Puuviljasalat juustuga

Homme on naistepäev. Pikemat aega koos olnud paaridel on tõenäoliselt juba omad väljakujunenud traditsioonid, kas, kuidas ja kui suurejooneliselt seda tähistada - kas naiskodanikule lillede toomise, voodisse hommikusöögi serveerimise või ühise suure õhtusöögiga. Värsked paarid alles ilmselt katsuvad piire. Ja üksikud tähistavad seda tavaliselt seltskonnas. Ei, see viimane pole ainult vallaliste naiste üritus! Just praegu  nägin Facebookis oma õe ja tema sõbrannade naistepäeva tähistamise pilti - ühist Pina Colada klõksu. Väga armas! Minul ei ole seda ühte ja kõige armsamat meeskodanikku, kellelt lilli või hommikusööki oodata. Samuti ei arva ma, et meeterahvad peaksid naistepäeval kõigile oma naistuttavatele helistama ja head naistepäeva soovima. Varasematest naistepäevadest mäletan, et mu kunagine elukaaslane tegi õhtusööki. Või tõi isa mulle tulpe ja viis lõunale. Või tähistasime tüdrukutega. Sel aastal pidime samuti sõbrannaga koos tähistama. Mitu nädalat varem kokku lepitud üritus kukkus välja nii, et "sõbranna" telefonile pole vastanud ja Facebooki vahendusel sain teada, et ta on hoopis Tartus. Sõbra- ja naistepäev üheskoos? Pisaratesse ja solvumistesse ma ei usu. Ostan homme endale ise tulpe ja teen hommikusöögiks puuviljasalatit. Ilusat naistepäeva!

Vaja läheb erinevaid puuvilju - mina panin hurmaad, apelsini, kiivit, pirni ja maasikaid, aga piiriks on vaid iseenda fantaasia, seega igaüks segab kokku need puuviljad, mis kõige rohkem maitsevad. Või mis kodus olemas on. Vihjeks, et näiteks viinamarjad sobivad väga hästi, samuti melon, virsikud ja erinevad marjad (viimased kindlasti mitte sügavkülmast võetud kujul!), aga ananass, arbuus, greip, banaan ega õun pole juustuga just parimad sõbrad. Niisiis, vali puuviljad välja, tükelda ära ja pane kaussi. Juust, mille neile lisad, võib olla kõige tavalisem juust, mida tavaliselt näiteks võileiva peale paned. Mina vaatasin loomulikult, millel kõige madalam rasvaprotsent on. Tee juustust kuubikud, lisa salatile ja söö kohe ära!

Lambamaksavõileib

Ma läksin veganitega tülli. Ei, mitte omal algatusel. Ma pean end tolerantseks inimeseks, nii üleüldse, kui toitumisvalikute teemal. Veganeid hukka ei mõista ja ümber veenda ei ürita. Piir tuleb ette siis, kui inimesed peast veganiks muutuvad.

Minu õde on taimetoitlane. Ta ei käi kusagil seltskonnas seda häälekalt reklaamimas ja kui üleüldist tõde kuulutamas, samuti ei palu ta endale mitte kunagi eraldi süüa teha, vaid ütleb, et leiab alati midagi süüa, tema pärast menüüd muuta pole vaja. See on armas. Vastupidiselt viimase aja moehulluse, veganluse usku pööranud kodanikele. Elu enne veganiks hakkamist oli justkui pimeduses elatud, lihasööjad ja karusnahakandjad tuleks maha lasta, nende suunas enda arvates peent irooniat lahmides (sest otsesed sõnavõtud läksid moest koos lihasöömisega) ja ülepäeviti oma vegan-pläustidest pilte postitades parandan pool maailma ära, eks. Mul jätkuvalt pole vegan-pläustide vastu midagi, aga nimetagem asju õigete nimedega. Veganite hapukoor ei ole hapukoor, vaid seemnekreem. Veganite seljanka ei ole seljanka, vaid tomati-köögiviljasupp. Välismaal elavale kodanikule, kes Eesti hapukoore järele igatseb, ju ei ütle, et saa üle, creme fraiche ajab asja ära ja sorry, unustasin musta leiba tuua, aga võtsin lennujaama poest sepiku, see on ju okei? Või kui restos konnajalgu tellid, tuuakse kana omad, sest esimesed said otsa, aga maitse on sama, kannata ära, same shit. Aga kui veganitele soovitada, et asju õigete nimedega nimetada, segaduse vältimise huvides, tahetakse dialoogi asemel sind suht kiirelt põlema panna. Tahan vegan olla, aga samal ajal seljankat, raguud ja verivorsti kühveldada? Taimne verivorst kõlab iseenesest juba nagu Otto-Triin. Absurdselt ühesõnaga.

