Avokaadoomlett

Vana tõde on see, et kui tahad midagi, mida (veel?) olemas ei ole, siis tee see ise valmis. Nagu üks sõber tundis huvi, kas Facebookis on olemas kommuun nimega "Ma vihkan Keskerakonda" ja leides, et - imelikul kombel - mitte, võttis plaani selle ise teha. Selle kohta, kas ta ka tegudeni jõudis, mul andmed puuduvad.

Kõriauguni sellest, kuidas end taimetoitlaste, veganite, dieedipidajate jne jne kastidesse topitakse ja teisiti toitujatel nägu täis sõimatakse. Söömine on mõnus ja kogu lugu. Seega, kuna ma olen esiõgardi tiitlile korralik kandidaat, aga olen kindel, et täpselt sama arvajaid on veel, siis tegin Facebooki vastava grupi - "Ma olen õgard".
Teen ise headest värsketest asjadest süüa ja jagan teistega ka. Pilte ja retsepte, mitte toitu. Õgardid toitu ei jaga.

See kõik toimus umbes kümne minuti jooksul. Kannatasin diivanil krimiseriaale vaadates eelmise õhtu veinikahjustuse all - jah, seda esineb, kui oled esiteks kastis nimega 31-50 ja teiseks otsustanud paljud veinijooomised trenni või kurgivee vastu vahetada. Mul on varsti ilmselt limonaadist ka pohmell. Reklaamipausi ajal tegin kiiresti hommikusöögi ja kasutasin seda, mis külmkapist kõige esimesena kätte sattus.

Ühe hommikusöögi (kuna see on nii suur, siis ka ilmselt lõunasöögi) jaoks - omletiks:
kaks muna
pool avokaadot
üks väike tomat
värsket basiilikut
soola ja pipart
oliiviõli

Salatiks:
veerand suuremat sorti õunast
kaks suurt maasikat
rukolat
soola ja pipart
oliiviõli
sidrunimahla

Serveerimiseks:
hapukoort
pestot - kuna eelmisest õhtust oli külmkappi jäänud. (Topi basiilik, küüslauk ja seedermänniseemned blenderisse, vala peale oliiviõli ja veidi vett, et liiga õline ei tuleks, maitsesta soolaga ja blenderda segamini. Külmkapis säilita kaane all.)

Käitu nii: kuumuta õli pannil. Tükelda avokaado ja tomat ning viska pannile. Vala sinna peale lahti klopitud munad (liiga vihaselt vahustada pole vaja, kergelt segamini pööramisest piisab täiesti), maitsesta soola ja musta pipraga ning lase kaane all vaiksel tulel küpseda, kuni muna tundub valmis olevat. Puista peale basiilikulehed. Kuni omlett söömistemperatuurini jahtub, tee kiiresti salat. Selleks viiluta õhukeselt õun ja maasikad ning maitsesta soola, musta pipra, oliiviõli ja sidrunimahlaga. Serveerimisel tõsta omleti- ja salatikuhjale peale suur lusikatäis hapukoort ja väiksem pestot. Olen ju õgard?

Roheline smuuti

Sõbranna rääkis ühest Hiina vanasõnast. Esiteks ei mäletanud ta, kuidas see täpselt sõnastatud oli. Teiseks on ta venelanna ja seega läks tõlkes ilmselt ühtteist kaduma. Kolmandaks ei mäleta mina ka täpselt, kuidas see sõnastatud oli. Nagu telefonimäng. Mõte oli igatahes selline, et igaühel meist on käe (või jala, ei mäleta) ümber nähtamatu punane pael, millega ta teise inimesega ühendatud on. SELLE teise inimesega. Ja pole oluline, kus, millal, mis asjaoludes te kohtute või kas vahepeal teie teed millegipärast lahku lähevad, ta on sinu inimene ja lõpuks saate te kokku nagunii. See kõlab nagu armas muinasjutt, või "Videvik" või "50 shades...", aga millegipärast ma usun seda. Tõsiselt.

Armastus käib teadupärast kõhu kaudu, seega tee ikka kaks smuutit.

