüslauk ja tšilli. Küpseta segu madalal kuumusel, kuni seened on küpsed ja sibul muutunud läbipaistvaks. Vala juurde koor ja lase kergelt segades segul veidi pakseneda. Kõige lõpus maitsesta peterselli, soola ja pipraga.

Lõika paprika pooleks ja topi poolikud seenesegu täis. Piserda oliiviõliga ja grilli ahjus umbes 20 minutit.
Serveeri värske salati ja loomulikult veiniga. Suure ebameeldiva üllatusena selgus, et veganid ei tarbi veini ega õlut, kuna neile kaubandusliku välimuse ehk selguse andmiseks kasutatakse mingit kalauimesodi...aga sellest on mul ausalt öeldes suht pohhui.

Kes veganlusega ei eksperimenteeri, siis mozzarellat või fetat segusse lisada oleks ilmselt miracoloso!:)