F-hoone

Olin F-hoonest palju positiivset kuulnud, aga mu igapäevasele trajektoorile ei jää see kuidagi ja spetsiaalselt minna ju EI VIITSI! Esimest korda sattusin sinna koos sõbranna Monsaga, kes ühel suvisel reedesel õhtul helistas: „Teaaaaad, kui lahedas kohas ma eile käisin! Tahad, lähme teeme täna seal väikse söögi?“, kiljusin vastu: "Jaaaaa!" ja kohe oligi minek! Suvel oli neil menüüs mereannipasta, millele mõlemad kohe silma peale panime. Kuna ma olin just tulnud Tartust, kus sõbranna itaallasest mees jumalikku mereannipastat tegi, siis tekkis kohe ka sportlik huvi, kuidas need F-hoone kodanikud seda teevad. Ligilähedaselt jumalikku! Rohkem ei olnudki vaja, et ära armuda!

Teine kord käisin sügisel sõbraga suht suvalisel dinneril (ka millegipärast reedel). Söögielamustest jäi meelde sõbra käest virutatud amps kreembrüleed, mis oli nurrumaajav, nagu peabki, ja sidrunheinatee. Mõtlesin, miks ma veini ei joonud…see oli vist sel ajal, kui mul põskkoopapõletik oli.

Kolmas kord käisin nädal tagasi oma õe sünnipäevaõhtusöögil. Seekord oli fotokas ka kaasas! Söökidest pole pikalt pläkutada – suht turvaline söögikoht juba (ma ei saa öelda „restoran“, see on ikka rohkem selline söökla mõõtu koht), võta ainult menüü ette ja kuku valima.  Üks armas üllatus siiski oli. Rubriiki „bruschettad“ ma menüüs tavaliselt ise ei vaata, aga kuna mu õde on suur fänn, siis kasutasin muidugi ampsuks juhust. Ebatavalised bruschettakatted basiilikupesto ja tomatiga, kõrvitsapesto ja brie juustuga, oliivipasteedi ning rosinasinepiga olid imelised! Mu õde oli täpselt sama vaimustuses, nii et asi polnud vaid minu jaoks bruschetta kui harjumatu maitse võlus. Plaksutame ja soovitame!

Teeninduse koha pealt lisavad F-hoonele oma võluva touchi ka noored armsad kutid. Sebivad asjalikult ringi ja vahepeal käivad üle vaatamas, kas kõik on ikka hästi.  Ühega neist juhtus selline lugu: läksin baari veini hankima, saab kiiremini ja mis nendest noortest kuttidest ikka ühe klaasi pärast jooksutada.  Kutt valab baarileti peal olevasse klaasi veini sellise kätevärina saatel, et imestasin, kuidas midagi üldse klaasi jõudis… Küsisin: „Väike pohmellipärdik küljes, või mis?“  Vastuseks tuli kiire „EI!!!“, aga kaks teist kõrval seisvat kutti möirgasid naerda ja üks neist pakkus: „Las ma valan ise lõpuni.“ Võta nüüd kinni, kus see tõde oli…kuttide ega koha väärtust see igatahes ei kahandanud! Kokkuvõtvalt - asukoht on F-hoonel natuke kahtlane, sinna omapead seiklema minna on tüütu ettevõtmine, aga kui keegi kohale viib, siis mitu korda ma end kutsuda ei lase.