Võileivatort

Ma olen õhupallitüdruk. Mis tähendab, et kui meesterahvale lilli ei kingi, siis õhupalle ikka võib ju. Või kui naisterahvas mainib, et tähtpäevaks lilli ei soovi - aga õhupallide kohta polnud ju midagi öeldud?! Sest keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall (nagu ütles Karupoeg Puhh).

Eelmise aasta juunis plaanisin oma elukaaslasele sünnipäevakingitust (olgu, sünnipäev oli juunis, plaanisin juba veebruaris). Ütleme, et selline mittefüüsiline asi, väljaprinditud paberil. Aga kuidas sa lähened sünnipäevahommikul, näh, kallis, su ümbrik on siin?! Nii - keerasin rulli, mässisin särgi sisse ja pakkisin ära. Nagu et "jälleeee mingi särk :(" aga tegelikult on palju toredam asi selle sees. Aga ikka nagu midagi jäi puudu. Kus kogu selle asja juures mingi vigur on, kus mina olen?

Sünnipäeva õhtul, pärast tööd, kuulis elukaaslane välisuksele koputust. "Helen tellis midagi kulleriga?" Mis siis ikka, tuleb vaatama minna. Aga Helen ei tellinud midagi kulleriga. Helen ise oligi sünnipäevakingitus ukse taga. Suurel mehel tuli õnnepisar silma: "Mulle ei ole mitte kunagi mitte keegi ühtegi õhupalli kinkinud...". Nii et jah, keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall.

Sel aastal ma enam õhupallidega koduukse taha ei ilmunud - kaks korda sama nalja ei tehta. Seekord ootasid meeskodanikku töölt tulles õhupallid juba kodus laua peal. Ja kingitus. Ja külmkapis võileivatort.

Käitu nii (koostisosad leiad käitumisjuhiste vahelt):

Lõika kaheksal röstsaiaviilul ääred maha. Laota kaks neist alusele (kui teed suurema tordi, siis laotad rohkem, eks). Öeldakse veel, et immuta piima või puljongiga, aga minu meelest ebavajalik tegevus, täidised on piisavalt mahlased, et tort kuiv ei jääks. 

Kõige alumiseks kihiks sega omavahel suitsutatud meriahven (tükelda enne ikka ära ka), majonees, natuke hapukoort, mõned hästi väikseks tükeldatud kapparid ja suts sidrunimahla. Soola ei ole vaja, suitsukala on ise juba soolane. Määri üsna helde kihina saiapõhjale ja laota peale teine kiht saia. 

Keskmise kihi jaoks sega omavahel kahvliga peeneks hakitud muna ja suur peotäis krevette. Sega juurde natuke hakitud tilli, suts magusat sinepit, majoneesi, natuke hapukoort, sidrunimahla ja maitsesta soolaga. Määri jällegi saiapõhjale ja laota peale järgmine kiht saia.

Kolmanda kreemi jaoks sega tükedatud soolalõhe, natuke värsket kurki, hakitud tilli, suts sidrunimahla, hapukoor ja lusikatäis majoneesi. Käitu nii, nagu eelnevate kihtide puhul - määri kreem saiapõhjale ja laota peale järgmine kiht saia. Nüüd tõsta tort külmkappi, et maitsed saaksid järgmise hommikuni sõbruneda. Erinevad retseptid mainivad jälle, et pane midagi raskuseks peale, aga minu meelest täiesti ebavajalik samm.

Hommikul sega hapukoor lusikatäie majoneesi ja kalamarjaga. Määri kreem spaatliga ettevaatlikult tordi peale ja külgedele. Ära mäkerda! Mitte kellelegi ei meeldi mäkerdatud tort. Kaunistuseks lao peale (ja lao kohe südamest) krevette, hiidkrevetisabakesi, kurgi- ja sidruniviile, poolitatud vutimune, kalamarja, kappareid ja tillioksakesi. Kõige peale veel mõned sabade ja vuntsidega krevetid (keetsin hetke puljongis). Nüüd pane tort külmkappi, mine tööle ja oota, et elukaaslane õhtul koju tulles selle avastaks ja suurest rõõmust püksi pissiks. Ei avastanud. Kui koju jõudsin, pidin ikka ise näitama.

P.S. Hommikul pärast tordi kaunistamist ja enne tööle tuiskamist tuli pähe tordist paar pilti teha, aga kiiruga unustasin  taustale veekeedukannu ja köögikaalu. Nii et keskmise foto tausta tegi töökaaslane Charlotte AI-ga :)

Makaronid hakklihaga

"Mida sa täna süüa tahaksid?"

"Makarone hakklihaga."

😕😕😕

Aga mina ei tee ju makarone hakklihaga... Ma teen bolognese pastat ja arrabiata pastat ja carbonara pastat...

Suvel saavad kõik plaanipärased telesaated läbi. Seega vaatad neid kordussaateid, mida parasjagu näidatakse. Sattusin ETVst vaatama sellist toiduteemalist sarja nagu "Maitse sünd". Sisu oli selline, kus saatejuht Wend käib tutvub ühe tuntud peakokaga, räägivad juttu, teevad koos süüa. Ühte osa nägin, hiljem pole selle otsa enam komistanud. Aga see episood oligi juskui mulle määratud - makaronid hakklihaga, palun väga. Järele tegin paar kuud hiljem, seega retsept on selline, nagu umbkaudu mäletan. Peened järelevaatamise programmid aitavad kindlasti originaalretsepti ka üles leida. 

Vaja läheb:

300 g delikatesshakkliha (50% veis, 50% siga)

4 jämedat viilu guancialet ehk veisepõske

lusikatäis võid

1 suuremat sorti šalottsibul

6 vart rohelist sibulat

4 küüslauguküünt 

soola, pipart ja suhkrut

4 spl kanapuljongikontsentraati

2 tl trühvlipastat

300 g pastat (mina kasutasin rigatonisid)

serveerimiseks peterselli ja parmesani

Käitu nii:

tee šalottsibulast kuubikud ja pane koos võiga pannile. Sinna juurde ka riivitud küüslauk. Kui segu on klaasjas, lisa sinna mõned keerud värskelt jahvatatud musta pipart, 2 spl suhkrut, oota kuni väike karamell tekib ja kalla segu pannilt maha eraldi kaussi. 

Nüüd pane pannile kuubikuteks tükeldatud veisepõsk. Prae krõbedapoolseks ja lisa hakkliha. Seejärel prae lihasegu, kuni on täitsa ilus krõbe. Lisa varem valmis praetud sibula-küüslaugu segu - sega - siis roheline sibul - sega - siis trühvlipasta - sega - ja lõpuks kanapuljongikontsentraat. Kuna nii veisepõsk kui puljong on soolased, siis soola ära pane üldse.

Kusagil veisepõse ja hakkliha vahepeal on õige aeg pasta keema panna - keeda soolaga maitsestatud vees pakil kirjas oleva aja järgi.

Kui makaronid ja hakkliha on valmis, sega need omavahel kokku ja lase paar minutit tõmmata. Serveeri peterselli ja parmesaniga.

Tegu on päris rammusa toiduga, aga väga palaval suvepäeval kadus ikkagi nagu mutiauku. Antud kogusest sai 7 mõõduka suurusega taldrikutäit. Ja kahe viimase pärast läks veidi kähmluseks.

Club sandwich

Kõik algas sellest, kui ma ühel päeval oktoobrikuus otsustasin hakata enamikke nädalavahetusi maal veetma. Jah, mina, linnatüdruk. Ja seal pole juhtumisi ahju ega muud pliiti peale pisikese matkapliidi. Seega muutus ühel hetkel väga väsitavaks protsess "tee taimetoitu - pese pann - tee lihatoitu - pese pann" ja nii mitu korda päevas. Veebruari lõpuks olin väsinud. Ja otsustasin vaikselt proovima hakata, kuidas see liha viis aastat hiljem maitseb. Praegu on juuli ja nüüdseks on mõned "oma" toidud välja kujunenud, mida koos teeme ja koos sööme. Olgu, mina teen, koos sööme. Üks neist on club sandwich. Kiitma peab ka - idee tuli meeskodanikult.

Käitumisjuhised koos koostisosadega - alustan altpoolt:

sai

(tšilli)majonees

jääsalat

küpsetatud kana

tükeldatud jalapenod

tomativiilud 

sool-pipar

majonees

sai

(tšilli)majonees

jääsalat

peekon

praemuna

sool-pipar

majonees

sai

Söö kohe ära!

