Idusalat

On mõned inimesed, kellega alatasa midagi juhtub. Näiteks lööd puusakondi vastu lauanurka ära või jätad näpu sahtli vahele või laua taha arvuti juurde istet võttes lükkad alati ja iga kord jalaga prügikasti ümber. Mina olen ka üks selline näide. Pidevalt on kusagil sinikad või midagi katkist plaastri all peidus.

Ühel ilusal pühapäeval pärast turul käimist kõnnin ulja sammuga oma imeilusates lehvivates pükstes, kott rediste, sibulate ja tillivartega näpu otsas mööda Kadriorgu ja lihtsalt niisama, päise päeva ajal, täiesti kainena, keset sirget teed, astun omaenda pükste peale ja käin keset tänavat kõhuli. Ma ise ei saa esimese hooga aru, mis täpselt juhtus ja meeskodanik kõrval jõuab ka ainult vaadata: "Mis? Kuhu kadus?!? Ah siin all..." Pärast apteegis jalahaavade kinniplaasterdamist ja kui enam nii hirmus valus polnud, oli juba päris naljakas. Teistel ilmselt veel tükk aega hea naerda.

Aga turult saab praegu juba häid värskeid produkte ja neil päevadel, kui tohutut lihaisu peal ei ole, on idude, rediste ja avokaadoga salat väga mõnusaks lõuna-, õhtusöögiks või niisama snäkiks.

Ühe salati jaoks läheb vaja:
peotäit erinevate salatilehtede segu (sellised tugevamad, krõmpsud, nagu rooma salat ja endiivia on paremad kui õrnad lehtsalati või rukola lehed)
4-5 redist
üht väiksemat avokaadot
peotäis erinevate idude segu (neid turult ei saa, mina ostsin Prismast)

Kastmeks:
pool tl sinepit
paar tl sidrunist pigistatud mahla
veerand riivitud või väga peenelt tükeldatud küüslauguküünt
2 spl oliiviõli
veerand tl pruuni suhkrut
maitseks veidi soola

Käitu nii:
tükelda kõik salatikomponendid täpselt nii, nagu meeldib ja mugav suhu toppida tundub ning sega kergelt. Sega kõik kastmeained omavahel korralikult läbi, vala kaste salatile, sega veel veidi ja söö kohe ära.

Avokaado-tomatibruschetta

Ma tean küll, et ei ole oktoobrist saati mitte midagi kirjutanud. Samas ei ole juhtunud ka midagi rabavat, millest kohe plähmerdama peaks ja ühtegi uut suurepärast retsepti pole ma ka välja mõelnud. Avokaado, vasikaliha, puu- ja juurviljad on jätkuvalt menüüs, aga neile on nüüd ühe meeskodaniku teenena lisandunud toiduaineid, millel varem minu köögis ruumi ei olnud - nagu kartul, sai, nuudlid, riis jne. Samas saab mõlemat rõõmsalt ühendada ja üks selline mõnus kombo on avokaado-tomatibruschetta. Nii lihtne, aga tõesti mõnus snäkk!

Vaja läheb:
ciabattat
poolt avokaadot
ühte keskmist tomatit
väikest tuusti basiilikut
kahte küüslauguküünt
soola ja musta pipart
oliiviõli
balsamicot (seekord seda kreemi, mitte äädikat)

Käitu nii:
lõika ciabattast viilud ja rösti ahjus mõlemalt poolt krõbedaks. Tükelda tomat ja avokaado, viiluta üks küüslauguküüs, rebi basiilikulehed veidi väiksemaks ja sega kokku. Maitsesta oliiviõli, soola ja pipraga. Nühi röstitud ciabattaviile selle teise, pooleks lõigatud küüslauguküünega ja piserda peale veidi oliiviõli. Tõsta ciabattadele tomati-avokaadosegu. Viimasena puista peale veel veidi musta pipart, piserda oliiviõli ja balsamicot ning söö kohe ära!

