Cubanita

Cubanitast kuulsin esimest korda umbes aasta tagasi sõprade käest - "corontšiku-joomise-koht". Teist korda ilmus see lounge pildile umbes paar kuud tagasi, kui selgus, et minu salsatantsijatest sõbrad on seal neljapäevastel üritustel alati kohal. Niisiis ei olnud mind vaja ühel järjekordsel neljapäeval kaks korda kutsuda - lendasime peale!

Üritus ise oli väga äge - justkui reedeöine klubitripp viisakamate inimestega viisakamasse kohta tõstetud. Muusika ja tants lendasid kohe ukselt näkku ning istuda ega astuda ei olnud kuhugi. Esimesed minutid olid igatahes paljulubavad. Aga seal see lõppes!

Esimene katse veini juua - majaveini pähe serveeriti meile kaks klaasi pissi. Jõime kiiresti ära, et mõistlikumat jooki välja pommima minna. Õnneks olid klaasid väiksed.
Teine katse veini juua: "Vabandage, see eelmine oli mingi sodi. Kas teil on mõnd veini, mida saaks klaasiga, mis ei oleks selline sodi?" Poiss baaris oli noor ja armas ja väga ei vaielnud....ja valas uut sorti sodi.
Vahepeal toodi söök - soe veisefilee salat. Atraktiivse nime all serveeriti taldrikutäis praetud sibulat (ja mingeid muid juurvilju, mille sorti, värvi ega maitset polnud sibula alt võimalik tuvastada). Mu sõbranna oli ilmselgelt pool päeva näljas olnud, nii et ta selekteeris juurviljakombost osavalt ainukese söödava osana kartulid välja. Viie-eurosed praekartulid, mmmm... Kui ma sõbranna näoilmes ja kommentaarides veel veidi kahtlesin, siis ühes ampsus enam mitte! Klaas veini õnneks suutis praesibula ära tappa.

Kolmas katse veini juua: "Vabandage, meile on kaks korda sodi antud. Kas teil on VEEL mõnd veini?" Mispeale koukis noor ja armas poiss välja ühe väikse itaallase (veini, mitte järgmise noore ja armsa poisi) - välimuse järgi otsustasime, et selle me võtame! Hädine klaas viie euro eest, aga okei, maitse oli nagu valgel veinil peab olema.
Järeldused teeb igaüks ise. Vihje korras võin soovitada Cubanitasse kas tantsima või Coronat jooma minna - aga söögist ja veinist eemale hoida. Või ise kaasa võtta.