P.S. Stay tuned! "Maatoidud" ehk õues tehtud ja/või õues söödud toidud on tavalisest erilisemad :)

Omlett

Omleti tegemiseks on mustmiljon viisi ja igaühel ilmselt oma kindel läbiproovitud retsept.

Minu lemmikkokaraamatus - "Valik toiduretsepte", kirjastus "Valgus", Tallinn 1966 - on omletiretsept selline (sööjate arv selle koguse kohta on saladuseks jäetud):

4-6 muna

½ - ¾ kl vedelikku (vesi, leem, piim, koor)

soola

1 sl võid

Lahtiklopitud munadele lisada vedelik ja maitsestada soolaga. Või pruunistada veidi pannil, lisada munasegu ja kergelt segada. Kui muna hakkab hüübima, lõpetada liigutamine, et alumine pool jääks kõvem. Kergelt hüübinud omlett libistada vaagnale, ühele poole asetada täidis ja teine pool keerata peale. Serveerida kohe.

Mina teen nii: klopin lahti iga sööja kohta kaks muna. (Oma munamuti käest saan ülimaitsvaid maakanade mune). Lisan veidi soola, mingit vedelikku mitte ning valan munasegu eelnevalt sulanud võikuubikuga pannile. Minu meelest käib igasugune munatoit ALATI võiga. Madalal temperatuuril segan või pigem keeran munasegu veidi kokku, et juba veidi küpsenud mass toore omaga seguneks. Nüüd panen pannile kaane peale ja kui tundub, et omlett on valmis, voldin ääred keskele kokku ja lisan eelnevalt oliiviõliga segatud tomati, avokaado ja koriandri. Ja söön kohe ära.

Frikadellisupp

Kui ma kellegagi mingil teemal vaidlema olen otsustanud hakata, siis ikka sõjakalt, žestikuleerides ja ise seejuures täiesti veendunud olles, et mul õigus on. Tavaliselt on ka muidugi. Ma ei ole absoluutselt vana kooli toitude austaja, veel vähem oskan neid ise teha, aga hiljuti hakkasin ühe kodanikuga, kes on minust tükk maad vanem ja ilmselgelt teadis palju paremini, millest räägib, võitlema selle üle, kas hakklihakastmesse pannakse hapukoort või mitte. Mina väitsin riiakate kommentaaride saatel, et mitte ja lubasin oma targast raamatust ("Valik toiduretsepte" aastast 1966) tõestuseks järele kontrollida. Veidi aega hiljem oli minu poolt suhtlemises vaikus. Selgus, et mul ei olnudki õigus, aga lootsin, et kui ise enam sellest juttu ei tee, siis unustame teema ära ja by default jääb mulle ikka õigus ja viimane sõna. Lõpuks pidin ikka kõik ausalt ära rääkima. Lohutuseks hakkasin suppi keetma, allikaks ikka seesama raamat.

Originaalretsept ütleb, et vaja läheb:
500 g supiliha
3 l vett
2-3 porgandit
1 petersell
pool sellerit
1 sl rasvainet
6-8 kartulit
soola

Frikadellideks:
300-400 g pehmet loomaliha
2 viilu kuiva saia või 3 sl riivsaia
üks keskmine sibul
soola, pipart
1 sl hapukoort
pool klaasi vett või piima

Tegemisõpetus kõlab nii: supiliha panna külma veega keema, eemaldada vaht, lisada ribastatud ning rasvas kergelt pruunistatud maitseköögivili ja keeta, kuni liha on peaaegu pehme. Lisada tükeldatud kartulid ja 10 min hiljem frikadellid. Keeta, kuni frikadellid kerkivad supi pinnale, maitsestada.

Frikadellid: 2 korda läbi hakklihamasina aetud hakklihale lisada samuti läbi hakklihamasina aetud sibul ning piimas või vees leotatud kuiv sai koos leotamisvedelikuga, soola ja pipart. Soovi korral segada juurde hapukoort. Frikadellid vormida märja käega.

Kuna mina olen nüüdseks üle kolme aasta olnud taimetoitlane (täpsustuseks veel, et natuke vähem kui aasta lisaks ka kala ja mereande söönud), siis tegin frikadellisupist taimetoiduversiooni.

Kasutasin:

veidi võid

ühte sibulat

kahte porgandit

köögiviljapuljongikuubikut

natuke soola

umbes veerandi väiksemat sorti kapsast

kolme kartulit

peotäit külmutatud herneid

peotäit külmutatud brokkoliõisikuid
suurt peotäit köögiviljapallikesi (saab poest sügavkülmaletist)

Tegin nii:

hakkisin sibula, viilutasin porgandid ja panin või sisse hauduma. Umbes 5 minutit hiljem lisasin viilutatud kapsa, puljongikuubiku, natuke soola ja lasin pidevalt segades paar minutit maitsetel sõbruneda. Siis valasin juurde vett nii palju, et köögiviljad ära kataks, pluss ca 3cm lisaks. Keetsin köögivilju madalal kuumusel 10 minutit, seejärel lisasin tükeldatud kartulid. Lasin supil 15 minutit keeda. Vahepeal praadisin pannil natukese võiga köögiviljapallid. Lisasin supile brokkoli ja herned, 5 minutit hiljem ka köögiviljapallid ja valmis oligi!

Banaanipannkoogid

Pannkoogihommik!

Kõigepalt unusta end hommikul trenni tegema, et hiljem saaks, kohvitass näpus, mööda kodu ringi joosta, üritades samal ajal riidesse panna ja pannkooke teha, et tööle hiljaks ei jääks!

Aga pannkookide jaoks - võta 2 muna ja eralda munakollased ja -valged. Vahusta mõlemad, munakollastele lisa teelusikatäis pruuni suhkrut, üks suuremat sorti kahvliga katki litsutud küps banaan ja 40g valgupulbrit. Sega kõik ühtleaselt kokku ja viimasena ettevaatlikult sisse munavalge. Prae suht madalal kuumusel või sees mõlemalt poolt 2-3 minutit (vaata silma ja tunde järgi). 

Serveeri näiteks jogurti ja marjadega :)

Kikerherneste, granaatõunaseemnete ja avokaadoga salat

Õde sai sünnipäevaks kapsa. No päriselt.  Esimene, mida ütlesin, kui kõnealust toodet nägin: "See pole ju kapsas! See on salat!" Täpsemalt jääsalat, mis minu meelest kvalifitseerub salatite alla ja on lisaks suht igav toode. 

Õde: "Eiiiii! Ma tean ühte väga head retsepti!" 

Kui ma muidu ei ole väga etteantud retseptide järgi söögitegija, siis kui retsept ütleb "prae vegan majonees" (WTF, tegelt?!?), siis tundub, et JUBA liiga põnev, et mitte järele proovida. Käsi ikka ei tõusnud seda jääsalatit/kapsast ostma, eriti 3€ eest, kasutasin friseed ja rukolat, aga muidu täiesti proovimist väärt salat, ausõna!

Retsept oli taimetoit.ee blogis, aga kuna see endine häälekas esivegan ei ole enam vegan, siis otsustas ta millegipärast oma vana blogi lukku panna. Veider. Igatahes, teeme siis nüüd retsepte mälu järgi ja/või kasutame iseenda leiutisi. 

Granaatõunast seemnete väljakoukimise ajaks pane kindlasti selga valge pusa. Eksi oma. Sama mis eelmisel päeval Marinara keetmise ajal seljas oli.

Kahe söödiku jaoks läheb vaja:

paar peotäit friseesalati ja rukola segu

ühte tükeldatud avokaadot

väikest peotäit poolitatud kirsstomateid

veerand suuremat sorti granaatõuna seemnetest

väike tuust värsket basiilikut

poolt purki kikerherneid

1 tl karripulbrit

praadimiseks veidi võid

Kastmeks:

4 spl vegan majoneesi (võid igasugust muud majoneesi ka muidugi panna, aga mulle lihtsalt see vegan majonees maitseb)

suts soola

Valmistamiseks:

prae kikerherned karripulbriga või sees kergelt läbi ja lase veidi jahtuda. Lisa kõik ülejäänud salatiained ja sega kastmega kokku. Midagi rohkem praadima ei pea. Eriti mitte majoneesi.

