Pelmeenid kukeseenekastmes

Nüüd tuleb üks hoiatav lugu. Enamik noortest vallalistest meestest kodus süüa teha ei oska ja/või ei viitsi, äärmisel juhul leidub nende külmkapis pelmeene ja kalapulki - miks mitte, iisibriisi, pole erilist kokandustalenti vajagi (enamik neist eitab seda, aga tegelikult on noortel ja vallalistel tšikkidel täpselt sama seis). Üks noor ilus mees (kutsume teda hellitlevalt Bobiks) otsustas endale ükskord öösel juua täis peaga hakata pelmeene keetma ja leidis, et samal ajal paariks minutiks külg maha visata oleks päris chill. Kodanik Bob ärkas paar tundi hiljem suitsust sinises toas. Positiivne on see, et ta üldse ärkas, taipas loomulikult kohe aknad lahti teha ja kõik lõppes hästi - ta on jätkuvalt täie tervise juures olev ilus noor mees. Negatiivne on see, et süüa ei saanud.

Pelmeenitaignaks läheb vaja:
1 muna
suts vett
väiksem suts oliiviõli
jahu
soola

Täidiseks läheb vaja:
veisehakkliha
sibulat
küüslauku
suts vett
väiksem suts valget veini
soola ja musta pipart

Kastmeks läheb vaja:
peotäis kukeseeni
küüslauku
soola
väike võikuubik
lärakas valget veini
kohvikoort

Instruktsioonid:
kõigepealt tee valmis taigen. Selleks sega muna vee ja oliiviõliga, maitsesta soolaga ja hakka juurde lisama jahu, kuni oled saanud sobiva konsistentsi. Järgmisena tee täidis - sega hakkliha imepeeneks tükeldatud sibula ja küüslauguga, maitsesta soola ja pipraga ning lisa veidi vett ja veini (nii tekib pärast pelmeeni sisse tore puljong). Rulli taigen lauale lahti (mina kasutasin tühja veinipudelit, aga kellel on, võib taignarulli kasutada. Kuigi ma ei usu, et kellelgi on) ja hakka väikest klaasi abivahendina kasutades pelmeene vormima - täidis taignale, teine pool peale ja klaasi abil teed ilusad poolkuud. See võib veidi aega võtta, nii et parem pane vahepeal mingi chill muusika mängima.

Nüüd hakkab lõpptulemus juba paistma - loobi kukeseened pannile, veidi küüslauku lisaks ja lase seentel vesi välja higistada. Lisa või ja prae veel veidi, siis vala neile peale lärakas veini ja lase kärakal aurustuda. Keera kuumus madalamaks, lisa kohvikoor, maitsesta soolaga ja lase aegajalt segades kastmel veidi pakseneda. Samal ajal keeda pelmeenid - keeduvette lisa veidi soola, loorberileht ja puljongikontsentraati või -kuubik.

Serveerimiseks tõsta veidi kukeseenekastet pelmeenidele, maitsesta musta pipraga ja kaunista koriandrilehtedega. Väga chill.

P.S. Öösel jokkis peaga seda ette võtta ei maksa.

Pastasalat hiidkrevettidega

Mida teha, kui su lõunasöögikaaslane ootamatult lunch date'i canceldab (ilus eesti keel:))? Röögid jälle ilusas eesti keeles "fakk", lähed Hesburgerisse ja närid lõunaks košmaarburgerit koos viha- ja kibestumustablettidega? Vale vastus! Vaatad positiivsest küljest - hea, et kodus ilusas kleidis suurt lõunasööki kavandama ei hakanud ja teed iseendale kiirlõuna olemasolevatest vahenditest.

Väikse pastasalati jaoks läheb vaja:
50 pastat
mõned hiidkrevetid
tuust rooma salatit
tuust rukolat
parmesani
pool punast tšillit
paar teelusikatäit pestot
suts oliiviõli
soola ja pipart

Tee nii:
kõigepealt keeda pasta. Valmis pastale sega juurde pesto ja jäta jahtuma, kuni muude asjadega tegeled. Pasta keemise ajal jõuad ühele meilile vastata, tšillit viilutada, parmesanist laastud teha, pesto kapist välja koukida, rooma salati ja rukola tükkideks rebida ning hiidkrevetid pannile visata. Prae neid minut aega kummaltki poolt ja sega kõigi ülejäänud ingridientidega kokku. Maitsesta soola ja pipraga ning söö kohe ära.

Kui oleks teadnud, et nii nämma välja tuleb, oleks katuseparandajale ka pakkunud.

Idamaine nuudlisalat

Kui terve päev kodus töötades eriti lainele satun, võib lõunasöök täiesti vabalt meelest minna. Meenub alles siis, kui nälg hakkab töötegemist segama. Piinlik lugu. Sel puhul läheb käiku külmkapi sisu ja sellest võimalikult kiiresti tehtav väike rõõmus lunch. Nädalavahetuse sushipeost kappi jäänud kala ja krevetid sobivad ideaalselt.