Hommikusöök

Kümme päeva hommikust trenni ja korralikku hommikusööki on tänasega läbi saanud. Pean tunnistama, et esimesed paar päeva olid vaevalised ja seda eriti just hommikuse söömise, rohkem kui trenni osas. Kui omavahel võrrelda, siis tulid hommikusöögid päris ebaühtlased - näiteks neil päevadel, kui kella 8ks tööle või varsti pärast hommikusööki ema juurde varasele lõunale läksin, oli hommikune toitumine üsna närb, samas kui pikema trenni päevadel, eriti kui kellaaeg juba lõunale hakkas lähenema, tuli hommikusöök suur, mitmekesine ja maitsev! Tegelikult olid kõik muidugi maitsvad :)

Kuna ma tavaliselt kümne päeva jooksul iga päev trenni ei tee, vahele tuleb ikka mõni puhkepäev ka, siis tegelikult natuke kartsin, mida füüsiline vorm sellest arvab ja kuidas jaksu on. Mitmetunniseid trenne ma ette ei võtnud, nii et lihasvalu all ei kannatanud kordagi ning tahtmist ja viitsimist jätkus lõpuni. Oma tavapärastele jooksu- ja jõusaalitreeningutele tegin vahele joogat ja isegi toas tolmu koguv trenažöör sai korraks tegevust! Kokkuvõtvalt saan öelda, et see kümnepäevane projekt täitis täpselt seda eesmärki, mida vaja oli - juba umbes poole peal mõtlesin õhtul magama minnes, mis trenni järgmisel päeval teen ja mida hommikuks söön, ehk siis ootasin juba ainuüksi selle pärast järgmist päeva. Esimese päeva sundimisest on praeguseks saanud (jälle, lõpuks ometi) mõnus harjumus ja jätkan seda edaspidi kindlasti täpselt samamoodi! Olgu, nädalas teen mõne trennivaba päeva ka :)

Retsepte ma seekord lahti ei kirjutanud, et mitte postitust kilomeetriseks ajada, aga kel lisaks piltidele täpselt minu retsepti järele isutab, siis jagan hea meelega kirja teel.

Ilusaid hommikuid!

Päev 1 - viigimarja-vaarikasmuuti.

Päev 2 - viieviljahelbepuder vaarikamoosi, viigimarjade, mee ja pistaatsiapähklitega koos eriti hea sojapiimaga Lõuna-Prantsusmaa kohviga.

Päev 3 - must seemneleib päikesekuivatatud tomati pesto ja tomati-basiilikusalatiga.

Päev 4 - puuviljasalat.

Päev 5 - rohelise sibula omlett tomatisalatiga.

Päev 6 - avokaado-kiivi-piparmündismuuti, melon ja ploom (väga suur ploom).

Päev 7 - grillitud seemnesai viigimarjamoosi ja juustuga, pirni-murakasmuuti.

Päev 8 - avokaadokreemi ja kooreta keedetud munaga seemnesai, tomatisalat ja värske apelsinimahl.

Päev 9 - kohupiimakreem vaarikate ja pistaatsiapähklitega, viinamarjad (need õiged, kodus kasvatatud, mitte poe omad) ja piparmünditee.

Päev 10 - lapsepõlvemälestus - isa tehtud einevõileib.

Sellest viimasest ma räägin natuke lähemalt. Kui väike olin, siis nädalavahetustel tegi vahel isa hommikusööki - neil kordadel sai kas munavõid või einevõileiba. Munavõi munavõiks, aga ma ei ole kuulnud, et keegi kunagi oleks teinud nädalavahetuse-einevõileiba, nagu minu isa seda tegi. Välimuselt mitte just eriti atraktiivne toit, üks suur võileivamäsu, ja koostisosade nimekiri kõlab nagu "lest vaarikamoosiga", aga tegelikult on see megahea hommikuvõileib (millest tegelikult pärastlõunani kõht täis on). Einevõileiva tegemine käib nii: rösti leib ja määri sinna peale soola ja pipraga maitsestatud hapukoore-majoneesikastet. Sinna peale tõsta kilufileed ja nende peale pressi omakorda nii tihedalt ja palju, kui mahub juustu, kurki, apelsini, pirni ja keedetud muna. Ja pirni ei tohi asendada õunaga, ega kurki tomatiga - siis ei ole see enam see õige einevõileib! Maitses, nagu seitsmeaastasena :)

Tomatisupp kaalikatega

Oletame, et sul on kodus järel ainult natuke suppi (megahea supp, ise keetsid) - kas võtad kõik endale töö juurde kaasa, jätad koju oma kaaslasele või teed pooleks, et mõlemad saaksite natuke?

Sööme tööl proua ülemusega koos lõunat. Jah, ma 99% juhtudest tassin lõunasöögi kodust kaasa, sest läheduses on ainult kas paha köögiga sööklad või paha köögiga toidupood. Proua ülemus muretses, kas lõunasöögiks kaasa võetud supist ikka piisab - ainult natuke oli järel ja teise poole jättis koju mehele.