Shakshuka

Nii. Plaanisin üks laupäev välja minna. Kuna esiteks käin nii harva väljas ja teiseks olen üleüldse suur planeerija, siis oli juba nädal varem kõik detailideni paigas. Kuna oli vaja liibuvasse kleiti mahtuda, oli terve nädal üks suur nälja- ja trenninädal. Nii, laupäev käes, meik ja soeng valmis, klaas veini kõhus, kingad ka juba jalas, hakkan kleidi sisse ronima. Tirin selja tagant pika luku kinni kuni umbes poole seljani, kleit istub ideaalselt, aga lukk edasi enam ei lähe. Tuleb sõbranna ja leiab eest Heleni, kes jookseb mööda tuba, kleit poolenisti seljas ja karjub: "Ma olen paks! Ma olen paks!"

"Ei, kullake, sa ei ole paks!"

"Mul ei lähe kleit selga!"

"Tule ma aitan."

Paar sekundit hiljem: "Ei lähe lukk kinni. Rinnad on suuremaks läinud. Rase oled või?"

"Eiiiii!!!"

Veel natuke hiljem: "Aga kuuuuuleeee. Sa jood neid valgupulbrismuutisid ju. Ja teed trenni. Sul on lihtsalt lihast rohkem ja selg laiemaks läinud!"

Järgmiseks vaatepilt - Helen, kleit poolenisti seljas ja karjub: "Ma olen bõk! Ma olen bõk!"

Pärast paari rahustavat veinilonksu ja sõbranna rahustavat monoloogi leidsin, et no nii väga bõk ma nüüd tegelikult ei ole, panin teise kleidi selga, viskasin valgupulbrid minema ja läksime linna peale.

Smuuti sisse enam valgupulbrit ei pane. Või asendan mõne teise hommikusöögiga. Näiteks shakshuka, Lõuna-Aafrikast pärit veidi vürtsikas tomati ja munaga toit. 

Kahe söödiku jaoks läheb vaja:
ühte hästi väikest sibulat
ühte küüslauguküünt
ühte paprikat - 2/3 rösti ahjus ära, 1/3 lisa toorelt
suurt peotäit kirsstomateid, no pigem selline mehe peotäis :)
4 suurt supilusikatäit purustatud tomateid
poolt teelusikatäit suitsupaprikat
poolt teelusikatäit vürtsköömneid

maitse järgi tšillihelbeid
soola ja pipart
oliiviõli
4 muna

serveerimiseks koriandrit ja/või peterselli

Käitu nii:
poolita ja viiluta sibul, tükelda küüslauk ja viska nad pannile õlisse. Ära prae, küpseta madalal kuumusel kuldseks. Lisa ribastatud paprika, paar minutit hiljem röstitud paprika, suitsupaprikapulber, vürtsköömned ja tšillihelbed, maitsesta soola ja pipraga. Vala juurde purustatud tomatid ja lase segul madalal kuumusel umbes 5 minutit küpseda, siis lisa poolitatud kirsstomatid ja küpseta veel 5 minutit. Nüüd tee lusikaga tomatisegusse munale koht, ehk väike õõnsus ning löö muna sinna sisse. Tee sama ka kolme ülejäänud munaga. Kata pann kaanega ja küpseta kuni munavalge on hüübinud, kuid munakollane veel seest vedel. Selleks peaks kuluma umbes 7-8 minutit, kuid usalda eelkõige välimust ja oma sisetunnet. Nii muna puhul kui elus üldse :) Serveerimisel puista peale värsket koriandrit ja/või peterselli.

Kuu aja pärast - sama kleit, uus katse :) 

Palak Paneer ehk India juust spinatikastmes

Õõtsun tööle, airpodsid kõrvas, kuulen et sõnum tuleb. Tean juba ette, kellelt, ega keegi peale õe mulle sõnumeid ei saada. 

Nii ongi: 

“Tellin lõunaks mingit India läga, kas tahad ka?”

“Muidugi tahan!”

Tellime ära. Hiljem selgub, et kohaletoomine maksis 5,90€😳

Noh, kuue euro eest saab juba ise teha, nii et õhtul tegingi ja täna õega isetehtud karri lõunaks it is!

Mina ütlen “pläust”, õde ütleb “läga”, üks suur möks ta on, aga ülimaitsev!

Koostisosad seekord retsepti käigus.

Kõigepealt prae pannil õlis kuubikuteks lõigatud paneer - tee ise või kasuta poest ostetut. Või asenda näiteks tofu või miks mitte halloumiga. Vala pannilt ära ja jäta oma aega ootama.

Haki kaks väikest sibulat, neli küüslauguküünt, kaks rohelist tšillipipart ja paarisentimeetrine jupp ingverit ning pane (avokaado)õli sisse madalale kuumusele kümneks minutiks küpsema. Lisa teelusikatäis kurkumit, garam masalat ja vürtsköömneid, maitsesta soolaga ja kui teravamad maitsed meeldivad, siis lisa teelusikatäis või paar kuivatatud tšillihelbeid. Mõne aja pärast lisa peotäis hakitud kirsstomateid (või kasuta tavalist tomatit), natuke vett ja 400ml koort. Lase maitsetel umbes viis minutit seguneda, seejärel blenderda, aga mitte päris beebitoiduks. Tõsta tagasi tulele ja lisa terve pakk värsket hakitud spinatit. Sega pidevalt ja kui spinat on närtsinud ja kokku tõmbunud, ongi valmis. Üle pole vaja keeta. Tõsta nüüd veel kastmesse paneerikuubikud ja serveeri (lillkapsa)riisiga.

Rabarberiliköör ja rabarberi-miisu

Mul on üks töökaaslane, kellele meeldib panna viilutatud porgandid veepudelisse ja kui päeva jooksul pudeli tühjaks joob, siis lõpuks sööb porgandid ka ära. Ütleb, et püsivad head värsked. Mõistlik. Ükskord tal aga kodus porgandit parasjagu ei olnud ja pani selle asemel maasikad veepudelisse. Pärast räägib, et tead, ei olnud kõige parem mõte, nad olid õhtuks ikka täitsa käärima läinud seal. Küsin, et aga sõid ikka kõik ära, eks? "Muidugi!"

Teine lugu, sama töökaaslane. Istuvad sõbrannaga koos, joovad õlut. Õlu saab otsa. Sõbranna kougib kapist šampuse välja. "Kohe esimesest lonksust oli aru saada, et on halvaks läinud." "Aga te jõite ikka kõik ära, eks?" "Muidugi!" Selline töökaaslane mul. Ise ütleb, et on prügikala. Nagu see kala, kes roomab mööda merepõhja ja sööb kõik teistest järele jäänud prügi ära, et midagi raisku ei läheks.

Sama mure rabarberi tipphooajal - seda on nii palju, aga koguaeg ei taha kooki teha ega moosi keeta, samas kahju raisku lasta. Siis teed likööri! Ja teed täpselt nii palju, kui palju rabarberit vaja ära kulutada on, sest see säilib kaua ja noh samas...head rabarberilikööri ikka ühes majapidamises kulub:)
Kui juhtub mingil põhjusel, et liköörist midagi välja ei tule, siis kutsub sõber prügikala, küll tema ära joob.

Vaja läheb:
rabarberit
10 supilusikatäit pruuni suhkrut
200ml vett
1 liiter viina
300ml Grand Marnier likööri

Käitu nii:
siirupi tegemiseks sega potis kokku suhkur ja vesi, lase keema tõusta, keera kuumus maha ja sega kuni suhkur on lahustunud. Lase siirupil jahtuda. Täida üks 1,5l ja üks 1l purk 2/5 ulatuses kooritud ja viilutatud rabarberiga. Sega vedelikud kokku ja vala rabarberitele. Keera purgid kõvasti kinni ja pane pimedasse nurka kaheks nädalaks seisma. Kui pimedat nurka pole, kata nad lihtsalt rätikuga, siis arvavad et on öö, nagu papagoid.

Likööri saab kasutada näiteks rabarberiga Tiramisu koogi ehk rabarberi-miisu tegemisel. Tiramisu põhiretsepti saad SIIT. Rabarberilisandi saamiseks immuta küpsiseid kohvi-Amaretto segu asemel vaniljepiima-rabarberilikööri segus ning sega kreemile ettevaatlikult sisse rabarberimoosi triibud. Pane ikka heldelt, et rabarberi maitset korralikult tunda oleks, 8-10 supilusikatäit.