Ma arvan, et olin umbes viiene, kui vanaemaga tema sõbranna juures külas käisin. "Parti tahate?" Vastust ootamata rabas proua ühel mööda õue kihutanud paarikümnest pardist kaelast kinni ja lõi tal sealsamas paku peal pea maha. Toppis sooja pardi meile kotti ja soovis head küpsetamist. Oleksin pidanud selle peale veganiks hakkama? Viiese minu jaoks oli pigem väga huvitav näha, kust söök päriselt lauale tuleb. Ja teistel partidel oli absoluutselt ükskõik. Minul praegu samuti. Värskelt veganiks hakanud, kisage, kui tahate. Kirjutan postituse lõpuni ja lähen toon turult lambamaksa. Küpsetan ära ja söömise ajal joon kõvasti punast veini ka veel peale. Õhtul panen jänesenahast kasuka selga ja lähen linna peale. Ilusat reedet!

Lambamaksavõileiva jaoks läheb vaja:
lambamaksa (Keskturult saab, 3€/kg, nädalavahetuseti 3.70€/kg)
soolakurki (samuti Keskturult, kuigi viimasel ajal ei ole Salmet enam näha olnud, aga üks armas vene tädi müüb neid ka)
musta leiba
erinevaid lehti, mina kasutasin näiteks beebispinatit ja hernevõrseid
võid
soola ja pipart

Sibulamoosi jaoks läheb vaja:
punast sibulat
võid
palsamiäädikat
mett
soola

Käitu nii:
kõigepealt tee sibulamoos - selleks poolita ja viiluta punased sibulad, mida õhemalt, seda parem. Sulata potis või ja lase sibulatel selle sees madalal kuumusel umbes 10 minutit küpseda. Vala juurde korralik lärakas palsamiäädikat, tõsta veidi kuumust, sega aegajalt ja kui tugev äädikalõhn on kadunud, sega juurde mesi. Maitsesta soolaga ja jäta sibulamoos jahtuma. Selle tegemise ajal hakkasin ma muide tõsiselt üksi elamist vihkama! Täpsemalt sel hetkel, kui äädikapudelit lahti ei jõudnud keerata. Pärast hulki asjatuid katseid lähenesin asjale vanamoeliselt ja põhimõtteliselt lihtsalt murdsin korgi maha. Umbes nii, nagu konservipurki noaga avaks.

Samal ajal, kui sibulamoos küpseb, puhasta maks kelmetest ja tee sellest umbes 4x4cm suurused kuubikud. Sulata pannil või (pane kohe südamest, maksale meeldib või) ja prae maksa kõrgel kuumusel, kuni katsumise järgi tundub seest veel õrnalt roosakas olevat. Umbes samamoodi, nagu katsumise järgi steiki küpsetad. Ma arvan, et see võttis umbes 4 minutit aega, aga soovitan kellast rohkem sisetunnet ja katsumismeetodit usaldada. Maitsesta valmis maks soola ja musta pipraga ja tõsta hetkeks jahtuma. Võileiva kokku panemiseks rösti leib, määri sellele võid ja laota peale salatilehed. Nüüd tõsta leivale vaheldumisi soolakurgiviilud ja lambamaksatükid ning viimastele paar lusikatäit sibulamoosi. Puista peale veidi musta pipart ja serveeri punase veiniga. Mõnus!

