Maasika-basiilikusmuuti ja "kunstiline hommikusöök"

Äranäritud klišee on, et hommikusöök on iga päeva alus. Sest päeva alustamiseks on vaja vaimutoitu, keha vajab hommikuti energiat ning korralik hommikusöök hoiab ära pooleks päevaks liiga suure näljatunde kuhjumise ja seega hiiglasliku lõunasöögi sisse kühveldamise. Minu meelest on hommikusöök vajalik selleks, et mitte keset päeva tigedaks muutuda. Sest nälg teeb inimesed kurjaks.

Viimasel ajal on ümberringi vist nii mõnigi hommikusöök vahele jäänud, sest näen tülitsemist väga palju. Kuidas sõbrannad omavahel nii tülli keeravad, et leppimiseks läheb vaja mitut nädalat ja teiste inimeste sekkumist. Kuidas üks meeskodanik vihastab teise peale nii, et kustutab ta ära oma Facebooki sõbralistist ja ei räägi temaga mitu nädalat. Ja kuidas ma ise ja mu kõige kallim sõbranna teineteise suunas riiakalt serveeritud süüdistusi loopima kukkusime. Meil kummalgi ei ole tülitsemisgeeni, aga seekord läks korralikuks sõjaks. Aga nii enda kui teiste kogemused õpetavad, nii et järgmise päeva veetsime mõlemad omaette  kogu situatsiooni analüüsides, õhtuks olime otsustanud käituda nagu täiskasvanud ja leppisime pika telefonikõne jooksul ära. Sest negatiivne emotsioon teeb nii keha kui vaimu haigeks ja kallite inimestega tülitsemisele kulutatud aeg on raiskamine. Ja sest me armastame teineteist.

Tüdrukute hommikusöök on maasika- ja basiilikusmuuti: pane blenderisse suur peotäis värskeid või külmutatud maasikaid, üks banaan, veerand klaasi piima ja peotäis basiilikulehti. Pärast minutit blenderdamist on hommikusöök valmis.

Poiste hommikusöök on (kõik järgnev on tsitaat meeskodanikust hommikusöögi autorilt) "kunstiline hommikusöök": vaja läheb 2 muna, vett ja potti. Keeda munad, pane need taldrikule ja juurde serveeri ketšupit ja kodujuustu. Nii valmib 3 minuti hommikusöök. 

 

Julgen veidi sõna võtta ja väita, et muna keetmine ei käi ainult kolme minutiga, aga igaüks otsustab ise. Peaasi, et ei tülitseks. Kui tüdrukud hommikul siidri asemel maasika-basiilikusmuutit ja poisid õlle asemel südamekujulist praemuna saaksid, oleks maailmas üleüldse ilmselt tülitsemist vähem. Sest armastus teadupärast käib kõhu kaudu.

Vähisabasalat

Mina ja lähimad sõbrannad saame kõik sel aastal 30. Siiamaani olen asjaosalistelt näinud sellele kahte reaktsiooni - esiteks numbri vahetumise paanikat ja teiseks, et sellist sündmust peab suure peoga tähistama. Mina ei paanitse. 30 (ja midagi) kõlab paremini kui 20 ja midagi - oled juba tark, veel ilus ja saad deitida nii 20ste kui 40ste meestega. Okei, see esimene ei kõla isegi teoorias hästi...ütleme siis näiteks 28. Jutu mõte on see, et valikuid on palju. Nagu kunagi vastas mu ema minu mossitamisele "miks mina pean perekonnas kõige pisem olema?" paari sekundiga: "et saaksid igas kõrguses kingi kanda ja igas pikkuses meestega käia!"

Oma sünnipäeval peaks tervet päeva nautima, hoolimata sellest, kui hirmuäratav uus number tundub. Võtta vaba päev ja diivanil lesides kõnesid ja sõnumeid vastu võtta. Ja midagi väga head süüa. Ühel oma sünnipäeval, kui olin veel väga noor, aga juba peaaegu sama ilus, kui praegu, veetsin lõunat just sel viisil - diivanil leboskledes lõunaks vähisabadega salatit süües. Ideaalis saab boyfriend sellise imelihtsa lõunasöögi tegemisega hakkama ja toob selle sulle voodisse...või diivanile. Reaalses maailmas teed seda ikkagi ilmselt ise. Mis sellest, et sünnipäev on sinul ja mitte kodanik boyfriendil.