Kahe toreda salati jaoks läheb vaja:
100 g riisinuudleid
100 g värsket lõhet
200 g hiidkrevette soolvees (tavalised väiksed krevetid ja mõlemad ka toorel kujul sobivad, aga soolvees variandiga läheb kõige vähem aega ja sebimist)
1 suuremat sorti küüslauguküüs
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 punane tšillikaun 
suts oliiviõli
1 spl kalakastet
1 spl sojakastet
2 spl magusat tšillikastet
ühe laimi mahl

Serveerimiseks:
seesamiseemneid
maapähkleid (ilma soola ja muu sodiga töötlemata kujul)
suts seesamiõli
koriandrilehti

Käitumisõpetus: pane kõigepealt pannile seemned ja pähklid, peale veidi seesamiõli, lase aegajalt segades kergelt pruunitriibuliseks küpseda ja tõsta kõrvale serveerimist ootama. Vahepeal jõuad kiiresti vett keeta ja selle kaussi riisinuudlitele valada. Jäta nad taldriku või kaane alla umbes viieks minutiks seisma. Nüüd vala pannile õli ja loobi sinna viilutatud küüslauk, ingver ja tšilli, umbes minuti pärast ka tükeldatud kala (tee kuubikud või ribad või kui huvi on, siis oravakujud, nii nagu endale kõige rohkem meeldib) ja krevetid. Lisa kastmeained, seejärel riisinuudlid, sega kergelt ja lase veidi jahtuda. Tõsta kaussi, serveeri seesamiseemnete, maapähklite ja koriandrilehtedega.

Mis nüüd edasi saab? Siesta? Ei, tagasi moodi tegema:)

Antipasti

Mulle väga meeldib, kui õhtusöögi ajaks keegi külla tuleb. Mitte nii, et "tule õhtul minu juurde tšillima", vaid ikka mitu päeva varem menüüd genereerida ning laudlinad, küünlad ja fäänsid veiniklaasid käiku lasta saaks. Kui aga pärast itaaliateemalise kutsega lehvitamist meenus, et tegemist on kala-, mereanni- ja steigipõlguriga, olin tükk aega suhteliselt ideetu... Lihtsuses peitub võlu, seega otsustasin panustada veinile ja seltskonnale ning sinna juurde lihtsalt väikse antipasti organiseerida.

Kuna see siin pole Itaalia, et lähed ja ostad, mille järele isu on, vaid pead arvestama, mida kusagilt parajasti kätte saab, siis tegin sellise selektsiooni:

päikesekuivatatud tomatid - kuuma veega ellu äratatud kuivatatud tomatid, lisaks veidi oliiviõli ja oreganot
mozzarella-kirsid pestoga (loobi tuust basiilikut, küüslauguküüs, veidi seedermänniseemneid ja parmesani blenderisse, lisa suts oliiviõli ja vett, blenderda, kuni saad meeldiva koostise ja maitsesta soola-pipraga)
rohelised oliivid - maitseks sega juurde tükeldatud päikesekuivatatud tomateid ja küüslauku (tavaliselt paneksin anšooviseid ka, aga kalapõlguri seltskonnas jätsin selle ära:))
grillitud ning küüslaugu ja balsamicoga maitsestatud paprikad
coppa stagionata
värsked tomatid - erineva värvi ja suurusega on armsad (turult saadud "Must prints" on väga popp valik)
parmesan
sinihallitusjuust
grillitud virsikud
prosciutto cotto
melon - turult, Usbeki oma
prosciutto crudo

L'amore passa attraverso lo stomaco :)

Veisefileesalat

Perekond ja lähedasemad sõbrad juba teavad mu häälekaid sõnavõtte...ja hiljem nendesamade sõnade söömist! Klassikute hulka kuuluvad näiteks "ma vihkan sporti!" ja "ma ei hakka kunagi süüa tegema!"...mõlemad on nüüdseks minu igapäevased sõbrad. Mu ema kasutab neist viimast elava näitena motivatsioonikõnes oma tuttavatele, kes väidavad, et ei oska ega taha süüa teha...
Mu viimane (millalgi paari aasta jooksul ilmunud) teadaanne on: "Ma ei hakka endale kunagi üksi kodus olles steiki küpsetama! Nüri!". Aga kui ammu pole väljas sööklas käinud ja steigi isu kallal on, siis hakkad ikka küll!

Väikse veisefileesalati jaoks läheb vaja:
200 g veise (sise- või välis-) fileed
peotäis erinevate salatilehtede segu
1 väike värske kurk
pool värskest punasest tšillikaunast
koriandrilehti
3 tl kalakastet
veerandi laimi mahl
pool tl pruuni suhkrut
praadimiseks oliiviõli
maitsestamiseks soola (soovitan ettevaatlik olla, kalakaste on juba päris soolane) ja pipart

Tee nii: prae veisefileed kuumas õlis kummaltki poolt 5 minutit - selle ajaga peaksid saama veidi alla medium-küpsusastmega steigi. Mitte päris nii, et pärast "muu" ütleb, aga siiski pigem tooremapoolse. Samal ajal jõuad viilutada kurgi (selle jaoks kasuta juurviljakoorijat, saad armsad pikad kurgiribad) ja tšilli ning need koos salatilehtedega taldrikule tõsta. Lase lihal 5 minutit puhata, enne kui talle noaga lähened. Sel ajal sega salatikastmeks kokku kalakaste, laimimahl ja suhkur. Viiluta liha, laota salatikuhjale, maitsesta kastme, soola ja pipraga, puista peale koriandrilehed ning söö kohe ära!

