Räim tomatis

Mina olengi preili koom. Emadepäevahommikul kärutasin bussiga tööle, ühes käes suur IKEA kott, kus sees põhjalikult ära pakitud ahjupann tomatiräimedega, teises käes väiksem kott, kus sees karp, selles omakorda kauss karulauguvõiga. Mõlemad hea väljanägemise huvides, sest plastkarpidega ema juurde sisse lennata oleks minu meelest olnud natuke kohatu. Käekotis oli kotitäis värsket soolakurki ja sõitsin jänest, sest ei julenud kotist kaarti välja õngitsema hakata, kuna buss oleks koheselt kurgilõhnaga täitunud. Pärast tööpäeva pakkisin sama kraami jälle kokku, lisaks pressisin käekotti töö juures külmkapis olnud Prosecco ja kahte sorti musta leiba. Nii ma siis jalutasin pühapäeva pärastlõunal läbi Mustamäe. Kõrgetel kontsadel, muide. Aga üritus oli seda väärt - ei tahtnud empsiga tavalist kohvi-koogiõhtut teha ega seda, et ta ise peaks süüa teha rügama.

"Räim tomatis" vajab:
600 g puhastatud räimi (sellest saab ühe ahjunõutäie)
kahte purki kooritud tomateid
nelja väikest sibulat (sest pisikesed sibularõngad on armsamad)
kahte küüslauguküünt
nelja loorberilehte
kahte pisikest peperoncinot
veidi piprateri
soola
pruuni suhkrut

Karulauguvõi vajab:
poolt tuusti karulauku
50 g võid
näpuotsatäit soola

Serveerimiseks tädi Salme värsket soolakurki, Selverist pärit tumedat puuviljaleiba ja musta ökoleiba ning loomulikult Proseccot.

Käitusin nii: päev varem tegin valmis räimed tomatis. Alustuseks keetsin valmis tomatikastme - selleks valasin pannile kooritud tomatid, lisasin kõik maitseained, sibularõngad ja lasin vaiksel tulel maitsetel umbes 20 minutit sõbruneda. Valasin tomatikastme ahjupannile laotatud räimedele ja küpsetasin 180 kraadi juures 15 minutit. Läksin magama ja jätsin räimed jahtuma. Pühapäeval tegin väikse jooksuringi ja selle lõpetuseks maandusin Keskturule tädi Salme kurkide järele. Pühapäeva hommikul kell 9:06 oli tema juures juba järjekord! Kuna me sõbraks oleme saanud, siis sain terve sabas seismise aja kurki järada - tädi Salme märkas kohe, kui olin eelmise lõpetanud ja ulatas uue: "Muidu on igav oodata ju!" On ta ju armas, eks?!? Lõpuks pani ühe-päeva-kurkidele lisaks ühe-nädala-kurgi: "Kui keegi napsu tahab võtta.". Ja pärast rääkisime veel tükk aega, kuidas tädi Salme eelmisel päeval juba emadepäeva ära tähistas, sest pühapäeval turul tööl pidi olema, ja mis minul sel päeval emaga plaanis oli. Järgmiseks läksin koju ja tegin kõike-ise-purustavas agregaadis valmis karulauguvõi, kühveldasin kaussi, selle transpordi huvides vastava suurusega karpi ja selle omakorda paberkotti. Kogu selle kraamiga kärutasingi tööle, hiljem pressisin käekotti veel külmas seisnud Prosecco ja kahte sorti leiba. Ja kõndisin vapralt kogu kraamiga läbi Mustamäe oma ema suunas. Kõrgetel kontsadel. "Kokk tuleb koju" on saanud uued, hardcore mõõtmed.

P.S. Kellelgi vist ei ole enam küsimusi teemal, miks mina ja Grete sellised nummipiffid oleme või miks me mõnusat tervislikku toitumist harrastame. Arvan, et titest saati harjumustel on selles oma osa. Aitäh,emps!