Kahe vähisabasalati jaoks läheb vaja:
200 g vähisabasid
200 g kirsstomateid
1 punane sibul
tuust basiilikut
balsamicot
soola ja musta pipart

Tee nii: poolita kirsstomatid, rebi basiilikulehed tükkideks ja tee sibulast õhukesed viilud. Sega kõik kokku, lisa salatisse vähisabad ning maitsesta  soola ja pipraga. Serveeri balsamicotäppidega ja lonksa kõrvale sünnipäevashampi.

Granaatõunamarinaadis notsu

Mitte küll eelnevalt plaanitult, aga viimasel ajal püstitan erinevaid rekordeid. Kollektsiooni pildistamise ajal olin 31 tundi magamata - sest "kõik asjad viimasel minutil" meetod on töötamiseks ju ainuõige, eks! Kollektsiooni välja tulemise päeval olin 26 tundi järjest söömata - sest nii palju tagasisidet oli, et sellele reageerimise ajal ei olnud lihtsalt meeles süüa. Kui meelde tuleb, siis tuleb ikka 26 tunni vääriliselt, nii et oled valmis elevandi ära sööma. Õnneks saab salat kiiremini valmis, kui elevant, eriti kui eelmisel päeval on meeles olnud notsuke marinaadi panna.

2 portsjoni marinaadiks läheb vaja:
300 g sea sise- või välisfileed
4 spl granaatõunasiirupit
1 küüslauguküüs
2 spl palsamiäädikat

2 inimese salatiks läheb vaja:
2 peotäit salatilehti
ühe granaatõuna seemned
1 spl granaatõunasiirupit
1 spl palsamiäädikat
4 spl oliiviõli salatikastmesse + veidi praadimiseks
soola ja musta pipart

Käitu nii: sega marinaadiained kokku, pläkerda seafilee igalt poolt marinaadiga kokku ja jäta ööpäevaks külmkappi seisma. Järgmisel päeval grilli fileed pannil mõlemalt poolt umbes 5 minutit. Samal ajal jõuad salatilehed taldrikule jaotada ja salatikastme kokku segada. Tükelda seafilee viiludeks, laota salatile ning puista peale granaatõunaseemneid ja vala üle kastmega.

Mu järgmiseks rekordiks on "kaks moedemmi samal päeval"!

Tomatisupp tšilli ja basiilikuga

Ma olen korduvalt üritanud oma sõpru tšilliga ära tappa...või vähemalt raskekujulist tšillikahjustust tekitada. Muidugi mitte sihilikult, lihtsalt mu enda tšillitaluvus on päris kõrge ja vahel unustan süüa tehes oma nõrgukeste sõpradega arvestada. Päris mitu korda on juhtunud, et poisid istuvad ümber laua, särgid seljast visatud, aknad lahti ja söövad vapralt tulist tomatisuppi. Pärast üritavad kordamööda kraani tühjaks juua...

Mitte et ma erilise psühholoogiaalase andega oleks, aga kaasa tundmise või kätte maksmise ideede jagamise asemel üritan mõistlikke lahendusi leida, ehk selle pärast räägitakse mulle päris tihti suhteteemalisi lugusid. Viimane neist oli küsimus: "Kuidas reageerida, kui su boyfriend pööritab silmi selle peale, et sa ei tea spordist, ehitamisest ja muust sellisest sama palju kui tema?" Huvitav, kuidas kodanik Pöördsilm ise reageeriks, kui saaks etteheitva "tegelt?!?" vastuseks iga kord, kui ta ei suuda söögitegemise, heegeldamise, moeajakirjade, aeroobika ja dieetide teemalistes vestlustes sammu pidada. Naised ei peagi ehitamisest ja spordist midagi teadma, nagu nad ei pea teadma midagi habeme ajamisest või püsti pissimisest. Kui meeskodanik sellest aru ei taha saada, võid teda eluohtlikult tšillise tomatisupiga karistada.  

Sellest kogusest saavad süüa 4 inimest:
1 sibul
2 (või enda taluvuse järgi) punast tšillit
1 väike paprika
1 porgand
veidi õli
2 anšoovisefileed
1 purk purustatud tomateid
sama suur purk kana- või köögiviljapuljongit
2 tl balsamicot
1 tl suhkrut
veidi soola
4 küüslauguküünt
suur tuust basiilikut
serveerimiseks maitsestamata jogurtit

Tee nii: kuumuta õlis tükeldatud sibul, tšilli, paprika ja porgand - vaiksel kuumusel, sest ei ole vaja praadida, vaid lasta maitsetel sõbruneda. Lisa anšoovisefileed, sega paar minutit ning siis kalla juurde purustatud tomatid ja puljong. Maitsesta balsamico, suhkru ja soolaga ning lase vaiksel tulel umbes pool tundi keeda. Nüüd lisa purustatud küüslauguküüned, keeda veel 10 minutit ja sega siis basiilikutuust supi sisse.  Jahuta veidi ja püreesta tomatisupp saumikserit või blenderit kasutades. Serveeri maitsestamata jogurti (südamekestega muidugi!) ja basiilikulehtedega.