Moos tee nii: pane potti umbes 600g kooritud ja viilutatud rabarberit, 10 supilusikatäit pruuni suhkrut, ühe apelsini riivitud koor ja välja pigistatud mahl ning pool klaasi vett. Keeda hästi madalal tulel aegajalt segades umbes kolmveerand tundi.

Bataadifriikad cheddar juustu ja jalapenoga

Täna on kaduneljapäev. See tähendab seda, et kui tahad millestki oma elus lõplikult lahti saada, siis just täna on õige aeg alustada. Näiteks koristad, alustad dieeti või viskad eksi asjad välja. Mina alustasin eelmise aasta algusest kaduneljapäevast näljapäeva tegemisega. See väljendub selles, et joon päeva jooksul ainult rohelist mahla ja rohelist smuutit. Noh et kuu ikka aru saaks, et võtan asja tõsiselt ja tahan ikka ilus sale püsida. Mõned korrad on vahele jäänud, näiteks kui olen haige olnud või lihtsalt pole näljapäevaks tuju olnud, aga siis üritan kaduneljapäevast mingil muul moel osa võtta. Ükskord näiteks viskasingi kõik vedelema jäänud eksi asjad välja. Alles jätsin ühe korraliku kööginoa, avamata pudelis parfüümi - minu kingitud loomulikult - ja pudeli viskit. Kunagi ei tea ju, millal midagi vaja võib minna.

Täna peaks ka näljapäev olema, aga polnud lihtsalt tuju. Selle asemel kühveldasin lõuna ajal bataadifriikaid cheddar juustu ja jalapenoga. Eks nüüd tuleb õhtul mingi muu viis kompenseerimiseks leiutada.

Friikate jaoks läheb vaja:

ühte hästi suurt bataati (sest kõik on suurena parem, eksju)

oliiviõli

2 supilusikatäit maisitärklist

pool teelusikatäit suitsupaprika pulbrit

veidi musta pipart

suts soola

Käitu nii:

tee bataadist võimalikult ühtlase suurusega ribad - see on ühtlase küpsemise huvides. Pane karpi, vala peale külm vesi, kata kaanega ja jäta ööpäevaks külmkappi seisma. Järgmisel päeval kuivata bataadiribad köögipaberiga hästi korralikult. Lase neil maisitärklise ja paprikapulbri segus korralikult püherdada, sega seejärel oliiviõliga (patsuta korralikult läbi, et tärklisetükke ei jääks) ja lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühe kihina ritta. Küpseta 200 kraadi juures 15 minutit, seejärel keera kõik ükshaaval ümber ja küpseta ka teiselt küljelt 15 minutit. Kõige lõpus maitsesta soolaga.

Cheddari ja jalapeno möksi jaoks läheb vaja:

teelusikatäit võid

teelusikatäit jahu (mina kasutasin mingit gluteenivaba, sest kodus oli)

poolt klaasi piima (mina kasutasin orgaanilist sojapiima, sest kodus oli)

soola,-pipart (aga arvesta, et juust on isegi soolane ja jalapenod isegi...eeem...piprased:))

näpuotsatäit paprikapulbrit (siia panin lihtsalt paprikapulbrit, mitte suitsu oma)

180g cheddar juustu

jalapenosid nii palju kui maitseb

Käitu nii:

sulata potis või, lisa jahu ja sega kokku ühtlaseks plönniks. Sega madalal kuumusel koguaeg segades sisse piim. Kui või ja jahu plönn, mille peen nimi on tegelikult roux, on piimas ilusti lahustunud ja segu meeldivalt paksenenud, tõsta pott tulelt, lisa maitseained, riivitud juust ja sega, kuni möks on ühtlaselt siidine. Kõige viimasena sega juurde viilutatud jalapenod.

Friikate söömise ajal mõtle, millega ärajäänud näljapäeva kaduneljapäeval ikkagi asendada. Näiteks pesed pesu, koristad ja mõtled lihtsalt rõõmsaid mõtteid. Või hakkad taimetoitlaseks:)

Paljas tofuburger

"Paljas" tähenduses, et ilma saiata, ainult salatilehtede vahel. Pole vaja fäänsipäänsitada ega ninatarka panna, kasutades nimetusi nagu "naked" või "beyond" burger. Eestis tehtud burger, järelikult ikka lihtsalt paljas, nagu eesti keeles öeldakse.

Nii, targutamisnurgake läbi, läheb asja juurde. Sööme õega tööl lõunat. Jah, me töötame samas majas, nii tore, onju!
Õde vaatab: "Ohhooo, mida sa sööd?!?"
"Tofuburgerit."
"Nämma! Kust said?"
"Ise kodus tegin."
"Mis sa panid sinna?"
Hakkan altpoolt ülespoole loetlema: "Salatilehed. Isetehtud rabarberiketšup. Isetehtud tofupihv. Isetehtud majonees segatuna isekasvatatud hernevõrsetest isetehtud pestoga..." Nii kui selle viimase välja ütlesin, sain ise ka aru, milline veidrik ma olen. Varsti teen nõud ka ise. Appi.

Igatahes, kui tahad samasugune veidrik olla, siis käitu nii - keeda ketšup. Selle jaoks tükelda ja keeda omavahel kokku kaks väikest sibulat, kaks vart rabarberit, paar peotäit väikseid kobartomateid, pool purki tomatipüreed, mõned küüslauguküüned, teelusikatäis kaneeli ja nelki, natuke soola, natuke rohkem suhkrut ja väike klaas vett. Püreesta ja vala purkidesse.

Marineeri sibulad. Selle jaoks viiluta 3-4 punast sibulat ja topi purki. Sega kokku võrdses osas õunaäädikat ja vett (vaata koguse poolest ise, kui palju vedelikku su purki mahub), lisa supilusikatäis soola ja teine (pruuni) suhkrut ning sega, kuni need on vedelikus lahustunud. Vala marinaad sibulatele.

Soola kurgid. Ühe liitri vee kohta kulub soola ja suhkrut mõlemat supilusikatäis ja äädikat pool. Vaata ise, kui palju marinaadi teed, ehk kui suure kurgiisuga oled. Viiluta kurgid ja topi purkidesse koos (isekasvatatud:)) tilliga. Lisa mõned küüslauguküüned ja eriti hea, kui mõned mustsõstralehed ka kätte saad. Mina sain, aga allika koha pealt ei saa sõna võtta, sest see pole päris...noh...legaalne. Tuleb leidlik olla:) Vala marinaad purkidesse kurkide ja maitsetaimede peale.

Majoneesi tegemiseks vispelda kokku kolm munakollast ja suur teelusikatäis sinepit - Dijoni või mingit magusat Ameerika moodi sinepit, mitte seda eestlaste lemmikut ülivänget. Aga samas, kes ei proovi, ei saa teada, nii et...:) Hakka vaikselt õli lisama, samal ajal koguaeg vispeldades. Mina kasutan käsivisplit, sest seda on kõige lihtsam pärast pesta, aga mõne elektrilise agregaadiga on loomulikult lihtsam. Jätka protsessi, kuni majonees on saanud õige konsistentsi, selle jaoks peaks kuluma umbes 400ml õli. Õlivaliku koha pealt - ükskõik milline taimeõli on hea, oliiviõli võib majoneesi kibedaks teha. Lisa umbes poole väikse sidruni mahl, veidi soola, sega läbi ja vala majonees purkidesse.

Pesto jaoks blenderda võrdsed tuustid basiilikut ja (jälle isekasvatatud:)) hernevõrseid, väike peotäis seedermänniseemneid, suurem peotäis Parmesani, nii palju oliiviõli, mis konsistentsiga pesto sulle meeldib ja kui soovid, siis üks küüslauguküüs. Mina küüslauku pesto sisse ei pane. Aga panen hästi natuke sidrunimahla ja natuke soola, kuigi seda viimast ei ole tegelikult vaja, sest juust on isegi soolane. Mulle lihtsalt väga meeldib sool. Vala pesto purkidesse ja peale õrn oliiviõlikiht. Miks ma basiilikut ise ei kasvata, on see, et ma söön teda lihtsalt nii palju, et ei jõuaks ära kasvatada.