Kartulisalat

Pikemat aega Eestist eemal olnud kodanikel on sageli (kui mitte alati) esimeseks söögisooviks koju tagasi tulles kartulisalat. Samas, kui mõtled, mitu inimest su tutvusringkonnas on, kes kodus olles seda pidevalt suurest isust sisse kühveldaks, saaks vastuseks ilmselt nulli. Mis selle fenomen siis on? Panustan lapsepõlvest pärit klassikutele, mis senini paljudele minuealistele seostuvad à la Eesti cuisine'iga... Näiteks sõbranna pool veiniõhtul tema õde üle pika aja Brüsselist koju oodates olid teada saabuva tütarlapse konkreetsed soovid - kartulisalat ja külm vein. Ma ise pole ka mingi erand - Itaaliast tulles oli kerge Eesti söögi igatsus küll. Kui värsked toorained keset juunikuud käepärast ja ise teha viitsid, siis maitseb tõesti nagu Eesti suvi :)

Vaja läheb:
väikseid armsaid värskeid kartuleid
vutimune
värsket soolakurki
värsket kurki
noori tooreid herneid
sibulat
majoneesi (kui ma tavaliselt hääletan isetehtud majoneesi poolt, siis siinkohal kärab poest ostetu isegi paremini)
maitsestamata jogurtit või hapukoort (mina kasutasin esimest, sest kodus oli)
soola-pipart

Tee nii (kuigi kõik teavad ilmselt nagunii, kuidas klassikutega käituda :)): keeda kartuleid umbes 15 minutit (kui on armsad väiksed, siis pole koorimistööd ilmselgelt ette võtta vaja), sobival hetkel lisa sinna vutimunad - võta aega, nad keevad umbes 3 minutit. 2 minutit enne kartulite valmimist keera kuumus põhja ja lisa sinna herned. Kui tunned, et kartulid ja herned on valmis, kalla vesi ära ja jäta nad jahtuma. Samal ajal tükelda vaba käega robustseteks kuubikuteks kõik ülejäänud komponendid peale vutimunade, sega kokku jogurti ja majoneesiga ning maitsesta soola-pipraga. Kui kartulid ja herned on jahtunud, lisa need ülejäänud komponentidele ning sega läbi.

Garneeri poolitatud vutimunadega ja serveeri värske salatikuhjaga (liiga eestimeelseks ka ei maksa minna...joogiks on valge vein ja mitte külm viin).

Pastasalat ehk kompromissilõuna

Ma ei tea, kui paljud inimesed tänapäeval usuvad hingesugulaste olemasolusse... Mina ei uskunud, kuni kohtusin Kätliniga. Sattusime 10 aastat tagasi samasse kohta tööle ja esimene emotsioon mõlemal (!!!) oli: "kes kurat see beib on?!?". Esialgsest tolereerimissuhtest sai poole aasta pärast sõprussuhe ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saime - mis siis, et elukohtadeks vahelduva eluga Tallinn, Tartu, Milano, aga kui sellise inimese leiad, siis soovitan temast kinni hoida!

Kätlin on tugevalt Itaalia-usku, nii et nende juures Tartus külas käies pakutakse lisaks ämbritäitele veinidele tavaliselt kas pitsat või pastat. Kõik söömaajad on seal jumalikud olnud, aga minu saia-armastus on veel lapsekingades, nii et üle kolme päeva naljalt vastu ei pea. Aga oleme mõlemad õppinud kompromisse tegema:) Sellesuvine kombo Käti pasta- ja minu jäneste toidu armastusest käras mõlema jaoks hiilgavalt!

Vaja läheb:
pastat (penne või farfalle on parimad valikud)
rooma salatit
parmesani
oliiviõli
soola-pipart
pestot (Kui muidu olen mõlema, nii ise tehtud, kui poest ostetud variandi poolt, siis siia läheb esimene kindlasti paremini. Paanitseda pole vaja, see võtab 2 minutit - loobi blenderisse tuust basiilikut, veidi röstitud seedermänniseemneid, küüslauguküüs, peotäis parmesani, suts soola, tekstuuri soovi järgi oliiviõli ja blenderda rõõmsalt pool minutit).

Tee nii:
keeda kõigepealt pasta. Samal ajal rebi salatilehed tükkideks ja tee juurviljakoorimisnoaga parmesanist laastud. Valmis pasta sega kohe pestoga. Jaga pasta salatitaldrikute vahel, lisa parmesan, veidi oliiviõli ja soola-pipart. Serveeri sooja ilmaga terrassil koos kahe tšiki ja punase veiniga.

Toost hingesugulaste terviseks ja buon appetito!