Teine töökaaslane, noor temperamentne venelanna seletas jällegi ükskord häälekalt, kuidas ta suure õhtusöögi tegi, sinna palju-palju erinevaid komponente lisas ja siis selgus, et tema mees üht neist ei söö. "Mismõttes täiskasvanud inimene ei söö" suhtumisega tütarlaps käratas: "Kui ei söö, siis nälgi!" Nii et nii palju, kui on inimesi, on ka suhtumist toidusse ja selle jagamisse.

Kaalikas on ebaõiglaselt alahinnatud tooraine. Mina avastasin tema ka alles lühikest aega tagasi, aga väga meeldib. Mõnus kohalik produkt, ei maksa suht midagi, samas kasutusvõimalusi on väga palju. Näiteks kaalikatega tomatisupp.

Kahe inimese tomatisupi jaoks on vaja:
ühte kaalikat
ühte väikest sibulat
kahte küünt küüslauku
ühte tšillikauna
ühte sellerivart
ühte porgandit
ühte purki kooritud tomateid
ühte kuhjaga teelusikatäit lambaläätse
oliiviõli
võid
soola

Serveerimiseks:
pestot
maitsestamata jogurtit
või sees praetud kaalikakuubikuid

Käitu nii: koori kaalikas ja tükelda umbes sentimeetristeks kuubikuteks. Ilusamad ja ühtlasemad pane mõneks ajaks kõrvale oma aega ootama, ülejäänu loobi potti õli sisse koos tükeldatud sibula, küüslaugu, tšilli, selleri ja porgandiga. Lase vaiksel kuumusel pidevalt segades maitsetel sõbruneda, maitsesta soola ja lambaläätsega ning küpseta veel paar minutit. Vala juurde kooritud tomatid, samapalju vett (kasuta sedasama tomatipurki) ja keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Sel ajal saad valmis teha pesto - basiilik, küüslauk, seedermänniseemned, oliiviõli ja sool blenderisse ja valmis (seekord ma Parmesani ei pannud) ja või sees praadida need kaalikakuubikud, mille enne oma aega ootama panid. Valmis supp tee saumikseriga püreeks ja serveeri kaalikate ning jogurti- ja pestosüdametega.

P.S. Mina hääletan sekunditki mõtlemata selle poolt, et supp koju oma kõige kallimale jätta.

Viigimarja-vaarikasmuuti

Tean paljusid inimesi, kes hommikusöökidesse väga külmalt suhtuvad, ehk siis neid ei harrasta. Paljude eksemplaride "hommikusöök" koosneb üleüldse kolmest tassist tõrvalaadsest kohvist ja hunnikust sigarettidest. Kuna ma ise olen samuti suve, puhkuse ja sellega kaasnenud lebohuntlusega hommikusöögi söömise unarusse jätnud, otsustasin kümne päeva jooksul iga päeva alustada  trenni ja korraliku hommikusöögiga. Selle ajaga peaks see komme olema juba sisse harjunud ja edaspidi iseenesestmõistetav olema. Loodetavasti saan eeskujuks ja motivatsiooniks olla, et oleks tahet päeva mõnusa miiluga alustada. Pärast on terveks päevaks parem tuju ja enesetunne. Hommikune trenn - see on igaühe enda otsustada.

Kümne päeva pärast näeme - stay tuned :)

Päev 1 - viigimarja-vaarikasmuuti.

Vaja läheb:
viigimarju
vaarikaid (koguseliselt natuke vähem, kui viigimarju)
banaani
mandlipiima

Käitu nii: blenderda kõik koostisosad segamini, vala klaasi, kaunista viigimarjasektori ja vaarikatega (kui huvi, viitsimist ja ilumeelt on) ning joo kohe ära.

Ühepajatoit vasikafilee, puravike ja kukeseentega

Septembris tähistatakse Eesti toidu kuud ja lisaks kõikvõimalikele muudele üritustele levib mööda Facebooki Eesti toidu teemaline väljakutse: "Kuna september on Eesti toidu kuu, siis esitame kõigile toidusõpradele väljakutse täita ka internet Eesti toiduga. Võtke välja oma parimad Eesti toidud, nutitelefonid või kaamerad ja sotsiaalmeedia äpid, sest teile on esitatud Eesti toidu väljakutse.