Tofupihvide jaoks sega kokku 300g pehmet tofut ja mõned peeneks hakitud päikesekuivatatud tomatid. Mul lihtsalt vedeles neid 4 tükki ja mõtlesin ära kasutada, aga kui sul ei vedele, siis ära pane. Kuigi päris hea oli. Lisa üks muna, natuke (isekasvatatud:)) tilli ja rohelist sibulat. Tavaline valge sibul sobib muidugi ka, aga see roheline mul jälle vedeles. Lisa veerand riivitud suvikõrvitsat, maitsesta soola ja pipraga ning vormi pihvideks. Paneeri panko sees ja küpseta ahjus kuldseks.

Kuna suvikõrvitsat ja pankot jäi üle, saab neist friikad teha. Selleks tükelda suvikõrvits, paneeri muna ning seejärel oregano, paprikapulbri ja soolaga maitsestatud pankohelveste sees. Pane samuti ahju küpsema kuniks pealt krõbedaks tõmbavad.

Sai vist kõik nüüd? Saiast rääkides, siis muidugi võid burgeri saia vahele ehitada, nagu normaalne inimene, aga mina tegin nii - ladusin taldrikule rooma salati lehed ja natuke mingeid teisi õrnu pehmeid salatilehti, mille nime ma ei tea. Salatipesa keskele panin rabarberiketšupit ja selle peale tofupihvi. Selle peale lusikatäie omavahel segatud majoneesi ja pestot. Kõige peale virna tomatit, soolakurki ja marineeritud sibulat. Kõrvale kuhja suvikõrvitsafriikaid, nii palju, kui mahub ja veel natuke ketšupit või mingit muud möksi, mis friikatega maitseb. Kõik. Võib ära süüa.

Minestrone

Keetsin ükspäev suppi. Panin pildi Instagrami storysse. Suppi pole mõtet mingit nokatäit keeta, kui juba, siis juba palju, üks keetmine nagunii. Osa saab pärast sügavkülma toppida, mustadel päevadel hea võtta. No igatahes, keetsin suure hunniku suppi ja kirjutasin juurde, et keetsin tervele lasteaiale. Ikka ütled ju, et lasteaiale või armeele, kui natuke liiga palju süüa teed. Natukese aja pärast ema kirjutab: "OMG, kas sa oled mingis lasteaias vabatahtlik?!?" Ma olen maailma kõige halvem pokkerimängija, nii et tunnistasin kohe üles, et teen lihtsalt nädalaks ette, hiljem alles tulin selle peale, et oleks võinud üritada kaasa mängida, a la "Jajah, ma seal Tartu maanteel Mesimummus, hea lähedal käia."
Sellest kogusest peaks üks keskmine lasteaiarühm söönuks saama küll. Panin kirja, kuidas mina Minestronet tegin, aga tegelikult võib siin kasutada misiganes köögivilju, mis kodus hetkel olemas on.

Vaja läheb:
paar sibulat - minul õnnestus kätte saada tuust rohelist sibulat, millel all need väiksed valged beebisibulad, kasutasin 5tk
mõned küüslauguküüned isu järgi
mõned punase tšilli kaunad isu ja taluvuse järgi
2 (erivärvilist) porgandit
praadimiseks võid
paar peotäit mingit kapsalist, mina kasutasin tavalist valget peakapsast, aga väga hästi sobivad ka käharkapsas, kale või spinat
poole sidruni mahla
puljongikuubikut
teelusikatäis oreganot
paar loorberilehte
maitsestamiseks soola ja pipart
kuhjaga supilusikatäis tomatipastat
purk purustatud tomateid
purk Cannellini ube
100g mingit väiksema kujuga pastat - mina kasutasin orecchiettesid, peaasjalikult nime pärast ("kõrvakesed":))
peotäis kirsstomateid
serveerimiseks riivitud Parmesani, mingit rohelist, näiteks tilli ja basiilikut, ning ciabattat

Käitu nii:
viiluta sibul, küüslauk, tšilli ja porgand ning pane või sisse suht madalale kuumusele küpsema. Veidi aja pärast lisa ribastatud kapsas, sidrunimahl, puljongikuubik, oregano, loorberilehed ning maitsesta soola ja pipraga. Järgmisena lisa tomatipasta, purustatud tomatid ning kaks korda sama palju vett, kui tomateid panid. Keeda umbes 10 minutit, seejärel lisa oad (ilma vedelikuta) ja pasta. Paar minutit enne pasta valmimist (selleks kulub umbes 15 minutit, maitse vahepeal) lisa supile poolitatud kirsstomatid. Ja ongi valmis! Oli ju lihtne?:)
Serveeri riivitud Parmesani, värske maitserohelise ja ciabattaga.

Shahi Paneer

Ma ei ole tahtnud mitte midagi kirjutada alates sellest, kui Ameerikast tagasi tulin. Sest tahtsin ainult sellest kirjutada, samas oli see kõik liiga emotsionaalne, nii et otsustasingi, et ei kirjuta parem mitte midagi. Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, tundub, et võib juba:)

Igasuguseid uusi ägedaid toiduideid ja -retsepte olen vahepeal kogunud muidugi kõvasti. Karantiini ajal kukkusid kõik esiteks kõvasti trenni tegema ning järgmiseks kõvasti keetma ja küpsetama. No lõpuks kukkusid kõvasti jooma ka, aga jääb praegu selle eelmise osa juurde. Mulle meeldis köögis hullamine juba varem väga. Samuti meeldis mulle üksi kodus raamatuid lugeda ja filme vaadata, selle asemel, et mööda lärmakaid baare ja ööklubisid võõrastel inimestel seljas nühkida. Ja higised spordiklubid pole mulle ka kunagi meeldinud, selle asemel vehin kodus hantlitega või jooksen õues. Ja e-poodide suur sõber olin ma ka juba varem. Igatahes, mulle olid need kõikvõimalikud piirangud väga sümpaatsed. Samamoodi on mulle väga sümpaatne India toit. Täpsemalt, India taimetoit ja seda juba enne, kui minust taimetoitlane sai. Näiteks shahi paneer ehk juust tomatikastmes. Retsepti olen veits googeldanud ja siis seda enda järgi mugandanud. Kindlasti saavad ninatargad nüüd vaielda, et see pole ju siis päris shahi paneer, aga milline India toit Eestis üldse on päris õige India toit? Aga shahi paneeriks kutsumine annab oluliselt rohkem aimu toidu olemusest, kui lihtsalt "möks".
Suurest keetmise ja küpsetamise vaimustusest nüüd kõik möksi keetma, eks.

Karripasta jaoks läheb vaja:
praadimiseks gheed või võid (ikka päris heldelt:))
soola
12 india pähklit
10 mandlit
2 väikest sibulat
2 küüslauguküünt
4 rohelist tšillit (kui ei ole terava toidu sõber, vähenda kogust või jäta üldse välja)
1 tl kardemoni
pool tl kurkumit
2 keskmise suurusega tomatit või peotäis kirsstomateid

Karri jaoks läheb vaja:
400g paneeri ehk India juustu (tee ise, osta poest valmiskujul või siis asenda hoopis tofuga)
umbes 4cm jupp ingverit
2 küüslauguküünt
1 tl vürtsköömneid
pool tl nelki
1 tl kaneeli
1 tl tšillihelbeid
pool tl kurkumit
poolteist tl garam masalat
300g passeeritud tomateid
200g (taimset) koort
näpuotsatäis safranit

Kui juustu teed ise, siis lisaks 2l täispiima ja umbes poole sidruni mahla ning marli pane ka kindlasti ostunimekirja, sest niisama seda kodus vedelemas ilmselt ei ole. Mina kasutan kardinaülejääke :)

Alusta kõigepealt juustu tegemisest. Selleks kuumuta piim pidevalt segades keemiseni. Lisa sidrunimahl ja keera kuumus kinni. Piim hakkab nüüd kalgenduma, sega veel mõned minutid ja lase siis veidi aega jahtuda. Pane paar kihti marlit sõelale ja vala mass sinna peale. Mina kasutan pastasõela, sest tavalist nii suurt lihtsalt ei ole. Vääna üleliigne vedelik välja, vastavalt kui pehmet või kõva juustu eelistad ja pane juust koos marliga kuni järgmise päevani külmkappi raskuse alla seisma.