Kahe smuuti jaoks läheb vaja:
üks avokaado
üks pirn
kaks kiivit
kaks banaani
sojapiima

Käitu nii: koori ja tükelda kõik puuviljad, loobi blenderisse, vala juurde nii palju sojapiima, et tulemus ei oleks beebitoit, vaid mõnus kreemine jook ning blenderda see mõnus kreemine jook valmis. Kalla klaasidesse ja vii teine oma punase paela inimesele koos kohvi ja ülejäänud hommikusöögiga voodisse.

Vasikafilee petersellikastme ja pähklisalatiga

Eile olin just trenni lõpetanud, kui helistas minu tore sõber: "Helen, mis sa teed? Mul on igav!" Vastasin, et teen ilmselt klaasi veini ja vaatan filmi, ühesõnaga vaba õhtu, aga linna peale laiama ega baaridesse shotte kõmmutama minna ei taha. Ja käisin küllakutse välja. Mulle võib muide alati külla tulla. Ma imestan, miks mu sõbrad seda ei tee. Õige jah, mul polegi eriti sõpru. Igatahes....see konkreetne meeskodanik lendas mingi aja pärast peale, vein kaasas. Kuna ta tuli autoga, siis küsisin lihtsalt viisakas olla püüdes, kas tema ka veini soovib. "Kuule, jaa." Selge, hakkasime veini jooma. Ma ei ole just päris emalik tüüp (no veidi olen), aga hea võõrustaja igal juhul, seega pakkusin snäkiks puuvilju. Oodatud ninakirtsutamise asemel sain vastuseks: "Kuule, jaa." Selge, puuviljataldrik tuli. Jätkuvalt meeles hoides, et sõber tuli autoga, aga samas külalislahke olla püüdes küsisin, kas ta veini juurde soovib. "Kuule, jaa." Selge, valasin. Puuviljad said otsa, seega küsisin, kas veel puuviljaisu on. "Kuule, jaa." Tuli puuviljataldrik number kaks. Ja jõime veel veini. Meenus viimasest õhtusöögipeost sügavkülma jäänud sinihallitusjuustujäätis, seega pakkusin seda kohe oma külalisele. "Kuule, jaa." Selge, jäätis külmast välja ja kaussi! Ja jõime veel veini. Kuidas sa ikka ilma toiduta istud - järgmisena pakkusin sügavkülmas olevaid pardiravioole. "Kuule, jaa." Selge, keetsin ravioole ja tegin sinna juurde värske sidruni-või-musta pipra kastme. Ja käisime vahepeal uue veini järel. Ja jõime veel veini. Vahepeal võtsin õhtuse magneesiumitableti ja veidi nalja teha üritades küsisin, kas meeskodanik ka soovib. "Kuule, jaa". Selge, närisime magneesiumi. Järgmisena avastas mu sõbrake köögikapil oleva müslipurgi: "Mis see on?" "Müsli, ise tegin, kas tahad proovida?" "Kuule, jaa." Ja jõime veel veini. Ja hakkasime filmi vaatama. Ja jäime mõlemad poole pealt magama. Muide, mina kogu seda snäkilaadungit ei söönud. Pärast trenni ja enne veinijoomist tegin endale kiiresti vasikafileega salati.

Vaja läheb:
vasikafileed (mina sain Keskturult)
suur tuust peterselli
üks küüslauguküüs
oliiviõli
sidrunimahla
võid
soola
salatilehtede segu
pähklisegu (mina panin pika järelemõtlemise tulemusena kõrvitsaseemneid, seedermänniseemneid, pistaatsiapähkleid ja mandlilaaste ning olen täiesti veendunud, et just see on ainuõige kombo, kõik pärit Keskturu pähkliputkast, nagu ikka)

Käitu nii: rösti  pähkleid kuumal pannil mõned minutid. Sega konstantselt, et mingeid kõrbenud pähkleid ei tekiks. Kui pähklisegu valmis, vala see pannilt maha ning pane sinna korralik kogus õli ja võid. Selle sees prae kõrgel kuumusel soolaga maitsestatud vasikafileed mõned minutid ühelt ja teiselt poolt. Kuni vasikafilee puhkab, tee salat - maitsesta salatisegu sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga ning puista peale pähklisegu. Vala peale peterselliõli (selleks loobi lihtsalt petersell, küüslauk ja oliiviõli blenderisse), serveeri punase veiniga ja tarbi kohe.