Tomatisalat hiidkrevettidega

Mu õde on üks vapustavalt osav, andekas ja mitmekülgne tütarlaps - jah, see jookseb meil perekonnas. Oma loomult oleme väga erinevad - mina olen impulsiivne ja ülevoolav, tema rahulik ja tasakaalukas. Lisaks kellast kellani kontoritööle harrastab mu õde aktiivselt joogat ja meditatsiooni. Viimast õpetas ta ka mulle. Ta seletas pikalt ja põhjalikult, kuidas käivad esiteks ette valmistavad sammud ja kuidas kogu protsess lõpuks välja peaks nägema. Rahutu ja püsimatu, nagu ma olen, aga endalegi üllatuseks olen nüüdseks mitu nädalat vastu pidanud ja (nii õe kui minu enda) veel suuremaks üllatuseks mulle väga meeldib! Töötab ka - nii hea on igat päeva rõõmsa ja rahulikuna alustada. Soovitan kõigile!

Söögitegemisprotsess võib samamoodi olla pikk, rahulik ja kannatlikkust nõudev - nagu ahjus küpsetatud tomatid.

Ühe tomatisalati jaoks läheb vaja:
6 kirsstomatit
2 tavalist väiksemat sorti tomatit
peotäis rooma salatit
mõned hiidkrevetid
seesamiseemneid
seesamiõli
oliiviõli
küüslauku
soola ja pipart

Käitu nii: poolita kirsstomatid, lao ahjuplaadile, piserda oliiviõliga, puista peale purustatud küüslauku ja küpseta ahjus 100 kraadi juures poolteist tundi - jah, see ongi kannatlikkusharjutus. Vaatad läbi klaasi tomateid, neelud käivad, aga enne pooltteist tundi välja võtta ei tohi. Samal ajal tegele millegi muu kasulikuga ja 10 minutit enne tomatite valmimist tee salat valmis. Lao taldrikule rooma salat ja sektoriteks tükeldatud värsked tomatid. Grilli hiidkrevette seesamiõlis umbes 5 minutit, lõpus lisa seesamiseemned. Tõsta krevetid salatile, lisa sinna ka ahjust tulnud tomatid ning maitsesta soola, pipra ja oliiviõliga.

Kuna mu õde on taimetoitlane ja krevette ei söö, siis temal (ja teistel taimetoitlastel) soovitan samasugust tomatisalatit teha näiteks seesamiõli ja -seemnetega grillitud juustu või tofuga.

Veisefilee beurre blanci, kukeseente ja ubadega

Kas oma eksidega peab sõbralikult läbi saama? Või on parem pärast seda, kui armastus otsa saab, kumbki oma teed minna ja unustada, et teine inimene eksisteerib? Või jätkata suhtlemist vanal heal "seks eksiga" meetodil? Minu kogemused ütlevad, et kõik sõltub sellest, mis kahte inimest ühendas. Peaasjalikult seksil põhineva suhte puhul ei oska selle inimesega pärast lahkuminekut enam midagi peale hakata. Kui aga olete eelkõige sõbrad olnud, koos nii nalja ja naeru kui kurbust ja pisaraid jaganud, või isegi enne suhet juba sõbrad olnud, ei ole sinna tagasi minek eriti keeruline. Suured emotsioonid ja mälestus suhte füüsilisest poolest lähevad üle ja jääb ainult sõprus - tõenäoliselt veel parem ja tugevam, kui varem. Ühe minu algul sõbra ja hiljem elukaaslasega käisime mõlemapoolsete sigaduste ja muude kodanike lisatud kuulujuttude pärast suure tüliga lahkumineku läbi ja ei suhelnud teineteisega mitu aastat...kuni selle suveni. Ilmselt mõtlesime mõlemad juba mõnda aega leppimisele, vähemalt mina küll, aga tema oli see julge, kes lõpuks esimesena kontakteerus. Pikemalt mõtlemata olin loomulikult nõus temaga kohtuma ja ei pidanud seda kahetsema. Õhtusöögi, kahe pudeli veini ja mitme tunni nalja ja naeru saatel leppisime ära ja suhtleme senini päris tihti. Hiljuti tegime koos süüa - kuna ta ei ela Eestis, siis leppisime kokku, et täna sööme steiki ja pärast saadame teineteisele pilte. Nummi, eks :) Mis sellest, et teisel pool maakera, aga mul on hea meel, et ta mu elus tagasi on!