Karri tegemist alusta pastast. Sulata või pannil, lisa mõlemad pähklid ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid. Lisa tükeldatud sibulad, küüslauk ja tšilli, keera kuumus madalamaks ja küpseta kuldseks. Lisa vürtsid, veidi soola (mina muidugi panen palju:)), paari minuti pärast tükeldatud tomatid ja lase segul umbes 10 minutit küpseda. Lase jahtuda ja püreesta.

Tee paneerist kuubikud ja prae ettevaatlikult segades pannil või sees kuldpruuniks. Vala pannilt maha, lisa sinna natuke võid, tükeldatud ingver ja küüslauk ning lase suht madalal kuumusel mõned minutid küpseda. Lisa kõik vürtsid, tšillihelbed, veidi soola ning sega paar minutit. Nüüd lisa eelnevalt valmis tehtud pasta, sega kõik korralikult läbi, seejärel passeeritud tomatid, vett nii palju, et segu oleks natuke vedelam, kui karri valmis kujul olema peaks, ning jäta umbes pooleks tunniks madalale kuumusele. Aegajalt käi vaatamas, kuidas tal läheb ja sega kergelt. Poole tunni möödudes vala juurde koor, puista safran ja sega kõik ilusti läbi. Viimasena lisa paneerikuubikud. Nii lihtne ongi:)

Lillkapsapõhjal pitsa

Paar nädalat tagasi tegin väikse küsitluse, et saada rohkem aimu, mida, kuidas ja kellega kellelegi kõige rohkem süüa meeldib. Küsimuse "minu lemmiktoit on..." vastusevariante saad vaada SIIT, aga kes ei viitsi, siis need olid sellised:
1. Esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus
2. Esmaspäevast reedeni kaasa võetud hommikusöök autos/tööl
3. Nädalavahetuse hommikusöök kodus
4. Nädalavahetuse hommikusöök kohvikus
5. Hommikusöök voodis
6. Brunch
7. Esmaspäevast reedeni lõunapakkumine mõnes ümberkaudses toidukohas
8. Esmaspäevast reedeni kodust kaasa võetud lõunasöök töö ajal
9. Nädala sees "tulen-töölt-või-trennist-suren-kohe-nälga" õhtusöök kodus
10. Mida peenemas restos mida peenem õhtusöök, seda parem
11. Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust nõudev õhtusöök kodus
12. "Telli toit koju"
13. McDonalds drive-in
14. Kõik, mida saab ema/vanaema juures
15. Piknik
16. Kinotoit
17. Dessert, vahet pole mis päeval ja kellaajal
18. Veepäev
19. Kõik, mida saab kehalt lakkuda
20. Peaasi, et ei pea ise tegema
21. Öösel peale pidu
22. Alkohoolne
23. Mulle ei meeldi süüa

Ülekaalukalt kõige populaarsemaks vastuseks osutus "nädalavahetuse hommikusöök kodus"! Ma küll ei küsinud seda ning keegi vastajatest ka ei täpsustanud, aga eeldan, et kui juba hommikusöök kodus, siis on see ka ise tehtud. "Nädalavahetusel tehtud aega ja armastust vajav õhtusöök kodus" oli populaarsuselt teine vastus (jällegi, jess!!!) ning kolmandal kohal võrdselt "nädalavahetuse hommikusöök kohvikus" ja "esmaspäevast reedeni varajane hommikusöök kodus".

Mulle ka meeldib nädalavahetuse hommikusöök kodus! Eriti meeldib, et see võib lõunani venida, et ei pea pidžaamast (ega vahel ka voodist) välja ronima ning saab Mimosasid juua. Enamasti küll on mu nädalavahetuste hommikud täpselt samasugused kui nädala seeski, ehk siis trenn ja kiire tervislik hommikusöök, aga...mitte täna! MITTE TÄNA!

Homne hommikusöök on juba lennukis ning ülehomne San Franciscos!

Põhja jaoks läheb vaja:
ühte väiksemat sorti lillkapsast
ühte muna
väikest peotäit peenelt riivitud (parmesani) juustu
natuke soola

Tomatikaste tee ikka ise, ära kasuta poe oma ega ketšupit!
Selle jaoks läheb vaja:
ühte purki kooritud tomateid
ühte (šalott)sibulat
kahte küüslauguküünt
natuke tšillit - ükskõik, kas värsket või kuivatatud - mina kasutasin viimast, sest kodus oli
teelusikatäit kuivatatud oreganot
teelusikatäit kuivatatud basiilikut
oliiviõli
soola

Pesto jaoks läheb vaja:
peotäit basiilikut
poolt peotäit riivitud parmesani
natuke seedermänniseemneid
ühte küüslauguküünt
oliiviõli
soola

Katteks kasutab igaüks seda, mis kõige rohkem maitseb ja/või mida kodus on. Minu lemmikpitsa oli varem alati ja ALATI! prosciutto crudo ja rukolaga, nii et nüüd taimetoitlasena olin algul natuke segaduses, mida siis pitsa peale panna...aga tomatite, pesto, parmesani ja rukolaga on väga väga hea!

Käitu nii: kõigepealt tee tomatikaste - selle jaoks pane kõik ained peale tomatite madalale kuumusele oliiviõlisse küpsema. Umbes kümne minuti pärast lisa tomatid ja lase aegajalt segades umbes poole tunni jooksul paksemaks keeda. Lase natuke jahtuda ja blenderda.

Pesto koostisosad pane blenderisse ja vajuta nuppu.

Põhja jaoks riivi lillkapsas, laota ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures umbes 15 minutit. Küpsenud lillkapsas laota marli, rätiku või köögipaberi peale ja vääna nii palju vedelikku välja, kui võimalik. Segule lisa juurde muna ja parmesan, maitsesta soolaga, sega ilusti kokku, vormi pitsapõhjaks ja küpseta 180 kraadi juures umbes 10 minutit. Nüüd laota peale katteained ja küpseta ahjus 180 kraadi juures, kuni juust on sulanud.

Tomatikastet jääb üle, aga ühte nokatäit pole ka mõtet keetma hakata. Pane purki ja kui just iga päev pitsat ei tee - aga tegelikult, miks mitte?!? - siis kasuta näiteks pastakastmena. Pestoga sama lugu, aga minul on näiteks ALATI pesto külmkapis ja topin seda igale poole - pošeeritud või praetud muna peale, võileiva peale, salatisse burrata peale jne.

Bataadignocchi

Mu õde rääkis, et käis hiljuti Ida-Virumaal spaas. Ja sealkandis olles käis kohalikus Itaalia restoranis söömas. Tellis endale gnocchid. Ettekandja noogutab: "mhmh", paneb kirja, läheb minema. Natukese aja pärast tuleb köögist tagasi ja kontrollib üle: "Štooo??? Gnjoootši???" Aga olla maitsvad olnud. Nii et teate, kui Ida-Virumaale satute, siis oskan soovitada, kuhu gnjootšisid sööma minna!

Kes sinnakanti ei satu, teeb ise.

Vaja läheb:

ühte suuremat sorti bataati

ühte muna

umbes 200g jahu (mina kasutasin kaerajahu, sest kodus oli)

soola

võid

Pesto jaoks:

basiilikut

parmesani

seedermänniseemneid

küüslauku

oliiviõli

soola

Serveerimiseks parmesani, rukolat ja seedermänniseemneid.

Käitu nii:

topi bataat 180-kraadisesse ahju ja küpseta 45 minutit. Lase natuke jahtuda, kraabi sisu välja ja purusta kahvliga - aga ära päris beebitoiduks tee. Vala segu lauale, tee keskele süvend, vala sinna jahu (aga mitte päris kõike), selle keskele omakorda muna, puista veidi soola ja sega kõik kätega ettevaatlikult kokku. Segust peaks moodustuma ühtlane taigen. Kui vaja, lisa veidi jahu (aga maitse ja tekstuuri huvides mida vähem, seda parem). Jaga taignapall neljaks võrdseks osaks - väiksema kogusega on lihtsam ümber käia. Võta ette üks osa korraga, tee sellest uss ja ussist omakorda noaga lõigates paarisentimeetrised jupid. Ülejäänud kolmega käitu samamoodi. Osa topi sügavkülma ja mille kohe tahad ära süüa, tee nii - pane gnocchid keevasse vette ning kui nad pinnale tõusevad, ongi valmis. Sulata pannil või, lisa keedetud gnocchid ja lase minut-paar õrnalt segades neil kerge jume peale võtta. Serveeri pesto, rukola, parmesani ja seedermänniseemnetega. Või niisama. Aga mitte ketšupiga.