Maasikate ja banaaniga röstsai

Kes veel millegipärast ei tea, kes on Mari, siis nüüd ma räägin. Mari on minu vana, paks ja rahutu kass. Kui väiksena olid tal hüüdnimed nagu Mjäukam ja Kiisukas, siis nüüd Kurjam ja Õelus. Viimased on ta ära teeninud külalisi taga ajades ja neile küüntega jalga kinni hüpates. Isegi Mari vana sõbranna, õigemini ikka minu oma, aga Mariga kassipojast saati tuttav tütarlaps pidi tõdema, et mul on kuri kass - pärast seda, kui ta päeval minu juures oli, samal ajal, kui ma ise tööl olin. Minu hoiatustele, et daami nimega Õelus oleks tark tegu ignoreerida, sain vastu armsa foto kommentaariga "ta on ju nii nunnu". Kümme minutit hiljem tuli uus sõnum: "Su kass tuli mulle täiega kallale! Ta on ikka superkuri sul! Tegi oma kurja kassihäält ja hüppas mulle jalga kinni! Jalad korralikult katki!". Õnneks sõbranna väga ei solvunud, kuna oli omast käest emotsionaalse kassiga tuttav - kooliajal oli tal samasugune, kes laua taga hommikust söövatele pereliikmetele valikuliselt jalga kinni hüppas.

Viimasel ajal tundub Mari aru saavat, mis päeval ma kella kaheksaks (tavaliselt nii vara ei lähe) tööle lähen ja käitub vastavalt. Kui muidu oskab daam nurgas magada, siis valitud varase ärkamise päevadel ronib ta öösel salaja mu kõrvale voodisse. Lisaks sellele, et ta ignoreerib fakti, et ei tohi voodisse tulla, ei maga ta seal nagu korralik kass, käpad kenasti enda ees, vaid teeb "surnud looma" - viskub jalalt külg ees maha, käpad küljel. Hiljem hakkab ta nendesamade käppadega mind voodist välja pressima, oma paksule kehale toetudes, ja kui see ei tööta, siis norskab ja hingeldab. Röökimine ja vastu trügimine ei tööta, tavaliselt ronin lihtsalt voodi teise nurka, üritan elukat ignoreerida ja hommikuni magada. Aga täna sain eriti vihaseks! Kell oli 3:50, kui kassi voodist välja röökisin. Muidugi ei olnud pärast sellist vihahoogu enam võimalik magama jääda, umbes veerand kuus andsin alla ja otsustasin reaalse ärkamiseni jäänud aega hantlitega sisustada. Vähemalt millekski hea! Hommikust pahurust leevendab sojapiimaga kohv koos maasikate ja banaaniga röstsaiaga.

Vaja läheb:
rosinate ja/või pähklitega saia
sidrunijogurtit (sega maitsestamata jogurti sisse sidrunilt riivitud koort, pigista sidrunimahla ja lisa maitseks veidi mett; või siis osta poest juba valmis sidrunijogurtit)
maasikaid
banaani
mandleid
India pähkleid
linaseemneid

Käitu nii:
rösti saiaviilud, viiluta banaanid ja maasikad. Laota viimased röstsaiale, tõsta peale paar lusikatäit jogurtit ning puista üle pähklite ja seemnetega. Iisibriisi. Ja kuna elukat selline hommikusöök isutama ei pane, siis saad rahulikult nautida.