Nädala jooksul tuleb teil enda Facebooki lehele postitada (vähemalt :) ) üks eriti isuäratav pilt Eesti toidust - soovitavalt koos retseptiga - ja esitada väljakutse viiele sõbrale."

Eesti köök ei ole mu lemmik, et mitte öelda, et olen sel alal täielik käpard. Näiteks ei ole ma mitte kunagi teinud ühepajatoitu ja ilma vastavateemalise väljakutseta oleksin seda veel aastaid edasi lükanud. Ühepajatoit korralikult porgandite ja kaalikatega küll, nagu peab, aga ikka minu, gurmeepiffi, maailmas - vasikaliha, kukeseente ja puravikega.

Kui mina sain Eesti toidu tegemisega hakkama, siis arvasin, et küll saavad mu viis sõpra ka. Möödas on poolteist nädalat ja valitseb täielik vaikus. Seega järgmine kord saadan vastava väljakutse edasi täiesti võõrastele kodanikele.

Vaja läheb:

sibulat
sellerit
küüslauku
võid
õli
vasikafileed
kaalikat
juursellerit
nuikapsast
kukeseeni
puravikke
herneid (külmutatud kujul on täiesti okei)
soola

Serveerimiseks:
hapukoort
rohelist sibulat
tilli

Käitu nii: tükelda sibul, seller ja küüslauk väga peeneks ning pane või ja õli segusse suurde potti madalale kuumusele küpsema. Tükelda vasikafilee paarisentimeetristeks kuubikuteks, prae pannil või ja õli segus ning lisa sibula-küüslaugu-sellerisegule. Maitsesta soolaga, pane potile kaas peale ja lase ilma segamata umbes pool tundi madalal kuumusel küpseda. Nüüd lisa kuubikuteks tükeldatud juurviljad, vala juurde vett, nii et kogu potis olev segu oleks kaetud, pane kaas peale ja lase ühepajatoidul haududa umbes kakskümmend minutit. Vanaema nõuanne oli, et mitte mingil juhul ei tohi segada, lase rahulikult haududa! Seejärel lisa eelnevalt võis praetud seened. Kõige viimasena vala ühepajatoidu sisse herned, lase kaane all veel paar minutit chillida ning siis serveeri - tõsta kogu segu taldrikutele, veidi ikka seda põhja tekkinud puljongit ka ning serveeri loomulikult, nagu peab - hapukoore, tilli ja rohelise sibulaga.

Pähklitega puuviljasalat

Rubriigist "meeleheide". Meeskodanik, kellega selgus, et mitte midagi mitte kunagi mitte millestki välja ei tule ja kellega ma ise juba mõnda aega mingit kontakti ei otsi, helistab pooleteise nädala jooksul iga jumala päev. Kõnetormidele mitte mingit vastust saades teadustab sõpradele, et mulle tuleb edasi öelda, et ma mitte kunagi enam talle ei helistaks ega kirjutaks. No selge, hea siis, et seda mõtteski ei olnud. Paar nädalat õndsat vaikust ja arvasin, et see teema sai nüüd lõpetatud. Naiivselt arvasin! Keset ilusat reedeõhtut saan JÄLLE telefonikõne ja sellele mitte vastates paar minutit hiljem sõnumi: "Ära mitte kunagi mulle kirjuta ega helista." Peale "ahsoo" ei oskagi midagi öelda.

"Ärge mulle helistage ega kirjutage" ma päris ei ütle, aga mõnda aega, ehk umbes kuu, olen veidi eemal küll. Varsti saab näha, miks:) Vahepeal keerulisi toiduprojekte ega suuri söögipidusid ette ei võta, lihtsalt kokku loobitavad salatid käravad sellisel perioodil ülihästi. Hommikusöögiks näiteks pähklitega puuviljasalat.

Vaja läheb:
arbuusi
maasikaid
vaarikaid
granaatõunaseemneid
mandlilaaste
pistaatsiapähkleid
goji marju

Käitu nii: tee arbuusist kuubikud, suuremad maasikad tee pooleks või veerandikeks ja sega vaarikatega kokku. Puista peale granaatõunaseemned koos natukese mahlaga ning kõige peale pähklid ja seemned. Söö teleka ees - aja kokkuhoiu huvides saad hommikusöögi ajal ühe või pool või vähemalt katkendi mõnest telesaatest ära vaadata.