Chia seemne puding mustsõstardega

Mida teha, kui öösel ei tule und:

1. Hulla Instagramis mööda kõikvõimalike veganite ja fitnessinimeste kontosid ➜ tunne ennast paksuna.
2. Googelda "1 day detox" ➜ pettu, kui loodetud näljakuuri ei leia.
3. Googelda "liver detox" ➜ juba paremad vasted!!!
4. Googelda " how to grow bean sprouts" ja vaata Youtube'ist 7-minutilist lõppigavat videot ➜ tundub, et hakkab uni tulema...
5. Pane tuli kustu, pea padjale, jää sekundiga magama ja vaata õudusunenägusid umbes tund, kuni 02:58 Messengeri heli peale ärkad.
6. Loe sõnum läbi, mõtle mida vastata, AGA ära veel vasta ➜ et kõik ei näeks, et kell 3 öösel Messengeris vahid.
7. Loe lammaste asemel oma närvilisi südamelööke ➜ mine veel rohkem närvi!
8. Meenuta, mis see oligi, mis unetuse vastu aitas...* ➜ ja loe oma veel närvilisemaid südamelööke edasi.
9. Joo ära korraga liiter vett ➜ ülejäänud öö kuni hommikuni kannata janu.
10. Googelda "rauapuudus" ja "madal veresuhkur" ning poogi mõlemad endale külge.
11. Hulla Instagramis veel üks ring mööda igasuguste veganite kontosid ja tee poenimekirja ➜ mitte, et seda ealeski kasutaks, aga uhke tunne, kui olemas on.
12. Kell 04:20 vaata järjekordselt kella ➜ nendi fakti, et hommikune trenn jääb ära, lükka äratuskella 04:30 pealt tund aega edasi ja jää järgmise 10 sekundi jooksul magama.

Ärka 05:30 äratuskella peale ➜ nendi fakti, et hommikune trenn jääb ära JA kella 8-ks tööle ka ei jõua ➜ lükka äratuskella veel tund aega edasi.

Ärka 06:40 äratuskella peale ja aja end voodist välja oluliselt paremas tujus, kui kaks tundi tagasi, sest:
1. veidi maganud siiski
2. saab süüa!!! Lõpuks!!

Ühe pudingu jaoks tegin mina nii:
segasin kokku kolm supilusikatäit chia seemneid kolmveerandi klaasi kaerapiimaga (taimsetest piimadest parim, ütleb mu taimetoitlasest sõbranna Mairi, ja kui oled eriti tubli, teed ise, nagu tema). Jätsin selle ööseks külmkappi. Hommikul segasin sinna juurde ühe teelusikatäie valgupulbrit (Lambertsi oma, see on ülihea, aga pole kindlasti kohustuslik). Mustsõstrad blenderdasin, suhkrut ei pannud, aga kes magusalemb on, siis arvan, et teelusikatäis mett on okurrrr. Ladusin klaasi sisse chia pudingu ja mustsõstrad kihiti, puistasin peale veel veidi marju ja voila, hommikusöök olemas! Ega väga rohkem polegi vaja, et mind õnnelikuks teha, kui süüa anda :)

* "Unetuse vastu aitab seks...", ütles üks meeskodanik. Tema ei täpsustanud ja mina ei küsinud.

Tiramisu

Minu õde kirjutab blogi oma väikestest sammudest nullkulu ja lihtsama elustiili poole. Tema eeskujul olen ka ise väikeste sammudega samas suunas läinud. Justnimelt väikeste, sest päevapealt täiesti pakendivabaks hakata pole reaalne ega võimalik. Aga näiteks sorteerid prügi. Kui tanklast või kohvikust kohvi kaasa ostad, siis oma taaskasutatava topsi sisse. Vett jood oma taastäidetavast klaaspudelist. Toidupoest või turult toitu ostes kasutad riidest kotte ja endal kaasa võetud anumaid. Peol käies eelistad klaasi plasttopsile ja väldid kõrsi. Kasutad plastiku asemel bambusest hambaharja. Jne, jne, jne - loe lähemalt pakendivaba.ee. Nii et järgmine kord, kui kedagi taaskasutatava kohvitopsiga vastu kõndimas näed, siis selle asemel, et naaksuda mõne asja kallal, mis ei ole pakendivaba, taaskasutatav või öko, hoopis küsi iseendalt: "Mida MINA saan teha?". Ühe inimese sajast nullkulu otsusest ei muutu ilmselt midagi (peale selle, et tunned end parema inimesena), aga miljoni inimese ühest otsusest võibolla juba muutub.
Või sööd rohkem kooki. Magusast pidavat õnnehormoone saama.

Vaja läheb:
200g pakk ladyfingers küpsiseid (neid kulub tegelikult vähem, ülejäänud jäävad järgmiseks korraks)
3 munakollast (valgetest tee omletti, beseed või kasuta pudru sees)
3 spl suhkrut (mina kasutan pruuni)
1 tass kanget kohvi
Amaretto likööri
250g mascarponet
200ml vahukoort
pealepuistamiseks kakaopulbrit (ja kuivatatud rukkililleõisi)

Käitu nii:
kõigepealt tee kohv valmis, sega juurde 1 spl suhkrut ja vala see pastataldrikule jahtuma. Sel lihtsalt põhjusel, et mul on ainult üks sobiva suurusega kauss ja seda läheb hiljem vaja. Jahtunud kohvi hulka sega umbes pool tassi Amarettot. Jah, nii palju! Viisakates retseptides vist on oluliselt väiksem kogus kirjas, aga ilmselt see võib ka olla põhjus, miks ma olen kuulnud, et teen maailma parimat tiramisu'd. Teine põhjus võib olla, et kasutan suhteliselt vähe suhkrut. Rohkem kärakat, vähem suhkrut.
Kreemi jaoks vahusta kausis munakollased 1spl suhkruga ja eraldi nõus (mina kasutan mingi köögiagregaadiga kaasas olnud mõõteanumat) vahukoor koos 1 spl suhkruga. Lisa munakollastele mascarpone ja sega ühtlaseks kreemiks, viimasena sega juurde vahukoor. Nüüd saad hakata kooki kokku laduma. Võid selle ehitada mingi aluse peale, aga mina kasutan tavaliselt keraamilist kandilist küpsetusnõud (mugav külmkappi toppida), mõnda karpi (kui on vaja tiramisuga pärast kuhugi minna) või antud juhul klaaspurke (müüakse Decoras). Niisuta küpsiseid ükshaaval kohvi ja Amaretto segus - hästi kiirelt, sekund ühelt ja teiselt poolt, et liiga läbi ei vettiks, ning moodusta neist oma kooginõusse ühtlane kiht. Selle peale laota ettevaatlikult kiht kreemi - tõstad lusikaga küpsistele ja määrid spaatliga laiali. Aga VÄGA ettevaatlikult, et küpsiseid laiali ei nühiks. Ja siis uuesti küpsisekiht, siis jälle kreem, siis küpsised ja kõige peale kreem. Sellest kogusest peaks saama ühe ca 22x22cm kolmekihilise koogi või kaks purki + ühe väikse karbitäie, nagu seekord. Puista üle kakaopulbriga ja pane külmkappi. Ajaliselt peaks sobima nii, kui õhtul või öösel enne söömist valmis teha. Ja kui juhtub vabariigi aastapäev olema või lihtsalt rukkililled väga meeldivad, siis puista kõige lõpus veel kuivatatud õisi peale.

Mereannipasta

Täna on 2. jaanuar, aasta on 2019 ning mu viimane postitus oli 15. augustil 2017. aastal!!! Söönud muidugi olen üht-teist vahepeal, aga ilmselt pole millestki kirjutada olnud. Võrdlemisi sitt aasta oli ka tegelikult. Või noh, so-so, töö mõttes hea, eraelu mõttes halb. Ülihalb. Oma halbadest asjadest teistele plähmerdada pole viisakas, seega räägin (nagu vist igal aastal) kuidas ma kollektsiooni valmis sain.