Puuviljasalat juustuga

Homme on naistepäev. Pikemat aega koos olnud paaridel on tõenäoliselt juba omad väljakujunenud traditsioonid, kas, kuidas ja kui suurejooneliselt seda tähistada - kas naiskodanikule lillede toomise, voodisse hommikusöögi serveerimise või ühise suure õhtusöögiga. Värsked paarid alles ilmselt katsuvad piire. Ja üksikud tähistavad seda tavaliselt seltskonnas. Ei, see viimane pole ainult vallaliste naiste üritus! Just praegu  nägin Facebookis oma õe ja tema sõbrannade naistepäeva tähistamise pilti - ühist Pina Colada klõksu. Väga armas! Minul ei ole seda ühte ja kõige armsamat meeskodanikku, kellelt lilli või hommikusööki oodata. Samuti ei arva ma, et meeterahvad peaksid naistepäeval kõigile oma naistuttavatele helistama ja head naistepäeva soovima. Varasematest naistepäevadest mäletan, et mu kunagine elukaaslane tegi õhtusööki. Või tõi isa mulle tulpe ja viis lõunale. Või tähistasime tüdrukutega. Sel aastal pidime samuti sõbrannaga koos tähistama. Mitu nädalat varem kokku lepitud üritus kukkus välja nii, et "sõbranna" telefonile pole vastanud ja Facebooki vahendusel sain teada, et ta on hoopis Tartus. Sõbra- ja naistepäev üheskoos? Pisaratesse ja solvumistesse ma ei usu. Ostan homme endale ise tulpe ja teen hommikusöögiks puuviljasalatit. Ilusat naistepäeva!

Vaja läheb erinevaid puuvilju - mina panin hurmaad, apelsini, kiivit, pirni ja maasikaid, aga piiriks on vaid iseenda fantaasia, seega igaüks segab kokku need puuviljad, mis kõige rohkem maitsevad. Või mis kodus olemas on. Vihjeks, et näiteks viinamarjad sobivad väga hästi, samuti melon, virsikud ja erinevad marjad (viimased kindlasti mitte sügavkülmast võetud kujul!), aga ananass, arbuus, greip, banaan ega õun pole juustuga just parimad sõbrad. Niisiis, vali puuviljad välja, tükelda ära ja pane kaussi. Juust, mille neile lisad, võib olla kõige tavalisem juust, mida tavaliselt näiteks võileiva peale paned. Mina vaatasin loomulikult, millel kõige madalam rasvaprotsent on. Tee juustust kuubikud, lisa salatile ja söö kohe ära!

Lambamaksavõileib

Ma läksin veganitega tülli. Ei, mitte omal algatusel. Ma pean end tolerantseks inimeseks, nii üleüldse, kui toitumisvalikute teemal. Veganeid hukka ei mõista ja ümber veenda ei ürita. Piir tuleb ette siis, kui inimesed peast veganiks muutuvad.

Minu õde on taimetoitlane. Ta ei käi kusagil seltskonnas seda häälekalt reklaamimas ja kui üleüldist tõde kuulutamas, samuti ei palu ta endale mitte kunagi eraldi süüa teha, vaid ütleb, et leiab alati midagi süüa, tema pärast menüüd muuta pole vaja. See on armas. Vastupidiselt viimase aja moehulluse, veganluse usku pööranud kodanikele. Elu enne veganiks hakkamist oli justkui pimeduses elatud, lihasööjad ja karusnahakandjad tuleks maha lasta, nende suunas enda arvates peent irooniat lahmides (sest otsesed sõnavõtud läksid moest koos lihasöömisega) ja ülepäeviti oma vegan-pläustidest pilte postitades parandan pool maailma ära, eks. Mul jätkuvalt pole vegan-pläustide vastu midagi, aga nimetagem asju õigete nimedega. Veganite hapukoor ei ole hapukoor, vaid seemnekreem. Veganite seljanka ei ole seljanka, vaid tomati-köögiviljasupp. Välismaal elavale kodanikule, kes Eesti hapukoore järele igatseb, ju ei ütle, et saa üle, creme fraiche ajab asja ära ja sorry, unustasin musta leiba tuua, aga võtsin lennujaama poest sepiku, see on ju okei? Või kui restos konnajalgu tellid, tuuakse kana omad, sest esimesed said otsa, aga maitse on sama, kannata ära, same shit. Aga kui veganitele soovitada, et asju õigete nimedega nimetada, segaduse vältimise huvides, tahetakse dialoogi asemel sind suht kiirelt põlema panna. Tahan vegan olla, aga samal ajal seljankat, raguud ja verivorsti kühveldada? Taimne verivorst kõlab iseenesest juba nagu Otto-Triin. Absurdselt ühesõnaga.