Väike värske salat

Jaanuaris muutuvad alati väga popiks erinevad dieedi- ja trenniprogrammid. Ma ei ole selles suhtes mingi erand. Ei pidanud pool detsembrit plaani ega häälestanud ja motiveerinud end eelnevalt ette, vaid lihtsalt kukkus nii välja, kui 31. detsembril sõbrannaga telefonivestlust pidades kuulsin, et ta just saabus trennist ja leidsin, et ma ei saa siis ju kuidagi kehvem olla. Võistlus või siis kellegagi koos dieedi ja trenni harrastamine ja vastastikune motiveerimine töötab vähemalt minu puhul oluliselt paremini kui niisama "olen paks, pean trenni tegema". Suve alguses lubasime kõhulihaseid võrrelda. No vaatame. Senini läheb hästi...aga pean tunnistama, et minu vanusel daamil pole see enam sugugi nii lihtne, kui kahekümneselt, mil juhtus nii, et pidin pulma minema, aga sattusin kleidiõmblemisel sissevõtmisega liiga hoogu, seega kolm päeva enne üritust põhimõtteliselt nälgisin. Trennist ei teadnud ma sel ajal veel midagi, aga nälg töötas! Kleit istus ideaalselt, ainukese miinusena hakkas pea pärast esimest klaasi shampi ringi käima, nii et pidin lauast kinni hoidma.

Sportlikust huvist olen end päris paljude dieetidega kurssi viinud ja neid omal nahal katsetanud. Näiteks aastaid tagasi oli väga popp keefiridieet - nädal aega jood hommikul ja õhtul klaasi keefiri ning muul osal päevast sööd erinevaid puu- ja köögivilju - aga ainult ühte sorti! Näiteks esmaspäeval keefiri ja õuna. Teisipäeval keefiri ja kurki. Jne, jne. Suht jälk. Veel oli kunagi tegijaks tatradieet - jälle, nädala aja jooksul sööd iga päev ainult tatart, vahelduse mõttes maitsestad seda erinevate värskete või kuivatatud ürtidega. Ka suht jälk. Veel olen kuulnud veinidieedist - lähed kuuma vanni ja jood seal veini. Pärast oled vintis ja uimane, nii et tahad ainult magama minna, söök ei tule mõttessegi. Ärkad ja kordad. Seda ma omal nahal proovinud ei ole. Mu isiklik lemmik, mis reaalselt töötab ka, on nälg ehk porrulaugudieet. Olen sellest varem kirjutanud ka. Aga see on ka pigem üks neist ekstreemsemat sorti lähenemise viisidest, üldiselt olen ma ikka vana hea "tervislik toit + trenn" ideoloogia poolt. Jätkusuutlik ja leidlik tuleb olla, et tüütuks või vastumeelseks ei muutuks, aga pole midagi öelda, töötab väga hästi! Samas ei ole ma erinevate toitumisnõustajate austaja, minu meelest tunneb igaüks oma keha ja isusid kõige paremini ning vastava hariva kirjanduse toel suudab just iseendale sobiva ja meeldiva dieediprogrammi kokku panna. Huvi pärast registreerisin end erikorgu.ee kodulehel toitumiskava vajavaks hädaliseks ja sain oma väga isiklike ja hoolikalt varjatud numbrite avaldamise eest vastu nädalase toitumiskava. Aga kuna Erik Orgu arvas, et peaksin pooltel hommikutel sööma tatraputru, ühel päeval nädalas kaks (!!!) korda sealiha, mida ma muidu üldse mujal kui vanaema juures ei söö, või et avokaadosid, puuvilju ja marju, mis mulle kohutavalt meeldivad, polnud nädalases menüüs mitte kordagi, siis polnud see minu jaoks motiveeriv. Ei taha üldse maha teha! Olen üsna kindel, et kui kodanik Orgu või mõne teise professionaalse toitumisnõustajaga ühendust võtaksin ja personaalset toitumiskava sooviksin, saab selle mulle maitsevatest asjadest väga edukalt kokku panna. Kõrvalnähuna saaksin selle eest kõvasti raha välja käia. Aga arvan, et enamik inimesi ei ole piisavalt suured ega meeleheitel, samas on piisavalt mugavad, et mitte endale personaalset kava tellida ja neti teel tasuta saadava programmi kasuks otsustavad. Seega arvangi, et pigem usaldada dieedimenüü koostamisel enda vaistu ja maitset, kui inimest tundmata ja nägemata koostatud toitumiskava.

