Hommikusöök

Kümme päeva hommikust trenni ja korralikku hommikusööki on tänasega läbi saanud. Pean tunnistama, et esimesed paar päeva olid vaevalised ja seda eriti just hommikuse söömise, rohkem kui trenni osas. Kui omavahel võrrelda, siis tulid hommikusöögid päris ebaühtlased - näiteks neil päevadel, kui kella 8ks tööle või varsti pärast hommikusööki ema juurde varasele lõunale läksin, oli hommikune toitumine üsna närb, samas kui pikema trenni päevadel, eriti kui kellaaeg juba lõunale hakkas lähenema, tuli hommikusöök suur, mitmekesine ja maitsev! Tegelikult olid kõik muidugi maitsvad :)

Kuna ma tavaliselt kümne päeva jooksul iga päev trenni ei tee, vahele tuleb ikka mõni puhkepäev ka, siis tegelikult natuke kartsin, mida füüsiline vorm sellest arvab ja kuidas jaksu on. Mitmetunniseid trenne ma ette ei võtnud, nii et lihasvalu all ei kannatanud kordagi ning tahtmist ja viitsimist jätkus lõpuni. Oma tavapärastele jooksu- ja jõusaalitreeningutele tegin vahele joogat ja isegi toas tolmu koguv trenažöör sai korraks tegevust! Kokkuvõtvalt saan öelda, et see kümnepäevane projekt täitis täpselt seda eesmärki, mida vaja oli - juba umbes poole peal mõtlesin õhtul magama minnes, mis trenni järgmisel päeval teen ja mida hommikuks söön, ehk siis ootasin juba ainuüksi selle pärast järgmist päeva. Esimese päeva sundimisest on praeguseks saanud (jälle, lõpuks ometi) mõnus harjumus ja jätkan seda edaspidi kindlasti täpselt samamoodi! Olgu, nädalas teen mõne trennivaba päeva ka :)

Retsepte ma seekord lahti ei kirjutanud, et mitte postitust kilomeetriseks ajada, aga kel lisaks piltidele täpselt minu retsepti järele isutab, siis jagan hea meelega kirja teel.

Ilusaid hommikuid!

Päev 1 - viigimarja-vaarikasmuuti.

Päev 2 - viieviljahelbepuder vaarikamoosi, viigimarjade, mee ja pistaatsiapähklitega koos eriti hea sojapiimaga Lõuna-Prantsusmaa kohviga.

Päev 3 - must seemneleib päikesekuivatatud tomati pesto ja tomati-basiilikusalatiga.

Päev 4 - puuviljasalat.

Päev 5 - rohelise sibula omlett tomatisalatiga.

Päev 6 - avokaado-kiivi-piparmündismuuti, melon ja ploom (väga suur ploom).

Päev 7 - grillitud seemnesai viigimarjamoosi ja juustuga, pirni-murakasmuuti.

Päev 8 - avokaadokreemi ja kooreta keedetud munaga seemnesai, tomatisalat ja värske apelsinimahl.

Päev 9 - kohupiimakreem vaarikate ja pistaatsiapähklitega, viinamarjad (need õiged, kodus kasvatatud, mitte poe omad) ja piparmünditee.

Päev 10 - lapsepõlvemälestus - isa tehtud einevõileib.

Sellest viimasest ma räägin natuke lähemalt. Kui väike olin, siis nädalavahetustel tegi vahel isa hommikusööki - neil kordadel sai kas munavõid või einevõileiba. Munavõi munavõiks, aga ma ei ole kuulnud, et keegi kunagi oleks teinud nädalavahetuse-einevõileiba, nagu minu isa seda tegi. Välimuselt mitte just eriti atraktiivne toit, üks suur võileivamäsu, ja koostisosade nimekiri kõlab nagu "lest vaarikamoosiga", aga tegelikult on see megahea hommikuvõileib (millest tegelikult pärastlõunani kõht täis on). Einevõileiva tegemine käib nii: rösti leib ja määri sinna peale soola ja pipraga maitsestatud hapukoore-majoneesikastet. Sinna peale tõsta kilufileed ja nende peale pressi omakorda nii tihedalt ja palju, kui mahub juustu, kurki, apelsini, pirni ja keedetud muna. Ja pirni ei tohi asendada õunaga, ega kurki tomatiga - siis ei ole see enam see õige einevõileib! Maitses, nagu seitsmeaastasena :)