Mina tegin veisefileed beurre blanc kastme, kukeseente ja ubadega ning jagasin seda meie ühise armsa sõbrannaga.

Kahe inimese jaoks läheb vaja:
300 g veise sisefileed
peotäis kukeseeni
paar lusikatäit seesamiseemneid
peotäis kollaseid aedube
punast tšillit
küüslauku
peterselli
soola ja pipart
oliiviõli
1 tl seesamiõli
suts võid

Beurre blanc ehk hele võikaste:
1 šalottsibul
2 sl valge veini äädikat
umbes pool klaasi valget veini
100 g võid
soola ja valget pipart

Käitu nii: keeda ube soolaga maitsestatud vees paar minutit. Samal ajal puhasta kukeseened ja pane nad pannile või sisse praadima. Keedetud oad pane oliiviõlisse teisele pannile ning lisa neile tükeldataud tšilli, küüslauk ja petersell. Jälgi aegajalt segades mõlemal pannil toimuvat, maitsesta soola ja pipraga ning kui oad ja kukeseened tunduvad söömisvalmis olevat, tõsta kõrvale serveerimist ootama. Ära unusta kukeseentele vahetult enne tulelt võtmist seesamiseemneid ja paari tilka seesamiõli lisamast! Kastme jaoks tükelda šalottsibul ning pane koos äädika ja veiniga väiksesse potti. Lase keema tõusta, siis alanda kuumust ja lase vaiksel tulel kastmel redutseeruda. Kui alles on jäänud umbes kolmandik, lisa pidevalt segades võikuubikud ning maitsesta soola ja valge pipraga. Kõige viimasena küpseta veisefilee, tükelda viiludeks, serveeri ubade ja kukeseentega ning vala peale beurre blanc.

Kollane karri

Mu sõbrad on väiksed lohakad ja räpased põrsad! Iga kord, kui keegi külas on käinud, saan lisaks nõude pesemisele ka rõõmsalt mööblit küürida - sest iga kord on valged toolid, valge vaip ja valge diivan, või vähemalt üks neist, oma doosi punast veini saanud. Kusjuures kummalisel kombel on veiniplekid otseses seoses sellega, kes külas on käinud - naisinimesed jätavad maha palju väikseid veinitäpikesi, aga meesinimesed lajatavad diivanile punast veini ikka südamest. Ei, ma ei liialda ega mõtle seda välja - viimase paari kuu jooksul olen täpselt kaks korda Vanishi ja muude imevahenditega diivanit küürinud.

Nüüdsest saab minu juures istuda kiletatud diivanil või veini juua ainult vannitoas. Aga väikestele räpastele põrsastele väikest nämmat sealihakarrit võib ikka pakkuda - seda ka muidugi kiletatud toolidel kiletatud laua ääres!

Kollase sealihakarri neljale inimesele saab järgnevatest ainetest:
400 g sea sise- või välisfileed
purk kookospiima
sama suur purgitäis puljongit
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 punast tšillit
paarisentimeetrine jupp ingverit
väike tuust värske koriandri varsi (lehed jäta serveerimiseks)
1 tl vürtsköömneid
1 tl kurkumit
pool tl jahvatatud koriandrit
pool tl kaneeli
soola
praadimiseks õli
serveerimiseks riisi, jogurtit ja koriandrilehti

Käitu nii: pruunista kõigepealt kuubikuteks tükeldatud seafilee õlis ja tõsta siis mõneks ajaks kõrvale. Loobi pannile tükeldatud sibul, küüslauk, tšilli, ingver ja koriandrivarred ning lase nõrgal kuumusel maitsetel veidi sõbruneda. Nüüd lisa kõik vürtsid ja sega paar minutit, kuni pasta maitset võtab. Vala juurde kookospiim ja puljong ning kui segu juba keeb, ka liha. Lase vaiksel tulel umbes 45 minutit keeda, kuni karri pakseneb. Serveeri riisi, maitsestamata jogurti ja koriandrilehtedega.