Jäneste toit üldiselt on üsna igav, sellepärast võiks seda tuunida erinevate toredate lisanditega - et oleks ilus vaadata ja maitseks hästi. Mu viimase aja lemmikuks on granaatõunaseemned!

Väikse värske salati jaoks läheb vaja:
jääsalatit
kurki
pirni
punast sibulat
sidrunimahla
oliiviõli
soola
granaatõunaseemneid

Käitu nii: ribasta kõik salatikomponendid ja sega omavahel. Maitsesta sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga ning kõige lõpus sega juurde granaatõunaseemned (püüa seemned salatisse saada ilma mahlata, see teeb ilusa värske segu koledalt roosaks ja vesiseks). Söö ära kas niisama või näiteks kana või pardi juurde serveerides.

Pähklitega porgandisalat

Suurem osa mu lähematest sõpradest on suhteinimesed. Samas, kuna mul endal pole eriti midagi (või olgem ausad, üldse mitte midagi) sel teemal kaasa rääkida, siis suhteteemasid me nendega eriti ei aruta. Ilmselt sama lugu, mis minu lastega sõbrannadega - kuna minul sama kogemust pole, siis sünnitamislugudest mind säästetakse. Mõned asjad on siiski kõrvu jäänud. Mõtlen suhete, mitte sünnitamise teemal. Viimasel ajal on mitu korda sama lugu meelde jäänud - kuidas mees on ära, aga naine ei nuta kurvastusest, ega torma padruugadega peole, vaid tunnistab lihtsalt, et tal on ilma oma kaaslaseta üksildane olla. Ei, ma ei mõtle klammerdujaid, kellel ilma oma meheta suurt muud peas ega elus pole, vaid iseseisvaid, tugevaid, toredaid naiskodanikke, kelle jaoks lihtsalt tema mees on ühtlasi parim sõber ja tema eemal olemise ajal tunned, et midagi oleks justkui puudu. Üks sõbranna tunnistas, et kui tema mees oli kolmandat päeva oma vanemate juures teises linnas, siis helistas talle ja ütles, et tule ruttu koju, ma igatsen su järele. Ja jõi üksi kodus olles klaasi viskit. Teine sõbranna, kelle mees kolmeks päevaks ära sõitis, helistas mulle juba päev enne seda ja uuris, kas mul on aega filmi- ja veiniõhtu jaoks. Ja tegu polnud igavuse ega muul ajal aja puudumisega - ta leiab minuga kohtumiseks alati aega. Haistan sama, mida esimese juhtumi puhul - kuna minu kullake on ära, siis tahaksin seltsi. See on armas! Palun mulle ka ühel päeval selline sõber, armuke, trenni- ja vestluskaaslane, kelle äraolekul teda igal hetkel igatseksin ja kellega alati kõike koos teha tahaksin!

Samas - üksi kodus olles saab tüdrukute asju teha - vannis vedeleda ja Ellie Gouldingut kuulata...küüsi lakkida ja juukseid sirgendada...pool päeva "Sex & the City" seriaali vaadata. Ja jäneste toitu süüa.