Kanamaksapasteet ja lõhe-ingveri-wasabikreem

Eile toimus kaua oodatud ja planeeritud brunch. Kuna ma olen söömaorgiaid varem ka korraldanud, siis teadsin väga hästi, kuidas läheneda, ehk kuidas aega ja rügamist planeerida. Algajatel soovitan esialgu näiteks neljale inimesele kolmekäigulise õhtusöögi valmistamisest alustada ja selle järgi vaadata, kui suurelt järgmistel kordadel ette võtta. Kuupäev paigas, menüü paigas, võis reedel tegutsema hakata. Suurema osa toidukraamist sain eelneval päeval valmis osta, aga näiteks saia ja maasikaid planeerisin kindlasti brunchi päeval hankida, et ikka võimalikult värske oleks. Vähemalt pool päeva kulus räime taga ajamisele - kuna seda polnud võimalik leida ei kolmest kodupoest ega Keskturult, aitas ema hädast välja - ajasime autole hääled sisse ja kärutasime Pepe kalapoodi. Teine teema oli pardimaksaga - samuti võimatu operatsioon! Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole, nii et asendasin kanamaksaga. Õhtul veiniklaas ligi ja pasteeti tegema! Siis müslit kokku segama ja küpsetama. Vahepeal õmblesin laudlina ja ladusin nõusid valmis. Kühveldasin pasteedi kaussidesse ja külmkappi, jätsin müsli jahtuma ja läksin magama. Brunchipäeva hommik, kell 6:00 äratus ja tegudele! Järgmised seitse tundi tõsist organiseeritud köögiaktsiooni. Kella üheks oli selge, et planeeritud juuksetriikimist ja korralikku meigitegemist ajagraafikusse mahutada pole võimalik, seega jäi poole minuti pats ja kolme minuti meik. Veel veidi köögiaktsiooni, täpselt kell 14:55 vaatasin toa üle, tunnistasin tohutu kergendusohke saatel, et kõik on valmis ja võib hakata mahla tegemiseks apelsine koorima, pool minutit hiljem helises uksekell ja täpselt kell 15:10 olid Mimosad juba nina ees! Tuleb Dea ja järgneb tutvustusring: "Dea." "Kaspar." "Dea." "Kaspar." Dea vaatab hetkeks meid kõiki kas-olete-end-juba-kaspariteks-joonud-pilguga, aga pärast tervituskokteili ja väikest selgitustööd, et jah, ongi kaks Kasparit, saame õgima hakata. Külalisi lisandub veel ja mingil hetkel saab selgeks, et olen kodanike kokteililembust tõsiselt alahinnanud! Esiteks asendame Mimosa-kokteilis apelsinimahla Merru ettepanekul arbuusimahlaga - megahea, soovitan, tšikk teadis, millest räägib! Kui kogu vahkarivaru hävitatud, lähme Merruga poodi uute järele. Kuna pool mu kodutänavast on üles kaevatud, ei lase asfaldivalajad meid õiges kohas üle tee, vaid suunavad munakivisele auringile. Poes tormab üks apelsinide, teine arbuuside suunas. Järgmiseks vahkaririiul. Mina: "Mitu võtame? Kaks?" Merru: "Ei, tobu, neli!!!" Tagasiteel otsustasime, et kuna kanda on jõhkralt, siis munakividel kakerdamist enam ette ei võta ja jooksime kingakestes lihtsalt vales kohas üle märja asfaldi üle tee. Brunchist sai sujuvalt õhtune Eurovisiooni-vaatamine ja kogu üritus kukkus välja täpselt selline, nagu ootasin. And more! Kusjuures lähedasi sõpru üritusel ei olnud ja seltskonnast paljud nägid teisi esimest korda, sealhulgas ma ise! Tõsiselt väga äge oli, ma loodan, et kõigil osalejatel ja et toit maitses samuti väga hästi! Cheers, tänksud ja järgmise korrani.

Kogu menüü kirjapanek ja lahtiseletamine võtaks ilmselt kaks päeva, seega piirdun kahe lemmikuga - kanamaksapasteet karulauguvõiga ja lõhe-ingveri-wasabikreem.

Kanamaksapasteedi jaoks läheb vaja:
kanamaksa
sibulat
küüslauku
tüümianit
brändit
võid
soola ja musta pipart

Käitud nii: küpsetad või sees hästi madalal kuumusel sibulat, küüslauku ja tüümianit umbes 15 minutit. Valad pannilt maha, keerad kuumuse põhja ja praed kanamaksa umbes viis minutit. Nüüd valad juurde brändi (pane ikka südamest!) ja kui enam kärakalõhna ei tunne, võtad panni tulelt, segad juurde varem küpsetatud sibula-küüslaugu-tüümianisegu ning maitsestad soola ja suure koguse musta pipraga. Valad segu blenderisse, lisad veidi võid ja lased blenderil tegutseda, kuni mõnusa kreemise konsistentsi saad. Kühveldad pasteedi kaussidesse, valad peale õhukese kihi sulatatud võid, lisad mõned tüümianivarred ja tõstad külmkappi tahenema. Serveerid saia, karulauguvõi ja tädi Salme kurkidega.