Kes veel ei tea, siis tegemist on ööriiete kollektsiooniga ja ajastan igal aastal kusagil oktoobrisse-novembrisse. Et selleks ajaks valmis jõuda, tuleks ideed valmis genereerida juba suvel ning õmblustöödega alustada oktoobri algul (kuna see ei ole mu põhitöö). Aga kuna sel ajal otsustas üks meeskodanik mu elu ära rikkuda, veetsin kolm nädalat depresseerides ega teinud MITTE MIDAGI! Mingil hetkel suutsin ennast siiski kuidagi kokku kraapida ja tegudele asuda - kõik panused ühele kaardile ehk viimasele kahele nädalale! Mõni öö oli kuue-, mõni nelja-, mõni kahetunnise unega, aga kuidagi jõudsin lõpuks niikaugele, et kaks päeva enne tähtaega saime hakata nööpauke tegema. Erilise rõhuga, sest appi tõttas raskekahurvägi ehk minu vanaema! Ja kes nüüd mõtleb, et milline bitch, paneb vanainimese tööle, siis häbi-häbi - vanaemal nimelt on väga peen õmblusmasin, kuhu topid nööbi sisse, vajutad nuppu ja edasi võid teed juua või lehte lugeda, sest masin teeb ise nööpaugu valmis. Plaan oli tegelikult pärast reedest tööpäeva poolikud pidžaamad kotti pakkida ja vanaema juurde nööpauke tegema sõita, aga nagu selgus, siis: "Meil tänavavalgustus ei tööta, sind röövitakse pimedas ära koos oma pidžaamadega! Tuleme ise su juurde." Selge.

Lõplikud panused kõik viimasele 24le tunnile. Alustasin laupäeva hommikul kell 8 ja kusagil 12 paiku päeval sai selgeks, et samas tempos jätkates peaksin kõigi toodete viimistluse triigituna kappi pandud saama umbes 2-3 paiku öösel. Õnneks meelelahutust jätkus. Kõigepealt sõbranna näol (tuntud ka kui unemodell, meigikunstnik ja Tartu-shoppaja, kes viimasel hetkel tüki kaltsu poest kätte saab ja selle minu poole teele paneb), kes igale minu poolt järjest saadetud valmisprodukti pildile vaimustushüüetega kaasa elas ning erinevaid "you-can-do-it"-meeme saatis. Mingil hetkel üsna öisel kellaajal algas "Seks ja linn" seriaali maraton. Ja kolmas meelelahutus oli seesama meeskodanik, keda jutu algul mainisin. Kodanik oli kusagil mingil peol, omajagu (okei, ütleme ausalt et PALJU) alkoholi tarbinud ja tundis millegipärast vajadust minuga suhelda, aga oma konditsioonis ei saanud täpselt ise ka aru, mis teemal. Iga kord telefoni vaadates polnud teada, mida siis nüüd kirjutatakse. Kord "oleme sõbrad", siis "tahaks sinuga kokku saada", siis "me peaksime suhtlemise lõpetama", siis "me ei saa koos olla", siis "sa oled parim" jne jne jne. Meelelahutust jätkus kuni varahommikuni, kui viimase triigitud pidžaama umbes kella 5 paiku kappi panin ja paariks tunniks magama minna otsustasin.
Tegelikult tellisin sel õhtul hoopis India restost toitu, kuna tööhoos poleks olnud aega süüa teha, aga mereannipasta seostub sellega, kui sellesama meeskodanikuga veel hästi läbi saime ja erinevaid söögikohti avastasime. Ühes neist pakuti mereannipastat, mis oli võrdlemisi ebameeldiv suutäis, nii et tegin kodus ise paremini. Meeskodanikule ei pakkunud.

Mereannipasta jaoks neljale aplale või kuuele normaalsele sööjale läheb vaja:
300g fettucine või pappardelle või mõnd muud pastat
2 valge kala fileed (ma kasutasin vist pangaasiust, kui õigesti mäletan)
paar peotäit (ca 200g) hiidkrevetisabasid
paar kalmaari
ca 500g sinimerekarpe (minul olid külmutatud kujul)
2 küüslauguküünt
1 värske tšilli
paar petersellivart koos lehtedega
kaks tomatit
korralik klõmakas valget veini
praadimiseks võid
maitsestamiseks veidi soola ja umbes poole sidruni mahla

Miks ma hangin kõik mereelukad eraldi, mitte ei kasuta külmutatud segu, on sellepärast, et nendes viimastes esineb selliseid imetillukesi sentimeetriseid krevette ja muid molluskeid, mis ei ole toidu sees meeldivad ei välimuse, maitse ega tekstuuri poolest.

Käitu nii:
tükelda küüslauk, tšilli ja petersellivarred ning prae madalal kuumusel või sees mõned minutid. Lajata sinna otsa valge vein, tõsta kuumust ja lase alkoholil aurustuda (aga mitte päris kõigel :):)). Lisa umbes sentimeetristeks kuubikuteks tükeldatud tomatid, maitsesta soolaga ja keeda pastakastet vaiksel kuumusel umbes 10 minutit. Selle aja jooksul jõuad pasta ära keeta. Lisa tomatikastmele tükeldatud kala, krevetid, viilutatud kalmaar ja karbid - samas järjekorras ja vahepeal sega kergelt. Kata kaanega, piilu vahepeal ja kui karbid on avanenud, ongi valmis. Sega juurde pasta, tükeldatud petersellilehed, pigista maitseks veidi sidrunit ja söö kohe ära!

Ratatouille

Ma töötan koos vanemate daamidega. Ja mitte lihtsalt keskealiste, vaid pensionieelikutega. Mõni juba lausa pensioniealine. Aga kui huvi, jaksu ja viitsimist on, siis miks mitte tööl käia. KUI on. Mõne daami puhul ei saa aru.

Niisiis - jõuan tööle kusagil 10 minutit peale tööpäeva algust. Mis tähendab, et valgun uksest sisse sel kellaajal, mitte et alustan tööd sel kellaajal. Sügan natuke puhkeruumis, misjärel libistan et märkamatult töökeskkonda, et kui kellelgi kobisemist peaks olema, saaks öelda; "Ma olen juba ammmmu siin!". Lõuna - 10 minutit ettevalmistavat sügamist, pool tundi poes, tund aega puhkeruumis. Pärastlõunaseid kohvipause "isssssand, kui raske päev" saatel üks kuni mitu. Kusagil poolteist tundi enne tööpäeva lõppu, kui proua ülemus läinud, libistan end vaikselt jälle puhkeruumi sügama. Lõpuks kiire ülevaade, et kes kus on, mida teeb, ega juhtumisi teised päris töösse ei upu ning tund kuni pool enne tööpäeva lõppu asutan end minekule. Aajah, nii umbes ülepäeviti kulub viimane pooltund/kolmveerandik tööajast toidupoes käigule. Novot. Ja nii iga päev. Sest mina olen juba staažikas töötaja kah ja minule reeglid ei kehti.

Kui toidutegemisel tunned ka vahel, et oled laisk nagu porikärbes, siis võta ette ratatouille. Natuke viilutamist, vormi ladumist ja voilà! Ei mingit üleliigset mäkerdamist ega küürimist.

Vaja läheb:
suvikõrvitsat (praegu, suvel, on tore, saab erivärvilisi kasutada)
baklažaani
tomatit
paprikat (sellega on nii ja naa - mina vahel kasutan, vahel mitte)
punast sibulat
1 purk kooritud tomateid (või purustatud tomateid)
küüslauku
rosmariini, tüümiani, oreganot
soola
suts balsamicot
veidi oliiviõli

Serveerimiseks:
rukolat ja parmesani

Käitu nii:
vala tomatid purgist potti, lisa ürdid, purustatud küüslauk ja balsamico, maitsesta soolaga ja lase maitsetel keskmisel kuumusel sõbruneda. Terved tomatid ürita väiksemaks litsuda. Samal ajal viiluta köögiviljad, umbes 0,5cm viilud on head. Sibul tee veel natuke õhemaks ja paprika lihtsalt mingiteks meeldiva suurusega tükkideks. Vala ahjuvormi tomatikaste ja hakka sinna peale köögivilju laduma. Kas ritta või keskelt alustades ringikujuliselt või kuidas iganes meeldib. Kõige peale puista soola, piserda veidi oliiviõli ja küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes pool tundi. Serveerimisel tõsta peale peotäis rukolat ja riivi veidi parmesani. Aga ka näiteks fetajuustuga on väga hea ja jahe valge vein sobib samuti ülihästi.