Ma arvan, et olin umbes viiene, kui vanaemaga tema sõbranna juures külas käisin. "Parti tahate?" Vastust ootamata rabas proua ühel mööda õue kihutanud paarikümnest pardist kaelast kinni ja lõi tal sealsamas paku peal pea maha. Toppis sooja pardi meile kotti ja soovis head küpsetamist. Oleksin pidanud selle peale veganiks hakkama? Viiese minu jaoks oli pigem väga huvitav näha, kust söök päriselt lauale tuleb. Ja teistel partidel oli absoluutselt ükskõik. Minul praegu samuti. Värskelt veganiks hakanud, kisage, kui tahate. Kirjutan postituse lõpuni ja lähen toon turult lambamaksa. Küpsetan ära ja söömise ajal joon kõvasti punast veini ka veel peale. Õhtul panen jänesenahast kasuka selga ja lähen linna peale. Ilusat reedet!

Lambamaksavõileiva jaoks läheb vaja:
lambamaksa (Keskturult saab, 3€/kg, nädalavahetuseti 3.70€/kg)
soolakurki (samuti Keskturult, kuigi viimasel ajal ei ole Salmet enam näha olnud, aga üks armas vene tädi müüb neid ka)
musta leiba
erinevaid lehti, mina kasutasin näiteks beebispinatit ja hernevõrseid
võid
soola ja pipart

Sibulamoosi jaoks läheb vaja:
punast sibulat
võid
palsamiäädikat
mett
soola

Käitu nii:
kõigepealt tee sibulamoos - selleks poolita ja viiluta punased sibulad, mida õhemalt, seda parem. Sulata potis või ja lase sibulatel selle sees madalal kuumusel umbes 10 minutit küpseda. Vala juurde korralik lärakas palsamiäädikat, tõsta veidi kuumust, sega aegajalt ja kui tugev äädikalõhn on kadunud, sega juurde mesi. Maitsesta soolaga ja jäta sibulamoos jahtuma. Selle tegemise ajal hakkasin ma muide tõsiselt üksi elamist vihkama! Täpsemalt sel hetkel, kui äädikapudelit lahti ei jõudnud keerata. Pärast hulki asjatuid katseid lähenesin asjale vanamoeliselt ja põhimõtteliselt lihtsalt murdsin korgi maha. Umbes nii, nagu konservipurki noaga avaks.

Samal ajal, kui sibulamoos küpseb, puhasta maks kelmetest ja tee sellest umbes 4x4cm suurused kuubikud. Sulata pannil või (pane kohe südamest, maksale meeldib või) ja prae maksa kõrgel kuumusel, kuni katsumise järgi tundub seest veel õrnalt roosakas olevat. Umbes samamoodi, nagu katsumise järgi steiki küpsetad. Ma arvan, et see võttis umbes 4 minutit aega, aga soovitan kellast rohkem sisetunnet ja katsumismeetodit usaldada. Maitsesta valmis maks soola ja musta pipraga ja tõsta hetkeks jahtuma. Võileiva kokku panemiseks rösti leib, määri sellele võid ja laota peale salatilehed. Nüüd tõsta leivale vaheldumisi soolakurgiviilud ja lambamaksatükid ning viimastele paar lusikatäit sibulamoosi. Puista peale veidi musta pipart ja serveeri punase veiniga. Mõnus!

Väike värske salat

Jaanuaris muutuvad alati väga popiks erinevad dieedi- ja trenniprogrammid. Ma ei ole selles suhtes mingi erand. Ei pidanud pool detsembrit plaani ega häälestanud ja motiveerinud end eelnevalt ette, vaid lihtsalt kukkus nii välja, kui 31. detsembril sõbrannaga telefonivestlust pidades kuulsin, et ta just saabus trennist ja leidsin, et ma ei saa siis ju kuidagi kehvem olla. Võistlus või siis kellegagi koos dieedi ja trenni harrastamine ja vastastikune motiveerimine töötab vähemalt minu puhul oluliselt paremini kui niisama "olen paks, pean trenni tegema". Suve alguses lubasime kõhulihaseid võrrelda. No vaatame. Senini läheb hästi...aga pean tunnistama, et minu vanusel daamil pole see enam sugugi nii lihtne, kui kahekümneselt, mil juhtus nii, et pidin pulma minema, aga sattusin kleidiõmblemisel sissevõtmisega liiga hoogu, seega kolm päeva enne üritust põhimõtteliselt nälgisin. Trennist ei teadnud ma sel ajal veel midagi, aga nälg töötas! Kleit istus ideaalselt, ainukese miinusena hakkas pea pärast esimest klaasi shampi ringi käima, nii et pidin lauast kinni hoidma.