Lõhe-ingveri-wasabikreemi jaoks läheb vaja:
värsket lõhet
muna
hapukoort (ikka seda korralikku paksu)
jahvatatud ingverit
wasabit
sidrunimahla
soola

Käitud nii: keedad munad ja lased maha jahtuda - topi mõneks ajaks isegi külmkappi, sest toores lõhe ja soe keedumuna EI ole sõbrad! Tükeldad lõhe ja keedumunad umbes sentimeetristeks kuubikuteks, valad juurde hapukoore ning maitsestad sidrunimahla, ingveri, wasabi ja soolaga. Ingverit ja wasabit pane kohe südamest - maitse peaks jääma selline, mis esiteks korraks vastu vahtimist paneb. Serveeri valgel saial. Muide - see on mu isa retsept:)

P.S. Järgmise päeva lõunal, pärast kaht tundi koristamist, istusin põrandale saiapuru ja peekonitükkide vahele, lonksasin eelmise päeva arbuusikokteilijäänust ja hoidsin peast kinni. Kõik on korralikud inimesed, aga millegipärast lendab ikka peekonit ja maasikaid põrandale, pestot ja mahla laudlinale ning arbuusimahla diivanile. Jah, ka koristuspohmelliga peab arvestama, kui söömaorgiaid korraldad. Kella neljaks oli kõik kontrolli all ja vaatan juba kuupäevi, mil järgmist pidu korraldada!

Muraka-ingverismuuti

Haige olemine võib päris meeldiv (okei, mitte just meeldiv, aga talutav) olla, kui keegi kena inimene sulle ravimeid toob, teki peale ja filmi mängima paneb, ingveriteed ja kanasuppi keedab. Üksi haige olla selle eest on tõeline õudus! Kannatad vapralt tööpäeva lõpuni, siis lähed alles kaubandusse haige-olemise-kraami ostma, siis roomad koju suppi keetma, võtad tabletid sisse ja loodad, et enne supi valmis saamist pikali ei kukuks. Lihtsam variant on üks tervendav smuuti valmis teha ja blenderi töötamise ajal eelroaks nähv küüslauku võtta.

Smuuti jaoks läheb vaja:
pirni
banaani
murakaid (ema on mind järjekordselt hästi varustanud:))
sentimeetrist ingverijuppi
veerandist sidrunist pigistatud mahla
teelusikatäit mett
mandlipiima

Käitud, nagu smuuti puhul ikka - koorid ja tükeldad koostisosad, loobid blenderisse ja see teeb sulle mõnusa joogi valmis. Selle küüslauguga käitu nii (õde õpetas) - tee hästi väikesteks tükkideks, pane lusika peale ja sealt edasi otse kurku, lonks vett peale - sel viisil ei jää lõhnad juurde.

Metsmaasikate, -vaarikate ja avokaadoga smuuti

Kõik on ikka näinud filmi nimega Chef, jah? Kes ei ole, ärge seda minu juuresolekul tunnistage või vaadake vahepeal kiiresti ära. Ma arvan, et minu puhul on tegemist raskekujulise sõltuvusega - võib vist nii öelda, kui umbes iga paari kuu tagant filmi uuesti üle vaatan ja jooksuringide ajal kõrvaklappidest soundtracki kuulan? Kusjuures ma tean täpselt, millises kohas filmis milline lugu käib, nii et tegelikult jooksmise ajal neelud käivad. Igatahes, Facebookis kruiisides (okei, tegelikult ma jälitan oma sõpru ja panen kirja, kes mida laigib) avastasin, et keegi on samalaadse asja siin ka ellu viinud. Nagu tellitult sain kohe pärast seda leidu ühel sünnipäevapeol tuttavaks tütarlapsega, kes projektiga lähedalt seotud on ja seega teema osas valgustada oskas: "Chef oligi motivatsiooniks! Hetkel ehitame kööki bussi sisse..veidi veel ja siis hakkame kärutama:) Erapeod, aga ka väliüritused, folgid jne:) Kui üritused bronnitud, siis paneme kalendri vms ka üles Facebooki:)" Kõlab paljulubavalt, eks!

