Seljanka

Kuidas aru saada, et sügis on päriselt kohale jõudnud, ilmad läinud väga külmaks ning on kätte jõudnud aeg ujukad ära pakkida ja kasukad välja otsida? Selle järgi, et kui emale helistad ja küsid, millega ta tegeleb, tuleb vastuseks "koon sokki", "koon salli" või "koon jõulukuusekaunistusi". Külmal ajal ainult soe süda ei soojenda, vaja on ka sooja tuba, soojendavat sööki ja ideaalis ka mõnda soojendavat kodanikku kaissu.

Soojendavate söökide klassik on seljanka. Olen seda palju kordi teinud ja oma retsept on peas, aga tekkis väike sportlik huvi, kuidas ikkagi see päris õige, vana kooli meetod on. Vanaemad oskavad sellistele küsimustele loomulikult une pealt vastata, nii et sain seletuste, instruktsioonide,  kommentaaride ja muude lugude saatel teada, kuidas vanasti seljankat tehti. Need tänapäeva toidublogides ja -portaalides liiklevad seente ja kalade ja ma ei tea millega veel tehtavad kiirvariandid ei kõlba minu meelest kuhugi. Vanaema tarkusele leidsin kinnitust ka raamatust "Valik toiduretsepte" (Kirjastus "Valgus", Tallinn 1966, teine trükk :)) - soovitan kõigil emade ja vanaemade kappidesse kaevuda ja see või mõni sarnane lektüür endale sealt virutada. Puhas kuld! Retsepte ei illustreeri poppide fotograafide tehtud fäänsid "väike hääldamatu nimega amps suurel taldrikul" fotod, söögitegemist pole keeruliseks muudetud ülikeerukate tehnoloogiate ja peenete vidinate kasutamisega, kõik on puhas ja robustne. Lihtne mitte, näiteks jäneseprae tegemine ei alga lausega "osta filee ja võta pakendist välja", vaid "tükelda jänes" - ilma järgnevate juhisteta, sest igaüks teab isegi, kuidas jänest tükeldada. Ilmselgelt.

Seljanka retsept on pärit samast raamatust ja kuna mu vanaema mulle täpselt samamoodi ette luges, siis ilmselt olen raamatu mingil hetkel tema käest virutanud:)

Vaja läheb (sööjate kogust raamatus ei ole):
200 g vasikapraadi
100 g keedetud loomaliha
100 g keedusinki
100 g viinereid
100 g keedetud neeru
2-3 sl võid
2 sibulat
2 sl tomatipüreed
pipart, loorberit, suhkrut, soola
3-4 väikest hapukurki
3 l puljongit
pool sidrunit, hapukoort ja hakitud maitserohelist

Tegemisõpetus kõlab nii: tükeldatud sibul kuumutada võis, veidi hiljem lisada tomatipüree, tükeldatud hapukurgid, maitseained ja hautada koos 5-10 minutit. Valada peale kuum puljong, keeta läbi, lisada tükeldatud liha ja vorst ning kuumutada keemiseni. Lauale andmisel lisada sidrunilõigud, hakitud maitserohelist ja hapukoort.

Mina tegin nii: keetsin vasika- ja loomalihast puljongi. Singi jätsin välja, sest turul oli minu singimuti juures pikk järjekord, kus polnud tahtmist passida ja neerud jätsin välja vanaema soovitusel, kes ütles, et tänapäeva neerud pole enam sellise hea kvaliteediga, nagu vanasti. Kes anatoomiast ühtteist teab, kujutab ette, mispärast. Muude komponentidega käitusin vastavalt targa vanaema ja targa raamatu juhistele, aga ilmselt olen ise ka tark, sest ma olen alati just nii teinud ka.

Muide 1966 aasta tore kokaraamat ei sisalda ainult retsepte - seal on ka pikalt juttu toitumisest üldiselt, erinevate produktide toiteväärtusest ja muud väga asjalikku juttu. Viimase aja üks parim lugemine, soovitan väga!