Sportlikust huvist olen end päris paljude dieetidega kurssi viinud ja neid omal nahal katsetanud. Näiteks aastaid tagasi oli väga popp keefiridieet - nädal aega jood hommikul ja õhtul klaasi keefiri ning muul osal päevast sööd erinevaid puu- ja köögivilju - aga ainult ühte sorti! Näiteks esmaspäeval keefiri ja õuna. Teisipäeval keefiri ja kurki. Jne, jne. Suht jälk. Veel oli kunagi tegijaks tatradieet - jälle, nädala aja jooksul sööd iga päev ainult tatart, vahelduse mõttes maitsestad seda erinevate värskete või kuivatatud ürtidega. Ka suht jälk. Veel olen kuulnud veinidieedist - lähed kuuma vanni ja jood seal veini. Pärast oled vintis ja uimane, nii et tahad ainult magama minna, söök ei tule mõttessegi. Ärkad ja kordad. Seda ma omal nahal proovinud ei ole. Mu isiklik lemmik, mis reaalselt töötab ka, on nälg ehk porrulaugudieet. Olen sellest varem kirjutanud ka. Aga see on ka pigem üks neist ekstreemsemat sorti lähenemise viisidest, üldiselt olen ma ikka vana hea "tervislik toit + trenn" ideoloogia poolt. Jätkusuutlik ja leidlik tuleb olla, et tüütuks või vastumeelseks ei muutuks, aga pole midagi öelda, töötab väga hästi! Samas ei ole ma erinevate toitumisnõustajate austaja, minu meelest tunneb igaüks oma keha ja isusid kõige paremini ning vastava hariva kirjanduse toel suudab just iseendale sobiva ja meeldiva dieediprogrammi kokku panna. Huvi pärast registreerisin end erikorgu.ee kodulehel toitumiskava vajavaks hädaliseks ja sain oma väga isiklike ja hoolikalt varjatud numbrite avaldamise eest vastu nädalase toitumiskava. Aga kuna Erik Orgu arvas, et peaksin pooltel hommikutel sööma tatraputru, ühel päeval nädalas kaks (!!!) korda sealiha, mida ma muidu üldse mujal kui vanaema juures ei söö, või et avokaadosid, puuvilju ja marju, mis mulle kohutavalt meeldivad, polnud nädalases menüüs mitte kordagi, siis polnud see minu jaoks motiveeriv. Ei taha üldse maha teha! Olen üsna kindel, et kui kodanik Orgu või mõne teise professionaalse toitumisnõustajaga ühendust võtaksin ja personaalset toitumiskava sooviksin, saab selle mulle maitsevatest asjadest väga edukalt kokku panna. Kõrvalnähuna saaksin selle eest kõvasti raha välja käia. Aga arvan, et enamik inimesi ei ole piisavalt suured ega meeleheitel, samas on piisavalt mugavad, et mitte endale personaalset kava tellida ja neti teel tasuta saadava programmi kasuks otsustavad. Seega arvangi, et pigem usaldada dieedimenüü koostamisel enda vaistu ja maitset, kui inimest tundmata ja nägemata koostatud toitumiskava.

Jäneste toit üldiselt on üsna igav, sellepärast võiks seda tuunida erinevate toredate lisanditega - et oleks ilus vaadata ja maitseks hästi. Mu viimase aja lemmikuks on granaatõunaseemned!

Väikse värske salati jaoks läheb vaja:
jääsalatit
kurki
pirni
punast sibulat
sidrunimahla
oliiviõli
soola
granaatõunaseemneid

Käitu nii: ribasta kõik salatikomponendid ja sega omavahel. Maitsesta sidrunimahla, oliiviõli ja soolaga ning kõige lõpus sega juurde granaatõunaseemned (püüa seemned salatisse saada ilma mahlata, see teeb ilusa värske segu koledalt roosaks ja vesiseks). Söö ära kas niisama või näiteks kana või pardi juurde serveerides.