Üldiselt ma väliüritusi ehk rahvapidusid ei salli, aga kuna üks tuttav on suur fänn, õige oleks isegi öelda sõltlane, siis olen temaga mõned korrad ikka kaasa lohisenud. Tegelikult jagad juba esimese korraga ära, mis on mis ja kuidas käituda. Toidu koha pealt pole mõtet isegi naaksuda, igaüks teab isegi, kuidas friikad papptaldrikul välja näevad. Senini on lahenduseks olnud friikate asemel veini tarbida ja pärast koju sööma minna, aga tegelikult oleks tõesti äge, et kui juba pead rahvapidu kannatama, siis vähemalt saaks seal korralikku sööki. Muide, kõigi nende vaimustuskilgete juures pole mul õrna aimugi, mida need foodtrucki inimesed süüa hakkavad andma. Aga mis iganes on parem kui sakilised friikad. Okei, vegan-pläustid ka. Kuna oma toidu ja joogiga rahvapidudele ei lasta, siis veini on mõistlik lapsevankris või koera kandekotis sisse smugeldada - neid ei otsi keegi läbi.Oma toitu tavaliselt lihtsalt ei viitsi kaasa tassida.

See, et suure näljaga võiks muru, puukoort või sakilisi friikaid kühveldada, on minu meelest absoluutselt vale! Täpselt vastupidi - mida kauem nälgid, seda paremat sööki hiljem tahaks. Eile oli mul näljapäev. Täna hommikul tegin väikse jooksuringi ja terve selle aja mõtlesin ainult hommikusöögist! Kui arvad, et oled juba kõikvõimalikud hommikusöögid läbi teinud ja -söönud, siis tee metsmaasikate, -vaarikate ja avokaadoga smuutit. Ja põhjuseks ei olnud eilse päeva nälg - see lihtsalt on õnnest segaseks ajav smuuti!

Vaja läheb:
peotäit metsmaasikaid ja teist -vaarikaid (minu toreda ema korjatud)
poolt avokaadot
ühte banaani
poolt kooritud pirni
mandlipiima

Käitud, nagu smuuti puhul ikka - koostisosad blenderisse ja valmis jook klaasi.

Kanasalat ja punase apelsini limonaad

Kas kõik on ikka kuulnud sellest paksust poisist, kes nüüd küll kõhn ja koguni ise juba treener on, aga teate küll, kuidas nende nimedega on - kord paks poiss, alati paks poiss. Igatahes, lugu minu mäletamist mööda on umbes selline - poiss oli tõsiselt ülekaaluline, aga siis võttis end kokku, hakkas dieeti pidama ja trenni tegema, seejärel sai temast endast treener ja nüüd on üleüldse veganiks hakanud. Selline "süües kasvab isu" lugu. Oleks kangelaslik edulugu, kui poiss ise kõige selle juures selline tüütu ninatark ei oleks. Veganid üleüldse on kõvad kritiseerijad ja targutajad. Kõigil, kes teistsuguseid eluviise harrastavad, sõimatakse nägu täis ja saadetakse pimedasse kohta.

Mulle on mulje jäänud, et veganid teevad ja söövad väga palju kooki - kuigi ma ei tea, kas kikerhernevedelikust ja muudest kahtlastest ainetest tehtud "kooke" saab ikka kookideks nimetada? Las olla veganküpsetised. Igatahes, paks poiss pole mingi erand, küpsetab ka. Ühe küpsetise pildiallkirjas koostisosi loetledes targutas nisu kohta: "Mind ei huvita see teie ebatervislikkus." Selge, paks poiss - ei huvita, siis ei huvita.

Mind näiteks jällegi huvitab - teen trenni, söön salatit ja joon isetehtud limpsi.

Salati jaoks läheb vaja:
kanafileed
muna
avokaadot
maasikaid
rukolat

Kanale marinaadiks ja salatikastmeks:
basiilikut
küüslauku
sidrunimahla
oliiviõli
maitsestamata jogurtit
soola

Limonaadiks:
kaks sidrunit
kaks punast apelsini
mullivett

Käitu nii: pool tundi kuni päev varem tee marinaad - pane kõik ained blenderisse ja töötle püreeks, viimasena sega juurde maitsestamata jogurt. Pane üks kolmandik kreemist karpi või topsi ja tõsta külmkappi oma aega ootama. Ülejäänu sisse pane kana marineeruma.

Limonaadi tegemiseks pigista sidrunitest ja apelsinidest mahl välja ja kalla juurde mullivesi - vahekorras üks kolmandik mahla, kaks kolmandikku vett. Kui väga hapu tundub, sega juurde mett. Mina ei pannud, mulle meeldib hapu.

Salati tegemise hetkel küpseta kanafileed ahjus 180 kraadi juures umbes paarkümmend minutit. Samal ajal pane muna keema. Tükelda avokaado ja maasikad ning tõsta koos rukolaga taldrikule. Sinna peale aseta viilutatud kanafilee ja munasektorid. Nüüd on käes selle kastme aeg, mis külmkapis karbis või topsis ootab. Võta välja ja vala salatile. Mõnus trennijärgne söök. Tervislik ka.