Ühe porgandisalati jaoks läheb vaja:
2 porgandit
pool tšillikauna
1 väike küüslauguküüs
1 (triiki, mitte kuhjaga) tl vürtsköömneid
sentimeetrine jupp ingverit
väike peotäis maapähkleid
1 kuhjaga tl seesamiseemneid
väike tuust koriandrit
soola
oliiviõli

Käitu nii:
kõigepealt tee pähklid veidi väiksemaks - pane nad köögirätiku sisse ja tao mõne kättejuhtuva kõva esemega veidi väiksemateks tükkideks. Vala pähklipuru kuumale pannile ja rösti aegajalt segades, kuni pähklid hakkavad pruunikat jumet võtma. Nüüd lisa seesamiseemned ja sega kiirelt veel umbes 10 sekundit. Seesamiseemned on imetillukesed ja seega läheb mõnusalt pruunitriibulisest kõrbenud seemneteni väga kiiresti, nii et kohe, kui tundub, et pähklisegu näeb ilus pruunikas välja ja lõhnab hästi, vala see kaussi. Nüüd kalla pannile oliiviõli ja sinna vürtsköömned, tšilliviilud ning riivitud küüslauk ja ingver. Minuti pärast lisa kooritud porgand. "Kooritud" tähenduses, et koorid porgandi ära ja tõmbad juurviljakoorijaga laaste, kuni porgand otsa saab. Lase kõrgel kuumusel non-stop segades umbes paar minutit küpseda - porgandilaastud peaksid lõpuks olema kõigi maitsetega segunenud, aga veel kergelt krõmpsud. Sega juurde värske koriander, pähklid ja seemned ning serveeri maitsestamata jogurti täppide ja/või mõne toreda saia, näiteks naani ja/või valge veiniga.

Viigimarjad ja kitsejuust

Sügis on väga romantiline. Kui just vihma ei saja ja tuul minema pühkida ei taha. Sügisel abielluda on minu meelest ka väga romantiline. Minu tavaline jooksu- või jalutuskäigurada viib kodust Russalkani ja tagasi ning kuna teadupärast on just vene rahvusest abiellujatel kombeks sinna koguneda, siis näen ilusaid ja õnnelikke inimesi päris tihti. Viimati Russalkast mööda jalutades märkasin seal samuti imeilusa tortkleidis pruudi ümber kogunenud rõõmsat seltskonda. Kus meeskodanikust peaosaline oli? Tegi põõsa taga suitsu. Rõve? Ei ole rõve. Oma halbu harjumusi avalikult keset suurt sündmust demonstreerida oleks rõve. Kui teine pool seda tolereerib, isegi kui see on ainult tema silma alt väljas olevatel hetkedel, siis pole see kellegi teise asi kritiseerida. Igal paaril omad reeglid. Cheers to the newlyweds!

Kellel nii vedanud ei ole, teeb üksi romantikat. Viigimarjad juustu, mee ja pistaatsiapähklitega veini seltsis sobivad minu meelest selleks väga hästi.

Vaja läheb:
viigimarju
kitsejuustu - supermarketitest ma pole seda õiget leidnud, seega läksin Juustukuningate poodi. Kõndisin sisse ja ütlesin, et palun mulle viigimarjade-sõber-juust ja pärast mitme erineva degusteerimist valisin ühe välja. Kui samasugust tahate, siis küsige seda, mida ostis see tütarlaps, kellel olid sooja ilmaga naljakad suure karvase äärega kindad.
mett
pistaatsiapähkleid - igal pool müüdavad soolased sobivad hästi, minu meelest väike soolakus sobib siia maitsekombosse, aga kui tundub, et ei isuta, siis ilma soolata pistaatsiapähkleid saab turult või maitseainepoodidest.

Käitu nii:
tee viigimarjad sektoriteks ja rebi juust tükkideks. Laota taldrikule, vala peale mesi, puista üle tükeldatud pistaatsiapähklitega ja serveeri  veiniga. Üksi või kahekesi. Kahekesi on parem.

P.S. Suitsetamine kahjustab tervist.

Rohekarbid valge veini kastmes

On ilus soe pärastlõuna, istume sõbranna ja tema mehega fäänsi resto terrassil, kulistame veini ja kühveldame karpe. Ma ei ole kunagi toidu suhtes pirtsakas (kui selleks just maks ei ole!!!), ei vingu ega kritiseeri ilmaasjata, aga ma olen väga aus. Seega kuidas-maitseb-küsimusele vastan samuti ausalt, et kõik on super, aga teen ise paremini. Ja et seda ei maksaks siin kõva häälega kuulutada, sest tegelikult on ju kõik ülihea. Mis oli esimene lause sõbranna mehe suust, kui preili ettekandja saabus ja sama kuidas-maitseb-küsimuse esitas? "Printsessike siin teatas, et teeb ise paremini!". Huvitav, miks mehed arvavad, et naiste sõbrannad kiusamiseks on?!? Jah, teengi paremini, aga ma ei kuuluta seda kui üleüldist tõde, vaid räägin oma arvamusest. Peace!

Vaja läheb:
rohekarpe
kuiva valget veini
1 väike pakk kohvikoort
1 tomat
1 punane tšillikaun
2 küüslauguküünt
poole sidruni riivitud koor
soola
suts oliiviõli

Serveerimiseks:
peterselli
saia - mina kasutasin turult pärit tavalist pikka saia sektoriteks lõigatud kujul
pestot - soovitan ise teha, aga poe oma sobib ka
Mimosa-kokteile - shamp ja apelsinimahl pooleks, iisibriisi

Käitu nii:
tükelda tomat, tšilli ja küüslauk, riivi sidrunilt koor ja loobi kõik ained suurele pannile oliiviõlisse. Ära prae, vaid lase vaiksel kuumusel maitsetel seguneda. Vala juurde vein - koguse suhtes pakun umbes pool pudelit või veidi rohkem, aga igaüks paneb nii palju, kui heaks arvab. Lase alkoholil mõnda aega aurustuda. Mulle meeldib, kui maitses on hiljem veini kergelt tunda, seega väga kaua ei keeda. Pane nina võimalikult lähedale ja kui lõhn ei ole enam käraka oma, vaid mõnusalt kergelt veinine, siis peaks paras olema. Vähemalt minu nina järgi. Nüüd vala juurde koor, maitsesta soolaga ja kui vedelik uuesti keeb, lisa karbid. Sinimerekarpide valmimisest saad aru nende avanemise järgi, aga kuna kasutasin seekord ühe karbipoolega rohekarpe, siis valmimisest andis aimu vana hea kõhutunne. Puista peale peterselli ning serveeri ahjus grillitud pestosaiade ja Mimosa-kokteilidega.

Vaarika-mustikasmuuti

Ilmselt pole keegi mu puudumist märganud, aga niisama info jagamise mõttes ütlen, et pole mitu kuud kirjutanud. Mitte, et ma söömise või söögitegemise maha oleks jätnud. Esiteks ei austa mu lugupeetud sõbrad mind külaskäikudega eriti tihti, seega pole kellelegi süüa teha. Teiseks käin ma igal nädalal vanaema-vanaisa juures külas, kus kõht korralikult täis söödetakse ja ülejäänu kaasa pakitakse. Nii et ma elan põhiliselt vanaema toidu peal. Kaalust ka näha, muide. Ja kolmandaks on mu fotokas katki, nii et viimase aja gurmeeõhtusöögid on nii ehk naa jäädvustamata jäänud. Luban kõigi nende probleemidega tegeleda! Alustades hommikusest trennist ja sellele järgnevast vaarika-mustikasmuutist.

Kahe smuuti jaoks läheb vaja:
suur peotäis vaarikaid
väiksem peotäis mustikaid
1 banaan
natuke õunamahla (vanaema käest saadud, mitte poe oma)
mandlipiima

Tee nii:
loobi kõik komponendid blenderisse, umbes minut blenderdamist ja smuuti valmis. Vala klaasidesse ja puista peale veel mõned marjad. Kuna mu enda blender andis otsad ja kasutan praegu sõbrannalt laenuks saadud väikest plastmassist eksemplari, siis pole blenderi küürimine ka väga tüütu. Cheers!